Author Archives: admin

Mõte avatud suletud maailmast kirjutada on olnud peas juba mõnda aega. Kuna loomu poolest kuulun inimeste hulka, kes püüavad mingitele nähtustele siin ilmas leida loogilisi ja arusaadavaid põhjendusi, siis üllatun teinekord, kui keegi üllatub. Mitmete valimiste tulemused Euroopas, Krimm ja Ukraina (ning eriti suhtumine seal toimuvasse), nii mitmedki meeleolud koduses Eestis ja isegi islamiterrorism mahuvad omal huvitaval moel ühte patta. Või siis ühe seletuse alla. Ehk mis siis on juhtunud, et me räägime taas äärmusluse tõusust, vägivalla suurenemisest, jõuga piiride ja mõjuvõimu jagamisest, traditsioonide või jumala kaitsmisest pühaks kuulutatud sõja toel? Meist keegi ei tõsta loosungit, rusikat või relva selle vastu, et hommikul tõuseb päike. Ega ju? Kui aga sama loomulikud nähtused toimuvad ühiskonnas ja mitte looduses, siis kirjutatakse hüüdlauseid, pekstakse sisse nägusid ja aknaid, tapetakse inimesi, seejuures ka ilma igasuguse süüta. Euroopalikus kuulidevabas elukorralduses ennustatakse lihtsalt üleüldist hukku. Ei rohkem ega vähem. Avatus ja suletus on siinkohal muidugi tinglikud, sest ka see varasem maailm oli tegelikult praokil. Võrreldes tänasega. Tegeliku avanemise tõid aga kaasa kõik need vidinad, mis toovad teadmised ja uudised meile kiiremini kätte. Viivad sinna, kuhu nad enne kunagi ei jõudnud. Läbi müüride ja vaikuse ja pimeduse. See kõik on nüüd kohal. Ah et progress, ütlete. Ja selles ongi asi, et kelle jaoks areng ja kelle jaoks lõpp. Ehk siis maailm sai avatud ning see pole teps mitte meeltmööda suurustele, kes suletusest elatusid, seal toimetasid, toetust ja au kogusid. Ja kui nüüd truud alamad ka muud näevad ning kuulevad, siis saabub pimeduse maailma suurim oht – nad hakkavad oma peaga mõtlema! Avatus ei ähvarda suletust millegi muu kui võimust ilma jäämisega. Juhikesksed totalitaarsed riigikorrad on seejuures nautimas võimalust informatsiooni kiiremat liikumist ära kasutada, sest mõistuse väänamine on veelgi efektiivsem, kui seda kiiresti teha. Seejuures on nad mõistnud, et paratamatult jõuab pesemisele kuuluvate ajudeni ka vastupidine teadmine. Et Juht ei olegi jumal, et ta ise ja tema truud jüngrid on sageli vargad, et suurimaks vaenlaseks kuulutatu võib omada inimese moodi nägu ja tegu. Kui nüüd, oh häda, selguks, et vaenlast või põrgut polegi, siis milleks neile juht ja jumal! Kui varem toetus totalitaarsus kinnise inforuumi monopolile, siis nüüd, selle mõranedes püüab ta liikuda sellest välja, laiendada oma mõjusfääri, sest muidu jääb ta kaotajaks. Nõukogude Liitu ei lagundanud mitte NLKP peasekretär ja niivõrd rumala koosluse lõpetamiseks polnud vaja isegi internetti. Piisas täiesti tavalisest faksiaparaadist. Suletud maailm võitleb avatuga piiririikides mitte maade ja majade pärast, vaid võimaluse üle kontrollida mõistust ja hoida nii end igavesti võimul. Ei saaks mitte kuidagi väita, et ka selles arengule suunatud demokraatlikus maailmas poleks probleeme avatusega. Eelkõige on ajale jalgu jäänud poliitika tegemise viis, mis sageli siiani toitub teadmisest sellest, et otsustajad on rohkem teadjamad kui need, kelle suhtes neid otsuseid langetatakse. Kinniste ustega valitsused, parlamendid ja erakonnad on ajalugu. Unustage ära! Avatud ühiskonnas peab olema ka avalik võim avatud, sest seda eelist otsustajatel enam pole. Kui poliitika tegemise viisid ajaga kaasas ei käi, siis on ka loomulik, et otsuseid langetavaid poliitikuid pidevalt valetamises