Heljo Pikhof: Nakkav jalgrattahuligaansus

Astub inimene rahulikult mööda teed, ilusti paremal pool tänavat. Ütleme, et Tallinnas Balti jaama taga või siis Tartus Kastani tänava kandis või Emajõe kaldal. Hoidku jumal aga selle eest, kui ta on mõtteis või jääb õitemerd imetlema, kui ta kõnnib vaevaliselt ja kepiga või lükkab enda ees lapsevankrit! Iga hetk võib tast mööda tuhiseda jalgrattur kiirusega umbes paarkümmend kilomeetrit tunnis ja kostitada tänaval tatsajat rämeda sõimuga. Selle eest, et too ei märganud välkkiirelt kõrvale hüpata. Kui veel õnneks läheb ja jalakäijat pikali ei sõideta.

Toitu tellides kütad liiklushuligaansust?

Ehmatavalt palju on sel kevadel kuulda/lugeda olnud liiklusõnnetustest, mille osaliseks on jalgrattur. Ometi jõuab politsei liiklusõnnetuste statistikasse neist murdosa – vaid need, kus inimene on nõnda palju viga saanud, et vajab arstiabi, ehk koguni haiglaravigi. Mõni hiljutine näide: 44aastane jalgrattur põrkas kokku jalakäijaga, nelja-aastase poisiga. Poiss viidi haiglasse. Jalgrattur, 33aastane naine, sõitis otsa jalakäijale, 68aastasele naisele, kannatanu toimetati haiglasse. 42aastane mees sõitis otsa 66aastasele jalakäijale… Nagu näha, on korduma kippuv muster säherdune: täisjõus rattur arendab sellist kiirust, et kõik teised hoidku alt. Tänavapost, tõsi, ei mõista teed anda ja kui talle otsa sõita, saab haiget hoopis jalgrattur ise.
Nii mõnedki liiklusteated kõlavad aga päris kentsakalt: jalgrattur kaotas oma sõiduki üle kontrolli ja kukkus. Ehk toob asjasse pisut selgust see, kui meelde tuletada, et keeld sõita purjuspäi või silmad nutitelefonis kinni kehtib mitte üksnes autojuhtide, vaid kõikide liiklejate kohta.
Ehkki koos soojade ilmade saabumisega tuuakse meediaski igal aastal välja käsulauad, kuidas rattur peab sõitma, on reeglid paljudele kui hane selga vesi. Kõnniteel – pandagu nüüd tähele – tohib sõita laps ja varateismeline, täisinimene aga ainult siis, kui sõiduteel sõita on liiga raske/ohtlik. (Omaette rattateid ja -radu ei lase tihe linnahoonestus igale poole rajada.) Et rattur seejuures jalakäijat ohustada ega takistada ei tohi, on nagu aamen kirikus. Ja et jalakäija vahetus läheduses peab ka rattur tempo maha võtma kuni jalakäija tavakiiruseni – 3-7 km/h.
Ometi sõidavad näiteks Wolti ja Bolti rattakullerid isegi ülekäiguradadel ja ristmikel jalakäijate vahel slaalomit kui hullud. Olen kuulnud üleskutset, et mõeldagu kaks korda, enne kui toit rattakulleriga koju tellida – et mitte kütta liiklushuligaansust.

Järgigem ometi liiklusseadust
Mul ei ole rattaga sõitmise vastu mitte kõige vähematki, ei maal, ei linnas. Hoopis vastupidi. Teada asi, et rattasõit treenib keha ja virgutab vaimu, aitab aega kokku hoida (saab otseteed sõita ega pea autoummikus passima) ja keskkonda säästa. Lihtne ja odav on see liiatigi. Olen kahe käega kergliiklusteede ehitamise poolt ja väga päri sellega, et mu kodulinn valis Tartu aasta teoks rattaringluse – seda jõudis mullu rõõmuga kasutada üle 30 000 inimese ja sõit läks nüüd kevadel uue hooga lahti. Jalgratas oli lausa hindamatu abimees ka eriolukorras, lasi õue liikuma, pealegi tükk maad riskivabamalt, kui bussi-trammi kasutades. Tuline kahju on mul aga sellest, et jalgrattahuligaansus on nakkav otsekui koroonaviirus, mis aga tublisti devalveerib rattasõidu väärtust ontlike linnakodanike silmis.
Kuum jutt käib südame alt läbi ja kõht tõmbub krampi. Seitse! See on seitsmes kord, kui mind natukese aja jooksul tahetakse jalust maha niita. Minu mõõt saab täis! Kui õige kupataks kogu selle ratturiteväe Tartu rattaralli virtuaaltuurile! Ah paraku, egas nad ju kodus kaamera ees pedaale sõtku! Koht, kus sõiduring teha, on tänavuses erandolukorras jäetud iga osaleja enda valida. Ja kui marsruudiks ei pruugi olla rattaralli tähistatud originaalrajad, mis saab siis, kui suurem seltskond leiab, et õige koht oma kilomeetrid täis vändata on just linnatänavad?
Kas tõesti ei jäägi jalakäijal muud üle, kui hakata end virtuaalsete jalutuskäikudega harjutama – ja noorel emal viia lapsuke värsket virtuaalõhku hingama? Küllap oleks siiski parem, kui meile kõigile jaguks kohta siin päikese all. Kui me õpiksime mitte üksnes iseenda, vaid ka ligimesega arvestama ja lõppude lõpuks – ka liiklusseadust täitma.

“Korduma kippuv muster on säherdune: täisjõus rattur arendab sellist kiirust, et kõik teised hoidku alt.”

HELJO PIKHOF SDE aseesimees, riigikogu liige

  • Jätkub

    Heljo Pikhof: e-hääletamistel peab olema tagatud valimiste salajasus

    Koosolekute korraldamisel elektrooniliste võimaluste laiendamise ja otsuste vastuvõtmise eelnõu koostamise vajadus ilmnes eriti selgelt Vabariigi Valitsuse 2020. aasta 12. märtsil välja kuulutatud eriolukorra ajal. Kuid väljapakutud lahendused on mõeldud kasutamiseks ka pärast eriolukorra lõppu.

    Juriidiliste isikute kõrgemad otsustusorganid – osanike koosolek, aktsionäride ja liikmete üldkoosolek – teevad kõige olulisemaid juriidiliste isikute tegevust kujundavaid otsuseid.

    Eelnõuga laiendatakse kõigi juriidiliste isikute organite võimalusi mitte üksnes elektrooniliselt hääletada, vaid ka koosolekul osaleda reaalajas toimuva ülekande vahendusel nii helis kui pildis, võtta vastu otsuseid, hääletada koosoleku kestel, esitada ettepanekuid, eriarvamusi ilma tavapärase füüsilise kohalolekuta. Edaspidi eeldatakse, et koosolekul saab osaleda nii elektrooniliselt kui ka kohale tulles. Ja kui ühing soovib selle välistada, siis peab ta selle oma põhikirjas eraldi sätestama.

    Eelnõu näeb ette, et juriidilise isiku liikmed saavad otsuseid teha nii osaliselt kui ka täielikult elektrooniliselt. Esimesel juhul viibivad mõned organi liikmed nii-öelda tavapärasel koosolekul ja mõned on seal elektrooniliste vahendite kaudu. Teisel juhul viibivad kõik koosolekust osavõtjad eri kohtades ja kogu suhtlus toimubki elektrooniliste vahendite abil.

    Oluline on, et eelnõuga pikendatakse majandusaasta aruande esitamise kohustust kuni 31.oktoobrini 2020. Sama kuupäevani loetakse pikendatuks juhatuse liikme volitused, kui juhatuse liikme volitused lõpevad ajavahemikul 12.03–31.08.2020.

    Kõigi nende muudatustega, mis kaotavad põhjendamatud erinevused juriidiliste isikute liikide vahel koosolekute pidamise ja otsuste vastuvõtmise regulatsioonis, elektrooniliste võimaluste laiendamises, tuleb nõustuda.

    Samas, kuigi astume eelnõuga digiühiskonnas tugeva sammu edasi, jäävad mõned küsimused üles. Ei ametnikud ega justiitsminister osanud vastata õiguskomisjonis ega Riigikogu suures saalis küsimusele – kuidas on tagatud elektroonilisel hääletamisel näiteks isikuvalimistel salajasus. Täna kasutatavad platvormid pole selleks piisavalt kohandatud ega turvalised. Samuti peab olema võimalik hääletamistulemusi hiljem kontrollida.

    Kuigi eelnõu sätted on määratud kehtima ka peale eriolukorra lõppu, soovime me täna tegelikult kiiresti lahendada seda vaakumit, mis takistab meil füüsiliste koosolekute pidamist, kus inimestel on keelatud hulgakesi kogunemine.

    Siit tulenevalt peab usaldusväärne platvorm salajasteks hääletusteks olemas olema või see siis lähiajal tehtama. Tegin ka sellesisulise muudatusettepaneku. Ei kujuta ette näiteks ametiühingu keskliidu kongressi, kus sajad liikmed osalevad elektrooniliste vahendite kaudu ja peavad salajasel hääletusel juhtorganeid valima.

    Küsisin siinsamas saalis justiitsminister Raivo Aegilt, mis saab siis, kui on vaja läbi viia salajasi hääletusi, aga inimeste suuremat sorti kogunemised on pikka aega keelatud. Minister nõustus minuga, et salajase hääletuse tarvis peaks olema analoogiline tehnoloogiline lahendus, nagu on näiteks valimistel elektrooniline hääletamine.

