Eestis kehtiva avaliku teenistuse korralduse eeskujuks on sõjajärgse Saksamaa vastav seadusandlus, mille eesmärgiks oli stabiilse ametnikkonna loomine. Selle üks keskseid põhimõtteid on, et ametnikud saavad oma tagatised seaduse alusel ning ei oma seega õigust töölepingu osas kokkuleppeid sõlmida. Omal ajal oli see kindlasti mõistlik. Aga oludes, kus kogu ümbritsev keskkond on totaalselt muutunud, peab muutuma ka avalikus teenistuses olevate inimeste tööd reguleeriv seadusandlus.
Kõik parlamendierakonnad on pidanud avaliku teenistuse seaduse (ATS) muutmist vajalikuks. Uue ATSi puhul on tegu ühe kõige põhimõttelisema ja ka füüsiliselt mahukaima eelnõuga Riigikogu laual ja loomulikult ei lähe tema menetlemine probleemideta. Üheks pingete tekitajaks on asjaolu, et täna avalikus sektoris töötavatel inimestel on õigustatud ootus neile varem seadusega lubatud tagatiste jätkumisele. Seetõttu on mõistetav ka nende soov jääda ametnikuks, kuigi avaliku võimu otsese teostamisega ei pruugi nende igapäevane töö seotud olla.
Iseenesest on õige printsiip, et tulevikus loetakse ametnikeks vaid neid riigipalgalisi, kes otseselt teostavad avalikku võimu. Kahjuks ei ole eelnõu selles küsimuses lõpuni läbi mõeldud või vähemalt pole suudetud vastavaid sätteid lahti kirjutada. Ametnikeks loetakse ministeeriumi põhifunktsioone täitvaid inimesi, andmata täpsemat seletust, kes need inimesed on.
Veelgi keerulisemaks läheb ametniku defineerimine kohaliku omavalitsuse tasandil. Seal on ametniku ja töölepingu alusel tööl käiva töötaja vahel veelgi raskem vahet teha. Ehk siit jäävad üles küsimused, kes võtab lõpuks vastutuse ja kinnitab, kes on ametnik ja kes peab sõlmima töölepingu?
Alternatiiviks on siin kindlasti sotsiaaldemokraatide pakutud variant, et varem tööle võetud ametnikud jätkavad teenistust endistel alustel ja uued töötajad võetakse tööle uute reeglite järgi. See tagab suure tõenäosusega selle, et üleminek vanalt avalikult teenistuselt uuele toimuks sotsiaalsete pingeteta.
Tervitamist väärib aga uue ATSi põhimõte , mis kinnitab, et ametniku põhipalk peab edaspidi moodustama vähemalt 80 protsenti kogupalgast. Igatahes on see samm õiges suunas –ajale jalgu jäänud lisatasude ja preemiate labürint ei kannata enam mingit kriitikat.
Samal ajal jäävad lahtiseks paljud töötasusid, tööaega ning puhkusepäevasid puudutavad küsimused. Nende täpsustamine aga võib-olla ei peakski olema mitte seaduse, vaid hoopis valitsuse ja riigitöötajate vahel sõlmitava kollektiivlepingu rida. Siinkohal on paslik kutsuda koalitsioonierakondi üles kirjutama taoline võimalus seadusesse.
Poliitikud ei tohiks oma riiki teenivaid inimesi kartma, vaid nendega suhtlema. Paraku paistavad eelnõust välja mitmed hirmud. Olgu näiteks see, et ametnikel on lisaks streikimisele keelatud ka osalemine „muudes surveaktsioonides, mis häirivad ametiasutuse tööd,“ mida see ka iganes ei tähenda. Eelnõu koostajad ei suutnud asja sisu põhiseaduskomisjonis veenvalt ära seletada. Igal juhul on siin tõlgendamisruumi küllaga.
Oma praeguses faasis vajaks uus ATS veel põhjalikku lihvi. Aga raske uskuda, et valitsuskoalitsioonil jagub tahet arvestada peale eelnõu teist lugemist veel mitmete töötajate esindajate kui ka opositsiooni ettepanekutega. Oluline roll on ka adekvaatsel selgitustööl, et asjad ei jääks seaduse rakendamisel inimeste jaoks segaseks. Ministeeriumid peavad olema palju aktiivsemad ja avatumad ATSi eesmärkide ja mõjude avalikkusele tutvustamisel.
Kaasaegne avalik teenistus peaks olema tööinimese arengu ja karjääri loomulik osa. Võimalus eneseteostuseks ja korralik palk – need on 21 sajandil hea ja tõhusa tööjõu leidmise võlusõnad. Mitte pisike ja pikk leib, nagu eelmisel sajandil.