Head sõbrad, õed ja vennad, olete vast just nii harjunud mu esinemiste algust kuulama.
Vaadake, kui meie kõigi vaimne ema ja eeskuju, Marju Lauristin, 1992 aasta kevadel mind ära tinistas, ei osanud ma uneski arvata, et seisan tulevikus oma mõttekaaslaste ees sellise kõnega. Ja ega Marjul vast polnudki tarvis tookord palju vaeva näha, sest poliitikasse tõi mind kirg. Kirg luua vabadust ja ehitada riiki. Sellist riiki millest olin unistanud, vanematelt kuulnud, telekast vaadanud või raamatust lugenud. Vaba on inimene siis, kui ta saab olla loomulik. Just selline, kes ta on, kõigi oma plusside ja miinuste, päevatöö ja unenägude, murede ja rõõmudega. See oli kirg luua vabade loomulike naeratavate inimeste Eesti Vabariiki.
Jah, saab öelda, et selline lillelapse unistus. No ja siis? Mis siis selles halba on? Muuseas, tänases ametis olen sunnitud kuulama mitte ainult palju kõnesid vaid ka selliseid kõnesid, mida tegelikult kuulda ei tahaks. Ja sageli kuuleb selles pikas süüdistavate reas – teate ju küll, vasakpoolsed multikulti tolerastid jne – ka hipisid. Olen seda kuuldes alati õnnelik, lausa pilves! See on nii tore, kui saad järjekordselt kinnitust, et oled terve elu jooksul olnud õigel pool! Va nõukogude võim ei sallind sind aga ka nüüd süüdistatakse täpselt sama moodi. Sõna sõnalt, sealjuures. Ja samadel põhjustel veel pealegi.
Ega ma ei varja. Olen minagi juba mõned ajad tagasi mõelnud rahumeelsele tulevikule Hiiumaa kadakate all. Ja arutanud omaette, kas kirjutada memuaare ja kui kirjutada, siis millal seda teha. Kunagisest kirest on saanud töö, mis on pooleli ja pean oma kohuseks see lõpuni viia. Aga siis vaatad, et lähemad õed ja vennad on tublid ja tragid ja küll nad edasi teevad, et mis siin siis ikka. Aga need viimased paar aastat on kirg taas sügavalt hinges. Teistsugune küll, kui 24 aastat tagasi. Nii et ei mingeid memuaare veel! Ja kui kunagi oli kirg luua vabade loomulike naeratavate inimeste riiki, siis nüüd on kirg hoida seda vaba Vabariiki. Kaitsta nende mõtete eest, mis tegelikult soovivad viia Eestit tagasi ja mitte edasi. Sest maailm meie ümber ja ka elu siinsamas Eestis on hoopis teistsugune.
Kuskil siin kuu poolteist tagasi oli mul au avada üks näitus inimeseks olemisest. Selles samas, omanike soovil, peagi Vabamuks nimetatavas muuseumis. Tõin seal näite sellest, mille kordumist ma mitte kunagi ei soovi ja mille vastu olen valmis kirega võitlema. Mu 19 aastane pojapoeg lõpetab sellel aastal gümnaasiumi. Ta on sündinud vabas Eestis ja siin kasvanud. Kuskil ka veidikese vanaisa moodi, juuksed on palju pikemad, kui mul sellel ajal. Ja ma soovin, et tema jaoks oleks Eesti paik, kus on igaveseks jäänud ajalukku tema vanaisa elu samas vanuses, kes Tallinnas tänasel Vabaduse väljakul või Balti jaamas pidi vastama mundris või ka erariides võimu esindajate poolt esitatud küsimustele – „ranshe osudim?“, „tabletki glotajesh?“, „potshemu tak võgljadish?“. Ja kui meie ütlesime , et „a mõ za mir“ ja siis jooksis võimul juhe kokku, sest talle oli Suur Juht ju ütelnud, et hoopis tema on rahu poolt! Kästi kohe lahkuda koos soovitusega mitte kunagi enam tagasi tulla.
Mine tea, mõni minu sõber ehk oleks lahkunudki, aga piir oli kinni ja piirivalvurite püssid ja pilgud polnud mitte riigist välja, vaid hoopis sissepoole. Ja ma tahan, et mu lapsed ja lapselapsed elaksid oma loomulikku ja õnneliku elu siin, vabas, iga inimest austavas Eesti riigis. See on see riik, kus nad tahaksid elada.