    Tuues näiteks erakonna üldkogu või kongressi, kus on sajad või ka tuhanded inimesed koos, siis arvas minister, et elektroonilise koosoleku pidamise vorm oleks komplitseeritud. Küll aga saaks ka suure kvoorumi puhul salaja hääletada – kui vaid oleks niisugune usaldusväärne hääletussüsteem. 

    Pangem siinkohal tähele ministri tingivat kõneviisi!

    Sellist platvormi meil täna ei ole. Minu muudatusettepanek näebki ette, et riik hoolitseks selle eest.

    See-eest oli justiitsministril teada vastutaja: Elektroonilise koosoleku korraldajal, ütles ta, on kohustus kindlustada, et selleks loodud süsteem tagab salajasuse. Kui seda nõuet ei ole võimalik täita, siis tuleb inimesed kutsuda kohale füüsiliselt osalema.

    Kui kogunemised on keelatud, ei saa ju seadusandja öelda, et kui salajasus pole tagatud – kogunege kõik füüsiliselt. Tuleb aga nii välja, et minister saab küll – kui tal asjakohaseid vastuseid ei ole.

  • Jätkub

    Heljo Pikhof: mida Juku ei õpi ehk alusharidus priiks!

    Sotsiaaldemokraadid on ammugi taotlenud tasuta alusharidust ehk siis lapsevanemate vabastamist lasteaia kohatasust. Vajalik raha peab tulema riigilt, riigieelarvest.

    Asjakorralduse mõte on siililegi selge: ükski lapse ei tohi pere majanduskitsikuse pärast ilma jääda alusharidusest. Just inimlapse koolieelne areng paneb aluse tema õpi- ja sotsiaalsetele oskustele, alusharidus on kogu haridustee põhi ja lahutamatu osa. Põhikool on meil ju prii, keskkoolgi, koguni kõrgharidus – vähemalt nendele, kes on usinad ja etteantud ajaga oma õpitöö tehtud saavad.
    Kirjade järgi käib praegu koolieelsetes lasteasutustes 89 protsenti 3–6-aastastest lastest: Ka kümmekond protsenti alusharidusest kõrvalejääjaid teeb haridusteadlasi murelikuks, seda enam, et valdavalt on tegu nende lastega, kes on ka sotsiaalselt pidetud. Koolielu näitab kätte, et suuresti just nemad vajavad hiljem õpiabi.

    Enamik omavalitsusi on lasteaia kohatasu kehtestanud kindla protsendina alampalgast, seadus lubab ülempiiriks 20 protsenti. Tõsi, palju on räägitud sellest, et lasteaiatasu sidumine alampalga külge ei ole õige ega kohane: kui tõuseb alampalk, tõuseb masinlikult ka kohatasu. (Tänavu on alampalk 584 eurot kuus.) Päris mitu omavalitsust arveldabki lubatu ülempiiril, eeskätt võõraste, st oma valla sissekirjutuseta inimeste puhul.
    Meil Tartus ei ole asi veel kõige hullem, kohatasu määr on 15 protsenti eelmise aasta miinimumpalgast. Järgmisel aastal kohatasu ei tõuse, sotside nõudmisel sai see kirja uude koalitsioonilepingusse. Ometigi tuleb ühe lapse lasteaias pidamise eest välja käia kõvasti üle saja euro, sest kohatasu 81 eurole lisandub ka toiduraha, mis sõltub konkreetsest lasteaiast ja võib näiteks eraaias olla hulka suurem kui munitsipaallasteaias. Praegu on meil 5046 last linnalasteasutuste, 630 eralasteaedade ja 619 last erahoidude hingekirjas. (Sel eriolukorra esmaspäeval oli neist kohal küll ainult  vastavalt 291, 35 ja 60 last.) Aga just see, et Tartu hakkas omal ajal maksma toetust ka eralasteaedadele, kaotas kui imeväel pikad lasteaiasabad.
    Lisaks teeb Tartu soodustusi neile peredele, kus kaks või enamat last kasutavad kohta koolieelses lasteasutuses: teine laps saab käia poole hinnaga ja kolmas puhta priilt. Kergendus seegi!
    Samalaadset skeemi ja soodustusi vähekindlustatud peredele (maksuvabastust näiteks toimetulekutoetuse saajaile) kasutavad mitmed teisedki omavalitsused.

    Teine rühm omavalitsusi on kohatasuks kehtestanud konkreetse rahasumma. Vaevalt et lasteaia eest maksmisega tekib suuri raskusi Rakvere vallas, kus kohatasu on 5 eurot, või ka Kanepi, Peipsiääre ja Võru vallas, kus kohatasu on 10  eurot kuus. Paraku ei toeta mitte kõik omavalitsused oma peresid nii heldekäeliselt. Meie väikeses riigis valitseb lasteaia kohatasudes tublisti üle kümnekordne vahe. Miskipärast kipub nõnda olema, et mida suurem on koolieelikute osa omavalitsuses, seda suurema tüki lasteaiakoha kogukulust katavad lapsevanemad.
    Seega lisandub perede materiaalsele kihistumisele veel tohutu paikkondlik ebavõrdsus. Me peame kõigile mudilastele üle terve Eesti looma ühtviisi võimaluse käia lasteaias, saada kvaliteetset alusharidust õppinud pedagoogide käe all ja süüa kõht korralikku toitu täis (igas kodus seda paraku ei jagu). See siluks pisutki esimese, teise ja … viienda Eesti eluolu vastuolusid.
    Need on laias laastus kaks argumentide plokki, mis sundisid sotsiaaldemokraatliku erakonna parlamendifraktsiooni esitama möödunud nädalal riigikogule koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise eelnõu.

    Seaduseelnõu näeb ette kaotada lapsevanema kohustus tasuda lasteaia kohatasu. Selle asemel määratakse kohaliku omavalitsuse üksustele riigieelarvest toetus, mis jaguneb vastavalt ühe või teise paiga laste arvule ja vanusele, lasteasutuse majandamiskuludele jne. Täpsemad jaotuspõhimõtted paneb paika valitsuse määrus.

    Üleminekuajal peab riigi toetus olema vähemalt niisama suur, kui seaduse jõustumisele eelnenud kalendriaastal koguti omaosalusena raha vanematelt.
    Sel õppeaastal omandab meil alusharidust 66 330 last; riigieelarvest võtaks kohatasu korvamine ümmarguselt 40 miljonit eurot.
    Tõtt-öelda peaks riik võtma enda kanda ka lasteaialapse toidukulu, seegi aitaks tasandada ühiskondlikku ebavõrdsust. Aga katsume sammhaaval astuda, nagu praegu on kombeks öelda.
    Haiguspuhangu seisatud majandusharudes on paljude perede leivateenijad kaotanud oma töö, paljud jäävad veel sellest ilma, sest majanduskriisi täit ulatust näeme alles tulevikus. Müts maha Tartu, Kose, Kuusalu, Narva-Jõesuu, Paide, Tallinna, Viljandi ja Viru-Nigula omavalitsuste ees, kes eriolukorra ajal vabastasid lapsevanemad kohatasu maksmisest! Paraku näiteks Narvas kiskus küsimuse otsustamine pigemini rahvaveetšeks kätte.
    Me kõik tahame enneolematu mõõtme võtnud kriisi seljatada. Ka majandusraskused ei rõhu mitte üksnes ettevõtjaid, vaid ka (lastega) peresid. Kui liigpruugitud kõrgstiili kasutada: Eesti ühiskond peab kriisist välja tulema tugevamana, kui oli enne seda. Püüdkem siis märgata ligimest enda kõrval, kes vajab meie abi.

     

  • Jätkub

    Gea Kangilaski: pärast eriolukorra lõppu võtkem linnad autodelt inimestele tagasi

    Mis te arvate, kui suur ala Tallinna või Tartu südalinnast võiks olla ainult jalakäijatele ja ratturitele reserveeritud?

    Linnad üle maailma üha teatavad: eriolukorra lõppedes tuleb maa linnades autodelt taas inimestele võtta. Ühelt poolt on vaja kuidagi tagada, et riiklikud eriolukorra lõpetamise strateegiad nüüd eriolukorrast juba üsna tüdinud inimeste elus toimivad. Teisalt täidetakse kokkulepitud arengueesmärke tavapärasest kiiremas tempos. Niisiis kaks kärbest ühe hoobiga.

    Eriolukorra lõpetamise strateegiad riigiti pisut küll erinevad, kuid peaaegu kõikjal nähakse ette etapiviisiline naasmine tavaellu. Kõige viimasena kaob 2 + 2 reegel ja lubatakse taas avalikud üritused. Veel pikki kuid peame avalikus ruumis hoidma üksteisest kaugele, kaugemale, kui see on võimalik tavapärast mõõtu kõnniteel ja tihedasti rahvastatud tänavaruumis.

    Seega on üsna arusaadav, miks võtsid juba liikumispiirangu avapäevil paljud linnad erimärgistust kasutades terveid autoradu tänavatelt inimeste kasutusse. Teised sulgesid inimesed esialgu nende tillukestesse korteritesse peaaegu igasuguse väljumisvõimaluseta.

    On selge, et mitmeks pikaks kuuks viimast siiski teha ei saa, see mõjub rahva tervisele hävitavalt. Igaüks meist peab saama liikuda ja vajab värsket õhku, eriti muidugi lapsed, tuppa surutus toob kaasa ängistuse, suitsiidid, liikumisvõimaluste vähenemisest tingitud haigused jpm.