ja vassimises süüdistatakse. Keerukus seisneb selles, et infokülluses muutuvad ka poliitilised sõnumid paratamatult lühemaks. Samal ajal peavad nad kuulajate teadmiste suurenedes muutuma ka sisukamaks. No ei ole see lihtne, uskuge mind. Üks uudise pealkiri «maksab» rohkem kui kümme 4000-tähemärgilist kirjutist. Sisuliselt saavad valijad uutes oludes käia valimistel iga päev, mitte kord nelja aasta jooksul. Poliitika suurusena peab sellega arvestama ja muutuma. Siinkohal on küsitav (kui mitte lihtsameelne) loota esindusdemokraatia asendamisele sagedaste referendumitega. Imetlete ehk isegi, kuidas varasem «self-made man» poliitika tegemise viis on asendunud «selfie-made man» stiiliga. Sellise pealiskaudsuse astme juures saab rahvahääletuse tulemusel määravaks mitte sisu, vaid priiskavam PR. Parima tulemuse saame aga siis, kui leiame sobiliku vormi esindusdemokraatia ja vabakondade pidevaks koos töötamiseks. Kiirustel liikuv teave pani liikuma ka turud. Ja nagu ikka kipub juhtuma, osutus usk turgude positiivsesse mõjusse suuremaks, kui tegelikult välja tuleb. Nii ei ole näiteks globaliseeruv majandus endaga kaasa toonud maailmarahu, mida paljud lootsid. Mõjusfääride nimel tärisevad relvad, sest võim on osutunud tähtsamaks kui heaolu. Veelgi keerukam on turgude liikumisega leppida neil, kellel seetõttu kadus isiklikus elus kindlustunne tööelus ja toimetulekus. Asja paradoks seisneb selles, et süüdlaste otsimisel on jõutud suuruseni, mis just vastupidiselt peaks aitama inimestel paremini toime tulla. Uutes avatud oludes ei ole ka Euroopa suurriigid ja rahvad üksinda tegijad. Väiksematest rääkimata. Integreeritum Euroopa liigub aga edasi teosammul, sest paljude jaoks on neile kaela sadav vihm põhjustatud sellest, et keegi (Brüsselis siis ilmselt) avas vihmavarju. Nii euroskeptitsism kui võõraviha püsivad mõlemad hirmul avatud maailma vastu. Ei kao mu mälust kunagi vaidlus põhjamaise kolleegiga üheksakümnendate aastate alguses. Ta jõudis tõdemuseni, et enne Berliini müüri langemist oli tema ühingu liikmete elu muretum. Olin siis sunnitud teatama, et kui ta seda uuesti ehitada kavatseb, hakkan mina seda müüri kohe lammutama. Kättpidi just kokku ei läinud. Palju ei puudunud. Ega ei saagi kindel olla, kas on see puhas pragmatism või siis on meie kurb ajalugu meile rohkem mõistust andnud, aga viha Euroopa vastu on Eestis õnneks marginaalne. Sellegipoolest saan kirju, mis mind hämmastavad. Me oleme selles suures maailmas valinud poole ja seejuures ühe poole piiri peal, aga mis me sinna teha saame. Siin me oleme. Ei saa ju Eestit lahti kaevata ja kuskile ära purjetada? Kui nüüd kujutada ette neid suuri jõude suurte kividena, siis kas on võimalus uskuda, et väikese pähklina nende vahel me ellu jääme? Kui need kivid omavahel liiguvad, siis jääks meist järele ju vaid puru! Nii on kõige suuremad rahvuslased Eesti kõige suuremad vaenlased, ise seda mõistmata. Kui nüüd lõpetuseks kogu emakesele maakerale otsa vaadata, siis avatud maailm on ehk kõige olulisemalt tunginud religioonide ja traditsioonide hinge. Kujutage end ellu, kus sajandeid on elatud kindla õpetuse järgi, milles näiteks naisterahva silmade nägemine on ainus lubatu. Kõik muu ei ole midagi muud kui kuritegu. Tõsine ja põlastusväärne sündmus. Ja nüüd, avades mis iganes infokanali, jõuab see jubedus ja pilastus teieni kümnel erineval moel! Inimese jaoks, kes on elanud kindlas usus, on see pühaduse teotus. Selle loojad saavad olla vaid jumala