Lehed
Arhiiv
Sildid
-
Category Archives: Mis ma arvan Eesti asjast
Kaasav eelarve toob uuendusi
Kaasamisest räägitakse viimasel ajal väga palju, kohati tundub, et süüvimata selle sisusse. Tihtilugu peetakse seda ühepoolseks protsessiks, kus kaasamisvastutus lasub üksnes omavalitsusel ja elanikel on passiivne roll olla vaid kaasatud. Tartus on keskmiselt aktiivsem kodanikkond, lausa nii, et pealinnast tulijad vahel imestavad, kuidas siin tekivad sisulised ja aktiivsed diskussioonid teemadel, mis neil erilist huvi ei ärata. Selline aktiivne kogukond on kindlasti üks Tartu suurimaid rikkusi ja selles mõttes on ka üsna loogiline, et Eesti esimene kaasav eelarve sündis just siin.
Linna ööelust ja provintsi võimalikkusest
Vastukaja: Tartu provintsistumine ei sõltu välikohvikutest Tartu tegutseb selle nimel, et Eesti suuruselt teises linnas oleks Eesti parim elukeskkond. Tahan, et Tartu oleks avatud linn, kuhu ettevõtjatel oleks põhjust investeerida ja seeläbi töökohti luua. Tahan, et kesklinnas tunneks end mõnusalt linnakodanik, tudeng ja külaline. Tahan väga, et Tartu välikohvikutes oleks ka sumedatel suveõhtutel mõnus istuda ja ülikoolilinna melu nautida.
Kajar Lember: Tatikas ja Vesipruul
Õpetajate palgaraha teema on taas nagu Pontu laip «Kuulsuse narridest», mida haridus- ja teadusministeerium ning omavalitsused loobivad Tatika ja Vesipruuli kombel üle aia. Ometi peaks ju eesmärk olema riigil ja omavalitsustel väga ühine – tagada õpilastele parim võimalik haridus ja õpetajatele korralikud töötingimused ning konkurentsivõimeline palk.
Kaasatud või mitte?
Aasta 2014 on juba täies hoos ja vaadates seda linnaeelarve mätta otsast saaks justkui tõdeda, et aasta on alanud linnale nagu tavaliselt. Või äkki ikka ei ole? Üks eripärasid, millele tasub tähelepanu pöörata, on see, et Tartu 2014. aasta eelarves on kõikide volikogus esindatud erakondade tööpanus, ning ainuüksi seetõttu oli see omamoodi huvitav ja laiapõhjaline eelarveprotsess.
Ehk ei ole see rong veel valedel rööbastel
Nüüdseks on juba mitmel rindel võetud sõna Rail Balticu arengute teemal, ja seda mitte ainult Eesti meediaruumis.Samasuguseid emotsioone on see teema kaasa toonud ka meie naabrite juures ning selliste suurte projektide puhul on see ka loomulik. Mind ajendas sõna sekka ütlema tõik, et Rail Balticu Eesti trassi valiku vastu on häält tõstnud inimesed valitsuse mõlemast koalitsioonierakonnast, arvamusliidrid ja ka inimesed, kelle elukorraldus muutub peale uue teekoridori ehitust totaalselt. Tekib küsimus, kes siis peale projektiga otseselt tegelejate üldse praeguse lahenduse poolt on.
Avatud muutustele või tühi tool?
Kindlasti on väites, et poliitika on kompromisside kunst, selge tõetera. Kogu oma programmi saab erakond või valimisliit pärast valimisi ellu viia vaid siis, kui on saavutatud absoluutne enamus. Kui Tartus peeti kolme osalisega kõnelusi, tuli loomulikult arvestada sellega, et igal koalitsioonipartneril olid oma lubadused ja tahtmised. Ja ikka on nii, et osa asju ei jää tegemata mitte sellepärast, et nad kellelegi ei meeldi, vaid pigem seab rahakott unistustele piirid.
Hea peremees paneb paika selge eesmärgi ja reeglid
Valitsusel on viimane aeg töötada välja konkreetsed reeglid riigi äriühingute strateegiate ja eesmärkide kohta. Ehk saame siis mõne aasta pärast tõdeda, et riik suudab tahtmise korral olla ka päris hea peremees. Mitu korda on konstateeritud tõika, et riigiettevõtetel pole eesmärki ja puuduvad vastavad strateegiad. Riigikontrolli hiljutistes järeldustes ei ole midagi revolutsioonilist. Majandusministeerium noogutab riigikontrolli põhjaliku auditi peale, rahandusminister vaatab üleolevalt. Ja mitte midagi ei juhtu.
Vedur või vagun?
Tartu linn peaks turundama kogu piirkonda. Turismist on saanud mitte just kõige päikselisema kliimaga Eestis tugev majandusharu, mis töötab täistuuridel suvel ja aastavahetusel. Ka sel aastal on päike olnud parim müügimees ja suvehooajal tegutsejatel on põhjust rõõmustada. Turismisektor on aasta-aastalt olnud pidevalt kasvav, eelkõige on olnud tõusuteel välisturistide arv. Aga ka eestlased liiguvad üha rohkem mööda kodumaad ringi, mis on igati tore.
Savisaare “honorar” annab lootust, et Eesti kirjanduse paremad päevad on veel ees
Edgar Savisaare honorari skeemist saab ennekõike välja lugeda Eesti kirjanduse uue kuldajastu peatset saabumist. Ta on selline haruldane sõnameister, kes suudab oma raamatu ette kirjastajale maha müüa. Ja mitte ainult juba olemasoleva, vaid ka tulevase ning tõenäoliselt ka kõik ületulevased trükid. Kas 173 tuhat eurot raamatuhonorariks on vähe või palju? Eestis üüratu summa on rahvusvahelises võrdluses kääbus. Forbesi hinnangul teenis tunamullu maailma kirjanikest kõige rohkem ameeriklane James Patterson – tema aastane sissetulek oli lausa 94 miljonit dollarit (umbes 71 miljonit eurot), kuid vanameistri aastas välja antud neljateistkümnele uudisteosele lisandub ka tohutul hulgal teleprojekte.
Jäätunud värav
„No ma vabandan“ sõnum peaministri huulilt on kokkuvõtvalt suurim tulemus, millega võiks aastapäeva puhul kokku võtta valitsuspartei reageeringu nn Silvergatele. Suure hoo ja pauguga käima jooksnud protsess pani küll esialgu kihama nii meedia kui ka poliitilised erakonnad, kuid tasapisi see vaibus. Samas sai tuule tiibadesse vabakondade arvamuste paljusus teemal, et miskit on mäda selles Eesti riigis. Ilma selleta ei oleks kindlasti sündinud Jääkeldrit ega sealt edasi arenenud Rahvakogu. Kas kellelegi need arengud meeldisid või mitte, siis kindlasti lähevad need Eesti poliitikasündmuste ajalukku.