Category Archives: Poliitika

Alkoholipiirangutega ei saa venitada

Eestis sureb otseselt või osaliselt alkoholiga seotud põhjustel igal aastal tuhandeid inimesi. Noorte Sotsiaaldemokraatide jaoks on sellises olukorras täiesti arusaamatu, kuidas IRLi justiitsminister käitub täiesti vastupidiselt oma erakonna senistele põhimõtetele ja ei toetanud alkoholipoliitika kohest karmistamist. “Alkoholi liigtarbimine on Eestis ületanud igasuguse piiri. Eesti on aastaid hoidnud kõrget kohta alkoholisurmade pingereas ja seetõttu vajame koheselt karmimat alkoholipoliitikat,” ütles Noorte Sotsiaaldemokraatide president Maris Sild. “Noorsotsid on alkoholipoliitika karmistamise vajadusele juhtinud tähelepanu aastaid. Oleme jõudnud olukorda, kus alkoholiprobleemid puudutavad suurt osa ühiskonda. Pea iga inimene võib öelda, et alkoholism on teda, kas perekonnas või tutvusringkonnas, lähedalt puudutanud.” Tänane valitsuskoalitsioon on seadnud endale eesmärgiks karmistada alkoholipoliitikat ning vähendada Eestis alkoholi tarbimist. “Tundub, et Reinsalu otsus eelnõu mitte kooskõlastada on tingitud pigem erimeelsustest teistel teemadel, kui alkoholipoliitika,” leidis noorsotside president. “Kõigile on selge, et alkoholipiirangud tuleb kehtestada ning aeg on hakata reaalseid samme astuma.” Noorsotside arvates on rangemate alkoholi müügi- ja reklaamipiirangute kehtestamine olulised sammud selles suunas, et alkoholi tarbimine ja sellega seotud õnnetused hakkaksid Eestis vähenema.

Õnnelik olemise eest ei hurjutata!