vaenlased, keda on vaja hävitada. Täpselt sama moodi on avatud maailm toonud meieni endast teistsuguseid inimesi, mis iganes tunnuse alusel. Ja kui see ei lähe seni usutu või traditsiooniks olnuga kokku, on ta mõistmatu, ehk vaenlane. Seega ei peaks me üllatuma, kui totalitaarsete impeeriumide pooldajad, euroskeptikud, marurahvuslased, parem- ja vasakäärmuslased või mis iganes kseno- ja homofoobid teineteist avalikult või varjatult leiavad ja toetavad. Sest neil on üks vaenlane, ja see on avatud maailm, mis seni olnu kahtluse alla paneb või koguni põrmustab. Suletud maailmas said nad toetuda inimeste teadmatusele ja hirmudele. Nüüd on sellega neil kehvasti. Postimees.ee

Austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu, Vabariigi Valitsus, diplomaatiline korpus. Riigikogu selle koosseisu viimased kuus töökuud saavad olema selle poolest erilised, et me alustame täiskogu istungitega oluliselt muutunud maailmas. Maailmas, kus üks impeerium on häbematult ja relvade toel asunud suurendama oma mõjusfääri. Maailmas, kus pingete üleskruvimiseks on taaselustatud kunagine Põhja-Korea komme korraldada piirüleseid inimrööve. Maailmas, kus on mõistetud, et külma sõja lõpp kui selline, on ilmselt otsa saanud. Aastakümnete tagused käitumisnormid enam hästi ei toimi ja uute lahenduste otsimine käib. Ukrainas toimuv tuletab paratamatult meelde ajalugu nii kaugemast kui lähemast ajast. Tundub, nagu loeks vana raamatut: Chamberlain on rahu toonud, Danzig on liidetud, ja reisilennuk Kaleva alla tulistatud. Täna on Eesti osa vabast maailmast. Täna on ka meie teha, milliseks kujuneb selle raamatu lõpp. Meie jaoks olid viimase 25 aasta jooksul valikud kuidagi iseenesestmõistetavad ehk valikuvõimalust õieti polnudki. Need toimusid valdava osa valijate toel ja teadmisel. Sellegi poolest usun ja tean, et paljudel teist, kui mitte kõigil, on viimaste kuude jooksul tulnud vastata valija selgetele ja murest kantud küsimustele: mis meist saab?, mis Ukrainast saab? Teisele küsimusele on hoopis keerulisem vastata kui esimesele. Eesti, ja seda ka parlamendi tasemel, on pidevalt toetanud ja toetab ka tulevikus Ukraina vaba ja demokraatlikku arengut. Valik on neil ju sisuliselt sama, mis meilgi oli. Itta või läände, gulagi või ülikooli. Ma olen veendunud, et Riigikogu ratifitseerib suure toetusega Euroopa Liidu idapartnerluse raames sõlmitud lepingud. Aga esimesele küsimusele saame vastata ühemõtteliselt ja sirge seljaga. Eesti on NATO kollektiivkaitse liige. Selle artikkel viis on riikide ühenduse alustala ja kehtib niikaua, kuni NATO eksisteerib. Eesti sõjavägi koos oma baaside ja oskustega on osa NATOst. Alaliselt, mitte ajutiselt. Meie eripära seisneb selles, et oleme käesoleva vastasseisu piiril ja selle pärast on õigustatud suurem mure olukorra pärast. Aga küsimust, mis algaks sõnaga „kas“, tegelikult ei eksisteeri. Ja seda juba vähemalt aastat kümme. Kui mitte kauem. Saati aastast 1992 on Riigikogu hoidnud teadlikult kahte valdkonda eemal enamus-vähemus vägikaikaveost. Need on välis- ja kaitsepoliitika. Soov on, et ka dramaatiliselt ärevas uues olukorras jätkuks sama liin ja arusaamine. Eelduseks on siin kaks teadmist. Esiteks tavapärasest ehk avatum suhtlus valitsuse ja Riigikogu vahel. Nii valitsus kui Riigikogu komisjonid on ka käesoleval kriitilisel ajal seda korduvalt tõestanud ja võib kindel olla, et see koostöö on püsiv. Teine eeldus on arvamuste vahetuse konstruktiivsus. Erakondade vaheline võistlus teemal „kes