Toomas Jürgenstein: Tunnetest poliitikas

Manitsusi tunnetest hoiduda ja ratsionaalsemalt käituda võib parasjagu aktuaalsete poliitiliste teemade puhul väga sageli kuulda. Tihti on need sünkroonis tunnete paisutamisega, olgu spontaansest vihahoost, teadliku tähelepanu püüdmise nimel või argumentide nappuse varjamiseks. Filosoofia ja usundiloo õpetajana olen juba paarkümmend aastat arutanud õpilastega tundides tunnete osa ühiskonnas ja nuusutanud pisut poliitikafilosoofia aluseid. Lisaks andsid kolm aastat riigikogus ka praktilist kogemust, mille põhjal püüan välja tuua mõningaid ettevaatlikke mustreid ja üldistusi.

Poliitikat jälgides ja selles osaledes meenus tundelistel hetkedel tihti Platoni „Politeia“. Sokrates, kellele vestluskaaslane Glaukon innukalt takka kiidab, näitab seal, kuidas põlgavad valitsemiskohustusi tunnetelt kasinad ja mõistuses hiilgavad filosoofid, keda aga ometi on vaja valitsema sundida.

„„Kas sul on nüüd,“ jätkasin, „nimetada mõni teine elu[viis], mis põlgaks riigiameteid nii, nagu tõeline filosoofia elu[viis]?“

„Zeusi nimel, ei ole sellist.“

„Ent valitsema ei või minna ka see, kes valitsemist armastab. Vastasel juhul hakkavad võitlema rivaalid.“

„Kuidas teisiti?“

„Niisiis, keda teist sa sunnid polist valvama minema kui mitte neid, kes on selles suhtes kõige targemad, kuidas polist kõige paremini juhtida, ja kes on pälvinud muid auavaldusi ja kelle elu on eelistavam riigimehe elule?“

„Ei kedagi teist,“ ütles tema.“[1]

Varalahkunud tõlkija ja õppejõud Marju Lepajõe, kellelt pärineb tsiteeritud Platoni tõlge, ütleb filmis „Päevade sõnad“, et tema parim loominguline seisund on kerge masendus. Kahtlemata oli Marju Lepajõe vaimult peale kõige muu ka filosoof, kelle kogemust ma ettevaatlikult üldistan. Mulle on ikka sümpaatsed olnud filosoofi tüüpi riigimehed, kes püüavad head poliitikat mõista loominguna, kus valitseb mõistuse, tahte ja tunnete tasakaal. Samas olen kõrvalt palju kordi näinud, kuidas selle tasakaalu poole püüdlejad saavad osavatelt tunnetega manipuleerijatelt enamasti armetult lüüa, sellest tekkinud masendustundest lähtuv looming aitab neil aga uuesti pinnale tõusta.

Minu kogemus ütleb, et poliitikast tõukuvad tunded voogavad kõige ehedamalt vabas õhus toimuvatel miitingutel, toetusavaldustel ja protestidel. Alustaksin ühest ehk emotsionaalseimast ja tänini vastakaid tõlgendusi pakkuvast meeleavaldusest, mis toimus 26.11.2018 riigikogu ees platsil ja oli suunatud tookord parlamendi toetust ootava ränderaamistiku vastu. Tunded keesid ka väljaspool meeleavalduspaika. Saabusin hommikul Tartust, võtsin bussilt tulles takso Toompeale sõiduks ning taksojuht vahutas vihast, sest meie iseseisvusel olevat pärast ränderaamistiku vastuvõtmist reaalselt lõpp.

Kohale jõudes tajusin esmalt meeleoluna hirmu ja ebakindlust, kuid ka püüet platsil valitsevaid kirgi agressiivsuseks kanaliseerida. President Kersti Kaljulaidi oli ühel plakatil kujutatud habemiku moslemi mehena, all kiri: „EESTI RAHVA REETUR NR 1“, lisaks vabamüürlikud ja islami sümbolid. Teisel mehel oli käes päris hea puusepaoskusega tehtud võllas, küljes selgitav silt „REETURITE VÕLLAPUU“, kuhu oli üles riputatud mikser. Kuna olen tegevusalalt eelkõige teoloog, mõistsin mingil hetkel miitingul toimuvat inimloomuse selle osa väljendusena, mis nõuab kellegi ristilöömist! Ehk siis pühakirja tsiteerides: „Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust.“[2]

Hirmu olulise mõtestajana ühiskonnas meenus mulle pisut hiljem ka Thomas Hobbes. „Mina ja hirm oleme kaksikvennad,“ olevat ta tavatsenud öelda. Inimese egoistlikud ja üksteisega konkureerivad soovid viivad Hobbesi arvates tahes-tahtmata konfliktideni ühiskonnas, seda saab ära hoida vaid hirmu tekitav riigivõim, mis sunniks inimesi seadusi ja lepinguid täitma. Mõtlesin veel Hobbesist lähtuvalt paradoksile, et ränderaamistiku vastased taotlesid sellest keeldudes maailma migratsiooniküsimustes vähemat reguleeritust, st omamoodi kõikide võitlust kõikide vastu.