    Jalakäijad surutakse kitsale maaribale

    Ent erireegleid täites ei mahu me tavapärasesse linnaruumi kuidagi ära. Pikka aega on linnaruumile lähenetud vastupidi: jalakäijad võib suruda võimalikult kitsukesele maaribale, ainult auto on see, mis vajab manööverdamisruumi. Jalgratturitelegi leidsime ruumi tihti pigem jalakäijate arvelt.

    Nii muutsime oma linnad väga haavatavaks puhul, kui peaks ilmnema nakkusoht. Väga ebamugavaks jalakäija vaatest. Kui jalakäijad (ja jalgratturid) pole enam kitsale alale kokku surutud, on ju nakatumisoht väiksem.

    Tavapärane ettekujutus on, et inimesed võivad sõita (kulgeda) tihedasti asustatud tänavaruumist kindlatesse „tsoonidesse”, kus on võimalik nautida värsket õhku ja vabamat keskkonda. Olgu nendeks mänguväljakud või linnalooduse saarekesed. Nüüd, 2 + 2 reegli tingimustes, neist üksikutest ja väikestest autodeta aladest enam ei piisa. Õigemini on need alad tõsiselt ohtlikult ülerahvastatud.

    Näeme seda selgesti näiteks Tallinnas, kus inimesed tunglevad isolatsiooniahastuse tõttu üksikutel kergliiklusaladel Reidi teel ja Stroomi promenaadil. Või Tartus, kus on jalutusrajad Emajõe ääres tihti inimesi pungil täis. Kaugeltki igaühel pole võimalik isikliku autoga maamajja sõita.

    Euroopa näitab eeskuju

    Seega teebki Berliin nüüd üle kogu linna autoradade arvelt jalgsi- ja jalgrattateid juurde. Pariis kavatseb rajada lausa 650 kilomeetrit uusi jalgrattateid autoradade arvelt. Just teatas ka Brüssel plaanist muuta linna keskosa ehk n-ö sisemine ringtee hoovialaks. See on siis ala, kus jalakäijal on eelis, auto ei tohi sõita kiiremini kui 20 km/h ning peab andma jalakäijale ja jalgratturile teed.

    Milano kava „Avatud tänavad” on eriti ambitsioonikas. See näeb ette langetada piirkiirus 30 km/h-ni, rajada põhitänavatele 35 kilomeetri ulatuses uusi jalgrattaradu, muuta paljud kõrvaltänavad õuealaks, kus jalakäijal ja jalgratturil on selge eelis, jpm.

    Ka New York avab üha enam tänavaid inimsõbralikuks kasutamiseks (esialgu on lubatud 40 miili maikuus ja 60 miili lähitulevikus). Linnapea Bill de Blasio sõnul ei tehta seda ainult pikaajalisi keskkonnaeesmärke silmas pidades, vaid ka et elavdada pandeemia lõppedes linna majandust nt tänavakaubanduse ja kohvikute kaudu, mis sõltuvad tänaval viibijate arvust.

    Ka Miaano linnapea Marco Granelli põhjendab kava samamoodi. „Muidugi me tahame avada majanduse, aga me arvame, et seda tuleb teha varasemast teisiti,” leiab ta. Milanoga sarnase lähenemise valinud linnadel on tulevikus oluline majanduslik eelis, on Granelli veendunud.

    Muudatused ei ole ajutised, sest linnad, kus on jalakäijatele ja jalgratturitele rohkem ruumi, tulevad tulevikuski pandeemiatega lihtsamini toime. Veel olulisem, teiste linnade (näiteks Kopenhaageni) kogemus näitab, et perspektiivis võidavad linnad tänu inimsõbralikule tänavaruumile nii majanduslikus mõõtmes kui ka keskkonnasäästlikkuses.

    Inimesed lihtsalt tahavad elada puhtamas, sõbralikumas ja lühemate teedega linnas. Niisugustes linnades on suurpoodide asemel tihemini väikepoed ja kohvikud, rohkem elu tänaval. Nende südalinnapiirkonnad ei valgu elanikest, pisiäridest ja galeriidest tühjaks, inimesed ei ole sunnitud pidevalt kasutama autot, selleks et pääseda üksikutele kergliikluseks „ette nähtud” aladele või suurtesse kaubandus- ja meelelahutuskeskustesse (eriolukorras sinna muidugi väga asja polegi).

    Aga Tallinn ja Tartu?

    Äkki on pandeemiast väljatulek hea aeg katsetada linnaruumi inimsõbralikumaks muutmist ka Eesti linnades? Ilmad lähevad aina soojemaks, inimeste äng toas istumisest kasvab äärmuseni ja kõik üksikud kergliiklusalad täituvad nagu laadapäeval. Ja seda mitte seetõttu, et keegi enam haiguse levikut ei pelgaks või tahaks sellele kaasa aidata, vaid et paremaid tingimusi ei ole.

    Radikaalsemad ütlevad, et anname pool igast teest jalgratturitele ja ühissõidukitele, muudame osa teid-tänavaid-sildu ühesuunaliseks. Ikka selleks, et jalakäijatel ja jalgratturitel seal tõesti ruumi oleks.

    Teised räägivad piirkiiruse vähendamisest linnades ja kergliiklustee põhivõrgustiku väljaarendamisest. Nii et näiteks Mustamäelt ka tõepoolest kogu perega jalgrattaga ohutult ja mugavalt kesklinna saaks.

    Nähakse ette, et võiks muuta autodega liikumine ebamugavamaks ja jalgsi või jalgrattaga liikumine väga palju mugavamaks. Nii väheneks autokasutus märgatavalt, hakatakse eelistama muid liikumisviise (Kopenhaagenis kasutab ligi 70% elanikke jalgratast!) ja elavneks inimmõõtmeline tänavakasutus. Võimalikud oleksid näiteks avaramad tänavakohvikud ja üldse loovam tänavakasutus.

    Mis te arvate, kui suur ala Tallinna või Tartu südalinnast võiks olla ainult jalakäijatele ja ratturitele reserveeritud? Või mis ulatuses võiksime muuta selle hoovialaks, kus autod võivad küll sõita, kuid jalakäijal on eelis? Äkki peaks kogu linnas liikluskiiruse alandama 30 km/h? Teeme kõnniteed laiemaks ja näeme igale põhitänavale ette eraldi mõlemas suunas kulgeva jalgrattatee?

    Meil on ees terve maikuu ja suvi, mil 2 + 2 reegel kehtib. See on täiesti paras aeg katsetada, mis meile päriselt meeldib.

  • Jätkub

    Karl Pütsepp: kriisist aitab meid üle vaid hoolivus

    Aeg, milles elame, milles nüüd õppima, töötama, tegutsema peame, on erakordne. Eesti pole mitte ainult ülemaailmse viiruspuhangu haardes ja süvenevates majandusraskustes, paljusid ootab ees keeruline sotsiaalne kriis, mille tagajärjed vaimsele ja füüsilisele tervisele ning toimetulekule on rängad. Seesugune aeg tekitab paratamatult ebakindlust, ka hirmu.

    Kriisi ületamine nõuab pingutust, milles ei või unustada ennast ning inimesi enda ümber. Selleks et kaotused oleksid võimalikult väikesed, peab igaüks märkama, hoolima ning toetama. Kui igapäevases tühjas-tähjas kipub empaatia, aukartus elu ees ununema, siis nüüd nõuab erakordne aeg meilt seda erakordsel hulgal.

    Peame paraku nentima, et kriis alles süveneb: viiruspuhang pole veel läbi, majanduslangus alles algas. Paljud inimesed – tervishoiutöötajad, hooldekodude personal ja paljud teised – on töö iseloomu tõttu juba praegu väga suure pinge all. Nendel, kes kodus töötada ei saa, on ka suurem nakatumisoht. Võiksime tänulikkust ehk tihedamini välja näidata.

    Tartu on võtnud ette hulga samme, mis eeskuju näitavad: vähekindlustatud pered saavad toidupakke, peatatud on lasteaiatasu kogumine, linnale kuuluvatel pindadel tegutsevad ettevõtted on renditasust vabastatud.

    Paljud plaanitud ettevõtmised jäävad eriolukorra tõttu paraku ära. Peame kohanema ja lühiajaliselt oleme sellega hakkama saanud. Silmad tuleb siiski lahti hoida: mis saab majandusolukorra halvenedes ning sotsiaalse kriisi süvenedes. Nakatumine koroonaviirusega on vaid üks mõjur praeguses kriisis. Hirm nakatuda või töö kaotada, ka mure lähedaste pärast võib murda mõnegi inimese, keda viirus kätte ei saa. Eeskätt on suur oht sellele, mida nii lihtsasti ei näegi: vaimsele tervisele.

    Riik saaks siin appi tulla, kui pakuks laialdasemalt vaimse tervise e-nõustamist, ka vene keeles ja mõeldes eraldi lastele ja eakatele. Riigikogu menetluses on eelnõu, mille jõustamisel oleks alaealistel lubatud saada psühholoogilist abi eestkostja nõusolekuta. Selle eelnõuga on kiire.

    Mida empaatilisemad on inimesed, seda tugevam on kogukond.

    Mitme riigi statistika näitab, et karantiiniaeg kasvatab vaimse ja füüsilise koduvägivalla juhtumeid. Oluline on kindlustada, et ka eriolukorra ajal oleks tagatud abi nendele, kes oma kodus end turvaliselt ei tunne, kellele kodu on kui vangla. Kui maailm on sõna otseses mõttes oma uksed sulgenud, peame tagama, et vajaduse korral oleks nende uste tagant ka pääsetee.

