Ülemiste järve kaitseks

Erinevate spetsialistide abiga panin kokku lühikese analüüsi selle kohta, miks on Ülemiste järve avamine avalikkusele läbimõtlemata idee ja selle toetuseks ei peaks tooma argumente Inglismaa näidetest. Kuna isegi niivõrd läbimõtlemata ideed võivad piisavalt suure survestamise puhul läbi minna, siis kutsun kõiki liituma algatusega „Hoiame Ülemiste joogivett!

Tänane olukord

Tulenevalt veeseadusest on Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala ulatuseks veekogu akvatoorium koos 90 m laiuse kaldavööndiga. Kurna oja juures ulatub sanitaarkaitseala piir kuni 800 meetrini veepiirist.

Piirangud on 90 m kaitsevööndi ulatuses, rohkem piiranguid ei ole, kui KOV ei ole otsustanud teisiti. Arendustegevus järve ümbrises on piiratud kohalike omavalitsuste üldplaneeringutega, mis põhinevad praegusel seadusandlusel.

2007. a on koostatud Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala projekt. Ka Tallinna keskkonnastrateegia aastani 2030 peab oluliseks Ülemiste järve veekvaliteedi parandamist: „Ülemiste järve kui Tallinna pinnaveehaarde toorvee kvaliteet paraneb vähesel määral tänu rakendatavatele meetmetele (reostuskoormuse vähenemine pinnaveehaarde süsteemi valgalas, järve seisundi parandamine biomanipulatsiooni võtetega jne).”

Ülemiste järve veehaarde sanitaarkaitseala külgneb Tallinna Kesklinna linnaosa ja Rae valla territooriumiga ning arendustegevusel tuleb arvestada sh Rae valla üldplaneeringuga ja Tallinna Nõmme linnaosa üldplaneeringuga. Elamuarenduspiirkondadeks, mis kõige enam avaldavad mõju Ülemiste järve veekvaliteedile on Rae valla Peetri ja Järveküla. Kuna aga nii elamuarendus kui ettevõtluse areng toimub sageli kiiremini kui kanalisatsioonivõrkude ehitus – on olemas potentsiaalne oht Ülemiste järve joogiveehaardele, kuna võimalik reostus võib kanduda põhjaveevooluga järve (Ülemiste lõunakaldal on allikaid).

Miks ei tohi Ülemiste järve avada?

1. Inimeste lubamine veekogu äärde suurendaks järve mikrobioloogilise ja orgaanilise reostuse riski.
Arvestades, et Ülemiste kallasrada on soine ja põhjavee seis kõrge, satub orgaaniline reostus väga lihtsasti Ülemiste järve, mis võib mõjutada järve ökosüsteemi. Orgaaniliste ainete lagunemisel tekkivad lämmastikuühendid soodustavad sinivetikate vohamist ning toksiinide ja bakterite massilist arengut ning neist toituva zooplanktoni hulga tõusu, mis kokku viib veekvaliteedi halvenemisele. Ülemiste järv on väga madala sügavusega (keskmiselt 2,5m) ning suviti sooja veega järv, kus juba ilma inimtegevuseta on orgaaniliste ainete hulk tänu soodsatele kasvutingimustele kõrge.

2. Sanitaarkaitseala kaotamisega tekitaksime joogivee reservuaariks olevale järvele olemasolevate saasteallikate juurde uued.
Lennukite maandamise õhukoridor käib üle Ülemiste järve ja sõiduautode heitgaasid tulevad Tartu maanteelt, kuid need riskid on praegu kontrolli all. Sanitaarkaitsealas on keelatud majandustegevus ning ka kõrvalistel isikutel viibimine, seega kui sanitaarkaitseala kaotada, siis kaoksid ka need piirangud. Inimestel tekiks õigus antud alal vabalt liikuda, supelda, kala püüda. Tingimused on võrdsed kõigile, ei ole vahet, mis linnaosa või küla elanik sa oled.
Nagu elu on näidanud, keelavatest siltidest pole risustamise ja reostamise vastu erilist abi.

Soodla veehoidla

Soodla veehoidla ümbrus, kus inimeste liikumist ei ole aedadega takistatud.

3. Julgeoleku küsimus: kerge ligipääs joogiveehaardele annab võimaluse seda kuritarvitada – näiteks surmavate toksiinide lisamine vette. Ülemiste avamisega riskiksime põhjendamatult ligi 400 000 veetarbija tervisega.