Oma tookordsest käitumisest tahaksin esile tuua kaks aspekti. Esiteks, jälle üsna hobbesilikult, püüdsin tunnete ohjeldamiseks luua reegleid ja koostasin kümme käsku meeleavaldusel osalevale poliitikule. On ju reeglid ilma mõõga poolt sisendatud autoriteedita Hobbesi järgi lihtsalt sõnad. Lühendatult kõlasid mu reeglid järgmiselt: 1) Otsuse langetamisel lähtu oma südametunnistusest; 2) ära kasuta välispoliitilist teemat siseriiklike probleemide lahendamiseks; 3) ära unusta, et poliitikas ootavad lahendust paljud aktuaalsed teemad, ühega tegeledes ei tohi teisi unustada; 4) kuula ja loe, mida ütlevad käsitletava teema kohta teadlased, tippspetsialistid, pikaajalised diplomaadid, usuorganisatsioonid; ära lähtu ühest arvamusest, vaid sünteesi seisukoht paljudest; 5) ära hirmuta mingi teemaga kedagi ega kutsu üles vägivallale; 6) räägi teemadest oma suguvõsas, kuula nii vanema kui noorema põlvkonna arusaamu; 7) ära varasta autoriteetse isiku arvamusest ainult ühte detaili, mida üldistada; 8) ära levita tundlike teemade ja nende menetlemise kohta valeteavet; 9) ära himusta isiklikku võimu, sea esiplaanile riiklikud huvid; 10) kui tunned, et suudad rahulikuks jääda, siis mine meeleavaldajate juurde ja suhtle nendega.

Teiseks tundsin meeleavaldusel hetkeks ka hirmust võitusaamise ülendavat mõju. Pärast üht vihast sõnavõttu, mis seostas rändeleppe toetamise reeturlusega, tõstsin käe ja hüüdsin, et toetan seda lepet. Tunnistan, et tundsin end pärast seda väikest meelsusavaldust lausa ekstaatiliselt. Tagantjärele mõeldes oli see üsna loogiline, olid ju ränderaamistikule oma toetust avaldanud mulle olulised igavikulisust rõhutavad organisatsioonid nagu Kirikute Maailmanõukogu, Luterlik Maailmaliit ja katoliku kirik.

Püüdes konkreetsest sündmusest jõuda ettevaatlike üldistusteni, tuleb kindlasti nõustuda, et hirmu ja ebakindlust saab juhtida, nende abil inimesi suunata ja valitseda. Yuval Noah Harari kirjutab oma menuraamatus „Homo Deus“: „Homo Sapiens elab kolmetises tegelikkuses. Tema maailm sisaldab lisaks puudele, jõgedele, hirmudele ja himudele ka lugusid rahast, jumalatest, rahvastest ja kontsernidest. Ajaloo kulgedes kasvas jumalate, rahvaste ja kontsernide mõju jõgede, hirmude ja himude arvelt. Maailmas on endiselt palju jõgesid ning hirm ja tahtmine ajendavad inimesi endiselt tegutsema. Kuid Jeesus Kristus, Prantsuse Vabariik ja Apple on jõgedele paisud ehitanud, need oma huvide ette rakendanud ning õppinud kujundama meie sügavamaid kartusi ja ihasid.“[3]

Psühholoogid oskaksid inimestega manipuleerimise viisidest kindlasti rääkida märksa sügavamini kui mina, kuid pealiskaudselgi vaatlusel on mõned Harari poolt vihjatud kartuste ja ihade kujundamise meetodid Eesti poliitikas selgesti äratuntavad. Näiteks kõnede ja mitte dialoogide pidamine, püüd pigem lihtsustada kui elu keerulisust seletada, süüdlaste ja mitte mõistmise otsimine jne. Pisut põhjalikumalt religiooniga tegelenud inimene näeb põgusal pilgul sedagi, et mitmete tunnuste poolest sarnaneb hirmu sihipärane kasutamine poliitikas nähtusega, mida religioonis tuntakse fundamentalismi nime all.

Fundamentalismis, mis tekkis pisut üle saja aasta tagasi Ameerikas, räägitakse must-valgest maailmast, keeruliste probleemide lihtsustamistest ja üldistustest, kurjuse projitseerimisest enesest väljapoole, alati aktuaalsest vaenlasepildist, tugevast juhist, patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest jne. Pole ime, et selles mõttevoolus nimetatakse president Kersti Kaljulaidi emotsionaalselt ülesköetud naiseks, Greta Thunbergi hellitatud, pestud ajuga ja ärakasutatud tüdrukuks, tuntakse kaasa põhjanaabritele nende ebasoliidse valitsuse pärast, öeldakse Soome peaministri Sanna Marini kohta, et müüjatüdrukust on saanud peaminister jne. Viimane märkus tõi selle välja öelnud poliitikule küll pisut kriitikat ka tema traditsioonilistelt toetajatelt.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu on hoiatanud fundamentalismi (mida ta poeetilisemalt nimetab vundamentalismiks) ühiskondliku mõju eest: „Igal juhul on vundamentalism alati poliitiline, alati sihitud oma autoriteedi ja võimu kehtestamisele ja eelkõige sellisena teda tulekski võtta. Ilusate sõnade taga usust ja ligimesearmastusest paistavad ikka võimuiha kõrvad. Jällegi, ka kogu muu poliitilist võitlust peetakse ju võimu nimel, aga vundamentalist tahab selles justkui eripositsiooni, kriitikavabadust, sest temal on ju tõde – nii nagu see, kuskil pühakirjas kirjas on. Seda eripositsiooni talle demokraatias anda ei saa ega tohi.“[4]

Pikemat ja analüüsivamat kirjalikku vormi kasutatakse ühiskonna tunnete kujundamiseks harvem. Küllap õigustatult, esiteks võtaks raamatu kirjutamine aega ning teiseks oleks teos avatud kriitikale. Eesti oludes on erandiks üks rohkem kui neljasajaleheküljeline tundeline raamat, mida olen kujundlikult nimetanud „kutseks madalate tungide tangole“.[5] Raamat kubiseb kirglikest hinnanguist ja kirjeldab ühe erakonna ja mõtteviisi hukatuslikkust. Autor alustab oma raamatut 19. sajandi lõpust pärineva rahvapärimusega kangekaelsest ja rumalast seast, kes tüürib jõel jääpanka, ei kuula luige tarku nõuandeid ja sõidab nii kosest alla. Märkimist väärib, et hoolimata oma hinnangute kinnituseks loodud üliemotsionaalsest ja sildistavast tekstist, olematute seoste loomisest ja valeväidetest pole autor raamatu lõpus ikkagi veel kindel, kas lugejad mõistavad sea ja luige allegooriat õigesti, ning lisab seletuse:

„Lugejad, kes ei mõistnud ehk raamatu alguses ära toodud sea ja luige muistendi allegoorilist tähendust, peaks nüüd olema jõudnud äratundmisele, kes on selles loos siga ja kes on luik. Mina näen ilusa ja targa valge luigena eesti rahvast, seategudest aga käesolev raamat kõnelebki …“[6]

Sessamas raamatus kõneldi üsna pikalt ja emotsionaalselt ka kooseluseadusest, mis on poliitilisi tundeid paisutanud nüüd juba üle viie aasta. Mäletan hästi seda päeva õpetajana koolis, muidu poliitika suhtes üsna ükskõiksetest õpilastest ootasid väga paljud vahetundides arvutist uudiseid riigikogu otsuse kohta. Nooremale põlvkonnale polnud kooseluseadus reeglina probleemiks, suures enamuses seda toetati ning selle vastuvõtmist peeti tähtsaks, noortega arvestamiseks ja terve mõistuse võiduks.

Kooseluseaduse puhul kasutati poliitikas ka religioosseid argumente rohkem kui üsna sekulariseerunud Eestis tavaliselt. Pikka aega oli kõnekas tõik, et kõige põhjalikumad ja argumenteeritumad usulised artiklid[7] kõnelesid asjalikult, kuid väheste tunnetega kooseluseaduse toetuseks. Siirast usust kantud tundeliste eituste vastu olid need artiklid suhteliselt jõuetud.

Olukord muutus kardinaalselt 5. novembril 2017 eetris olnud saates „Suud puhtaks“,[8] kus armastatud vaimulik Annika Laats võttis südamlikult sõna kooseluseaduse toetuseks. Ratsionaalsed argumendid said paljudele üsna ootamatu liitlase tunnete näol.

Loole tagasi mõeldes olen end tabanud mitu korda küsimas, miks jõudis Eestis usklike ringidest väljapoole lihtsa vaimuliku, mitte kirikuhierarhia tipus olevate inimeste sõnum, kellele meedia on alati avatud? Olen Annika Laatsi sõnavõttu võrrelnud isegi Rosa Parksi enam kui poolesaja aasta taguse looga Ameerika Ühendriikides Montgomerys. Bussides olid eesmised kohad reserveeritud valgetele, tagumised mustadele ja värvilistele. Keskmistele istmetele tohtisid istuda kõik, kuid kui kohti tuli puudu, pidid mustad oma istekohad loovutama. Aastal 1955 keeldus mustanahaline sügavalt usklik õmblejanna Rosa Parks oma kohta loovutamast. Ta laskis leebelt ja rahulikult end vahistada. Aga samm rasside võrdsete õiguste suunas oli tehtud.

Vähemalt minule kangastus Annika Laatsi sõnavõtus tugev paralleel bussis istuva uskliku naisega, kes ütleb armastusväärselt, ent kindlalt kedagi teisejärguliseks suruda püüdvale ülekohtule „ei“. Telesaates oli tunda ka kooseluseaduse vastaste teatud nõutust, olid nad ju religiooni ja usutundeid oma võitluses alati liitlastena tajunud, saates aga jäi domineerima vastupidine seisukoht. Tähelepanuväärne oli seegi, et paljud religiooniga lõdvalt või üldse mitte seotud inimesed tajusid Annika Laatsi sõnavõttu kuulates esimest korda, et armastusest ja hoolivusest kantud usuline sõnum võib olla väga võimas ja kaasakiskuv. Selle põhjal tundub mulle, et armastussõnumi poliitiline testimine seisab Eesti ühiskonnas veel ees.

Tahan puudutada veel üht teemat, mis seondub tunnetega poliitilisel keskteel. Taas näide kirglike tunnetega raamatute maailmast. Itaallane Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu „Don Camillo väike maailm“. Seal kirjeldatakse Itaalia küla, kus toimuvad sageli poliitilised konfliktid kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel, kes esindab konservatiivset joont. Omaette eluline tegelane on raamatus Kristus, kes Camilloga pikki dialooge peab ja talle nõu annab. Peppone lapse ristimise lugu näitab ilmekalt meeste tundeid ja poliitilisi eelistusi:

„Ametirüüs don Camillo lähenes ristimisanumale. „Mis te tahate talle nimeks panna?“ küsis ta Peppone naiselt. „Lenin-Liberio-Antonio,“ vastas naine. „Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,“ ütles Camillo rahulikult, pannes katte ristimisvaagnale tagasi.“[9]

Loomulikult Peppone pahandab, järgneb kaklus, mille don Camillo Kristuse nõuandel antud meisterliku lõuahaagiga võidab, ja Peppone peab tema tingimustega nõustuma:

„Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristimisanuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt. „Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo. „Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone. Don Camillo raputas pead. „Ei! Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles Camillo. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda sihukesed tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha.“ – „Aamen!“ pomises Peppone lõuga katsudes. Kui kõik oli lõpetatud ja don Camillo altari eest möödus, ütles Kristus naeratades: „Don Camillo, tarvis on tõtt ütelda: poliitikas oled minust üle.““[10]

Tunnete kohta poliitikas tahan rõhutada, et kirgi ja tundeid ei tohiks jätta äärmustele, vaid need on vajalikud ka keskteel. Eelviidatud raamatus lähevad don Camillo ja Peppone oma tõde itaallasliku temperamendiga kaitstes õige tihti käsitsi kokku, kuid äärmuste vastu ühendavad nad enamasti oma jõud. Seetõttu laiendan natuke ristimispeatüki kokkuvõtet: kus tehakse poliitikat don Camillo ja Peppone moodi, pole äärmustel suurt midagi teha.