    Paraku tuleb ikka ette, et hädasti abi vajavaid inimesi ei märgata. Ka sügavalt inimlikku vaoshoitust, püüdu viimase hetkeni ise hakkama saada, esineb väga palju. Abi küsimine pole häbiasi. Need, kel on õnne olla abi andja, peavad hoolitsema, et abivajajaid ei häbimärgistataks ning et hädasolijaid märgataks. Mida empaatilisemad on inimesed, seda tugevam on kogukond.

    Eesti riik ja rahvas on liiga väike, et kaotada ühtki inimest. Kriis pole aeg, et ühiskondlik kokkulepe unustada. Otse vastupidi, see on aeg, mil iga inimene peab tajuma vastutust ühiskonna, nii enda kui teiste heaolu ees.

    Üks oluline meede, mida tuleks riiklikult kaaluda, on anda kodulaenuvõtjatele maksepuhkuse võimalus. Ebakindlal ajal on makseraskused kerged tulema. Vajalikke, ent samas lihtsasti rakendatavaid abimeetmeid on teisigi, näiteks maksta hüvitist ka käsunduslepingu ja töövõtulepinguga töötajatele, kui nende sissetulekutelt on tasutud töötuskindlustusmakse, hüvitada eriolukorras mõistlikus ulatuses kõigile hooldekodudes olijaile hooldekodu koha maksumuse ja pensioni vahe, võimaldada inimestel osakoormusega töötada ja teatud ulatuses lisatulu teenida ka siis, kui nad saavad töötukassalt töötushüvitisi.

    Selle asemel, et tõmmata soost välja ettevõtteid, kes on majanduse kasvufaasis silma paistnud liigse riskimise ning ebaeetilise suhtumisega oma töötajaisse, peaksid abi saama väikeettevõtjad, ettevõtjad, kel on suur roll Eesti majanduses ning inimeste palkamisel, ka teadus- ja arendussektor.

    Kriisis saame ka Eestit paremini hinnata. Praegune olukord näitab, et sotsiaalselt hoolivamad ühiskonnad saavad selle kriisiga paremini hakkama. Võtame nii mõndagi iseenesestmõistetavana, nii meie tervishoiusüsteemi, haigekassat ja töötukassat, e-õppega harjunud koole kui ka e-teenuseid pakkuvat riiki. Seegi on igast inimesest hoolimine.

    Iga päev tuleb Ameerika Ühendriikidest hirmutavaid uudiseid tervishoiusüsteemi murede kohta, Eestis makse makstes ei pea aga inimene ravi vajades mõtlema ravi hinnale. See on midagi väga-väga olulist, mida tihti unustama kipume. Ei saa rõhutamata jätta tähtsaimat: kriisist aitab meid üle vaid hoolivus.

  • Jätkub

    Heljo Pikhof: kobareelnõu on nii normitehniliselt kui ka õigusloomeliselt probleemne

    Eelnõuga on soovitud kiirkorras menetleda nii sisulisi küsimusi, mis on vajalikud eriolukorra lahendamise hõlbustamiseks, kui tahetud kasutada tagatoadiplomaatiat, tuues tagaukse kaudu sisse sätteid, mis eriolukorra lahendamisega kuidagi seotud ei ole.

     

    Kiirkorras kokku klopsitud kobareelnõu on nii normitehniliselt kui ka õigusloomeliselt  probleemne, probleemne oli ka eelnõu menetlemine õiguskomisjonis. Neid muudatusi, mis pole kiireloomulised ja mille mõju ulatub ka väljapoole eriolukorda, pole õige selle paketiga siduda. Kiirustades jäävad paljud seadusemuudatustest puudutatud isikud arutelust kõrvale, mis omakorda toob kaasa ebasoovitavaid tagajärgi.

     

    Õiguskomisjoni kuuluvad koalitsiooni saadikud ei võtnud tõsiselt maaelukomisjoni, tööandjate keskliidu, kaubandus-tööstuskoja, talupidajate keskliidu pädevaid arvamusi, kes välistööjõu kohta andsid selge seisukoha. Välistööjõule piirangute rakendamise osas oli oma arvamuses kriitiline ka õiguskantsler. Tõsiselt ei võetud sotsiaalkomisjoni arvamust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise kohta ega ka kultuurikomisjoni arvamust, mis puudutas PGS-i. Komisjoni enamus sõitis üle advokatuuri, õiguskantsleri, pangaliidu, inimõiguste keskuse, pagulasabi, lastekaitse liidu ja paljude teiste arvamustest.

     

    Samuti pole eelnõu piisav ka selles osas, mida meie inimesed ja ettevõtjad täna tegelikult eriolukorras ootavad. Kui nüüd rääkida välismaalaste seaduse abstraktsest tõlgendamisest siseministeeriumi poolt, siis lõpeb põllumeestel töö mitte hooaja lõpus, vaid suvaliselt kindlaksmääratud kuupäeval – 31. juulil. Loomulikult tuleb oma inimesi rakendada põllumajanduses nii palju kui võimalik, aga see kõik ei käi sõrmenipsuga. Selge see, et sel aastal me pelgalt siseriikliku ressursiga toime ei tule.

     

    Teiseks – abipolitseinikest. Ühest küljest saavad abipolitseinikud õiguse inimeste suhtes suuremat sundi ja jõudu kasutada, teiselt poolt vähendatakse nende väljaõppekohustust. Kui tavaolukorras peab teise astme õiguse saamisele eelnema sada tundi praktikat koos politseiametnikuga, siis eriolukorra või erakorralise seisukorra ajal nähakse ette seda nõuet kergendada.

     

    Kui abipolitseinik läheb täitma oma teenistusülesandeid, eeskätt neid, kus tuleb veel potentsiaalselt piirata isikute põhiõigusi või vabadusi – kontrollida dokumente, tuvastada isikusamasus, rakendada viibimiskeeldu, sõiduki peatamist –, siis sellisel juhul tuleb lähtuda ikkagi põhimõttest, et inimene peab olema ette valmistatud, teadmaks, mis on tema õigused ja volitused. See on oluline, et kaitsta tavakodanikku kui ka seda sama konkreetset abipolitseinikku, et ta teadmatusest ei ületaks volitusi ega paneks sellest tulenevalt toime ise õigusrikkumist.

     

    Kolmandaks, soov peatada eriolukorra ajal pankrotiavalduse esitamise kohustus, mis kahjustab nii võlausaldajate kui ka heausksete ettevõtjate huve, kes võivad sõlmida teadmatusest kokkulepped ettevõtetega, kes on sisuliselt maksejõuetud.

     

    Neljandaks – nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine. Tööandjal tekib võimalus eriolukorras mitte nõuda tervisetõendit töötajalt, kes soovib tööle asuda lasteasutusse, hooldekodusse, toitlustusettevõttesse või muusse sarnasesse asutusse. Tõendi asemel saab piirduda töötaja kinnitusega, et ta on terve.

     

    Viiendaks, ohvriabi seaduse täiendamine sättega, mis võimaldab eriolukorras naiste tugikeskuse teenust osutada ka isikul, kes ei ole läbinud naistevastase vägivalla teemal täienduskoolitust. Naiste varjupaikade esindajad ei pea õigeks naistevastase vägivalla teenuse osutamisel kehtivaid reegleid leevendada. Näiteks teadmised, turvalisus, konfidentsiaalsus, oskus ohvrit mõista ja mitte enda läbielatud kogemusi peale suruda on esmased eeldused, et ohvrit aidata.

    Advokatuur tõi välja, et muudatus kriminaalmenetluse seadustikus ei ole kooskõlas kaitseõiguse tagamise ja ausa kohtumenetluse põhimõttega. Ei saa pidada põhjendatuks, et kaitsja peab eriolukorra tingimustes loobuma võimalusest kaitsealusega istungi käigus nõu pidada ja suhelda. Ka eriolukorra ajal peab kaitseõigus olema tagatud. Eelnõu järgi jääks üldmenetlused videosilda, kui menetleja seda soovib, ning seda ka pärast eriolukorda. Vähemalt isikuliste tõendite uurimise ajal peavad kahtlustatav ja kaitsja olema ühes ruumis ning seda ka eriolukorra tingimustes, kuivõrd vastasel juhul ei ole kaitseõigus nõuetekohaselt tagatud.

     

    Heameelt võib tunda, et eelnõust jäi välja regulatsioon, mis oleks võimaldanud hädaolukorra seaduses sätestatud eriolukorra meetme kohaldamise ning muude eriolukorra lahendamiseks vajalike toimingute tegemisel töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid, edastada neid või anda andmekogu andmetele uusi juurdepääse. Loa andmisel oleksime vähendanud inimeste usaldust riigi vastu ja loonud viljaka pinnase kuritarvitamiseks.

     

    Kiirkorras kokku klopsitud kobareelnõu oli ja on nii normitehniliselt, õigusloomeliselt  kui ka sisult probleemne ning need probleemid pole menetlemise käigus kadunud, vaid vajaksid põhjalikku süvenemist ja parlamentaarset arutelu.

     

  • Jätkub

    Heljo Pikhofi kõne pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks esitatud eelnõu arutelul Riigikogus

    Austatud juhataja, head ametikaaslased!

    Keegi ei eita, et pikaajalises hoolduses on meil paljud probleemid püsti  – suur koormus langeb pereliikmetele nii hooldamisel kui ka hooldusteenuste eest tasumisel. Teenuse kättesaadavus sõltub üha enam teenusekasutaja maksevõimest. 