on õigem eestlane“ on siinkohal kohatu. Kahjuks aga mingeid märke sellest võib juba näha. Ka reedeses Eesti riigiametniku vägivaldse Venemaale viimise asjus peaks ekspertidest arvajad ära tundma, kus nad võivad oma arvamustega teha hoopis kahju nii sellele ametnikule kui ka Eesti Vabariigile. Hoidugem sellest. Tõsiselt. Meie töölaual on mitmed eelnõud, mis räägivad ühiskonnas nõrgemate ja vähemuste kaitsest. Töövõimereformiga seotud eelnõude avatud arutelu komisjonis koos vabakodadega on olnud viljakas ning tänaseks on ühisosa erinevate arusaamade vahel selgelt suurem. Toeks on ka Vabariigi Valitsuse koostöövalmidus. Idee toetada töövõime kaotanud inimesi tööturul on ju ilus ja õige. Reforme ei saa aga teha ainult paberil. Niivõrd oluline muudatus peab olema usutav ja käegakatsutav, osalistele arusaadav. Loodan, et jätkame selle reformiga sama avatud ja konstruktiivses vaimus. Ka uue lastekaitseseaduse arutelu vajab pidevat koostööd erinevate huvirühmadega. Seda uut seadust on tõesti kaua oodatud. Head kolleegid. See maailm, kuhu me arvame ennast kuuluma, põhineb arvamuste paljususel ja demokraatial, läbirääkimistel ja kokkulepetel, nendest lepetest kinnipidamisel. Enamuse mõistval suhtumisel vähemusse. See maailm, mis mürgitas meie inimeste teadvust 50 aasta jooksul, karistas mis tahes põhjusel erinevat inimest surmanuhtluse, vangla, väljasaatmise või avaliku põlgusega. Iga teistsugune oli automaatselt vaenlane. Nüüd me elame juba üle paarikümne aasta vabas ja arvamuste paljususel põhinevas ühiskonnas. Me peaks mitte vihkama, vaid lugupidavalt suhtuma ka vähemuste õigustesse. Seejuures ei vaja see vähemus mitte kaitset enamuse eest, vaid samaväärseid õigusi elada oma elu. Mitte midagi enamat. Eesti ei vaja kooseluseadust selleks, et nina püsti ajada ning öelda – vaadake, ka meie pole enam sovjetid. Eesti vajab seda seadust selleks, et igal siin elaval inimesel oleks võimalik oma kooselu mõistlikul moel korraldada. Mitte elada teadmises, et oma vähemusse kuuluvuse tõttu on ta tõrjutud või kuidagi halvem. Ja mida on siin kellelgi kaotada? Jätkuvalt saab ju käia kirikus või riigiametniku juures, öelda „jah“ ja olla õnnelik. Ja saab ka seda mitte teha, seejuures koos elades ja õnnelik olles. Kooseluseaduse arutelu vallandas Eesti ühiskonnas enneolematu dialoogi valijate ning valitute vahel. Selles arvamuste laviinis sisaldus sõimukirju ja solvanguid, aga oli ka palju argumenteeritud seisukohti. Kuigi ma ei ole kõigi kirjutajatega nõus, on mul siiski väga hea meel, et inimesed otsustasid oma arvamusi põhjendada ja oma nime alt arvamuse välja öelda. Mulle meeldib saada inimestelt kirju ja arvamusi ka nende eelnõude puhul, mille vastu võitlemiseks ei ole moodustatud eraldi kodanikuühendust. Valijatel on lisaks valimispäevale õigus ja võimalus parlamendi liikmetele oma veendumusi väljendada iga päev. Teadmine, et mul on võimalus poliitikutega otse suhelda teeb meid koos tugevamaks ja vähem manipuleeritavaks. Rahvana kokkuhoidmiseks ei olegi meil vaja olla kõiges täiesti ühel meelel, aga meil peab olema vastastikune usaldus rääkida ka rasketel teemadel ja valmidus leida ühisosa. Teades, et vaidlus kooseluseaduse üle saab olema tuline, on mul Teile vaid üks palve – ka eelnõu vastased võiksid tunnistada, et selle seaduse vastuvõtmine ei saa muuta mitte kellegi eelistusi partneri valikul. See on ikka jumala või looduse poolt ette antud, kuidas parasjagu keegi usub ja teab. Üks valus ühiskonnas ülestõusnud