4. Emotsionaalne aspekt: vaatamata seire andmete avalikustamisele ja spetsialistide esinemistele arvavad paljud inimesed ka praegu, et vesi, mis tuleb Ülemiste järvest, on halva kvaliteediga – see ei vasta tõele. Ülemiste järve kallasraja avamine avalikuks kasutamiseks tekitab joogivee tarbijatel negatiivseid emotsioone ja suurendab usku joogivee ohtlikkuse osas.

5. Järvest saadav toorvesi kuulub praegu III kvaliteediklassi (kõige madalam klass), ning selle kasutamiseks on tarvilik laiendatud füüsikaline ning keemiline puhastamine. Kui järve veekvaliteet halveneb, siis võib tekkida olukord, kus ilma lisainvesteeringuteta ei ole võimalik Tallinna elanikke nõuetele vastava joogiveega varustada.

6. Supluskoha rajamine järve äärde eeldab kaldaala korrastamist. Kaldaala korrastamine ja veetaimede niitmine vähendab veekogu ümbritsevat puhverala ja setete segunemist veega, mille tõttu satub vette rohkem toitaineid ning seetõttu võib soodustada sinivetikate ja ka teiste veeorganismide kasvu. Kuna Ülemiste järv asub linnas ja soojeneb kiiremini kui merevesi, siis tuleb arvestada sellega, et tõenäoliselt hakkaks seda supluskohta kasutama paljud linlased, mis võib suurendada veekogu üldist reostuskoormust (erinevad jäätmed, kaldalt vihmaveega järve sattuvad toitained ja fekaalne reostus jm).

 

7. Sanitaarkaitseala kaotamine tekitab juurde metsapõlengu ohu.
Teadupärast on Ülemiste järv ümbritsetud kauni ja vaheldusrikka  metsaga, va Tartu maanteega vahetult külgnev järve osa ja järve lõunaosas Kurna oja lodu. Sanitaarkaitsealale jääva metsaga kaetud ala pindala on hinnanguliselt  218 ha, millest u 165 ha moodustavad kultuurpuistud e. tegemist on tõesti ilusa metsaga, mis meelitaks peale „vabastamist“ sinna massiliselt inimesi.  Täna on mets oluliseks puhvriks nii liiklusest tuleva õhureostuse kande kui võimaliku pinnase- ja pinnavee reostuse vähendamisel Ülemiste järve. Metsa tuleohuklassi loetakse keskmiseks. Kas Ülemiste vabastajad tajuvad riski, kus 218 ha suurusel maaalal hakkavad näiteks kuumal suvepäeval tikkudega mängima ja lõket tegema poisikesed või mõned lihtsalt vastutustundetud seiklejad.

Näited mujalt maailmast

Taolised lahendused on olemas mõnedes Euroopa riikides, näiteks:

• Pariisi linn saab joogivett Senna jõest.
• Inglismaal leidub taolisi veereservuaare, mille kallastel on inimeste viibimine lubatud
kuid:
1) Seal on ka keeruline, mitmeastmeline (kasutusel on erinevad kemikaalid, biomonitooring, tiigid ja muud vahendid) ja kallis joogivee puhastussüsteem.
NB! Joogivesi kui puhas produkt on väga kallis.
2) Veeallikate omadused on erinevad, näiteks jõgede puhul, suur voolavus ja kiire puhastusvõime. Järvede puhul sügavus: 20-60m ja madal vee temperatuur.

Selline veereservuaar on näiteks Haweswateri (Inglismaal) veereservuaar, mille kallastel on inimestel lubatud viibida, kuid igasugused tegevused veekogus on keelatud. Tegemist on sügava järvega (20 m) ja Haweswateri veetemperatuur tõuseb suvekuudel vaid 14 kraadini, samas kui Ülemiste järve temperatuur võib suviti tõusta 22 kraadini. Erinevad veetaimed ning bakterid vajavad kasvamiseks sooja temperatuuri, mistõttu on Ülemiste järv nende kasvule palju vastuvõtlikum kui seda on Haweswateri veereservuaar. Haweswateri veereservuaarist tarbijatele pakutav joogivesi on ca 3 korda kõrgema hinnaga kui hetkel Tallinna Vesi AS poolt pakutav joogivesi.