Kirjutades tunnete rollist poliitikas, tundsin puudust staažikama poliitiku pilgust sellele teemale. Mitmel korral riigikogusse valitud ning ministriametiski olnud sõber kommenteeris omajagu emotsionaalselt: „Kõik me kasutame emotsioonidele rõhumist, et saavutada midagi: ma teen seda täna ettevõtluses, keegi müüb emotsionaalse reklaami abil šokolaadi … keegi kutsub üles rändelepingu vastu. Ja vaat siin ongi, et kustmaalt on see n-ö loomulik tunnetele rõhumine, mille eesmärgiks on saata korda head ja edasiviivat, ja millal saab sellest küüniline poliittehnoloogiline ärakasutamine n-ö saatana teenistuses. See on põhiküsimus. Aga ma usun ka seda, et ühiskonnana kasvades ja jõukamaks saades on ka meie emotsioonid lõpuks ausamad ja asuvad üha rohkem poliitikas edasiviiva positiivsuse teenistusse.“

Mulle näib, et hillitsetud tunnetega loominguline poliitika, kust on kõrvale jäetud äärmused, võib anda eeskuju väga erinevatel elualadel. Eespool mainitud filmis „Päevade sõnad“ toob Marju Lepajõe antiigi suure oraatori, poliitiku ja kirjaniku Cicero tekste eeskujuks isegi teadustekstidele: „Kui sa loed neid teadustekste, siis see tuimus ikkagi rabab. No kui tuimalt võib kirjutada!? Ja sa võtad Cicero kätte ja … no tekst hingab, ta on ikkagi inimene sul seal. Ta ei ole tekitanud sõnu, kirjutab mõtet sinna!“ Küllap on Marju Lepajõe talle omasel emotsionaalsel-mõtlikul moel sõnastanud siin teatud ideaali nii poliitilise teksti kui ka poliitikute poolt välja öeldud sõnade jaoks.

[1] Platon, Politeia. Tlk M. Lepajõe. Rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Toim. J. Päll. Tallinn, 2006, lk 296.

[2] Lk 23:23.

[3] Y. N. Harari, Homo Deus. Homse lühiajalugu. Tlk A. Põldsam. Tallinn, 2018, lk 165.

[4] T. Õnnepalu, Vundamentalismist. Edmund Burke’i Selts, 18.09.2017. https://bit.ly/2FM4Egk.

[5] T. Jürgenstein, Põlluaasa „Sotsid“ kui kutse madalate tungide tangole. Tartu Postimees, 05.07.2019.

[6] H. Põlluaas, Sotsid. Tallinn, 2019, lk 426.

[7] Nt J. Lahe, U. Nõmmik, Homoseksuaalsus piiblis. Usuteaduslik Ajakiri, 2011, nr 1, lk 3–21.

[8] Suud puhtaks. 05.11.2017, https://bit.ly/30dZQKe.

[9] G. Guareshi, Don Camillo väike maailm. Tlk J. Säkk. Stockholm, 1957, lk 35–36.

[10] Sealsamas, lk 38.

0

Jätkub

Lemmit Kaplinski: elektrivõrguga tuumakala püüdmas

Uued moodulreaktorid on senistest suurtest odavamad, nende ehitamine on kiirem ja nende väljatöötamisel on võetud arvesse kõik õppetunnid, mida ajalugu on tuumaenergias õppida andnud, kirjutab Tartu Linnavolikogu liige Lemmit Kaplinski (SDE).

​Peep Mardiste kirjutas 14. jaanuaril, et moodultuumajaamad ei päästa kliimat. Elektrivarustusest rääkides peab siiski vaatama teemat süvitsi ja Mardiste kahjuks ei selgitanud, milline seos on stabiilsel elektritootmisel taastuvenergiaga, ning tuumajaamadest rääkides ka eksis kohati.

Eesti tarbib aastas orienteerivalt 8,5 TWh elektrienergiat, mille tootmiseks vajalik võimsus on suurusjärgus 1000 MW. Praegu on paigaldatud tuulikute ja päikeseparkide võimsust sellest juba ligi kolmandiku jagu, kavandamisel on aga lausa üle 1000 MW uusi võimsusi. Nii võiksime arvude järgi juba peatselt taastuvenergiale üle minna. Tegelikkuses peame aga arvestama tuule ja päikese kõikumisega. See on paratamatus, kuid mitte parandamatu probleem – vaja on võtta kasutusele tehnoloogiad, mis tagavad elektrivarustuse ka siis, kui ei paista päike ega puhu tuul.

Üks võtmetehnoloogia on ühenduskaablid, millega me saame müüa ja osta elektrit naabritelt. Oleme ühises elektrivõrgus kogu Euroopaga ja kui kellelgi on elektrit üle, siis kellelgi on ikka puudu. Elekter ei ole aga selline kaup nagu banaanid ja kaugused loevad. Me ei saa importida tuulevaiksel päeval odavat päikeseenergiat Portugalist. Arvestama peab ka, et kuigi ühendused on üks võtmelahendus turu stabiliseerimiseks, töötavad nad mõlemat pidi. Praegu Euroopas välja ehitatavad ühendused panevad meid otsekonkurentsi Saksamaaga hiiglasliku tarbimisega.

Teine võimalus on salvestada energiat siis, kui seda toodetakse rohkem, ja ning anda võrku tagasi siis, kui seda on puudu. Tavalised akud on hinna-mahutavuse suhte tõttu võrgu tasakaalustamiseks kaugelt liiga kallid. Suurima salvestusmahuga on tänapäeval hüdropumplad, mis kasutavad veeturbiine ja pumpasid. Tegemist on hästi läbiproovitud tehnoloogiaga, mille rajamiseks peavad olema looduslikud eeldused. Eestisse kavandatakse ühte sellist 500 MW nimivõimsusega akumulatsioonijaama Pakrile.