“… väga paljud on väsinud presidendist, kes on natuke arrogantne intellektuaal, kes närib nätsu, on pärit Ameerikast ja kelle pereelu on olnud kõike muud kui meile arusaadav või isegi aktsepteeritav…” Jah, selleks ajaks kui jõulupühad läbi said, oli ajakirjanik Vahur juba meie presidendi omal moel “paika pannud”. Lisaks sellele, et peame rääkima ootustest oma presidendile, tundub mulle, et meie tänane president väärib siiski nii mõneski küsimuses rohkem mõistmist ja toetust. Välispoliitilisel tasandil on ta olnud kindlasti väga tugev president, keda teatakse ja austatakse mitmel pool maailmas. See reputatsioon on teenitud ja hästi hoitud selle kiuste, et osadele inimestele võib temast jääda mulje kui nätsu närivast arrogantsest intellektuaalist. Ka on president Ilvese pereelu jõuline kritiseerimine või koguni käitumise kõrvutamine billclintonlike armuafääridega suhteliselt kohatu, sest on ju president Ilves ajanud oma asju ausalt ja avatult, ega ole midagi valedega varjata püüdnud. Ka viited mingitki laadi julgeolekuriskidele mõjuvad ikka tõeliselt kohatutena. Siiralt õnnelikke inimesi kohtab Eestis liiga harva ning kogu selle loo juures ongi kõige olulisem, et inimene on õnnelik. See, et Eesti Vabariigi president saab oma aastalõpuintervjuus rahvale silma vaadata ja kinnitada, et tema on õnnelik, kui aus olla, siis see peaks ju meid kõiki grammikese õnnelikumaks tegema. Õnnelik olemise eest inimest hurjutada ei ole nüüd küll sobilik! Üheksa presidendiaasta jooksul on nii ajakirjandus kui avalikkus heitnud aga president Ilvesele korduvalt ette vähest huvi sisepoliitiliste probleemide vastu. Ka sotsiaaldemokraadid on paljudes siseriiklikes vaidlusküsimustes oodanud oma endiselt esimehelt autoriteetset ja mõjusat presidendisõna või olulist seadusandlikku initsiatiivi. Samas nägime eelmisel nädalal antud intervjuus, et ka selles osas on president Ilves otsustanud viimasel ametiaastal tõsise panuse anda. Noore poliitikahuvilisena oli huvitav kõrvalt vaadata, kuidas president järjest kogu tänase valitsuse vaikselt nii-öelda läbi nahutas. Iseasi, kui õnnestunud olid tema valitud näited ja kas inimesed nende sisepoliitiliste ääremärkustega ka suhestuda oskavad. Esmalt tundus president olevat peaministri peale solvunud, et too ei kooskõlastanud lõppeval aastal valitsuses toimunud välis- ja kaitseministrite vahetusi temaga piisavalt. Mida sellega aga praegu peale hakata? Kas välisminister Kaljurand ja kaitseminister Hanso peavad järeldama, et president, kes nad ametisse määras ja õnnitles, pole nende ametisse määramisega rahul? Või oli tegu tõesti lihtsalt väikese solvumisega? Tegemist ei tohiks olla kuigi tõsise asjaga, sest ei lähe ju peaminister Kadrioru lossi salajaste ümbrikega nagu mingi saatejuht sensitiivide tuleproovis. Partsi küsimus, õigemini kriitika, et sellest tarbetult suur teema on tehtud, oli usutavasti enamjaolt kivi IRLi kapsaaeda, kes selles osas siiani valitsuses oma jonni ajab. Samas on see päris vana ja läbinämmutatud teema, mida uuesti üles võttes astus president omal moel paljude varasemate kõnelejatega samasse ämbrisse ehk andis ühele tavalisele personaliküsimusele lihtsalt kõvasti riiklikku kaalukust juurde. Oma keretäie said muidugi ka sotsid ning seda mitu kuud kestnud koalitsioonileppe täiendamise protsessi eest. Minu arusaama järgi on president Ilves siingi veidi eksiteel, sest tegemist ei olnud ju ühele erakonnale paremate tingimuste väljapressimise, vaid valitsuse üldise ambitsioonikuse tõstmisega. Ma ei kujuta ette, miks peaks president sisuliselt kritiseerima näiteks õpetajate palgatõusu kokkulepet, mis oli üks suviste läbirääkimiste tulemus. Kas ikka saab siis öelda, et koalitsioonilepingu täiendamine oli asjatu või kohatu? Noorsotside presidendina läks mulle muidugi hinge, et meie erakonna endine esimees ning tänane president oma maailmavaadet häbeneb. Jah, tõsi, ta ei kuulu erakonda juba aastaid, kuid kommentaar, et sellest kümne aasta tagusest asjast pole mõtet rääkida… Parteipoliitikast sõltumatu president on iseenesestmõistetav, kuid ma tõesõna ei tahaks, et järgmine Eesti president ametiaja lõpus oma varasemaid eluperioode ka maha salgama hakkaks. Tegelikult on muidugi hea, et president on taas sisepoliitikas kaasa rääkimas. Ma usun, et on eriti oluline, et ta räägiks rohkem asjadest, mille pärast Eesti inimesed päriselt südant valutavad – ääremaastumine, palgavaesus, sõjapõgenikud ja nii mõnedki muud teemad. Tõtt-öelda üks õige president peabki neid raskeid teemasid inimestele selgitama ning ühiskonna eri gruppide vahel uusi tugevaid sildu ehitama. Meeldib meile või mitte, aga president on meile emotsionaalselt jätkuvalt oluline ning iga tema tegu valvsalt jälgitud ja iga tema sõna hoolsalt kuulatud. Tulgu tema sõnumid siis Sky Newsi või hoopis Kroonika abiga. Vaid loetud kuude pärast tuleb taas teha Eesti jaoks see vastutusrikas otsus, kelle sõnade ja tegude järgi tahame joonduda järgmised viis aastat. Viimased nädalad on taas selgelt tõestanud – on aeg hakata rääkima presidendist. Artikkel ilmus EPLis.

Kooseluseadusest ja oma “arvamuse avaldamisest”

Riigikogu kandidaadina potsatas ka minu meilipostkasti eile kiri SAPTK-ilt, kus sooviti tungivalt minu vastamist nende ankeedile. Kuigi tavaliselt ma taolistele asjadele alati vastan, siis seekord otsustasin seda mitte teha. Miks siis? Esiteks on SAPTK minu jaoks organisatsioon, kes külvab Eestis sallimatust ja vaenu ning ma tõepoolest ei soovi mitte kuidagi nende tegevusse panustada või sellele kaasa aidata. Teiseks, kuigi nad väitsid, et küsimused on koostatud võimalikult neutraalselt, siis ei ole nad seda mitte. Ainuke võimalus ka ise midagi kirjutada, oli kastis, mille juures oli märge, et seda ei avaldata. Jäävadki vaid küsimused, millele on võimalik vastata ainult jah või ei. Mitte midagi muud. Mis ma aga siis kooseluseadusest arvan? Kooseluseaduse hääletamisel ei oleks ma kordagi kahelnud, minu toetus sellele on kindel. Elasin selle vastuvõtmisele väga kaasa ning jälgisin arutelu ning hääletust ka Riigikogus kohapeal. Järgmine samm võiks olla see, et ka abielu võiks muuta sooneutraalseks. Ja loomulikult, ei toeta ma ka abielu määratlemist põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna. Eesti muudab kooseluseadus hoolivamaks ja tolerantsemaks riigiks, kus on oluline iga inimene ning kus kõigil on võrdselt õigus olla õnnelik ja armastada. Sallivama Eesti nimel!