Sinivetikatest

Ülemiste järv on õrn ökosüsteem, mille võivad tasakaalust välja viia mitmed tergurid, näiteks rööv- ja lepiskalade omavahelise suhte muutumine, tavaliste vetikate kasvu suurenemine, põhjamuda häirimine, vee läbipaistvuse vähenemine.
Mõju sõltub vetikate liigist, mõned sümptomid toodud allpool:
• suplemisel – naha ja silmade punetus, halb enesetunne, kõhulahtisus, palavik, nohu, köha
• vee neelamisel, joomisel – kõhulahtisus, lihasevalud, koordinatsioonihäired, mürgitused, suures kontsentratsioonis ka surm.
Tsüanobaktereid ehk sinivetikad on maailmas väga laialt levinud – neid leidub kõikjal veekogudes, niisketel pinnastel, liustikel, kõrbetes, puukoortel ja mujalgi.

Osad sinivetikaliigid põhjustavad sageli ebameeldivaid veeõitsenguid. Selleks, et sinivetikad hakkaksid vohama on vaja soodsaid tingimusi – eelkõige sooja ja toitainete rikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu. Sinivetikate õitsenguid võib mõjutada ka veekogu veevahetuse intensiivsusest ja veekogu kihistumine.

Paljud õitsemist põhjustavad sinivetikad eritavad lagunedes või elutegevuse jooksul mürkaineid – tsüanotoksiine. Ühe ja sama sinivetikaliigi mürgisus võib varieeruda. Sellised sinivetikad on potentsiaalselt mürgised, mis tähendab, et sama liik võib olla mõnikord mürgine, teinekord mitte. Mõned neist toksiinidest on mürgised ka inimesele.

Enamasti hakkab mürk vette eralduma vetikate lagunemisel, mõnikord aga veeõitsengu kõrgajal. Vetikamürke on kahesuguseid: närvi- ja maksamürgid. Närvimürgid (anatoksiin, saksitoksiin) peatavad signaali leviku ühelt närvirakult teisele, mille tulemuseks on krambid ning surm võib saabuda, kui hingamislihased ei tööta. Maksamürkide (mikrotsüstiinid ja nodulariinid) kahjustuste tunnuseks on nõrkus, kõhulahtisus ja külmavärinad, pikaajalise mõju puhul maksa kärbumine.

Mürgituse võib sinivetikatest saada ainult suu kaudu, neelates alla sinivetikarikast vett. Läbi naha mürk ei tungi. Sellise vee allaneelamisel on tõsiseid mürgitusi täiskasvanutel harva, kuna mürgituse saamiseks on toksiinide sisaldusega vett tarbida suuremas koguses. Eelkõige on ohustatud väiksed lapsed ja vanemad inimesed. Mürke sisaldav vesi on ka suureks ohuks koduloomadele. Koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest peale sinivetikaid sisaldavas vees ujumist. Sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripi omadega – naha ja silmade punetus, halb enesetunne ja kõhulahtisus, palavik, nohu ja köha, lihasevalud, huulte kipitamine ja pragunemine ning tasakaaluhäired. Sinivetikamürgid ei lagune vee keetmisel, sellise veega ei soovitata ka leili visata ega kasutada aedviljade kastmiseks. Aja jooksul toksiinid vees lagunevad, kuid kogunevad kaladesse ja karpidesse, kes neid neelavad (aktiivselt või passiivselt koos veega).

WHO juhendmaterjalides on soovituslik norm sinivetikate mürgi mikrotsüstiin-LR jaoks 0,001 mg/l, seda juhul kui tarbitakse päevas vähemalt 2 liitrit vett.

Sinivetikaid on võimalik tuvastada välisvaatlusel, ning kinnitada laboratoorsete uuringutega. Võetud veeproovidest saab mikroskoobi all määrata sinivetikate liigid ja koguse. Juhul kui on kahtlust sinivetikate õitsenguks on võimalik laboris määrata ka sinivetikatoksiine ja nende hulka, kui selleks on olemas vastavad testid või seadmed. Enamjaolt on toksiinide määramine kulukas ja aeganõudev.