Kolmas tehnoloogia on kompensatsioonijaamad, mis lülitatakse kiirelt sisse siis, kui muu tootmine vajadusi ei kata. Soojuselektrijaama käivitamine on pikk protsess ja tegelikult on ainult üks kütuseliik, mida on küllaldaselt saada ja mis reageerib kiirelt nõudlusele – maagaas. Nii on üllataval kombel taastuvenergia juurutamine viinud tihti ka gaasiküttel kompensatsioonijaamade ehitamiseni. Maagaasi põletamine eritab kasvuhoonegaase ja nullib nii taastuvenergia kasud.

Kõiki ülalnimetatud tehnoloogiaid ning veel mõnda, mis nimetamata, tuleb kasutada ja kasutatakse, lisaks on aga vaja ka stabiilset baasvõimsust. Näiteks ei kukkunud 2018. aastal Eestis tarbimine ühelgi kuul alla 470 MW ja nii oleks mõistlik tagada alati stabiilselt sellise võimsusega tootmine, mida juhitamatute taastuvenergialahendustega täiendada. Nii väheneks kõikumiste amplituud ja iga tootmisliiki kasutaksime just seal, kus see on mõistlik. Stabiilseks tootmiseks sobib taas vana hea soojuselektrijaam, mida köetakse kas fossiilse või tuumakütusega. Selle esimese tõttu praegu lõhkise kliimaküna ees olemegi. Lauale jääb üks valik: emissioonivaba tuumaenergia.

Meie vajadus ca 300 MW stabiilse tootmisvõimsusega jaama järele ei ole aga maailmas unikaalne.

Varem oli iga tuumajaam erilahendus, mis kavandati ja ehitati kohaspetsiifiliselt. Kogu arendustöö tuli iga kord uuesti kinni maksta ja ülekantavaid oskusi oli vähe. Puudus seeriatootmise hinnasääst ning iga jaam oli omaette komplekt probleeme, sealhulgas ka ohutusalaseid.

Tavaliselt on tuumajaamad ka suured, väiksema otsa võimsused algavad 1000 MWst – mis ilmselgelt jääb Eestile suureks. Meie vajadus ca 300 MW stabiilse tootmisvõimsusega jaama järele ei ole aga maailmas unikaalne. Väike ja stabiilne tootmisvõimekus pakub ülaltoodud põhjustel huvi paljudele ja nii on mitmed arendajad USAs, Kanadas ja mujal saanud valmis lahendustega, kus kõik jaama olulisemad osad on mõõtmetes vähendatud, standardiseeritud ja võimalik viia seeriatootmisse. Nii vähenevad kulud, paraneb töökindlus ja ohutus.

Kuigi Peep Mardiste väitis, et tegemist on ulmetehnoloogiatega, nii ei ole. Juba mitmed jaamatüübid on sertifitseerimisel. See tähendab, et valmis joonised, protsessikirjeldused, ohutusanalüüsid ja katsetulemused on antud riiklikele aatomienergia ja -ohutusega tegelevatele ametitele, kes peavad otsustama, kas see lahendus on piisavalt ohutu, et lubada turule. Kogu töö on valmis ning küsimus on vaid veendumises nende ohutuses. Arvan, et kõik on nõus: see on oluline küsimus, ent mitte ulme, bluff või soovunelm.

Seega, välja on töötatud ja vastavate ametite heakskiitu ootamas mitu eri tüüpi moodulreaktorit. Nad on senistest suurtest odavamad, nende ehitamine on kiirem ja nende väljatöötamisel on võetud arvesse kõik õppetunnid, mida ajalugu on tuumaenergias õppida andnud. Eesti võimalus on selles, et meie võrk vajaks praegu just nimelt ca 300 MW suurusjärgus stabiilset, heitmevaba tootmisvõimsust. See on vundament, milleta ei ole meil võimalik rääkida taastuvenergia laialdasest kasutuselevõtust, stabiilsest võrgust, energiajulgeolekust ja sealjuures ka mõistlikest elektrihindadest.

Hinnale on heaks võrdluskohaks Pakrisse rajatav hüdropumpla, mille maksumuseks prognoositakse ligi pool miljardit eurot. Selle raha eest töötab pumpla 12 tunni jooksul 500 MW võimsusega, tootes kokku 6000 MWh elektrienergiat. Moodultuumajaama võimsus on küll vaid 300 MW, kuid ühe laadimisega töötab ta kuni kaks aastat ehk 8760 tundi, tootes selle ajaga 2 628 000 MWh elektrienergiat. Hind? Prognoos prognoosi vastu: üks miljard eurot ehk kaks Pakrit.

Ja siinkohal ma tõesti ei saa aru Peep Mardiste torgetest ettevõtjate pihta. Neid arve vaadates peaks isegi ettevõtluskauge inimene, kes kliimaprobleemidest siiralt hoolib, olema valmis arutama jaamaga seonduvaid sisulisi küsimusi, mitte vastanduma sellele vaid oma tõekspidamistest lähtudes. Mõistagi on küsimusi: ohutus, investeeringud, tööjõud, jäätmed jne. Aga ärme siis välista seekord küsimusi juba eos. Ärme mõista seltsimehelikus kohtus hukka meie oma eksperte ja ettevõtjaid, vaid arutame ja otsime nendega lahendust, mis Eestile sobib.

Jätkub

Heljo Pikhof: ravimiäri suunab tagauksediplomaatia

Kas see ongi nüüd uus Eesti reaalsus, et seaduse ees on kõik võrdsed – välja arvatud kõige võrdsemad, küsib riigikogu liige Heljo Pikhof (SDE) viimasel hetkel pidurdunud apteegireformi taustal.

