Mõte avatud suletud maailmast kirjutada on olnud peas juba mõnda aega. Kuna loomu poolest kuulun inimeste hulka, kes püüavad mingitele nähtustele siin ilmas leida loogilisi ja arusaadavaid põhjendusi, siis üllatun teinekord, kui keegi üllatub.
Mitmete valimiste tulemused Euroopas, Krimm ja Ukraina (ning eriti suhtumine seal toimuvasse), nii mitmedki meeleolud koduses Eestis ja isegi islamiterrorism mahuvad omal huvitaval moel ühte patta. Või siis ühe seletuse alla. Ehk mis siis on juhtunud, et me räägime taas äärmusluse tõusust, vägivalla suurenemisest, jõuga piiride ja mõjuvõimu jagamisest, traditsioonide või jumala kaitsmisest pühaks kuulutatud sõja toel?
Meist keegi ei tõsta loosungit, rusikat või relva selle vastu, et hommikul tõuseb päike. Ega ju? Kui aga sama loomulikud nähtused toimuvad ühiskonnas ja mitte looduses, siis kirjutatakse hüüdlauseid, pekstakse sisse nägusid ja aknaid, tapetakse inimesi, seejuures ka ilma igasuguse süüta. Euroopalikus kuulidevabas elukorralduses ennustatakse lihtsalt üleüldist hukku. Ei rohkem ega vähem.
Avatus ja suletus on siinkohal muidugi tinglikud, sest ka see varasem maailm oli tegelikult praokil. Võrreldes tänasega. Tegeliku avanemise tõid aga kaasa kõik need vidinad, mis toovad teadmised ja uudised meile kiiremini kätte. Viivad sinna, kuhu nad enne kunagi ei jõudnud. Läbi müüride ja vaikuse ja pimeduse. See kõik on nüüd kohal.
Ah et progress, ütlete. Ja selles ongi asi, et kelle jaoks areng ja kelle jaoks lõpp. Ehk siis maailm sai avatud ning see pole teps mitte meeltmööda suurustele, kes suletusest elatusid, seal toimetasid, toetust ja au kogusid. Ja kui nüüd truud alamad ka muud näevad ning kuulevad, siis saabub pimeduse maailma suurim oht – nad hakkavad oma peaga mõtlema! Avatus ei ähvarda suletust millegi muu kui võimust ilma jäämisega.
Juhikesksed totalitaarsed riigikorrad on seejuures nautimas võimalust informatsiooni kiiremat liikumist ära kasutada, sest mõistuse väänamine on veelgi efektiivsem, kui seda kiiresti teha. Seejuures on nad mõistnud, et paratamatult jõuab pesemisele kuuluvate ajudeni ka vastupidine teadmine. Et Juht ei olegi jumal, et ta ise ja tema truud jüngrid on sageli vargad, et suurimaks vaenlaseks kuulutatu võib omada inimese moodi nägu ja tegu. Kui nüüd, oh häda, selguks, et vaenlast või põrgut polegi, siis milleks neile juht ja jumal! Kui varem toetus totalitaarsus kinnise inforuumi monopolile, siis nüüd, selle mõranedes püüab ta liikuda sellest välja, laiendada oma mõjusfääri, sest muidu jääb ta kaotajaks. Nõukogude Liitu ei lagundanud mitte NLKP peasekretär ja niivõrd rumala koosluse lõpetamiseks polnud vaja isegi internetti. Piisas täiesti tavalisest faksiaparaadist. Suletud maailm võitleb avatuga piiririikides mitte maade ja majade pärast, vaid võimaluse üle kontrollida mõistust ja hoida nii end igavesti võimul.
Ei saaks mitte kuidagi väita, et ka selles arengule suunatud demokraatlikus maailmas poleks probleeme avatusega. Eelkõige on ajale jalgu jäänud poliitika tegemise viis, mis sageli siiani toitub teadmisest sellest, et otsustajad on rohkem teadjamad kui need, kelle suhtes neid otsuseid langetatakse. Kinniste ustega valitsused, parlamendid ja erakonnad on ajalugu. Unustage ära! Avatud ühiskonnas peab olema ka avalik võim avatud, sest seda eelist otsustajatel enam pole. Kui poliitika tegemise viisid ajaga kaasas ei käi, siis on ka loomulik, et otsuseid langetavaid poliitikuid pidevalt valetamises ja vassimises süüdistatakse. Keerukus seisneb selles, et infokülluses muutuvad ka poliitilised sõnumid paratamatult lühemaks. Samal ajal peavad nad kuulajate teadmiste suurenedes muutuma ka sisukamaks. No ei ole see lihtne, uskuge mind. Üks uudise pealkiri «maksab» rohkem kui kümme 4000-tähemärgilist kirjutist.