    Eesti avalik sektor kulutab pikaajalisele hooldusele võrreldes teiste EL-i riikidega liiga vähe, ligikaudu 0,2–0,4 protsenti SKT-st. Samas Maailmapank on oma analüüsis välja toonud, et olukorra parandamiseks peaksid kulud selles valdkonnas kasvama vähemalt 2– 2,5 protsendile SKT-st.

    Euroopa Komisjoni raport on mitu korda välja toonud meie hooldekodude alarahastatuse, kohtade nappuse ja hinnataseme ülekohtuse suhte keskmisse pensioni. 

    Vanemaealiste vaesus on suur. Sotsiaalministeerium võttis probleemi tunamullu kokku niimoodi: pikaajalise hoolduse korraldus tervikuna vajab riiklikul tasandil ümbervaatamist. Kas me jäämegi vaatama?

    Kuni märtsivalimisteni oli kõrvalabi vajavate inimeste ja omastehooldajate probleemipundar teravalt päevakorral. Paistis juba, et nii ühiskond tervikuna kui asjatundjad-otsustajad on aru saanud, et valukohtade lahendamist ei anna edasi lükata. Rahvastik vananeb. Prognoosi järgi suureneb 65+ inimeste osakaal aastaks 2040 ligi 26 protsendini rahvastikust. Koos ühiskonna vananemisega kasvab ka hooldust vajavate inimeste arv.

    Eestis elab kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes peavad korraldama oma lähedase pikaajalist hooldust. Kui suletud uste taga on abitu inimene, kes omal käel toime ei tule ja vajab pidevalt järelevalvet, siis tähendab see ka abistajale suurt koormust, sageli läbipõlemist. Lisaks süümepiinu, et ei suuda oma ema või isa heaks teha nõnda palju, nagu süda käsiks või arstid-õed-põetajad oskaksid.

    Aga hooldekodusse ei leita kohta või ei suudeta siis selle eest tasuda. Eakate pensionist ei piisa, et maksta hooldekodus elamise eest. Ometi ei tohiks ühes arenenud riigis sõltuda see, kas inimene saab talle vajalikku hooldusteenust, tema laste ja lastelaste majandusseisust. 

    Eakas inimene on kogu elu töötanud ja makse maksnud, mistõttu peab vajadusel olema hooldekodu koht talle kättesaadav omaenese pensioni eest.

    Meil on hinnanguliselt 13 000 inimest, kes on omaste hooldamisega sedavõrd hõivatud, et ei saa tööl käia. Seadusetähe järgi on küll õigus omavalitsuselt tuge küsida, ent enamasti piirdub see nõustamisega. 

    Riigil koos kohalike omavalitsustega tuleb tagada vajalikud meditsiini- ja hoolekandeteenused, et eakad inimesed saaksid võimalikult kaua iseseisvalt hakkama. Esmajoones tuleb panustada kõiksugu koduteenuste, sealhulgas õendusabi arendamisse. Seda enam, et ka ühiskonnale on nõnda odavam. 

    Süsteemi tuleb muuta nii, et perekonnal ei oleks ainuvastutust. Arenenud riikides – kelle hulka me ju end arvame – toimib üldjuhul kas hoolduskindlustus või siis võetakse arvesse inimese enda pensioni suurust, kusjuures piisav taskuraha peab ka statsionaaris kätte jääma. Selline korraldus ei kõlba mitte, et lapsel või lapselapsel jääb oma elu elamata, et talle kallis inimene saaks väärikalt hääbuda.

    Head ametikaaslased!

    Meil ei ole hoolekandesüsteemi reformimisest lihtsalt pääsu. Lähiaastatel suureneb hooldust vajavate inimeste hulk hüppeliselt, ka teenused lähevad kallimaks. 

    Oleme sotsiaaldemokraatide eestvedamisel siin Riigikogu suures saalis korduvalt arutanud omastehoolduse teemat, teinud ettepanekuid olukorra parandamiseks. Viimati tegime selle aasta lisaeelarvesse muudatusettepaneku, millega soovisime tagada inimesele hooldekodukoha tema enda pensioni eest ehk riik koos omavalitsustega kataks kinni hinnavahe.

    Meil on vaja välja arendada moodne ja terviklik hoolduse süsteem, mis laseks eakal võimalikult kaua kodus toime tulla ja vajadusel oma pensioni eest hooldekodus elada. Erinevatele arvutustele järgi läheks see maksma 40–50 miljonit eurot aastas.

    Me elame kriisiajas, mitut pidi kriisiajas. Paljud on juba jäänud ja paljud veel jäävad tööta ja senise sissetulekuta. Praegu peab riik täitma oma kohust ja andma vältimatut abi tasumaks vahet hooldekodu koha maksumuse  ja pensioni vahel. Et  muuta see tulevast aastast enesestmõistetavaks, muuta normiks.

    Aitäh!

  • Jätkub

    Toomas Jürgenstein: Tunnetest poliitikas

    Manitsusi tunnetest hoiduda ja ratsionaalsemalt käituda võib parasjagu aktuaalsete poliitiliste teemade puhul väga sageli kuulda. Tihti on need sünkroonis tunnete paisutamisega, olgu spontaansest vihahoost, teadliku tähelepanu püüdmise nimel või argumentide nappuse varjamiseks. Filosoofia ja usundiloo õpetajana olen juba paarkümmend aastat arutanud õpilastega tundides tunnete osa ühiskonnas ja nuusutanud pisut poliitikafilosoofia aluseid. Lisaks andsid kolm aastat riigikogus ka praktilist kogemust, mille põhjal püüan välja tuua mõningaid ettevaatlikke mustreid ja üldistusi.

    Poliitikat jälgides ja selles osaledes meenus tundelistel hetkedel tihti Platoni „Politeia“. Sokrates, kellele vestluskaaslane Glaukon innukalt takka kiidab, näitab seal, kuidas põlgavad valitsemiskohustusi tunnetelt kasinad ja mõistuses hiilgavad filosoofid, keda aga ometi on vaja valitsema sundida.

    „„Kas sul on nüüd,“ jätkasin, „nimetada mõni teine elu[viis], mis põlgaks riigiameteid nii, nagu tõeline filosoofia elu[viis]?“

    „Zeusi nimel, ei ole sellist.“

    „Ent valitsema ei või minna ka see, kes valitsemist armastab. Vastasel juhul hakkavad võitlema rivaalid.“

    „Kuidas teisiti?“

    „Niisiis, keda teist sa sunnid polist valvama minema kui mitte neid, kes on selles suhtes kõige targemad, kuidas polist kõige paremini juhtida, ja kes on pälvinud muid auavaldusi ja kelle elu on eelistavam riigimehe elule?“

    „Ei kedagi teist,“ ütles tema.“[1]

    Varalahkunud tõlkija ja õppejõud Marju Lepajõe, kellelt pärineb tsiteeritud Platoni tõlge, ütleb filmis „Päevade sõnad“, et tema parim loominguline seisund on kerge masendus. Kahtlemata oli Marju Lepajõe vaimult peale kõige muu ka filosoof, kelle kogemust ma ettevaatlikult üldistan. Mulle on ikka sümpaatsed olnud filosoofi tüüpi riigimehed, kes püüavad head poliitikat mõista loominguna, kus valitseb mõistuse, tahte ja tunnete tasakaal. Samas olen kõrvalt palju kordi näinud, kuidas selle tasakaalu poole püüdlejad saavad osavatelt tunnetega manipuleerijatelt enamasti armetult lüüa, sellest tekkinud masendustundest lähtuv looming aitab neil aga uuesti pinnale tõusta.

    Minu kogemus ütleb, et poliitikast tõukuvad tunded voogavad kõige ehedamalt vabas õhus toimuvatel miitingutel, toetusavaldustel ja protestidel. Alustaksin ühest ehk emotsionaalseimast ja tänini vastakaid tõlgendusi pakkuvast meeleavaldusest, mis toimus 26.11.2018 riigikogu ees platsil ja oli suunatud tookord parlamendi toetust ootava ränderaamistiku vastu. Tunded keesid ka väljaspool meeleavalduspaika. Saabusin hommikul Tartust, võtsin bussilt tulles takso Toompeale sõiduks ning taksojuht vahutas vihast, sest meie iseseisvusel olevat pärast ränderaamistiku vastuvõtmist reaalselt lõpp.

    Kohale jõudes tajusin esmalt meeleoluna hirmu ja ebakindlust, kuid ka püüet platsil valitsevaid kirgi agressiivsuseks kanaliseerida. President Kersti Kaljulaidi oli ühel plakatil kujutatud habemiku moslemi mehena, all kiri: „EESTI RAHVA REETUR NR 1“, lisaks vabamüürlikud ja islami sümbolid. Teisel mehel oli käes päris hea puusepaoskusega tehtud võllas, küljes selgitav silt „REETURITE VÕLLAPUU“, kuhu oli üles riputatud mikser. Kuna olen tegevusalalt eelkõige teoloog, mõistsin mingil hetkel miitingul toimuvat inimloomuse selle osa väljendusena, mis nõuab kellegi ristilöömist! Ehk siis pühakirja tsiteerides: „Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.“[2]

    Hirmu olulise mõtestajana ühiskonnas meenus mulle pisut hiljem ka Thomas Hobbes. „Mina ja hirm oleme kaksikvennad,“ olevat ta tavatsenud öelda. Inimese egoistlikud ja üksteisega konkureerivad soovid viivad Hobbesi arvates tahes-tahtmata konfliktideni ühiskonnas, seda saab ära hoida vaid hirmu tekitav riigivõim, mis sunniks inimesi seadusi ja lepinguid täitma. Mõtlesin veel Hobbesist lähtuvalt paradoksile, et ränderaamistiku vastased taotlesid sellest keeldudes maailma migratsiooniküsimustes vähemat reguleeritust, st omamoodi kõikide võitlust kõikide vastu.