teema kannab pealkirja „palgavaesus“. Sõnad „palk“ ja „vaesus“ ei sobi kokku mitte ühegi arusaadava valemi abil. Tööd tegev ja selle eest tasu saav inimene aastal 2014 maailma arenenumate riikide klubisse kuuluvas riigis ei tohi olla vaene. Riigikogu ei saa olla asenduseks tööandjate ja töötajate vastavale dialoogile. Küll saab aga parlament astuda samme selleks, et see dialoog areneks ja muutuks igapäevaseks osaks meie tööelust. Järgmise aasta märtsis valitakse uus Riigikogu koosseis. Mingi kirjutamata reegli järgi peaks ma Teid siin tänasel päeval üles kutsuma pühendumisele vaid seadusloomele ja hoidma valimiskampaania väljaspool seda saali. Tore oleks ju teeselda lihtsameelset, kes seda üleskutset ka usuks, aga seda ma ei tee. Kui te pahaks ei pane. Eesti vabakondadel on saanud traditsiooniks kutsuda üles erakondi valimiskampaania ajal järgima head valmistava. Tõesti, mitte just kõik erakonnad pole selle üleskutsega ühinenud. Sellegi poolest kutsun teid üles lähtuma vabakondade poolt pakutud põhimõtetest ka seaduseelnõude menetlemisel ja aruteludel Riigikogu täiskogul ja komisjonides. Näiteks ei ole ju keeruline kiita või laita ideed ennast, mitte inimest või erakonda, kes selle mõtte on üles tõstnud. Tegemist on üleskutse, mitte ettepanekuga. Seetõttu ei saa seda ka hääletada ja enne hääletust võtta kümneminutilist vaheaega. Ja olgem ka julged uute ideede väljakäimisel selles osas, mis puudutab valitud kogu võimet ühiskonnas toimuvale paremini reageerida. Riigikogu ei saa avatud ühiskonnas jääda ajale jalgu. Peab olema selge, mida siin tehakse ja miks. Erakondade soov valmiste eelsel ajal eristuda on loomulik. Samal ajal ärev aeg Euroopas sunnib meid pigem näitama seda, kus me oleme valmiks koostööks ühiste huvide nimel. Siiralt loodan, et meil õnnestub siinkohal tasakaal leida. Edu!

Mis parata, kui meenub seik mitte väga kaugest ajast. Valitsusliidu siseste eelarvevaidluste ajal nentisin avalikult tõsiasja, et järgmise aasta eelarve tuleb puudujäägiga. Friedmani tütred ja pojad said väga tõredaks, sest ma olevat pühadust rüvetanud ja mis kõik veel. Tõsiasi, et riigi tulude ja kulude tasakaalust tulebki rääkida pikema perioodi, kui ühe aasta jooksul, oli neile siis veel tabu. Nüüd tehakse  siis reformierakonna juhtimisel järjekordset puudujäägiga eelarvet. Eesmärk tasakaalu jõuda on strateegiates olemas, aga nihkub vaikselt ja suurema kärata aina kaugemasse tulevikku. Mis siis aitab meil neid kulutusi katta, sest kinni  maksta need ju tuleb ? Töötuskindlustusmakse, näiteks. Sellest on sisuliselt saanud palka saavatele inimestele täiendav kaheprotsendiline tulumaks, mida dividendisaajad ei maksa. Kuna töötuskindlustuse reservid on riigikassa käsutuses, siis nii täna see kassa oma kohustusi täita suudabki. Töötuskindlustusele endale piisaks 400 miljonilisest reservist, käesoleva aasta lõpuks on seal 530 miljonit ja kui maksemäär ei muutu siis järgmise aasta lõpuks  pea 600 miljonit. Ei rohkem ega vähem, kui kolmandik rohkem, kui vaja ! Hullem ootab veel aga ees. Rahandusministeeriumi arvestuste kohaselt ei piisa kulutuste katmiseks 2015 aastal ka sellest palgasaajatele vale ja võltsimisega kehtestatud tulumaksust. Ja valitsus, kujutage ette, peabki LAENAMA !! Aga ju see siis pole valitsusliidule enam oluline, sest pea asi, et see loosungina välja käidud tulumaksuprotsendi alandus saaks ellu viidud. Ja siit küsimus – kes siin „Kreekat teeb“ ??? Andku kreeklased ise mulle see küsimus andeks.

