Üha rohkem näib, et Rail Balticu raudtee ehitamisel on võetud peamiseks kriteeriumiks majanduslik tasuvus.
Nii on hakanud domineerima seisukoht, et Tallinna-Pärnu-Riia trass on mõistlikum Tartu-suunalisest raudteekoridorist, mis kujunevat umbes pool miljardit eurot kallimaks.
Projekti eestvedajad toovad välja, et Tartut läbiv uus rajatav trass, mis oleks lühem, otsem, sirgem ning poleks vanas koridoris, tooks arvatavasti rohkem reisijaid ja nendest tulenevat tulu, aga kaubavedude osas jääks see selgelt alla Pärnust läbiminevale trassile. Kui ehitada uus rööbas vanasse koridori annaks see veel viletsamaid tulemusi. Nii kauba- kui inimveo osas jääks see alla trassile, mis läheks otse läbi Pärnu Riiga.
Mina toetan Rail Balticu rajamist, küll aga leian, et uus trass tuleb rajada nii, et tõhus ühendus oleks Balti riikide suurte linnade vahele tagatud ilma looduskeskkonnale suurt kahju tekitamata.
Tänapäevane ehitus peaks algama põhjalike uuringute ning analüüside tegemisest ning läbimõeldud planeerimisest, kus on arvestatud kõikide mõjudega ja leitud tasakaalustatud kompromiss. Paratamatult tekib siinkohal küsimus, et kui mõistlik on ikka täiesti uue raudtee ehitamine läbi metsade ja rabade, üle põldude ja heinamaade, mis lisaks lahutab külasid ja kogukondi ning muudaks oluliselt paljude inimeste elukvaliteeti- ja korraldust.
Olgu loodusest näiteks Eesti aladel juba 9000 aastat elanud põder, kellel on kindlad liikumissuunad talviste ja suviste toitumisalade vahel. Ilma ohutute läbipääsudeta võib põder loomataradest läbi murda või sattuda piki piir-deaedu asulatesse.
Samas on meil praegu olemas raudtee, millega loodus on juba kohanenud, mille ümber keeb elu ja millega on ümberkaudsed inimesed harjunud. Tõsi, see raudtee on tublisti pikem.
Paraku varjutavad Rail Balticu raudteekoridori asukoha määramist ilmselged kiirustamise märgid. Täiesti uue raudteekoridori rajamine nii Pärnu kui Tartu suunal lõhub ökosüsteemide elujõulisust, sest nii jagatakse looduslike elupaikade massiivid väiksemateks isoleeritud kildudeks ja luuakse nende vahele liiku-misbarjäärid.
Kordagi ei ole ma raudtee asukohtade argumentide hulgast leidnud arvutusi selle kohta, millist mõju avaldavad hinnale ökoduktid, mis aitaksid vältida või leevendada negatiivse barjääriefekti mõju.
Inimene survestab oma heaolu nimel pidevalt looduskeskkonda. Uuringud näitavad, et Euroopa Liidu riikides killustab kõige enam looduskeskkonda just transpordi infrastruktuuride rajamine. Aastatel 1990-1998 laiendas inimene oma mugavuse suurendamise eesmärgil Euroopa Liidus kiirteede võrgustikku tempos, mis võttis iga päev looduselt ära ligi kümme hektarit maad.
Reeglina on moodsatel maanteedel ja raudteekoridorides suured kiirused ja võimalikud kokkupõrked loomadega võivad põhjustada väga raskeid õnnetusi. Nii õnnetuste kui ka müra- ja valgusreostuse vähendamiseks on paljud trassid ümbritsetud tarade ja aedadega või on püstitatud kõrgeid teetamme.
Taolised võimsad ehitised tekitavad enda ümber keskkonna, kus häiritakse loodust. Võimsad ehitised killustavad looduskeskkonda ja takistavad liikuda loomadel, kelle si-gimispartnerite arv väheneb. Sellega kaasneb oht geneetilisele struktuurile. Samuti ei jagu loomadele piisavalt varje-paiku, toitu ja eluruumi. Seega tuleb Rail Balticu raudtee-koridori kavandada nii, et surve keskkonnale oleks võimalikult väike ja arvesse oleks võetud kõigi elusolendite vajadused.
Eksperdid väidavad, et praegu on maantee- ja raudteevõrgu all kokku u 570 ruutkilomeetrit maismaad ehk ligi 1,3 protsenti Eesti pindalast. Kui lisada olemasolevale põhi- ja tugimaanteede võrgustikule mõlemale poole juurde ühe kilomeetri kaugusele ulatuv mõjutsoon, neelab taoline võrgustik enda alla juba pea 18 protsenti Eesti territooriumist. Võrdluseks – sama suur ala Eesti maismaast on võetud looduskaitse alla.
Juhin tähelepanu, et Rail Balticu uut trassi ei ole siin arvesse võetud. Seega tasub tõsiselt kaaluda trassi ehitamist Tartu kaudu, et vältida niigi kasvavat negatiivset survet ja koormust looduskeskkonnale.
Osalt on mõistetav, et läinud sajandi esimese poole tehnilise revolutsiooni võidukäigus ei arvestatud meid ümbritseva looduskeskkonnaga. Aga nüüdisaegne mõtlemine peaks tõstma esmaseks prioriteediks just jätkusuutliku arengu, kus suudavad koos eksisteerida inimesed oma vajaduste ja soovidega ning elujõuline ökosüsteem.