    Oma tookordsest käitumisest tahaksin esile tuua kaks aspekti. Esiteks, jälle üsna hobbesilikult, püüdsin tunnete ohjeldamiseks luua reegleid ja koostasin kümme käsku meeleavaldusel osalevale poliitikule. On ju reeglid ilma mõõga poolt sisendatud autoriteedita Hobbesi järgi lihtsalt sõnad. Lühendatult kõlasid mu reeglid järgmiselt: 1) Otsuse langetamisel lähtu oma südametunnistusest; 2) ära kasuta välispoliitilist teemat siseriiklike probleemide lahendamiseks; 3) ära unusta, et poliitikas ootavad lahendust paljud aktuaalsed teemad, ühega tegeledes ei tohi teisi unustada; 4) kuula ja loe, mida ütlevad käsitletava teema kohta teadlased, tippspetsialistid, pikaajalised diplomaadid, usuorganisatsioonid; ära lähtu ühest arvamusest, vaid sünteesi seisukoht paljudest; 5) ära hirmuta mingi teemaga kedagi ega kutsu üles vägivallale; 6) räägi teemadest oma suguvõsas, kuula nii vanema kui noorema põlvkonna arusaamu; 7) ära varasta autoriteetse isiku arvamusest ainult ühte detaili, mida üldistada; 8) ära levita tundlike teemade ja nende menetlemise kohta valeteavet; 9) ära himusta isiklikku võimu, sea esiplaanile riiklikud huvid; 10) kui tunned, et suudad rahulikuks jääda, siis mine meeleavaldajate juurde ja suhtle nendega.

    Teiseks tundsin meeleavaldusel hetkeks ka hirmust võitusaamise ülendavat mõju. Pärast üht vihast sõnavõttu, mis seostas rändeleppe toetamise reeturlusega, tõstsin käe ja hüüdsin, et toetan seda lepet. Tunnistan, et tundsin end pärast seda väikest meelsusavaldust lausa ekstaatiliselt. Tagantjärele mõeldes oli see üsna loogiline, olid ju ränderaamistikule oma toetust avaldanud mulle olulised igavikulisust rõhutavad organisatsioonid nagu Kirikute Maailmanõukogu, Luterlik Maailmaliit ja katoliku kirik.

    Püüdes konkreetsest sündmusest jõuda ettevaatlike üldistusteni, tuleb kindlasti nõustuda, et hirmu ja ebakindlust saab juhtida, nende abil inimesi suunata ja valitseda. Yuval Noah Harari kirjutab oma menuraamatus „Homo Deus“: „Homo Sapiens elab kolmetises tegelikkuses. Tema maailm sisaldab lisaks puudele, jõgedele, hirmudele ja himudele ka lugusid rahast, jumalatest, rahvastest ja kontsernidest. Ajaloo kulgedes kasvas jumalate, rahvaste ja kontsernide mõju jõgede, hirmude ja himude arvelt. Maailmas on endiselt palju jõgesid ning hirm ja tahtmine ajendavad inimesi endiselt tegutsema. Kuid Jeesus Kristus, Prantsuse Vabariik ja Apple on jõgedele paisud ehitanud, need oma huvide ette rakendanud ning õppinud kujundama meie sügavamaid kartusi ja ihasid.“[3]

    Psühholoogid oskaksid inimestega manipuleerimise viisidest kindlasti rääkida märksa sügavamini kui mina, kuid pealiskaudselgi vaatlusel on mõned Harari poolt vihjatud kartuste ja ihade kujundamise meetodid Eesti poliitikas selgesti äratuntavad. Näiteks kõnede ja mitte dialoogide pidamine, püüd pigem lihtsustada kui elu keerulisust seletada, süüdlaste ja mitte mõistmise otsimine jne. Pisut põhjalikumalt religiooniga tegelenud inimene näeb põgusal pilgul sedagi, et mitmete tunnuste poolest sarnaneb hirmu sihipärane kasutamine poliitikas nähtusega, mida religioonis tuntakse fundamentalismi nime all.

    Fundamentalismis, mis tekkis pisut üle saja aasta tagasi Ameerikas, räägitakse must-valgest maailmast, keeruliste probleemide lihtsustamistest ja üldistustest, kurjuse projitseerimisest enesest väljapoole, alati aktuaalsest vaenlasepildist, tugevast juhist, patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest jne. Pole ime, et selles mõttevoolus nimetatakse president Kersti Kaljulaidi emotsionaalselt ülesköetud naiseks, Greta Thunbergi hellitatud, pestud ajuga ja ärakasutatud tüdrukuks, tuntakse kaasa põhjanaabritele nende ebasoliidse valitsuse pärast, öeldakse Soome peaministri Sanna Marini kohta, et müüjatüdrukust on saanud peaminister jne. Viimane märkus tõi selle välja öelnud poliitikule küll pisut kriitikat ka tema traditsioonilistelt toetajatelt.

    Kirjanik Tõnu Õnnepalu on hoiatanud fundamentalismi (mida ta poeetilisemalt nimetab vundamentalismiks) ühiskondliku mõju eest: „Igal juhul on vundamentalism alati poliitiline, alati sihitud oma autoriteedi ja võimu kehtestamisele ja eelkõige sellisena teda tulekski võtta. Ilusate sõnade taga usust ja ligimesearmastusest paistavad ikka võimuiha kõrvad. Jällegi, ka kogu muu poliitilist võitlust peetakse ju võimu nimel, aga vundamentalist tahab selles justkui eripositsiooni, kriitikavabadust, sest temal on ju tõde – nii nagu see, kuskil pühakirjas kirjas on. Seda eripositsiooni talle demokraatias anda ei saa ega tohi.“[4]

    Pikemat ja analüüsivamat kirjalikku vormi kasutatakse ühiskonna tunnete kujundamiseks harvem. Küllap õigustatult, esiteks võtaks raamatu kirjutamine aega ning teiseks oleks teos avatud kriitikale. Eesti oludes on erandiks üks rohkem kui neljasajaleheküljeline tundeline raamat, mida olen kujundlikult nimetanud „kutseks madalate tungide tangole“.[5] Raamat kubiseb kirglikest hinnanguist ja kirjeldab ühe erakonna ja mõtteviisi hukatuslikkust. Autor alustab oma raamatut 19. sajandi lõpust pärineva rahvapärimusega kangekaelsest ja rumalast seast, kes tüürib jõel jääpanka, ei kuula luige tarku nõuandeid ja sõidab nii kosest alla. Märkimist väärib, et hoolimata oma hinnangute kinnituseks loodud üliemotsionaalsest ja sildistavast tekstist, olematute seoste loomisest ja valeväidetest pole autor raamatu lõpus ikkagi veel kindel, kas lugejad mõistavad sea ja luige allegooriat õigesti, ning lisab seletuse:

    „Lugejad, kes ei mõistnud ehk raamatu alguses ära toodud sea ja luige muistendi allegoorilist tähendust, peaks nüüd olema jõudnud äratundmisele, kes on selles loos siga ja kes on luik. Mina näen ilusa ja targa valge luigena eesti rahvast, seategudest aga käesolev raamat kõnelebki …“[6]

    Sessamas raamatus kõneldi üsna pikalt ja emotsionaalselt ka kooseluseadusest, mis on poliitilisi tundeid paisutanud nüüd juba üle viie aasta. Mäletan hästi seda päeva õpetajana koolis, muidu poliitika suhtes üsna ükskõiksetest õpilastest ootasid väga paljud vahetundides arvutist uudiseid riigikogu otsuse kohta. Nooremale põlvkonnale polnud kooseluseadus reeglina probleemiks, suures enamuses seda toetati ning selle vastuvõtmist peeti tähtsaks, noortega arvestamiseks ja terve mõistuse võiduks.

    Kooseluseaduse puhul kasutati poliitikas ka religioosseid argumente rohkem kui üsna sekulariseerunud Eestis tavaliselt. Pikka aega oli kõnekas tõik, et kõige põhjalikumad ja argumenteeritumad usulised artiklid[7] kõnelesid asjalikult, kuid väheste tunnetega kooseluseaduse toetuseks. Siirast usust kantud tundeliste eituste vastu olid need artiklid suhteliselt jõuetud.

    Olukord muutus kardinaalselt 5. novembril 2017 eetris olnud saates „Suud puhtaks“,[8] kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Ratsionaalsed argumendid said paljudele üsna ootamatu liitlase tunnete näol.

    Loole tagasi mõeldes olen end tabanud mitu korda küsimas, miks jõudis Eestis usklike ringidest väljapoole lihtsa vaimuliku, mitte kirikuhierarhia tipus olevate inimeste sõnum, kellele meedia on alati avatud? Olen Annika Laatsi sõnavõttu võrrelnud isegi Rosa Parksi enam kui poolesaja aasta taguse looga Ameerika Ühendriikides Montgomerys. Bussides olid eesmised kohad reserveeritud valgetele, tagumised mustadele ja värvilistele. Keskmistele istmetele tohtisid istuda kõik, kuid kui kohti tuli puudu, pidid mustad oma istekohad loovutama. Aastal 1955 keeldus mustanahaline sügavalt usklik õmblejanna Rosa Parks oma kohta loovutamast. Ta laskis leebelt ja rahulikult end vahistada. Aga samm rasside võrdsete õiguste suunas oli tehtud.