Vaadake, sõbrad! Kõigel sellel eelneval on otsene seos sellega, et endas selgusele jõudes olen öelnud „ja“ ja andnud nõusoleku kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks. Mingit pidi on siin süüdi nii matemaatika klass kui tehniline haridus, aga kui ma näen ja tunnen, et midagi on rikkis ja vajab parandamist, siis pean endale selgeks tegema, miks nii on juhtunud.
Miks on nii juhtunud, et soov suhtuda arusaamisega looduse tahtel vähemuses olevate inimeste õigustesse, lõi ühiskonna kaheks ja keema? Nii palju sõimu ja nii palju lilli pole ma oma elus saanud! Seejuures süü vaenupoolte tekitamisel jääks nagu nendele, kes igat inimest inimeseks peavad! Ja nüüd enda ja oma lähedaste inimeste elu nimel võitlevad sõjapõgenikud teevad ühiskonnas seda sama? No ei usu mina, et meie, kes me siin oleme suur enamus, jätaksime naabermajja inimese põlema, isegi siis, kui ta nahavärv on must või on ta meile vähetuntud usku. Ei jäta ju!
Siinkohal pean vajalikuks selgelt öelda, et see tubli noormees, kes ühes telesaates tähelepanu pälvis ja keda ma mäletan Hiiumaalt Emmaste kandist veel sellest ajast, kui ta oli pisike põnn, on eestlane ja ei saagi olla keegi muu. Tänaseks siia saabunud 19 sõjapõgenikku on minu jaoks meie inimesed, sest nad on soovinud seda maad enda koduks. Ja kui keegi kahtleb siin elavate ja kodus teist keelt kõnelevate inimeste mõtetes, siis soovitan minna järgmise aasta 24. veebruaril mõnda venekeelsesse kooli või kaitseväe paraadile, kuhu perekonniti tullakse. Laulge nendega koos Eesti hümni ja tundke koos rõõmu, et elame vabal maal.
Ma siiralt tänan kõiki neid, kes selles vastasseisus meile toetust ja poolehoidu on avaldanud. Saan aru nendest inimestest, kelledes see kohtumine neile senitundmatuga on toonud kaasa kõhklusi ja isegi hirmu. Selles pole midagi ebaloomulikku. Aga näen, et seda hirmu kihutatakse tagant puht poliitilistel eesmärkidel. Häbenematult, valede ja sulaselgete lollustega. Ja need eesmärgid ei ole teps mitte vabade loomulike naeratavate inimeste Eesti Vabariigi eesmärgid! Ja sellega ei saa ma leppida! Näete nüüd, kirg lõigi välja!
Ja kui me neist hirmudest ei vabane, siis jäämegi kahele poole eesriiet. Ja presidendi ülesanne on see eesriie ära tõmmata. Alustan sellest, mis minu meelest kindlasti ei aita. Ma ei usu, et kui kõik kahtlejad koolipinki panna, neile ülalt alla loenguid lugeda, teha kontrolltöid ja võtta vastu arvestusi, midagi oluliselt muutuks. Veelgi vähem on abi sellest, kui öelda hirmunud inimesele, et ta on rumal. See on solvav lausa ja sama jabur, kui lugeda kõik õnnelikuna näivad ette tarkadeks. Nii varasem kogemus üheksakümnendatest kui ka viimased kaks aastat selles keeristormis on mind õpetanud – vaja on inimestega rääkida, koos arutada. Selgel, arusaadaval, teineteist austaval moel. Vabandan kordamast – siit ka minu järeldus, et Eesti vajab presidenti, kelles inimesed tunneksid ära natuke iseennast, või oma naabrimeest või oma naabrimehe naabrimeest. Kas või sel lihtsal põhjusel, et siis on lihtsam juttu alustada. Võõraga võib juhtuda, et ütled lihtsalt „tere“ ja „head aega“ ja ei targemat midagi. Kuigi kõik on ju väga viisakas.