2014 oli sallivuse aasta

Aasta lõppedes on ikka tavaks kokkuvõtteid teha ja selgeks mõelda, mis oli eelmises aastas head ning mis halba. Minu jaoks oli 2014 aga üks hoopis eriline poliitika-aasta. Nimelt juhtus nii mõndagi olulist, mis mind taas veidi enam Eestit armastama paneb. -Kooseluseaduse aruteludes oli tohutult palju emotsioone. Kui keegi oleks mulle aasta alguses öelnud, et see saab olema Riigikogu saalis juba sama aasta lõpus, ei oleks ma seda uskunud. Kooseluseadus on midagi, mis näitab minu jaoks kõige enam seda, et Eesti jaoks on iga inimene oluline ning kõigil on võrdselt õigus olla õnnelik ja armastada. Selle eelnõu arutelude keskel oli kaks hetke, mis on siiani kõige eredamalt meeles. Esiteks negatiivne pool. Oli üks ilus päikeseline sügispäev, kui kooseluseaduse-vastased Toompeale kogunesid. Nii palju mõistmatust, pimedat viha.. ja täpselt sellist sallimatust, mille keskel ma olla ei taha. Ja siis vaieldamatu tipphetk. Lillede meri Riigikogu ees, kui saali kooseluseaduse arutelu jälgima läksime. Pisarad inimeste silmis, see ärevus ja ebakindlus, et kas nüüd? Lõpuks aga Riigikogust väljujate õnnepisarad ja meeletud hunnikud lilli – tänulilli. Neil hetkel tundsin üha enam, et see on see riik, kus ma elada tahan. Ehk ei peagi enam kadedalt vaatama Põhjamaade poole ja igatsema nende ühiskonna tolerantsust ja hoolivust? Suur samm on astutud. -Valimisea langetamine oli teine suur ootamatus. Seda ma ei lootnud. Hoolimata sellest, et nii ENL kui ka noorsotsid on valimisea langetamisest juba pikki aastaid rääkinud, siis nii kiireid arenguid ma ei lootnud. See on suur samm edasi selleni, et noori kaasataks ka reaalselt otsuste tegemisel ja vananeva ühiskonnana oleks valimislubadustes ja koalitsioonilepingus oluline koht ka noortel. Kuigi 2017. Aasta kohalike valimistel 16-aastastele valimisõigusi andmiseks peab järgmine Riigikogu koosseis veel rohelise tule andma, olen selles osas lootusrikas. See julge otsus viib meid Euroopa noortesõbralikemate riikide hulka. -Sotsiaaldemokraatlik valitsus 1. jaanuaril 2014 sai kümme aastat sellest, kui lapsetoetus viimati tõusis. See tähendas seda, et kui mina olin kümme aastat tagasi 16, oli lapsetoetus täpselt sama, mis veel ka eelmise aasta alguses. Hoolimata sellest, et 300 krooni kümme aastat tagasi ja nüüd, olid hoopis erinevad rahasummad. Märtsis sündinud uus valitsus, mille tegevusprogramm oli tugevalt sotsiaaldemokraatlik, parandas ka selle vea. Lapsetoetuste tõus 45 euroni on selle valitsuse ja sotsiaaldemokraatide ilmselt kõige olulisem tegu, kuid kindlasti mitte ainuke. Sotsiaaldemokraatide valitsusseminek on toonud palju uusi kogemusi, sallivama ja hoolivama Eesti. Just meie ministrid on toonud Eestis juba aastaid oodatud vajaliku muutuse. On hea näha, et lõpuks ometi on Eestis toimumas muutused. Hoolivama Eesti suunas. -Võimalus ise end proovile panna – Linnavolikogu Märtsikoalitsioon tõi muudatusi ka minu enda poliitilises elus. Seoses Barbi Pilvre Riigikokku minekuga, sain esimese asendusliikmena Tallinna Linnavolikogu liikmeks. Sügisel olin kogenud tunnet, mis tähendab olla esimene, kes ukse taha jääb. Kuid juba 5 kuud hiljem Linnavolikokku pääseda ma ei lootnud. Aga eks asjad juhtuvad ikka siis, kui neid kõige vähem loota oskad. Märtsi viimastel päevadel Linnavolikokku saades oli mul üsna selge pilt, mida oodata. Olin eelnevalt nii kohapeal istungeid jälginud kui ka veebiülekandeid vaadanud. Lisaks olin viimased neli aastat olnud nii halduskogu kui ka Linnavolikogu komisjoni liige. Seal ise kohapeal olla on aga hoopis teine. See, praeguseks vähem kui aasta, on mulle palju õpetanud, andnud suure hulga kogemusi ja selgeks teinud linnajuhtimise. Andnud hindamatuid kogemusi selleks, et 2017. aasta valimiste järgselt Keskerakonna ainuvõim Tallinnas kukutada ja reaalselt linnajuhtimisega tegelema hakata. Esialgu, 31. detsembril aastale tagasi vaadates tundus mulle, et see oli otsekui teine samm selles pikas kolmeaastases valimiste tsüklis, kus oli palju rõõmu, aga ka palju kurbust, eriti aasta viimastel päevadel. Veidi tõsisemalt asjasse süvenedes aga taipasin, et selles aastas oli palju enamat!