Sisuliselt saavad valijad uutes oludes käia valimistel iga päev, mitte kord nelja aasta jooksul. Poliitika suurusena peab sellega arvestama ja muutuma. Siinkohal on küsitav (kui mitte lihtsameelne) loota esindusdemokraatia asendamisele sagedaste referendumitega. Imetlete ehk isegi, kuidas varasem «self-made man» poliitika tegemise viis on asendunud «selfie-made man» stiiliga. Sellise pealiskaudsuse astme juures saab rahvahääletuse tulemusel määravaks mitte sisu, vaid priiskavam PR. Parima tulemuse saame aga siis, kui leiame sobiliku vormi esindusdemokraatia ja vabakondade pidevaks koos töötamiseks.
Kiirustel liikuv teave pani liikuma ka turud. Ja nagu ikka kipub juhtuma, osutus usk turgude positiivsesse mõjusse suuremaks, kui tegelikult välja tuleb. Nii ei ole näiteks globaliseeruv majandus endaga kaasa toonud maailmarahu, mida paljud lootsid. Mõjusfääride nimel tärisevad relvad, sest võim on osutunud tähtsamaks kui heaolu. Veelgi keerukam on turgude liikumisega leppida neil, kellel seetõttu kadus isiklikus elus kindlustunne tööelus ja toimetulekus. Asja paradoks seisneb selles, et süüdlaste otsimisel on jõutud suuruseni, mis just vastupidiselt peaks aitama inimestel paremini toime tulla. Uutes avatud oludes ei ole ka Euroopa suurriigid ja rahvad üksinda tegijad. Väiksematest rääkimata. Integreeritum Euroopa liigub aga edasi teosammul, sest paljude jaoks on neile kaela sadav vihm põhjustatud sellest, et keegi (Brüsselis siis ilmselt) avas vihmavarju. Nii euroskeptitsism kui võõraviha püsivad mõlemad hirmul avatud maailma vastu. Ei kao mu mälust kunagi vaidlus põhjamaise kolleegiga üheksakümnendate aastate alguses. Ta jõudis tõdemuseni, et enne Berliini müüri langemist oli tema ühingu liikmete elu muretum. Olin siis sunnitud teatama, et kui ta seda uuesti ehitada kavatseb, hakkan mina seda müüri kohe lammutama. Kättpidi just kokku ei läinud. Palju ei puudunud.
Ega ei saagi kindel olla, kas on see puhas pragmatism või siis on meie kurb ajalugu meile rohkem mõistust andnud, aga viha Euroopa vastu on Eestis õnneks marginaalne. Sellegipoolest saan kirju, mis mind hämmastavad. Me oleme selles suures maailmas valinud poole ja seejuures ühe poole piiri peal, aga mis me sinna teha saame. Siin me oleme. Ei saa ju Eestit lahti kaevata ja kuskile ära purjetada? Kui nüüd kujutada ette neid suuri jõude suurte kividena, siis kas on võimalus uskuda, et väikese pähklina nende vahel me ellu jääme? Kui need kivid omavahel liiguvad, siis jääks meist järele ju vaid puru! Nii on kõige suuremad rahvuslased Eesti kõige suuremad vaenlased, ise seda mõistmata.
Kui nüüd lõpetuseks kogu emakesele maakerale otsa vaadata, siis avatud maailm on ehk kõige olulisemalt tunginud religioonide ja traditsioonide hinge. Kujutage end ellu, kus sajandeid on elatud kindla õpetuse järgi, milles näiteks naisterahva silmade nägemine on ainus lubatu. Kõik muu ei ole midagi muud kui kuritegu. Tõsine ja põlastusväärne sündmus. Ja nüüd, avades mis iganes infokanali, jõuab see jubedus ja pilastus teieni kümnel erineval moel! Inimese jaoks, kes on elanud kindlas usus, on see pühaduse teotus. Selle loojad saavad olla vaid jumala vaenlased, keda on vaja hävitada.
Täpselt sama moodi on avatud maailm toonud meieni endast teistsuguseid inimesi, mis iganes tunnuse alusel. Ja kui see ei lähe seni usutu või traditsiooniks olnuga kokku, on ta mõistmatu, ehk vaenlane.
Seega ei peaks me üllatuma, kui totalitaarsete impeeriumide pooldajad, euroskeptikud, marurahvuslased, parem- ja vasakäärmuslased või mis iganes kseno- ja homofoobid teineteist avalikult või varjatult leiavad ja toetavad. Sest neil on üks vaenlane, ja see on avatud maailm, mis seni olnu kahtluse alla paneb või koguni põrmustab. Suletud maailmas said nad toetuda inimeste teadmatusele ja hirmudele. Nüüd on sellega neil kehvasti.