Vee „õitsemine”
Mida rikkam on vesi toitesoolade (fosfori ja lämmastiku) poolest, seda sagedasem ja rikkalikum on vee õitsemine. Veeõitsengu tekkimise eelduseks on piisava toiteainekoguse olemasolu järves. Õitsemise vallandumiseks on vajalikud aga soojad ja vaiksed ilmad. Sinivetikate massiliseks arenguks on tähtis ka sobiv lämmastiku ja fosfori vahekord (N/P suhe).
Õitsemisega kaasneb:
• pH tõus vaba CO2 äratarvitamise tulemusena;
• ülemise veekihi üleküllastus hapnikuga päeval ja hapnikupuudus öösel;
• pidev hapnikupuudus hüpolimnionis (järve alumine veekiht);
• bakterite ja zooplanktoni allasurumine
Õitsemine lõpeb kas mõne vajaliku toiteaine (Si, biogeenide) ammendumise tõttu või autoinhibitsiooni (enesemürgistuse) tulemusena. Viimane esineb eriti sinivetikatel, mis plahvatuslikuks paljunemiseks nõuavad vähem biogeene kui teised rühmad (P kogumine rakkudesse tagavaraks, õhu N2 fikseerimine). Enesemürgistus tekib ainevahetussaaduste liigse kogunemise tõttu väga tihedalt asustatud ruumis. Tagajärjeks on vetikate suremine, nende lagunemisel bakterite massiline areng, seejärel bakteritest toituva zooplanktoni massiline areng.
Veekogudele on meie tingimustes veeõitsengud kahjulikud mitte niivõrd mürkide eritamise, kui hapnikupuuduse tekitamise tõttu. Hapnikupuudus tekib öösiti (öine ummuksilejäämine), kui vetikad ei tooda, vaid tarvitavad hapnikku nagu teisedki organismid, samuti õitsemise lõpul, kui vetikad lagunema hakkavad.
Toitained lämmastik ja fosfor satuvad veekogusse mitmel viisil: organismide lagunemisel, kallastelt, sissevoolavatest jõgedest, sademeveest, asulate- ja tööstuse heitveega, hajureostusena põllumaadelt. Sageli ka põhjamudast, kuhu need ained on aastakümnete jooksul kogunenud. Lämmastik võib pärineda ka õhust, õhulämmastikku siduvate sinivetikate vahendusel.
Vee õitsengute vähendamiseks on oluline vähendada väliskoormust, s.o. toitesoolade sissekannet veekogudesse. Tuleks pöörata tähelepanu haju- ja punktreostusallikatele: sade- ja heitveega veekogusse jõudvatele toitainete vähendamisele. Ka juba ühe toitaine vähendamine võib mõjuda organismide vohamist piirava faktorina. Nt juhul kui kasutatakse fosfor ära enne lämmastikku, siis see on juba kasvu piiravaks teguriks. Vähese toitainesisaldusega piirkondades ongi tavaline, et just fosfor (fosfaat) on piirav toitaine. Toitainete sissevoolu veekogusse aitavad vähendada ka nn puhveralad (nt looduslikud märjad soised alad, lammid, puud-põõsad jm).

Arvestada tuleks ka sellega, et tavaliselt kaasneb väliskoormuse vähenemisega sisekoormuse tõus, s.t, suureneb toitesoolade, eriti P vabanemine põhjasettest.

Väga head sinivetikate konkurendid on veetaimed. Seega tasub hoolega kaaluda veekogude taimedest puhastamist nt kasvõi supluskoha rajamise eesmärgil.

_____________
Toitainete puhul räägitakse tavaliselt “lämmastikust” ja “fosforist”, kuigi tegelikult mõeldakse lämmastiku ja fosfori lahustuvaid soolasid. “Fosfor” tähendab seega selles kontekstis fosfaati (enamasti H2PO4- ja HPO42-) “lämmastik” nitraadi NO3-, nitriti NO2- ja ammooniumi NH4+ üldkogust.

Eutrofeerumine – Kiirenev mineraalainete ja orgaanilise või purdmaterjali lisandumine järve, veekogusse või merre. Selle tulemusena kasvab järveökosüsteemi bioproduktiivsus ja sinirohevetikate vohamine suveperioodil. Eriti suvel. Võib esineda ka jahedal ajal, siis jääb enamasti tähelepanuta.Ka jää all.

Järvi saab tüüpideks jaotada vee toitainete hulga järgi (troofsus), mis mõjutab suuresti taimede kasvu. Rohketoitelised ehk eutroofsed järved – on rikastunud toitainetega ning seal kasvab lopsakas taimestik, suvel võivad esineda veeõitsengud. Ülemiste järv on oma tüübilt kalgiveeline eutroofne, keskmise karedusega ning kihistumata.

WHO juhised ja uuringud: http://www.who.int/water_sanitation_health/resourcesquality/toxicyanbact/en/index.html

See sissekande postitati kategooriasse Keskkond märksõnadega , . Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>