Selleks ajaks, kui riigikogu 2014. aasta mais võttis vastu ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse ehk käivitas apteegireformi, oli meil pea kaks aastat vaetud ravimite kättesaadavust üht- ja teistpidi. Oli olnud riigikontrolli audit, õiguskantsleri ettepanek riigikogule muuta ravimiseadus vastavaks põhiseadusele, ka riigikohtu samasisuline otsus.
Seni kehtinud ravimiseadus oli vastuolus võrdsuspõhimõtetega ja ettevõtlusvabadusega ning konkurentsi puudumine ravimiturul riivas otseselt patsientide huve.
Vaba turg ja konkurents
Hulgimüüjatest apteegikettide omanikud määrasid apteekides müüdavate kaubaartiklite sortimendi ja hinna, survestasid apteekreid kasvatama läbimüüki. Kui apteek ei saanud ise otsustada, mida tellida ja mida patsiendile soovitada, olid ravimid ka kallimad ja valik kasinam kui mitmes teises riigis.
Üks apteegireformi olulisim muudatusi ongi ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamine, mis vähendab huvide konflikti ravimiturul ja suurendab hulgimüüjate omavahelist konkurentsi. Kui apteegid ei ole apteegiomanikust hulgimüüjale pelgalt turustuskanal, vaid neil tekib vabadus osta ravimeid sellelt hulgimüüjalt, kelle pakkumine on parem, on see patsiendi huvides, eks ole.
Teiseks tähendab proviisorapteekide süsteem seda, et apteeki võivad Eestis pidada vaid oma ala professionaalid. Keelatud on nn vertikaalne integratsioon, st hulgimüüjal ei tohi apteegis olla osalust. Sedasi saavad proviisorid lähtuda oma tegevuses ennekõike patsiendi vajadustest, oma kutse-eetikast ja teadmistest ning teha sisulist koostööd terve muu tervishoiusüsteemiga.
Ümberkorraldusteks anti aega maa ja ilm – tervelt viis aastat. Tuleks eraldi rõhutada, et me ei hakka tuleva aasta aprillikuust apteegireformi tegema, vaid oleme sel ajal hoopis apteegireformi lõpus. Viie aastaga on suurem osa tööst juba ära tehtud. Proviisorid on loonud uusi apteeke, võtnud üle olemasolevaid või siis jäänud apteeki pidama. Reform on andnud kindlama väljavaate ka neile noortele, kes on mõelnud end siduda rohuteadlase ametiga. Juba praegu on üle kahesaja apteegi osaliselt või täielikult proviisorite omanduses, ja maapiirkondades tegutsevadki valdavalt proviisorapteegid.
Mis on siis viie aastaga muutunud, et praegune kummastav valitsuskoalitsioon avas reformi lõpusirgel ravimiseaduse muudatused uuteks aruteludeks? Liiati veel samade argumentide najal, nagu omal ajal apteegireform üldse käivitati? Jutt on ju jällegi „parima ravimite kättesaadavuse ja taskukohase hinna tagamisest“. Põhiseadus igatahes muutunud ei ole.
Ilma pealt ei ole ilmselgesti kadunud ka põhimõte, et kes maksab, see tellib ka muusika.
Ketiapteegid võtavad viimast
Ravimiäris liikuv raha on võrreldav ainult relvatööstuse omaga. Ei meeldinud ketiapteeke omavatele ravimite hulgimüüjatele toona, ei meeldi tänagi mõte, et nad peaksid jämeda otsa käest andma. Sestap külvatakse hüsteeriat, et kohe-kohe ei saa abivajaja endale vajalikku ravimit, et kohe-kohe tõusevad ravimihinnad taevasse, ja tõestuseks tuuakse mingeid müstilisi arve, et kohe-kohe pannakse teab-kui palju apteeke kinni.
Suurlinna suurtes ostukeskustes on meil iga paari sammu tagant ühe-sama keti apteek, ja imelik oleks, kui proviisor läheks praegu toimiva ketiapteegi kõrvale uut apteeki rajama – talle seatakse üle jõu käivaid ostutingimusi. Ketiapteegi omanikud võtavad veel viimast. Samas on proviisoreid enam kui küll, kes suuremates keskustes või hommepäev oma rohupoe avaksid.
„Ravimikriis“ ja enam kui poolte apteekide sulgemine, millega ärimees Margus Linnamäele kuuluv Postimees ähvardab, on agoonia, on käteväänamine – juhul kui ravimiravimiärimees Linnamäele sobiv tagauksediplomaatia vilja ei kanna.
Kas see ongi nüüd uus Eesti reaalsus, et seaduse ees on kõik võrdsed – välja arvatud kõige võrdsemad?

Ilmunud Äripäevas, 28.10.2019

Jätkub

Heljo Pikhof: Kuidas vähendada pensionirüüste kahju?

