Author Archives: Kajar

Valimised Tartus ehk nii ma tõesti arvan

Kajar Lember on valmis loobuma tööst Riigikogus Tartu linna kasuks Riigikogu liige sotsiaaldemokraat Kajar Lember arvab, et Emajõe pardid on toredad linnud, kuid vajadust nendega Emajõe sümboolikat täiendada siiski pole. Peibutuspardiks ei ole Lemberi arvates põhjust pidada iga riigikogulast, kes kohalikel valmisetel kandideerib, sest valimistulemus võib saada ajendiks mitmesugustele kavatsustele. Poliitik, kes on saanud tuntuks ka turismiettevõtte Vudila rajaja ja omanikuna teatas, et kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond Tartus koalitsiooni jõuab, on ta valmis Riigikogust ära tulema ja panustama Tartu tegemistesse.

Jäätunud värav

„No ma vabandan“ sõnum peaministri huulilt on kokkuvõtvalt suurim tulemus, millega võiks aastapäeva puhul kokku võtta valitsuspartei reageeringu nn Silvergatele. Suure hoo ja pauguga käima jooksnud protsess pani küll esialgu kihama nii meedia kui ka poliitilised erakonnad, kuid tasapisi see vaibus. Samas sai tuule tiibadesse vabakondade arvamuste paljusus teemal, et miskit on mäda selles Eesti riigis. Ilma selleta ei oleks kindlasti sündinud Jääkeldrit ega sealt edasi arenenud Rahvakogu. Kas kellelegi need arengud meeldisid või mitte, siis kindlasti lähevad need Eesti poliitikasündmuste ajalukku.

Ettevõtlusest ja vastutusest

Kui vaadata mõnes riigile kuuluvas ettevõttes ja ka ettevõtlust edendavas ning raha liigutavas sihtasutuses viimasel ajal toimuvat, siis võiks justkui tõdeda, et Eestil läheb hästi. Kohe nii hästi, et isegi peaministri statistiline optimism ei jõua järele. Mina seda tõdemust ei jaga ja siinkohal ei ole tegu kadedusega, mida peetakse eestlaste üheks loomuomasemaks iseloomujooneks. Ma ei suuda meie avaliku sektori tänast loogikat mõista. Riigijuhtide kõnedest kostab nõretamiseni hala, et me ei ole ettevõtlikud ja et meie üheks väljakutseks on ühiskonna vananemine, sest praeguste trendide jätkudes muutub maksumaksjate arv ülalpeetavate suhtes kiiresti katastrofaalseks. Õige, kuid millega siis süstida oma inimestesse ettevõtlikkust ja tahet panustada nii oma riiki kui ka majandusse?

Lihtne lahendus 20 aastat vanale probleemile

Varem ametis olnud õiguskantslerid juhtisid korduvalt seadusandja tähelepanu sellele, et põhiseaduse kontekstis ei tohiks riigikogu liikmed osaleda riigiettevõtete juhtimisel. Arutelu algas alati suure hooga, et siis vaibuda sahtlipõhja taas oma aega ootama. Tänavu möödub 20 aastat päevast, mil tollane õiguskantsler Erik-Juhan Truuväli teema parlamendi ees tõstatas. Päris viisakas juubel, kuid tähistada pole justkui midagi. Allar Jõks püstitas sama probleemi samuti mitmel korral, rõhudes konkreetsetele punktidele, kus ta nägi riigikogu liikme staatuse seaduse ja põhiseaduse koostoime vastuolusid. Tema rõhuasetus keskendus võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte rikkumisele, mis lähtus põhiseaduse sättest, mille kohaselt ei või riigikogu liige olla üheski muus riigiametis.

Rahvakogu pakub usku ja lootust

Valitsejate arrogantne käitumine ja erakon­dade rahastamisega seotud mured andsid viimasele poliitika-aastale tooni. Läinud aas­tal alanud diskussioon sai laiema ühiskond­liku kõla kindlasti ka seetõttu, et skandaalide keskmes on peaministripartei. Sotsiaaldemokraadid on viimastel aastatel järje­kindlalt rõhutanud, et seni kuni on üleval kahtlused erakondade rahastamise ja valmiskulutuste suhtes, pole ka loota, et inimeste usaldus erakondade ja rii­gikogu vastu tõuseks. Eesti ühiskond ei muutu avatu­maks ja läbipaistvamaks enne, kui rahastamist ja valimiskampaaniaid puu­dutavad reeglid pole ümber tehtud.