Ma tunnen aastaid Lauri Leppikut, hindan väga kõrgelt tema professionaalsust ja julgen väita, et tema Postimehes ilmunud  arvamusavalduse  http://arvamus.postimees.ee/1825082/lauri-leppik-tark-on-olla  mõte oli hoopis muus, kui millegi keelamine. Ta juhtis tähelepanu sellele, et universaalsed toetused ei peaks sõltuma sellest, kus inimene elab. Kohalikud toetused peaksid aga eelkõige olema vajaduspõhised. Meil aga kipub tänase valitsuse juures minema kõik  vastupidi. Tüüpnäide on käesolevast aastast, kus viidi riiklikul tasemel sisse vajaduspõhine lastetoetus, mida ei häbenetud ka reklaamida. Tegelikult on asi totaalselt läbikukkunud, tema autorid peaksid seda ausalt tunnistama ja võtma endale ka viisakalt öeldes “poliitilise vastutuse.” Kui ikka tegelikke toetuse saajaid on kümme korda vähem, kui peaks, on üks asi väga valesti. Sisuliselt -toimetulekuraskustes perede lastele mõeldud toetust ei ole vaja maksta lastetoetuse sildi taha pugedes. Oleks sama raha jagatud  täiendava toimetulekutoetusena, oleks see raha kõigi abivajajateni jõudnud. Sünnitoetus on aga universaalne toetus, nii nagu on ka teised riiklikud peretoetused. Neid tuleb ja peab tõstma just riigieelarve kaudu. Tänase valitsuse poolt aetav sotsiaalpoliitika on sellisel kujul lihtsalt ebaprofessionaalne ja selles mõttes on mitmed Reformierakonna  kohalike valimiste eelsed lubaduse silmakirjalikud. Fakt on ka see, et omavalitsused püüavad erinevate toetuste või õiguste kaudu meelitada inimesi registreerima end maksumaksjaks. See asjaolu näitab, et riigi ja omavalitsuste kohustused ja õigused koos nende täitmiseks vajalike rahaliste vahenditega on sisuliselt paigast ära. Ja seda ei lahenda millegi muuga, kui tegeliku haldusreformiga. Nii et mitte omavalitsuste arv ja piiride joonistamine pole siinkohal oluline, vaid hoopis aus ja selge õiguste ning kohustuste jaotus.

Lugesin tänasest Eesti Päevalehest Rait Maruste nime all kirjutatud lugu. Sealsed mõtted ei vaja mitte poliitilist analüüsi, vaid pigem diagnoosi. Taoline mõtteviis ei ole mitte kahetsusväärne, vaid lausa haletsusväärne. Kui kinni võib asjadest arusaamisega ennast üldse mõelda? Reformierakond, kas te ise saate aru, kui äravahetamiseni sarnaseks olete te muutunud Keskerakonnaga?  Maruste lugu on selles mõttes puhas Kesknädala lugu igas oma lauses. Maailmas leidub tõesti veidraid usulahke, kes kuulutavad ja kahjuks ka ise usuvad maailma lõpu saabumist. Kesknädal kinnitab meile numbrist numbrisse, et kui nemad Tallinnas võimult kaovad, ongi maailma lõpp käes. Seejuures, pange tähele, nad ise usuvad seda! Reformierakonnaga on juhtunud sama, ainult et riigi tasandil. Kas te kõik tõesti usute, et kui Jürgen Ligi pole enam rahandusminister, siis kukub kokku Eesti rahandus, kukub kokku Euroopa majandus ja euro asendatakse  drahmiga? Ta ise, muuseas, minu meelest usub seda! Aga Maruste väidet, et rahvakogu sarnaneb pronksiööga, ei luba endale isegi Kesknädal. Ma saan aru, et võim võib pähe hakata. Aga ta ei pea ju tegema vaimust väetiks? See enam kui 75 protsenti  Eesti valijatest, kes Reformierakonda ei toeta, ei hau mingit vandenõu ! Nad lihtsalt arvavad teistmoodi kui teie! Head paranemist!