Viimase aja üks rohkem kõneainet pakkuvamaid teemasid on koosluseadus. Minu jaoks on arusaamatu, miks see seadus nii paljudele vastumeelt on. Kuulen meediast, kuidas traditsioonilise peremudeli pooldajad tunnevad, et neile tehtaks kuidagi liiga. Ei ole süvenenud antud seaduse eelnõu sisusse väga, sest see, mis seni minu kõrvu on jõudnud ning mida olen lugenud on minu silmis kõik väga õige. Samuti ei ole ma aru saanud, mis selle seaduseelnõuga traditsioonilistelt peredelt ära võetakse, et sellisel kujul kooseluseadust mitte kuidagi lubada ei tohi.
Olles ise korduvalt välikampaaniat tehes kokku puutunud nn „homoabielu“ vastastega(tegelikkuses on ju asi homoabielust kaugel), siis olen avastanud, et tegemist on tavalise teadmatusest tingitud või sügavalt traditsioonilise ebatolerantsusega. Ennast siin kohal kiites pean tunnistama, et nii mõnigi esialgne homofoob on pärast kümne minutilist vaidlust lahkunud meie telgist märkimisväärselt tolerantsemana nii kooseluseaduse kui ka geide osas üldiselt. Võib olla ma ise ei ole ka antud juhul poliitiliselt kõige korrektsem, kuid leian, et pole absoluutselt minu asi, mis ja kuidas kellegi magamistoas käib. Samuti leian, et üks õige eestlasest nulltolerantsiga meesterahvas ei peakski oma vähest hallollust raiskama sellele, mida kaks teist meest privaatselt teevad. Leian, et viimane aeg on hakata ühiskonnas väärtustama inimesi nende panuse ja tegevuse, mitte seksuaalsete eelistuste järgi. Arvan, et kaks täie mõistuse juures olevat täiskasvanud inimest võivad teha oma kodu privaatsuses kahepoolse aktsepti alusel mida nad tahavad. Parafraseerides koomik Louis CK’d, et minu pärast põruta või koera, kui ta selges eesti keeles ütleb „jah, ma tahan sinuga vahekorda astuda“. Kuid võib olla olen mina lihtsalt väga tolerantne inimene ja ei taha oma nina võõraste privaatsetesse tegemistesse pista.
Kuid siiski, miks me aktsepteerime muid kahepoolseid kokkuleppeid, aga armastusest tingitud kooseluvormi ei saa kuidagi aktsepteerida? Üks keskealine homofoob, kellega ma viimati vestlesin, küsis, miks ta peaks aktsepteerima kooselu, mis tema nooruspõlves oli veel haigus. Algselt üritasin olla korrektne ning veenda inimest, et tegemist ei ole haigusega ja tõin näiteid mujalt maailmast, eriti arenenud riikidest, kus selline kooseluvorm pikemat aega juba toimib. Selle peale mainitud homofoob reageeris ägedalt, et miks me peame tegema nii nagu teised teevad. See ei ole ju normaalne. Me ei pea kõike tegema, mida mujal tehakse. Ma siis lubasin endale vastata tema poolt kasutatud toonil ja argumenteerimisloogikat kasutades ning ütlesin, et sellepärast et tulevikus riik lubab samasoolistel paaridel oma kooselu registreerida ei tähenda, et tema peab minema ja otsima endale mehe, kellega kokku hakata käima. Jõudsin provokatsiooniga nii kaugele, et ta mõistis, et tegelikult see seadus ju teda ei puuduta ning miks peaks ta häälekalt vastu olema sellele, mida teistel vaja on, kuid tema elus midagi ei muuda. Samuti selgitasin, et tegelikult on see seadus ikkagi ühise vara ja koos kasvatatavate laste kaitsmiseks. Küsisin filosofeerivalt, et kas samasoolised paarid ja nende lapsed ei vaja sellist kaitset? Kuid sellest veel ei piisanud. Ega üht homofoobi niivõrd lihtne tolerantseks rääkida ka ei ole, ning härra hakkas kinni laste teemast. Küsis, aga milliseid lapsed siis sellistel inimestel kasvavad? Need ju hakkavad ka oma kõlvatuid kombeid lastele õpetama. Uurisin, et kuidas tema oma lastele voodi asju tutvustas? Kas võttis voodi ääre peale vaatama ja kutsus kampa? Oli näha, et juba hakkab midagi koitma.