Kodukulude tõusu eelarve

Riigikogu küll veel arutleb uue riigieelarve üle ja valitsus üritab rääkida suurtest reformidest ning majanduskasvust, kuid see on vaid pool muna. Nüüdseks on selge, et vaatamata eelarve suuresti näilisele kasvule on riigieelarve märksõnaks kodukulude kasv. Järgmise aasta eelarve isegi ei püüdle paljude riigi ja tema elanike jaoks oluliste murede lahendamise suunas, pigem vastupidi. Tõsi – tunnustust väärib tõsiasi, et lõpuks ometi on tõstetud lastetoetused püünele. Samas, kui pakutut lähemalt uurida, vaatavad numbritest vastu kosmeetilised muudatused, mida on patt reformiks nimetada.

Maksuvaba kodu

Juba enne viimaseid Riigikogu valimisi algas ühiskonnas diskussioon ühe IRL-i peamise valimislubaduse ehk kodukulude vähendamise absurdsuse üle. Rääkimata sellest, et enamus koduga seotud kulusid on hüppeliselt tõusnud, oleme hooga lähenemas ka ajale, mil hakkab kehtima esmapilgul ülla ideena välja käidud maamaksu kaotamine. Kindlasti on inimesi, kelle kodusesse eelarvesse  jätab selle jõustumine pisut raha rohkem alles, kuid n.ö. päeva lõpuks on tegemist siiski esmaklassilise populismiga. Koduomanike maamaksust vabastamise seaduse seletuskirjas oli kirjas, et seaduse rakendamisega ei kaasne otseseid valla- ja linnaeelarve seaduse §-st 7 tulenevaid riigieelarvelisi kulusid ega tulusid. Seadusemuudatuse mõju aga kohalikele eelarvetele oli seletuskirja koostamise ajal rahandusministeeriumi hinnagul  ca 17 miljonit eurot, millest käesoleva aast asuveks oli saanud regionaalministri sõnade järgi ”hinnanguliselt” 13 miljonit.

Päästmisest maal kui vees

Viimasel ajal on seoses päästekomandode sulgemisega olnud palju juttu inimeste päästmise võimalikkusest õnnetuste korral. Minu arusaamise kohaselt on tänasesse etappi jõudnud reform, mille tulemusel suleti hulk komandosid, tehtud ilma põhjaliku analüüsita ja vettpidavate põhjendusteta. Maakomandode sulgemine on järjekordne hoop meie regionaalarengule ning maaelule. Sealsed elanikud ootavad samuti, et neil on oma riigi kodanikena ja maksumaksjatena võimalus saada arstiabi ja saada õnnetuste puhul abi politseilt või tuletõrjelt. Samasugused ootused on ka kalameestel, kelledega juhtuvad õnnetused pigem olukorras, kus jalge all puudub kindel maa ja päästjad veelgi kättesaamatumas kauguses kui maapeal.

Vana on mäda ja uus veel toores

Eestis kehtiva avaliku teenistuse korralduse eeskujuks on sõjajärgse Saksamaa vastav seadusandlus, mille eesmärgiks oli stabiilse ametnikkonna loomine. Selle üks keskseid põhimõtteid on, et ametnikud saavad oma tagatised seaduse alusel ning ei oma seega õigust töölepingu osas kokkuleppeid sõlmida. Omal ajal oli see kindlasti mõistlik. Aga oludes, kus kogu ümbritsev keskkond on totaalselt muutunud, peab muutuma ka avalikus teenistuses olevate inimeste tööd reguleeriv seadusandlus. Kõik parlamendierakonnad on pidanud avaliku teenistuse seaduse (ATS) muutmist vajalikuks. Uue ATSi puhul on tegu ühe kõige põhimõttelisema ja ka füüsiliselt mahukaima eelnõuga Riigikogu laual ja loomulikult ei lähe tema menetlemine probleemideta. Üheks pingete tekitajaks on asjaolu, et täna avalikus sektoris töötavatel inimestel on õigustatud ootus neile varem seadusega lubatud tagatiste jätkumisele. Seetõttu on mõistetav ka nende soov jääda ametnikuks, kuigi avaliku võimu otsese teostamisega ei pruugi nende igapäevane töö seotud olla.

Rahast ja poliitikast

Tõenäoliselt pole olemas maailmas riiki, kus pole olnud ühtegi skandaali, mis on seotud poliitikute ja rahaga. Küll on probleemiks poliitiliste erakondade rahastamine, kahtlased skeemid valimiskulude katmiseks või tehingud, mis lõhnavad korruptsiooni järele. Ei ole ka Eesti mingi erand ning lahvatanud skandaal peaministrierakonnas on tõstnud selle teema taas jõuliselt päevakorda. Aastate jooksul on ka meie poliitmaastikul olnud erakonnad rahastamise valdkonnas väga erinevatel seisukohtadel ning üksmeelt on olnud raske leida. Viimane suurem seadusemuudatus leidis aset 2010 aasta novembris, kus lisaks kirglikule debatile erakondade rahastamise teemadel muuseas dekriminaliseeriti kahtlaste annetuste vastuvõtmine ja ääremärkuse olgu öeldud, et SDE saadikud hääletasid ainsana selle vastu.