    Vähemalt minule kangastus Annika Laatsi sõnavõtus tugev paralleel bussis istuva uskliku naisega, kes ütleb armastusväärselt, ent kindlalt kedagi teisejärguliseks suruda püüdvale ülekohtule „ei“. Telesaates oli tunda ka kooseluseaduse vastaste teatud nõutust, olid nad ju religiooni ja usutundeid oma võitluses alati liitlastena tajunud, saates aga jäi domineerima vastupidine seisukoht. Tähelepanuväärne oli seegi, et paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla väga võimas ja kaasakiskuv. Selle põhjal tundub mulle, et armastussõnumi poliitiline testimine seisab Eesti ühiskonnas veel ees.

    Tahan puudutada veel üht teemat, mis seondub tunnetega poliitilisel keskteel. Taas näide kirglike tunnetega raamatute maailmast. Itaallane Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu „Don Camillo väike maailm“. Seal kirjeldatakse Itaalia küla, kus toimuvad sageli poliitilised konfliktid kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel, kes esindab konservatiivset joont. Omaette eluline tegelane on raamatus Kristus, kes Camilloga pikki dialooge peab ja talle nõu annab. Peppone lapse ristimise lugu näitab ilmekalt meeste tundeid ja poliitilisi eelistusi:

    „Ametirüüs don Camillo lähenes ristimisanumale. „Mis te tahate talle nimeks panna?“ küsis ta Peppone naiselt. „Lenin-Liberio-Antonio,“ vastas naine. „Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,“ ütles Camillo rahulikult, pannes katte ristimisvaagnale tagasi.“[9]

    Loomulikult Peppone pahandab, järgneb kaklus, mille don Camillo Kristuse nõuandel antud meisterliku lõuahaagiga võidab, ja Peppone peab tema tingimustega nõustuma:

    „Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristimisanuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt. „Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo. „Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone. Don Camillo raputas pead. „Ei! Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles Camillo. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda sihukesed tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha.“ – „Aamen!“ pomises Peppone lõuga katsudes. Kui kõik oli lõpetatud ja don Camillo altari eest möödus, ütles Kristus naeratades: „Don Camillo, tarvis on tõtt ütelda: poliitikas oled minust üle.““[10]

    Tunnete kohta poliitikas tahan rõhutada, et kirgi ja tundeid ei tohiks jätta äärmustele, vaid need on vajalikud ka keskteel. Eelviidatud raamatus lähevad don Camillo ja Peppone oma tõde itaallasliku temperamendiga kaitstes õige tihti käsitsi kokku, kuid äärmuste vastu ühendavad nad enamasti oma jõud. Seetõttu laiendan natuke ristimispeatüki kokkuvõtet: kus tehakse poliitikat don Camillo ja Peppone moodi, pole äärmustel suurt midagi teha.

    Kirjutades tunnete rollist poliitikas, tundsin puudust staažikama poliitiku pilgust sellele teemale. Mitmel korral riigikogusse valitud ning ministriametiski olnud sõber kommenteeris omajagu emotsionaalselt: „Kõik me kasutame emotsioonidele rõhumist, et saavutada midagi: ma teen seda täna ettevõtluses, keegi müüb emotsionaalse reklaami abil šokolaadi … keegi kutsub üles rändelepingu vastu. Ja vaat siin ongi, et kustmaalt on see n-ö loomulik tunnetele rõhumine, mille eesmärgiks on saata korda head ja edasiviivat, ja millal saab sellest küüniline poliittehnoloogiline ärakasutamine n-ö saatana teenistuses. See on põhiküsimus. Aga ma usun ka seda, et ühiskonnana kasvades ja jõukamaks saades on ka meie emotsioonid lõpuks ausamad ja asuvad üha rohkem poliitikas edasiviiva positiivsuse teenistusse.“

    Mulle näib, et hillitsetud tunnetega loominguline poliitika, kust on kõrvale jäetud äärmused, võib anda eeskuju väga erinevatel elualadel. Eespool mainitud filmis „Päevade sõnad“ toob Marju Lepajõe antiigi suure oraatori, poliitiku ja kirjaniku Cicero tekste eeskujuks isegi teadustekstidele: „Kui sa loed neid teadustekste, siis see tuimus ikkagi rabab. No kui tuimalt võib kirjutada!? Ja sa võtad Cicero kätte ja … no tekst hingab, ta on ikkagi inimene sul seal. Ta ei ole tekitanud sõnu, kirjutab mõtet sinna!“ Küllap on Marju Lepajõe talle omasel emotsionaalsel-mõtlikul moel sõnastanud siin teatud ideaali nii poliitilise teksti kui ka poliitikute poolt välja öeldud sõnade jaoks.

    [1] Platon, Politeia. Tlk M. Lepajõe. Rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Toim. J. Päll. Tallinn, 2006, lk 296.

    [2] Lk 23:23.

    [3] Y. N. Harari, Homo Deus. Homse lühiajalugu. Tlk A. Põldsam. Tallinn, 2018, lk 165.

    [4] T. Õnnepalu, Vundamentalismist. Edmund Burke’i Selts, 18.09.2017. https://bit.ly/2FM4Egk.

    [5] T. Jürgenstein, Põlluaasa „Sotsid“ kui kutse madalate tungide tangole. Tartu Postimees, 05.07.2019.

    [6] H. Põlluaas, Sotsid. Tallinn, 2019, lk 426.

    [7] Nt J. Lahe, U. Nõmmik, Homoseksuaalsus piiblis. Usuteaduslik Ajakiri, 2011, nr 1, lk 3–21.

    [8] Suud puhtaks. 05.11.2017, https://bit.ly/30dZQKe.

    [9] G. Guareshi, Don Camillo väike maailm. Tlk J. Säkk. Stockholm, 1957, lk 35–36.

    [10] Sealsamas, lk 38.

    0

  • Jätkub

    Lemmit Kaplinski: elektrivõrguga tuumakala püüdmas

    Uued moodulreaktorid on senistest suurtest odavamad, nende ehitamine on kiirem ja nende väljatöötamisel on võetud arvesse kõik õppetunnid, mida ajalugu on tuumaenergias õppida andnud, kirjutab Tartu Linnavolikogu liige Lemmit Kaplinski (SDE).

    ​Peep Mardiste kirjutas 14. jaanuaril, et moodultuumajaamad ei päästa kliimat. Elektrivarustusest rääkides peab siiski vaatama teemat süvitsi ja Mardiste kahjuks ei selgitanud, milline seos on stabiilsel elektritootmisel taastuvenergiaga, ning tuumajaamadest rääkides ka eksis kohati.

    Eesti tarbib aastas orienteerivalt 8,5 TWh elektrienergiat, mille tootmiseks vajalik võimsus on suurusjärgus 1000 MW. Praegu on paigaldatud tuulikute ja päikeseparkide võimsust sellest juba ligi kolmandiku jagu, kavandamisel on aga lausa üle 1000 MW uusi võimsusi. Nii võiksime arvude järgi juba peatselt taastuvenergiale üle minna. Tegelikkuses peame aga arvestama tuule ja päikese kõikumisega. See on paratamatus, kuid mitte parandamatu probleem – vaja on võtta kasutusele tehnoloogiad, mis tagavad elektrivarustuse ka siis, kui ei paista päike ega puhu tuul.

    Üks võtmetehnoloogia on ühenduskaablid, millega me saame müüa ja osta elektrit naabritelt. Oleme ühises elektrivõrgus kogu Euroopaga ja kui kellelgi on elektrit üle, siis kellelgi on ikka puudu. Elekter ei ole aga selline kaup nagu banaanid ja kaugused loevad. Me ei saa importida tuulevaiksel päeval odavat päikeseenergiat Portugalist. Arvestama peab ka, et kuigi ühendused on üks võtmelahendus turu stabiliseerimiseks, töötavad nad mõlemat pidi. Praegu Euroopas välja ehitatavad ühendused panevad meid otsekonkurentsi Saksamaaga hiiglasliku tarbimisega.

    Teine võimalus on salvestada energiat siis, kui seda toodetakse rohkem, ja ning anda võrku tagasi siis, kui seda on puudu. Tavalised akud on hinna-mahutavuse suhte tõttu võrgu tasakaalustamiseks kaugelt liiga kallid. Suurima salvestusmahuga on tänapäeval hüdropumplad, mis kasutavad veeturbiine ja pumpasid. Tegemist on hästi läbiproovitud tehnoloogiaga, mille rajamiseks peavad olema looduslikud eeldused. Eestisse kavandatakse ühte sellist 500 MW nimivõimsusega akumulatsioonijaama Pakrile.

    Kolmas tehnoloogia on kompensatsioonijaamad, mis lülitatakse kiirelt sisse siis, kui muu tootmine vajadusi ei kata. Soojuselektrijaama käivitamine on pikk protsess ja tegelikult on ainult üks kütuseliik, mida on küllaldaselt saada ja mis reageerib kiirelt nõudlusele – maagaas. Nii on üllataval kombel taastuvenergia juurutamine viinud tihti ka gaasiküttel kompensatsioonijaamade ehitamiseni. Maagaasi põletamine eritab kasvuhoonegaase ja nullib nii taastuvenergia kasud.