Mina ei usu Putinit

Lugedes ​Tallinna Linnavolikogu liikme ​Margarita Tšernogorova (KE) artiklit ajalehes “Pealinn” tundub, et tal puudub arusaam ​ sellest, mis maailmas toimub. Uskudes Putinit, usub ta ka tõenäoliselt fakti, et okupeerimine on 21. sajandil täiesti normaalne tegevus ning et Eesti peaks käed rüppes pealt vaatama kuidas meie naaberriik üksteise järel vabu riike üritab okupeerida. Kui Euroopa Liit poleks kehtestanud sanktsioone, oleks EL kaotanud oma usaldusväärsuse, loobunud demokraatlikest väärtustes ja põhimõtetest. Euroopa Liit ei saa pealt vaadata, kuidas üks Euroopa riik teist okupeerib.Vene elanik​e​ usaldus oma riigi vastu ei kasva Venemaa sanktsioonide puudumisest või nende olemasolust. Tšernogorova taoliste väljaütlemise tõttu tekib inimestel hoopis hirm ja usaldamatus oma riigi vastu. Mina ei usu Putinit ja ma loodan, et ka enamus Eesti inimesi seda ei tee. Praeguses olukorras on Euroopa Liidu sanktsioonid igati mõistlikud. Taolise avaldusega esinenud Tšernogorova peaks sellise avalduse pärast Tallinna Linnavolikogust tagasi astuma. ​

Kristiine halduskogu pidas uue koosseisu esimese koosoleku

Täna õhtul kogunes oma esimesele koosolekule Kristiine linnaosa halduskogu, kuhu kuulub 5 sotsiaaldemokraati, 5 IRLi liiget ja 7 keskerakondlast. Tegu on heas mõttes kireva koosseisuga – meie hulgas on õppejõude, Riigikogu liikmeid, üliõpilasi ja palju teisi tublisid Kristiine inimesi.

Halduskogude koosseisud on lõpuks paigas

Täna, rohkem kui kaks nädalat pärast valimisi, said lõpuks paika ka haldukogude koosseisud. Senise 20 sotsist haldukogu liikme asemel, pääses sisse lausa 32 sotsiaaldemokraati. Kristiines oli meie tulemuseks rõõmustav number viis – halduskokku pääsesid lisaks minule Karel Rüütli, Sirje Keevallik, Merle Pormeister ja Eino Väärtnõu ehk igati eeskujulik koosseis. Eelmises koosseisus olin halduskogus neli aastat ainuke sotsiaaldemokraat, seega on areng märgatav.

Kristiine – põhjus, miks ma kandideerin Tallinna linnavolikokku

Rattasõidu õppimine ning esimesed kukkumised, oma aed ja valmivad maasikad. Võsa, heinamaa ja onnid aia taga. Kevadine kase- ja mõnikord ka vahtramahl. Siilid, pallimängud, vanaisa õpetused aia eest hoolitsemisel ja lõputud kohviku mängud tagaaias nulgude all. See on minu lapsepõlve Kristiine!

E-suitsetamist reguleeriv seadusandlus tuleb korda teha

Selle aasta kevade lõpus muutis Tallinna Teeninduskool oma sisekorraeeskirja, et keelata kooli territooriumil e-sigaretide suitsetamine. Lisaks sellele on viimasel ajal räägitud sellest kui tervislikumast alternatiivist tavasigarettidele. Pea igas lennujaamas vaatab vastu e-sigareti promolett ja kuulutused nende müügiks on üleval lausa kaubanduskeskuse väliseinal. Raadiost jooksevad reklaamid, mis lubavad e-sigareti tarbijale ilusamat ja glamuursemat elu.

Lapsevanematele lisahääle andmise asemel tuleks hoopis valimisiga langetada

Esmaspäeval tõstatas IRLi esimees Urmas Reinsalu taas TV3 Seitsmestes uudistes lapsevanematele valimistel lisahääle andmise teema. Kuigi eesmärk on üllas ja probleemid, mida selle ettepanekuga lahendada soovitakse, on olulised, tuleks lapsevanematele lisahääle andmise asemel kaaluda hoopis valimisea langetamist.