Author Archives: eikinestor

Riigikogu esimehe kõne Võidupüha tänujumalateenistusel, 22. juunil 2016 Tori kirikus

Sõbrad, Vabadussõjas saavutatud võit Nõukogude Vene punase terrori ja Balti parunite landesveeri vägede üle on helgemaid peatükke Eesti ajaloos. Esmakordselt ajaloos täitus kauaaegne unistus – sündis Eesti oma riik. Eesti ei olnud noil keerulistel aastatel üksi. Meid abistas Briti laevastik, meid abistasid vabatahtlikud Soomest, Rootsist, Taanist, Ingerimaalt. Meiega võitlesid koos Vene valgekaartlased ja Läti väeosad. Ja me võitsime. Nii ka täna. Koos liitlastega oleme tugevad ja suudame seista vastu meid ähvardavatele ohtudele. Need saatusekaaslased, kes Nõukogude Liidu lagunemise järel jätsid põhimõttelise valiku „ida“ ja „lääne“ vahel tegemata, püüdes leida „kolmandat, nii-öelda oma teed“, on pidanud taluma faktilise kontrolli puudumist osa territooriumi üle või kannatama riigipiiride vägivaldse muutmise pärast.

Eiki Nestori kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogul 4. juunil 2016, Jõhvis

Head sõbrad, õed ja vennad, olete vast just nii harjunud mu esinemiste algust kuulama. Vaadake, kui meie kõigi vaimne ema ja eeskuju, Marju Lauristin, 1992 aasta kevadel mind ära tinistas, ei osanud ma uneski arvata, et seisan tulevikus oma mõttekaaslaste ees sellise kõnega. Ja ega Marjul vast polnudki tarvis tookord palju vaeva näha, sest poliitikasse tõi mind kirg. Kirg luua vabadust ja ehitada riiki. Sellist riiki millest olin unistanud, vanematelt kuulnud, telekast vaadanud või raamatust lugenud. Vaba on inimene siis, kui ta saab olla loomulik. Just selline, kes ta on, kõigi oma plusside ja miinuste, päevatöö ja unenägude, murede ja rõõmudega. See oli kirg luua vabade loomulike naeratavate inimeste Eesti Vabariiki. Jah, saab öelda, et selline lillelapse unistus. No ja siis? Mis siis selles halba on? Muuseas, tänases ametis olen sunnitud kuulama mitte ainult palju kõnesid vaid ka selliseid kõnesid, mida tegelikult kuulda ei tahaks. Ja sageli kuuleb selles pikas süüdistavate reas – teate ju küll, vasakpoolsed multikulti tolerastid jne – ka hipisid. Olen seda kuuldes alati õnnelik, lausa pilves! See on nii tore, kui saad järjekordselt kinnitust, et oled terve elu jooksul olnud õigel pool! Va nõukogude võim ei sallind sind aga ka nüüd süüdistatakse täpselt sama moodi. Sõna sõnalt, sealjuures. Ja samadel põhjustel veel pealegi.

Eiki Nestori kõne ENPA Alalise Komitee istungil Tallinnas 27. mail 2016

Austatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee president, välisminister, head kolleegid, daamid ja härrad, tere tulemast Eestisse, tere tulemast Tallinna! Mul on hea meel tervitada teid siin Riigikogus. Tunnen end siin nagu kodus, olen olnud eesti parlamendi liige 1992. aastast ja pean ennast Riigikogu dinosauruseks. 1990ndate aastate lõpus olin ENPA Eesti delegatsiooni liige, nii et olen ka üks teie seast. Ministrite Komitee eesistujaks olemine on meile suur au, eriti pidades silmas olulist osa, mida Euroopa Nõukogu on etendanud Eesti arengus viimase 25 aasta jooksul. Nõukogude okupatsioon Eestis lõppes 1991. aastal ja pärast iseseisvuse taastamist oli meie üheks eesmärgiks ühinemine Euroopa Nõukogu ja selle Parlamentaarse Assambleega. See saavutati aastal 1993, kui Eesti sai osaks rahumeelsete riikide perest, mille eesmärk on tegutseda stabiilse rahvusvahelise süsteemi ja õigusriigi põhimõtetel toimiva maailmakorra saavutamise nimel. Välispoliitika osas on Eesti valikud 1990ndatel ja ka hiljem olnud üsna lihtsad – oleme Euroopa ja Lääne maailma osa ning me teadsime, et selleks, et olla edukas rahvas ja riik, pidime me integreeruma, ja siis integreeruma ja siis veel integreeruma.