Ega pole ju mingi saladus, et mul on veel üks kirg ja see on muusika. Viieteistkümnendast eluaastast alates on mind seejuures köitnud mees nimega Frank Zappa. Meenutan teda siinkohal seetõttu, et vaidlus avatud ja suletud maailmanägemuste vahel ei ole Eesti küsimus, või ainult Euroopa küsimus. See on ka näiteks USA presidendivalimiste küsimus. See on tegelikult globaalne küsimus. Erinevalt paljudest teistest muusikutest oli Zappa alati poliitiliselt aktiivne, irvitas silmakirjalikkuse üle ja toetas demokraate. Saate vast isegi aru, kelle poolt ta tänastes oludes oleks. Peale suurepärase muusika pärandas ta maailmale ka hulga omapäraseid tsitaate ja üks neist kõlab nii – „ Your mind is like a parachute, it works better, if you open it.“ Ehk siis vabas tõlkes – Su mõistus on kui langevari, see töötab paremini, kui see avada. Ja see lause tuleb mulle meelde ikka ja jälle ja tõesti tal oli õigus. Kõlbab ehk avatud maailma motoks isegi. Et aru saada, mis selles kaasaegses maailmas täna toimub, on mõistlik meenutada ajalugu.
Ehk mäletate, et tänaseks unustusehõlma vajunud vana hea aurumasin tegi lühidalt järgmist. Sütt alla, vunk üles, vile! – ja feodaalne ühiskonnakorraldus kadus maakeralt. Võidelda aurumasinaga oli lootusetu, sest sellega kaasnevad hüved olid kordades suuremad. Midagi sarnast toimub nüüd juba aastakümneid ka praegu, ainult selle aurumasina rolli täidavad kõikvõimalikud vidinad, mis teadmisi ühest kohast teise meeletu kiirusega liigutavad.
Võidelda sellega, et inimesed saavad teadmiste abil pidevalt targemaks, on lootusetu. Ehitada tarasid selle vastu, et eri kultuurid ei teeks teisi rikkamaks, on ammu võimatu. Arvata, et majanduse üleilmastumise vastu saab kuidagi võidelda, on lihtsalt napakas. Maakera teistpidi tiirlema ei saa panna!
Küll aga ei meeldi see uus avatud maailm suletud ühiskondade ja uskumuste võimumeestele. Nende võim põhineb Suure Juhi otsustel ja Suure Vaenlase kujul. Sest see Juht peab ju Vaenlase eest oma rahvast kaitsma. Ja valikuid ei tohi ühel alla surutud rahval olla. Suureks Juhiks või uususundiks sobib ka igasuguste traditsiooniliste väärtuste kaitse. Avatud ja suletud maailmade vahel käibki täna võitlus. Kui me ei taha seda nimetada külmaks sõjaks, siis igal juhul on juba saabunud külm rahu. Ja meie küsimus on, kummal pool me oleme? Kas oleme avatuse, vabaduse, iga inimest austava sallivuse ja multikultuursuse poolt või soovime tagasi riiki, kus kodanikud kardavad oma parlamenti, valitsust, politseid ja sõjaväge. Kus inimese igapäevane mure ei ole mitte see, kuidas elada, vaid see, kuidas ellu jääda. Ma keeldun sinna tagasi minemast.
Alles paar nädalat tagasi oli mul au olla üheks peakõnelejaks Euroopa Liidu parlamentide spiikrite konverentsil, kus esinemise teemaks oli kodanike julgeoleku tagamine nende põhivabadusi kaitstes. Ütlesin seal oma kolleegidele, et meie kõige suurem viga oleks muutuda nende sarnaseks, kes meid ründavad. Ja nüüd mõned tsitaadid otse sellest kõnest „Me peame aga endale aru andma, et selles avatud ja suletud maailmade vastuolus saame olla edukad siis, kui tegutseme koos. Aitame nii neid, kes tulevad meie juurde lihtsa sooviga – jääda ellu ja elada vabana. Aga võtame maha ka nende meie kodanike hirmud, kes selles uues globaliseerunud maailmas on jäänud vihma kätte. Kas või sellel lihtsal põhjusel, et neil pole enam tööd. Ja Euroopa liit seejuures, peaks ju olema vihmavari, kas pole. Mõelgem, miks neile vihma kätte jäänutele näib, et süüdi nende märjaks saamises on vihmavari, aga mitte halb ilm. Ja kui vaja, siis parandagem vihmavarju!“
Vestlesin pikalt Euroopa tuleviku asjus täna kõige otsustavama riigi, Briti, mõlema koja liidritega. Ja meie juttuteemaks oli loomulikult Brexit. Minu mure oli selles, et kuidas võiks Briti rahvahääletus minna. Kolleegid küsisid – mida meie sellest arvame? Vastasin, et kui meie julgeolek siin oleks maja, siis kaduma ei läheks mitte korsten või trepp, vaid oluline osa vundamendist. Mispeale on oht, et varsti pole enam ei treppi, ei korstnat ega majagi.