Kogumispensionisüsteem tuleb nõnda paindlikuks ja atraktiivseks muuta, et meist võimalikult vähestel tekiks kiusatus kogutud raha laiaks lüüa või pajuõõnde paigutada.
Mitte keegi ei oska veel öelda, millise tohuvabohu toob teise pensionisamba lammutamine kaasa nii praegusajas kui tulevastele põlvkondadele. Sest majandus-, rahvastiku- ja muid muutujaid on musttuhat ja määramatust suurendab meie väikene ja avatud, muust maailmast sõltuv ühiskond. Valitsus pole aga vaevunudki vähegi põhjalikumat analüüsi tegema: on ju koalitsiooni kokkutraageldamise pandiks Isamaa populistlik valimislubadus, mis tuleb ripa-rapa lunastada.
Need heausksed, kes tahaksid esimesel võimalusel raha teisest pensionisambast välja võtta ehk kasutada «vabadust» tulevikuks omapäi säästa, saavad alustuseks mitmekordselt karistatud. Tulumaksu tõttu jäävad nad kohe ilma 20 protsendist kogumispensioni rahast, kaotavad oma aastase 6000 euro suuruse tulumaksusoodustuse ja annavad riigile ära ka vähemalt järgmise kümne aasta sotsiaalmaksu sissemaksed oma tulevasse kogumispensioni fondi. Töötava inimese brutopalga kahele protsendile on riik lisanud ju neli protsenti tema sotsiaalmaksu arvelt. Rääkimata siis sellest, et esimese samba raha, kuhu edaspidi läheks töötaja riigipoolne sotsiaalmaksu osa, mõtteliselt küll, sest kogunev summa makstakse praegustele pensionäridele välja, ei ole kaasale-lastele pärandatav, nagu on teise samba raha.
Kui riik koorib häbematult kodanikelt vanaduspõlveks kogutavat raha, sest vajab seda valimislubaduste täitmiseks, võib seda nimetada inimese vabaduseks lasta ennast lüpsta, aga võib nimetada ka vandalismiks, asi puudutab mitut põlve ja tervet ühiskonda.
Sajandivahetusel kogumispensioni juurutades lähtusime tõsiasjast, et riiklik ehk jooksvalt finantseeritav pension kuivab maksumaksjate vähesuse tõttu peagi umbes kolmandiku võrra kokku, nõnda ei ela pelgalt sellest kuidagi ära. Seda hoolimata palgarallist või pensioniea tõstmisest.
Rahvastik vananeb ja praeguste teadmiste põhjal langeb paarikümne aasta pärast töötajate ja pensionäride suhe praeguse kahe pealt 1,3 peale, aga see suhtarv võib olla ka kehvem. Et demograafilised protsessid on aeglased, ei vääraks seda suundumust ka mitte ulmeline hüpotees, et kõik eesti naised hakkavad või hommepäev rõõmuga ilmale kandma nelja-viit last. Karta on, et tulevikus on just noored pered need kõige suuremad patuoinad, kelle kaela laotakse tänased lollused: just nemad peavad kasvatama nii lapsi kui kandma järjest suuremat koormat riigi ülalpidamiseks. Aga kusagil tuleb neilgi taluvuspiir ette.
Juba praegu makstakse umbes neljale protsendile vanaduspensionäridest toimetulekutoetust. Kui aga valitsus oma pensioniplaanide juurde jääb, on karta, et vaesuses elavate eakate osa suureneb mitme-setmekordseks.
Olen küsinud varemgi, aga küsin veel kord: kas teisest sambast lahkujad peaksid ühtlasi kirjutama ka avalduse, et loobuvad tulevikus sotsiaalabist ja kolivad metsa kuuse alla? Meie põhiseaduses on siiski kirjas, et ühiskond peab tagama igale inimesele minimaalse väärika äraelamise.

Ootus, et tulevane väiksem põlvkond maksab kinni eelmise, suurema põlvkonna pensioni, on ette luhtunud. Sellest on aru saanud pea kõik Euroopa riigid, kes on välja töötanud oma skeemid, kus jooksvalt finantseeritav ja (kohustuslik, vabatahtlik, tööandja, personaalne) kogumispension teineteist täiendavad. Eesti pensionisüsteemis on kogumisosa võrreldes arenenud riikides kehtivaga ilmselgelt väike ja teise samba lõhkumise asemel tuleks leida lisateid, kuidas pensionipõlveks rohkem kõrvale panna. Näiteks võib tuua sotsiaaldemokraatide riigikogule esitatud tööandaja pensioni eelnõu. Valikuid on muidugi teisigi, kas või võõrtööjõu massiline sissetoomine. Kas seda praegune valitsusliit tahabki?
Meie pensionisüsteemi lõhkujad on vahest kõige rohkem rääkinud pensionifondide senisest väiksest tootlikkusest. Ega see ülearu suur ole olnud küll, ometi keskmiselt positiivne ja fondidesse paigutatud raha ostujõud on kasvanud. Ütlemata on aga jäetud, et lühikese kogumisajaga riikides, kus süsteem loodi paarkümmend aastat tagasi, on rahapolster veel liiga õhuke, et seda jõudsalt kasvatada.
Ütlemata on jäetud seegi, et riik seadis pensionifondidele esiotsa karmid investeeringupiirangud, mida sügisest on nüüd küll leevendatud. Ja muidugi sedagi, et lähiminevikku jäi viimase 80 aasta suurim majanduskriis, mis mõjutas kõigi OECD riikide kogumispensionide jätkusuutlikkust ja kahandas usaldust nende vastu.
Ungaris ja Poolas näiteks, mida meilegi on eeskujuks toodud, hakati süsteemi kärinal lammutama ja kindlustatud lasid populistlikel valitsustel endal naha üle kõrvade tõmmata. Soomes ja Rootsis, kus pensioni kogumise harjumus on pikem, on targu talitatud ning kõiksugu tööjõu ja demograafia näitajaid-indekseid arvestatud. Seal on muutused ka palju mahedamad ja konstruktiivsemad.
Meie pensionisüsteem on hakanud just saavutama teatud suurust ja küpsust, mis laseks hoogu koguda. Samavõrd tähtis kui tootlus on järjepidev kogumine ja palga (sissemaksete suuruse) kasv.
Aga inimene on kord selline, et mõtleb pigem tänasele kui tulevale. Kes võtab teisest sambast raha välja ja maksab selle eest oma kiirlaenud kinni, on isegi arukalt talitanud. Paraku pole me kõik investeerimisgeeniused, muidu oleks pool Eestit miljonäre täis.
Nii arutlemegi pigem nagu Arno Tali rahvakirjanik Andrus Kiviräha nägemuses (kes omakorda tugineb rahvakirjanik Oskar Lutsule): kui õige võtta raha teisest sambast välja ja toppida pajuõõnde, võimalikult sügavale? Ent rotid, teadagi, viisid kapsarauagi ära, ja inflatsioon on kraad kangem tegelane – kui jutt rahasse puutub.

