Seda näitust avades on mu mõtted tõsised. Selles okupeeritud Eestis sündinud ja kasvanud inimesena mäletan ma väga hästi, et võimu peamine vahend enda kindlustamiseks seisnes vaenlase kuju loomises. Seda loodi päevast päeva erineval moel kindla mõttega – lisaks meie maale ja rahvale okupeerida ka meie mõistus. Ehk mäletate, et vaenlaseks saamiseks ei olnud vaja olla dissident või siis näiteks homoseksuaal. Piisas sellest, kui lugesid valesid raamatuid, kuulasid valet muusikat, nägid välja mitte nõukogude noore moodi. Kui olid teistsugune, siis olid vaenlane ja sind tuli hävitada. Nõukogude ühiskonda sobis ainult enamus. Vähemusi polnud, olid vaenlased. Sest okupeeritu pidi tundma hirmu ja sellel püsiski võim.
Nüüd siin, demokraatlikus Eestis oma seiskohti seletades saan aru, et saada vabaks riigina ja rahvana ehk siis saada vabaks okupatsioonist, on kergem ülesanne, kui saada vabaks sellest samast okupatsioonist meie arusaamades. Kuna mu töö on kohtuda inimestega ja nendega mõtteid vahetada siis julgen kinnitada. Vabas Eestis sündinud ja kasvanud põlvkonnal ei ole keeruline mõista enamusest erinevaid inimesi. Nad reeglina ei mõista, kuidas saab vähemusi mitte mõista. Aga paljud minu vanused ja isegi veidi nooremad on ikka veel vastamisi tundmatuga. See lause algab nii – mul ei ole küll midagi nende vastu, aga… See „aga“ on osa okupatsioonist, mis ühtpidi on lõplikult läbi, olen selles kindel, aga näe, kollitab meid siiamaani.
Loodan, et see näitus ja just siin selles kohas, loob lisaks vabale riigile ka rohkem ruumi vabale vaimule.