    Kõiki ülalnimetatud tehnoloogiaid ning veel mõnda, mis nimetamata, tuleb kasutada ja kasutatakse, lisaks on aga vaja ka stabiilset baasvõimsust. Näiteks ei kukkunud 2018. aastal Eestis tarbimine ühelgi kuul alla 470 MW ja nii oleks mõistlik tagada alati stabiilselt sellise võimsusega tootmine, mida juhitamatute taastuvenergialahendustega täiendada. Nii väheneks kõikumiste amplituud ja iga tootmisliiki kasutaksime just seal, kus see on mõistlik. Stabiilseks tootmiseks sobib taas vana hea soojuselektrijaam, mida köetakse kas fossiilse või tuumakütusega. Selle esimese tõttu praegu lõhkise kliimaküna ees olemegi. Lauale jääb üks valik: emissioonivaba tuumaenergia.

    Meie vajadus ca 300 MW stabiilse tootmisvõimsusega jaama järele ei ole aga maailmas unikaalne.

    Varem oli iga tuumajaam erilahendus, mis kavandati ja ehitati kohaspetsiifiliselt. Kogu arendustöö tuli iga kord uuesti kinni maksta ja ülekantavaid oskusi oli vähe. Puudus seeriatootmise hinnasääst ning iga jaam oli omaette komplekt probleeme, sealhulgas ka ohutusalaseid.

    Tavaliselt on tuumajaamad ka suured, väiksema otsa võimsused algavad 1000 MWst – mis ilmselgelt jääb Eestile suureks. Meie vajadus ca 300 MW stabiilse tootmisvõimsusega jaama järele ei ole aga maailmas unikaalne. Väike ja stabiilne tootmisvõimekus pakub ülaltoodud põhjustel huvi paljudele ja nii on mitmed arendajad USAs, Kanadas ja mujal saanud valmis lahendustega, kus kõik jaama olulisemad osad on mõõtmetes vähendatud, standardiseeritud ja võimalik viia seeriatootmisse. Nii vähenevad kulud, paraneb töökindlus ja ohutus.

    Kuigi Peep Mardiste väitis, et tegemist on ulmetehnoloogiatega, nii ei ole. Juba mitmed jaamatüübid on sertifitseerimisel. See tähendab, et valmis joonised, protsessikirjeldused, ohutusanalüüsid ja katsetulemused on antud riiklikele aatomienergia ja -ohutusega tegelevatele ametitele, kes peavad otsustama, kas see lahendus on piisavalt ohutu, et lubada turule. Kogu töö on valmis ning küsimus on vaid veendumises nende ohutuses. Arvan, et kõik on nõus: see on oluline küsimus, ent mitte ulme, bluff või soovunelm.

    Seega, välja on töötatud ja vastavate ametite heakskiitu ootamas mitu eri tüüpi moodulreaktorit. Nad on senistest suurtest odavamad, nende ehitamine on kiirem ja nende väljatöötamisel on võetud arvesse kõik õppetunnid, mida ajalugu on tuumaenergias õppida andnud. Eesti võimalus on selles, et meie võrk vajaks praegu just nimelt ca 300 MW suurusjärgus stabiilset, heitmevaba tootmisvõimsust. See on vundament, milleta ei ole meil võimalik rääkida taastuvenergia laialdasest kasutuselevõtust, stabiilsest võrgust, energiajulgeolekust ja sealjuures ka mõistlikest elektrihindadest.

    Hinnale on heaks võrdluskohaks Pakrisse rajatav hüdropumpla, mille maksumuseks prognoositakse ligi pool miljardit eurot. Selle raha eest töötab pumpla 12 tunni jooksul 500 MW võimsusega, tootes kokku 6000 MWh elektrienergiat. Moodultuumajaama võimsus on küll vaid 300 MW, kuid ühe laadimisega töötab ta kuni kaks aastat ehk 8760 tundi, tootes selle ajaga 2 628 000 MWh elektrienergiat. Hind? Prognoos prognoosi vastu: üks miljard eurot ehk kaks Pakrit.

    Ja siinkohal ma tõesti ei saa aru Peep Mardiste torgetest ettevõtjate pihta. Neid arve vaadates peaks isegi ettevõtluskauge inimene, kes kliimaprobleemidest siiralt hoolib, olema valmis arutama jaamaga seonduvaid sisulisi küsimusi, mitte vastanduma sellele vaid oma tõekspidamistest lähtudes. Mõistagi on küsimusi: ohutus, investeeringud, tööjõud, jäätmed jne. Aga ärme siis välista seekord küsimusi juba eos. Ärme mõista seltsimehelikus kohtus hukka meie oma eksperte ja ettevõtjaid, vaid arutame ja otsime nendega lahendust, mis Eestile sobib.

  • Jätkub

    Heljo Pikhof: ravimiäri suunab tagauksediplomaatia

    Kas see ongi nüüd uus Eesti reaalsus, et seaduse ees on kõik võrdsed – välja arvatud kõige võrdsemad, küsib riigikogu liige Heljo Pikhof (SDE) viimasel hetkel pidurdunud apteegireformi taustal.

    Selleks ajaks, kui riigikogu 2014. aasta mais võttis vastu ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse ehk käivitas apteegireformi, oli meil pea kaks aastat vaetud ravimite kättesaadavust üht- ja teistpidi. Oli olnud riigikontrolli audit, õiguskantsleri ettepanek riigikogule muuta ravimiseadus vastavaks põhiseadusele, ka riigikohtu samasisuline otsus.
    Seni kehtinud ravimiseadus oli vastuolus võrdsuspõhimõtetega ja ettevõtlusvabadusega ning konkurentsi puudumine ravimiturul riivas otseselt patsientide huve.
    Vaba turg ja konkurents
    Hulgimüüjatest apteegikettide omanikud määrasid apteekides müüdavate kaubaartiklite sortimendi ja hinna, survestasid apteekreid kasvatama läbimüüki. Kui apteek ei saanud ise otsustada, mida tellida ja mida patsiendile soovitada, olid ravimid ka kallimad ja valik kasinam kui mitmes teises riigis.
    Üks apteegireformi olulisim muudatusi ongi ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamine, mis vähendab huvide konflikti ravimiturul ja suurendab hulgimüüjate omavahelist konkurentsi. Kui apteegid ei ole apteegiomanikust hulgimüüjale pelgalt turustuskanal, vaid neil tekib vabadus osta ravimeid sellelt hulgimüüjalt, kelle pakkumine on parem, on see patsiendi huvides, eks ole.
    Teiseks tähendab proviisorapteekide süsteem seda, et apteeki võivad Eestis pidada vaid oma ala professionaalid. Keelatud on nn vertikaalne integratsioon, st hulgimüüjal ei tohi apteegis olla osalust. Sedasi saavad proviisorid lähtuda oma tegevuses ennekõike patsiendi vajadustest, oma kutse-eetikast ja teadmistest ning teha sisulist koostööd terve muu tervishoiusüsteemiga.
    Ümberkorraldusteks anti aega maa ja ilm – tervelt viis aastat. Tuleks eraldi rõhutada, et me ei hakka tuleva aasta aprillikuust apteegireformi tegema, vaid oleme sel ajal hoopis apteegireformi lõpus. Viie aastaga on suurem osa tööst juba ära tehtud. Proviisorid on loonud uusi apteeke, võtnud üle olemasolevaid või siis jäänud apteeki pidama. Reform on andnud kindlama väljavaate ka neile noortele, kes on mõelnud end siduda rohuteadlase ametiga. Juba praegu on üle kahesaja apteegi osaliselt või täielikult proviisorite omanduses, ja maapiirkondades tegutsevadki valdavalt proviisorapteegid.
    Mis on siis viie aastaga muutunud, et praegune kummastav valitsuskoalitsioon avas reformi lõpusirgel ravimiseaduse muudatused uuteks aruteludeks? Liiati veel samade argumentide najal, nagu omal ajal apteegireform üldse käivitati? Jutt on ju jällegi „parima ravimite kättesaadavuse ja taskukohase hinna tagamisest“. Põhiseadus igatahes muutunud ei ole.
    Ilma pealt ei ole ilmselgesti kadunud ka põhimõte, et kes maksab, see tellib ka muusika.
    Ketiapteegid võtavad viimast
    Ravimiäris liikuv raha on võrreldav ainult relvatööstuse omaga. Ei meeldinud ketiapteeke omavatele ravimite hulgimüüjatele toona, ei meeldi tänagi mõte, et nad peaksid jämeda otsa käest andma. Sestap külvatakse hüsteeriat, et kohe-kohe ei saa abivajaja endale vajalikku ravimit, et kohe-kohe tõusevad ravimihinnad taevasse, ja tõestuseks tuuakse mingeid müstilisi arve, et kohe-kohe pannakse teab-kui palju apteeke kinni.
    Suurlinna suurtes ostukeskustes on meil iga paari sammu tagant ühe-sama keti apteek, ja imelik oleks, kui proviisor läheks praegu toimiva ketiapteegi kõrvale uut apteeki rajama – talle seatakse üle jõu käivaid ostutingimusi. Ketiapteegi omanikud võtavad veel viimast. Samas on proviisoreid enam kui küll, kes suuremates keskustes või hommepäev oma rohupoe avaksid.
    „Ravimikriis“ ja enam kui poolte apteekide sulgemine, millega ärimees Margus Linnamäele kuuluv Postimees ähvardab, on agoonia, on käteväänamine – juhul kui ravimiravimiärimees Linnamäele sobiv tagauksediplomaatia vilja ei kanna.
    Kas see ongi nüüd uus Eesti reaalsus, et seaduse ees on kõik võrdsed – välja arvatud kõige võrdsemad?

    Ilmunud Äripäevas, 28.10.2019

  • Jätkub