Olen veendunud, et kui maailma ilmselt kõige kuulsam britt, Winston Churchill, saaks sellel rahvahääletusel hääletada, oleks ta kindlasti Euroopa Liitu jäämise poolt. Seda paneb mind uskuma 1946. aasta märtsis Winston Churchilli USAs, Missouri osariigis Fultonis, peetud kõne, mis kandis pealkirja “Rahu jõust”. Meie tunneme seda kõnet sõnapaari “raudne eesriie” järgi.
Tsiteerin – “Stettinist Balti mere ääres kuni Triesteni Aadria mere ääres on üle meie kontinendi langenud raudne eesriie. Paljud Kesk- ja Ida-Euroopa iidsed pealinnad jäävad selle eesriide taha. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja nende elanikud jäävad alasse, mida ma olen sunnitud nimetama Nõukogude sfääriks,” ütles Churchill.
Ka Tallinna keskaegsed tornid, mida Churchill küll oma kõnes ei maininud, ent mida me täna uhkusega Eestit väisavatele kruiisituristidele näitame, jäid sügavale selle eesriide taha.
Olgu siinkohal ka meenutatud, et Stalin vastas Churchilli kõnele vihast pakatava intervjuuga ajalehele nimega „Pravda“. See leht kandis niivõrd uhket nime seetõttu, et kõik seal avaldatu oli tegelikult vale. Ajalugu teatavasti kipub korduma. Eks seetõttu on nüüd ka meil portaale, kes sisu katmiseks peavad oma nimes viitama näiteks objektiivsusele.
Vastusena pimeduse impeeriumi pealetungile nägi Chruchill suuremat ühtsust Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide vahel. Samalaadsest murest Euroopa nõrgenemise, lagunemise ja pragunemise ees tõukus 1950ndal aastal Prantsusmaa välisministri Robert Schumanni niinimetatud “Schumanni deklaratsioon”, mis nägi Euroopa sõjajärgset tulevikku tihedas integratsioonis.
Chruchilli ja Schumanni visioon – demokraatlike riikide tugevuse ja ühtsuse visioon – oli sedavõrd võimas ja inspireeriv, et see mitte üksnes ei kaitsnud Lääne-Euroopa demokraatiat kommunistliku maailmarevolutsiooni katse eest, vaid suutis lõpuks purustada ka kurjuse impeeriumi enda. Ärgem unustagem seejuures, et see Euroopa on parim paik maakeral toime tulemise mõttes, kus võrreldes teiste arenenud paikadega jaguneb ka rikkus inimeste vahel suhteliselt võrdselt.
Me võime olla uhked, et aastakümned selle raudse eesriide taga ei kustutanud eestlaste vabaduseiha ega suutnud murda meie vaimset kuulumist demokraatial ja isikuvabadustel põhinevate väärtuste ruumi. Kui ajalugu andis meile võimaluse oma riiklus taastada, ei jätnud me seda kasutamata.
Jah, poole sajandi pikkuse vangipõlv raudse eesriide taga ei murdnud meid, kuid me peame tegema kõik, et need tumedad peatükid Eesti ajaloos jääksid sinna, kuhu nad kuuluvad – ajalukku.
Paraku näeme me tänagi eesriideid, mis taas ähvardavad langeda üle meie kontinendi. Need uued eraldusjooned võivad taas jagada Euroopa Idaks ja Lääneks või, nagu paljud pelgasid Eurokriisi haripunktis, Põhjaks ja Lõunaks. Aga need uued eraldusjooned võivad hõlpsasti kujuneda ka mitte geograafilisel, vaid hoopiski väärtuselisel teljel.
Mina usun, et ühistel väärtustel rajanev tugev, ühtne ja sügavalt integreerunud Euroopa on parim, mis Eestile võib osaks saada. See on kindlaim garantii tagamaks meie Põhiseaduse preambulas sätestatud eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine üle aegade.