Eiki Nestori ettekanne Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentsi sessioonil „Kodanike julgeoleku tagamine, austades põhivabadusi“, Luksemburgis 24. mail 2016

Head kolleegid Euroopa Liit ja tema liikmesriigid seisavad vastamisi mitmete poliitiliste ja julgeolekualaste väljakutsetega nii oma piiride sees kui nende ümber. Need probleemid on oma ulatuselt ja tugevuselt mitmekordistunud ning nõuavad ühist reageerimist, mis põhineks meie jagatud põhimõtetel ja väärtustel, dialoogil, usaldusel ja solidaarsusel. Šokk, mille tekitasid hiljutised terrorirünnakud Euroopas, on lainetena levinud üle kogu mandri. Peame küsima, miks see elu oma põhiväärtustes, mida me siin Euroopas oleme harjunud elama, on kellegi jaoks niivõrd häiriv, et sunnib mitte ainult vaidlema vaid ka tapma ja hävitama? Tänane põhivastuolu maailmas põhineb konfliktil avatud ja suletud maailmade vahel. Avatud maailm austab inimest sellisena nagu ta on. Sõltumata soost, nahavärvist, usust, seksuaalsest sättumusest, poliitilistest vaadetest, vanusest oled austatud ja aru saadud. Ja teisel pool suletud maailm, kus suurel juhil on alati õigus. Kus kõik erinevused normist on valed ja seetõttu karistamist väärt. Kus võim põhineb vaenlase kujul ja seda kuju on vaja pidevalt uuesti ja uuesti luua. Ja kahjuks vaenlast ka hävitada. Selle vägivalla põhjus on hirm. Hirm kaotada võim oma ühiskonna alla surutud inimese üle. Meil Eestis räägitakse, et faks hävitas Nõukogude Liidu ja internet ei lase seda taastada. Selles väites on omajagu tõtt, sest uutel tehnoloogiatel põhinev info on jõudnud isegi riikidesse, kus kodanike kokkupuudet internetiga kaitstakse nagu kõrgeima taseme riigisaladust. Eesti kui Internetivabaduse koalitsiooni liige usub, et internetivabadus aitab kaasa info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kiiremale arengule ning suurendab sel viisil iga riigi konkurentsivõimet. Meie eesmärk on suurendada inimeste heaolu, majanduse konkurentsivõimet ja avaliku võimu tõhusust, kuid seda ei ole võimalik saavutada ilma inimõigusi ja põhivabadusi täiel määral austamata.

Kõne okupatsioonide muuseumis eesti kunstniku Jaanus Samma näituse „NSFW. Esimehe lugu”, mis esindas 2015. aastal Eestit 56. Veneetsia biennaalil, avamisel

Seda näitust avades on mu mõtted tõsised. Selles okupeeritud Eestis sündinud ja kasvanud inimesena mäletan ma väga hästi, et võimu peamine vahend enda kindlustamiseks seisnes vaenlase kuju loomises. Seda loodi päevast päeva erineval moel kindla mõttega – lisaks meie maale ja rahvale okupeerida ka meie mõistus. Ehk mäletate, et vaenlaseks saamiseks ei olnud vaja olla dissident või siis näiteks homoseksuaal. Piisas sellest, kui lugesid valesid raamatuid, kuulasid valet muusikat, nägid välja mitte nõukogude noore moodi. Kui olid teistsugune, siis olid vaenlane ja sind tuli hävitada. Nõukogude ühiskonda sobis ainult enamus. Vähemusi polnud, olid vaenlased. Sest okupeeritu pidi tundma hirmu ja sellel püsiski võim. Nüüd siin, demokraatlikus Eestis oma seiskohti seletades saan aru, et saada vabaks riigina ja rahvana  ehk siis saada vabaks okupatsioonist, on kergem ülesanne, kui saada vabaks sellest samast okupatsioonist meie arusaamades. Kuna mu töö on kohtuda inimestega ja nendega mõtteid vahetada siis julgen kinnitada. Vabas Eestis sündinud ja kasvanud põlvkonnal  ei ole keeruline mõista enamusest erinevaid inimesi. Nad reeglina ei mõista, kuidas saab vähemusi mitte mõista. Aga paljud minu vanused ja isegi veidi nooremad on ikka veel vastamisi tundmatuga. See lause algab  nii – mul ei ole küll midagi nende vastu, aga…  See „aga“ on osa okupatsioonist, mis ühtpidi on lõplikult läbi, olen selles kindel, aga näe, kollitab meid siiamaani. Loodan, et see näitus ja just siin selles kohas, loob lisaks vabale riigile ka rohkem ruumi vabale vaimule.