Samuti küsisin temalt jällegi provotseerivalt, et kummas peres tema arvates lastel parem on. Kas sellises, kus kaks samasoolist nii väga tahavad koos last kasvatada, et nad on nõus kulutama üüratuid summasid ja hulga aega ning läbi tegema kõikvõimalikke bürokraatlikke ja muidu lastesaamisel ja tegemisel üldjuhul harva esinevaid protsesse või need vanemad, kel „kogemata“ kumm kuuendat korda katki läks, kes mõlemad on alkohoolikud ning lapsed nende jaoks ainus sissetulekuallikas. Kuigi antud juhul tegin ma kõvasti liiga korralikule Eesti traditsioonilisele perele peame tunnistama, et kaks samast soost inimest sellist „ärimudelit“ rakendada ei saa. Selle peale hakkas mees jah mõtlema, et miks peaks kaks inimest, kes mõlemad TAHAVAD last ühiselt kasvatada, kujundama ühiskonda mingilgi moel vähem väärtuslikuma liikme, kui need pered, kes lapsekasvatust võib olla nii tõsiselt ei võta. Ausalt, kaks armastavat isa või kaks armastavat ema on parem kui eelpool ülevõlli kirjeldatud vanemad, kuid uskuge, ka selliseid vanemaid meil Eestis leidub. Lõpuks heitsin härrale ette, et kas ei ole lühinägelik inimest defineerida ainult tema seksuaaleelistuste põhjal ning kas me ei võiks inimestele hinnanguid anda muude dimensioonide alusel. Kas tal ei oleks tühi tunne, kui ükskõik mis ta elus teeb, siis ühiskond mäletab teda ainult kui heteroseksuaali? Võib olla jõudis ühele homofoobile kõige paremini kohale minu poolt välja toodud natuke homofoobne oletus, et kui ühiskond ei suhtuks geidesse nii jõulise negatiivsusega ja me suudaksime aktsepteerida geisid, ilma oma pead vaevamata nende seksuaalelu üle, siis äkki ei oleks ka geidel vajadust korraldada paraade, et võidelda võrdsete õiguste eest. Kui neil on võrdsed õigused ei oleks ju ka vajadust geiparaadi järele ning ühel normaalsel Eesti homofoobil ei peaks iga kord paraadist kuuldes vererõhk lakke hüppama. Nii jõudiski ühele homofoobile kohale, et seadus, mis otseselt teda ei puuduta, kuid aitab teistel inimestel oma elu paremini korraldada, ei olegi tegelikult nii halb ning et üht eestlast ei peaks defineerima ainult läbi tema seksuaaleelistuste, vaid inimestel on ka muid mõõtmeid.
Vabandan, et mu kõnepruuk ei ole kõige delikaatsem ning kõik antud teemavaldkonna osapooled võivad tunda ennast solvatuna. Ei teagi täpselt, mis on poliitiliselt korrektne väljend seksuaalvähemustest rääkides, kuid leian, et oluline on mu mõtte puhtus ja siirus, mitte mu keelekasutuse inetus. Arvan, et asjadest peabki rääkima arusaadavalt ja vajadusel tuleb ka teistele teha asjad selgeks neile arusaadavas keeles. Kokkuvõtteks võiksime kaasinimeste osas edaspidi lähtuda mõnest muust dimensioonist kui nende seksuaaleelistustest. Ja ühe laialt levinud loogika eksiarvamuse temaatika lõpetamiseks, et lubame siis juba ka zoofiilidel ja pedofiilidel ja nekrofiilidel oma seksuaalobjektidega peresuhtesse astuda, pakun välja Louis CK poolt varasemalt juba mainitud võimalust: Oleme oma ühiskonnas nii tolerantsed, et kui kaks täiskasvanud ja täie mõistuse juures olevat olendit tulevad perekonnaseisuametisse ja ütlevad selges eesti keeles, et nad tahavad oma kooselu registreerida, siis lubame seda. See peaks tõmbama väga selged piirid, mis on ühiskonna jaoks tolereeritav ning mis mitte.