Täna on idee tugevast ja ühtsest Euroopast langenud tugeva surve alla, ehk tugevama surve alla kui kunagi varem viimase seitsmekümne aasta jooksul. Kui me näeme uusi eesriideid langemas, kui me näeme enda ees valikut ühelt poolt Viktor Orbáni ja Marine Le Peni Euroopa ning teiselt poolt Churchilli ja Schumanni, või kui soovite, Angela Merkeli ja Federica Mogherini Euroopa vahel, siis tahan mina seista selle eest, et Eesti jääks õigele poolele. Vabaduse poolele.
Nii et, jah, presidendina tahan ma kaitsta kogu Eestit ja ka oma laste ja lastelaste tulevikku sellise poliitika eest, mis mängib inimeste hirmudel ja peab Eestile parimaks Euroopa Liidu kui “jõleda ja sotsialistliku liidu” lagunemist.
On rumal arvata, et Euroopa Liidu lagunemisel ei oleks mõju NATO poolt pakutava heidutuse usutavusele. Kui NATO Euroopa-liitlased triivivad eri suundades, kui poliitiline üksmeel Euroopa liidrite vahel kahaneb ja vastuolud süvenevad, siis ei ole kahjuks kuidagi võimalik, et needsamad liidrid suudaksid kõrvaltoas NATO laua taga kogunedes kõnelda ühel häälel ja ühel meelel.
Meie suure naaberriigi president härra Putin on defineerinud NATO oma põhivastasena. Me teame, et ta näeb maailma julgeolekut nullsummana. Ja nullsumma-mängudes ei ole vastastikku kasulikke lahendusi – see, mis on hea NATO julgeolekule, ei saa järelikult olla hea Venemaale ja vastupidi.
Suletud maailma suurim jõud on oma tegevuses vägagi praktiline. Kui Putin näeb Lääne-Euroopas segadust, lahkarvamusi, lõhesid, siis tõlgendab ta neid vastase nõrkusena, mida tuleb ära kasutada. Nagu üks Ameerika analüütik hiljuti ütles: “If Putin is opportunist, it is not a good idea to present him with opportunities.”
Meie eesmärk ei ole sõdu pidada ja neid võita. Meie eesmärk on hoida rahu. Heidutus, millest Eestis alates Ukraina-vastase agressiooni algusest nii palju on räägitud, on sõja vältimine läbi oma tugevuse, ühtsuse ja otsustavuse demonstreerimise. Ma olen täiesti kindel, et heidutada on võimalik. Seda eesmärki ei täida ühepoolsed järeleandmised. Küll aga täidab seda eesmärki kõigi liitlaste ühine ja selge sõnum, et ükski agressiivne samm ei jää vastusammuta ja et ühestki avantüürist loodetav kasu ei kaalu üles seda kahju, mille toob kaasa paratamatult järgnev karistus.
Need Eesti poliitikud, kes näevad oma eesmärgina Euroopa ühtsuse lammutamist, ei ole siirad, kui nad kinnitavad oma ustavust NATO kollektiivkaitsele. Kui Euroopa Liidu pealinnade Berliini, Londoni ja Pariisi vahel valitseb usaldamatus, siis ei ole kuidagi võimalik, et NATO-liitlaste Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel kestab harras üksmeel ja usaldus.
Kiiresti muutuvas maailmas vajab ka tema kõrgeausus demokraatia arendamist. Seetõttu ei väsi ma kordamast, et avatud infoühiskonnas vanad traditsioonilised demokraatlikud tavad enam ei tööta ja on jäänud ajale jalgu. Põhjus on lihtsalt selles, et teadmised liiguvad nüüd palju kiiremini kui varem ja info kogus on meeletu. Parlamendid ja valitsused ei saa enam olla suletud klubid. Poliitilised sõnumid jäävad järjest lühemaks, sest valijal pole aega kuulata. Pealiskaudsus aga loob suuri võimalusi neile, kes oma huvides kärbseid pähe ajavad.
Infoühiskonnas soovib valija otsustada sagedamini, kui üks kord nelja aasta jooksul ja see võimalus tuleb talle luua. Avada parlamentide töö ja kaasata vabakonnad. Vaevaliselt läheb see asi nii meil siin kui mujal. Pealiskaudsuse ja kärbeste pähe ajamise tüüpnäide on siinkohal usk, et kõik probleemid lahendaks suurem rahvahääletuste arv. Mul pole midagi selle vastu, et meil toimuks rohkem rahvahääletusi. Aga rahvahääletusele saab ja tohib panna ainult väga selgeid must-valgeid küsimusi. Rahvahääletusel ei saa näiteks otsida kompromisse eri huvide vahel, mis seaduste loomisel on igapäevaselt vajalik. Kus siis neid peaks otsima? Tegelikus poliitikas on väga palju küsimusi, kus ei ole võimalik vastata ühe sõnaga „ei“ või „ja“. Seega peab esindusdemokraatia eelkõige liikuma edasi suurema kaasamise poole, see võimaldab osaleda piltlikult iga päev. Aga iga päev referendumit ju ei korralda.
Mu kindla veendumuse kohaselt peab Eesti president välja kuulutama ka need seadused, mis talle endale ei pruugi meeldida. Sest selline on olnud rahva tahe valimistel ja presidendil pole õigust seda tahet ignoreerida. Eesti on ja peab jääma parlamentaarseks demokraatiaks. Õigus allkirjast loobuda on ka presidendil olemas, seda aga ainult siis, kui ta näeb vastuolu Põhiseadusega. Siinkohal pean vajalikuks ühemõtteliselt välja öelda oma seisukoha Kooseluseaduse asjus. Meil oli kunagi õiguskantsler, kes arvas, et koos elavatele paaridele seadusega tagatiste loomine ei ole põhiseadusest tulenev kohustus. Täna on meil õiguskantsler, kes peab seda õigust Põhiseadusest lähtuvaks ja ka teda võib selles mõttes lugeda üheks Kooseluseaduse algatajaks. Seadus ise on vastu võetud ja kehtib. Ma olen kindel, et inimõiguste vallas loodu on Põhiseaduse poolt kaitstud ja inimestele antud õiguste tühistamine on Põhiseaduse vastane. Seega oleks selles Riigikogu koosseisus ringelnud Kooseluseaduse tühistamine Põhiseaduse vastane. Punkt. Mu arvates toetavad seda seisukohta ka meie Riigikohtu mitmed lahendid ja ilma mingi kahtluseta langetaks samasuguse otsuse Euroopa Inimõiguste Kohus. Seadus ise aga rahustab ka ühiskonda ja asjatuid hirme, mis teadmatusest tingitud. Kas tõesti saab kellelgi olla midagi selle vastu, et nüüd mõne kuu jooksul on natuke rohkem kui 50 inimest Eestis saanud oma elu paremini korraldatud? Minu traditsiooniline pereelu pole sellest kohe mitte kübetki muutunud! Ja ma pole kohanud mitte kedagi, kes vastupidist väidab. Ka siis, kui nad on selle seaduse vastased. Täna veel on vastased.
Raudse eesriide kadudes andis saatus ka minule võimaluse olla osaline vaba Eesti riigi ehitamisel. Ajal, mil Eesti taastatud demokraatia oli veel noor ja poliitikud ei mõelnud veel pidevalt selle, mis on populaarne ja mis tagab järgmistel valimistel tagasivalituks osutumise, sain ma sotsiaalministrina visandada, kujundada ja juhtida Eesti töötu- ja haigekassasüsteemi loomist. Need reformid, mis mõistagi ei olnud alati ja kõiges populaarsed, on ajaproovile vastu pidanud ja leidnud eeskujuna tunnustust ja seda mitte ainult meie omaaegsete saatusekaaslaste seas, vaid ka mitmel pool mujal piiri taga. Nende suurte reformide tegemisel oli vaja otsida kompromisse. Rääkida, rääkida ja veelkord rääkida. Sellest, kuidas näiteks õnnestus veenda valitsuse liikmeid ja Riigikogu selles, et vanaduspensionide tõus peaks olema depolitiseeritud, kirjutan kunagi hiljem, aastate pärast. Täna on veel vara.
Ma julgen pidada neid – ja veel mitmeid teisi aastate jooksul tehtud otsuseid ja reforme – minu oma kivideks Eesti riigi alusmüüris. Eesti riik on meie kõigi kodu: see on maja, mida kõik need, kes on selle ehitamises osalenud, on valmis ka kurja ilma ja pahasoovijate eest kaitsma. Mina olen valmis seisma selle eest, et seda maja, mille loomisse ma ise olen pannud 25 aastat oma elust, kergekäeliselt ei lõhutaks. Just selle pärast tahan ma pürgida Eesti riigipeaks.