Kuidas siis minimeerida meid ähvardava pensionirüüste kahju? Lühike vastus: kogumispensionisüsteem tuleb nõnda paindlikuks ja atraktiivseks muuta, et meist võimalikult vähestel tekiks kiusatus kogutud raha laiaks lüüa või pajuõõnde paigutada.

Toon ära ka mõne sotside päris konkreetse ettepaneku, mis on seaduseelnõuks vormistatud. Teise samba väljamaksetele pensionieas peab kehtima tulumaksuvabastus – lisaks (praegu) 500-eurosele tulumaksuvabastusele kuus.
Püsiva töövõimetuse või tõsise tervisehäda korral peab inimene saama teise sambasse kogutu korraga välja võtta või alustada pensionimaksetega enne pensioniiga. Kui inimene on jõudnud pensioniikka, tuleks kaotada ülempiir sellelt summalt, mille ta korraga kätte saab. Praegu on selleks kümnekordne rahvapensioni määr ehk 2052 eurot.
Pensionifonde tuleb kohustada teavitama inimest tema raha paigutamisest, kogunenud summast, investeeringute tootlusest – et toimuks informeeritud koostöö investori ja pensionifondide vahel.
Kaaluda annaks muudki, näiteks pensionifondide haldustasusid veel alandada; pensionikoguja võimalust panustada teise sambasse ka kolmneli protsenti palgalt, kui on soovi; asjaolusid, kuidas kasvatada pensioniealise pensionijääki ka siis, kui talle väljamakseid juba tehakse.
Selle asemel, et sülitada vanasse kaevu vaid tühje sõnu vastu pakkudes, tuleks leida veelgi rohkem võimalusi, kuidas pensionipõlveks säästa.

“Kas teisest sambast lahkujad peaksid ühtlasi kirjutama ka avalduse, et loobuvad tulevikus sotsiaalabist ja kolivad metsa kuuse alla?”

“Eesti pensionisüsteemis on kogumisosa võrreldes arenenud riikides kehtivaga ilmselgelt väike ja teise samba lõhkumise asemel tuleks leida lisateid, kuidas pensionipõlveks rohkem kõrvale panna.”

SDE ASEESIMEES, RIIGIKOGU LIIGE

Heljo Pikhof

Jätkub

Toomas Jürgenstein: Täna on uhke olla tartlane!

Pisut rohkem kui kakskümmend aastat tagasi hakkasin Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpetama religiooniõpetust. Aja jooksul on see õppeaine kandnud erinevaid nimesid – kooli usuõpetus, usundilugu, religioonilugu, religiooniõpetus, usundiõpetus – tegelikkuses pole õppeaine nimel erilist tähtsust, oluline on sisu. Oleme tundides koos õpilastega uurinud maailma usundeid ja arutanud mitmete usuliste probleemide üle. Tegemist on tavalise õppeainega teiste seas, kuid usun, et mingi killu maailma mõistmiseks see õpilastele lisab.

Paarkümmend aastat tagasi õpetamisega alustades ei kulgenud asjad sujuvalt. Ikka kuuldus arvamusi, et juba tunnis osalemine võib õpilaste mõjutada religioossuse suunas, avaldati kahtlust, et tundides toimub informatsiooni kallutatud esitamine, mingil hetkel sattus õpetamine isegi vastuollu tollase õiguskantsleri Allar Jõksi hinnanguga, kelle arvates ei tohtinud õppeaine olla humanitaarsuunas kohustuslik. Mäletan ka üht üsna rahvavaest, kuid tartlastest koosnenud protestimarssi usundiõpetuse õpetamise vastu, kus kanti loosungit „Jätke lapsed rahule“ – enam-vähem analoogilisi loosungeid võis kohata ka reedel Tartus peetud protestimiitingul noortekeskusse kavandatud LGBT teemalise arutelu vastu.

Küllap on selge, et meenutasin oma õpetajatöö algust seoses möödunud nädala reedel Tartus toimunud meeleavaldusega. Olgu kohe öeldud, et minu hinnangul on Tartus on väga head noorsootöötajad, kes toovad noored kokku, pakuvad huvialast tegevust, väärtustavad sõprust ja truudust, toetavad tõrjutuid. Paljud nende poolt toetatud väärtused on noortele olulised ka hilisemas pereelus.

Tean ka seda, et analoogiad pole kunagi täielikud, kuid minu jaoks isiklikult on kõnekad paralleelid viimastel nädalatel toimunud LGBT ühingu ründamise ja usundiõpetuse alguse vahel: mõlemal juhul kerkisid süüdistused propagandas, algas süüdlaste otsimine – oli selleks siis sotsiaalminister Tanel Kiik või Eesti religiooniõpetuse ülesehitaja Pille Valk.

Reedestele sündmustele tagasi vaadates tundub esmalt, et miitingu keskne idee oli siiski juba eos määratud läbikukkumisele.  On ju Heade mõtete linnas üsna kohatu avaldada meelt teadmiste vastu, küllap seepärast pididki reedese ürituse organiseerijad mujalt Eestist lisaväge tooma ning kihutuskõnelejaid otsima. Oli meelikosutav, et oma sõpru toetama tulnud Tartu noored näitasid, et ka neil on sellel teemal (tasa)kaalukas sõna öelda.

Tulles tagasi paralleelide juurde, siis mäletan ka seda, kui sageli haagiti usundiõpetuse vastu suunatud sõnavõtuga kaasa protest, miks rahastab riik usuorganisatsioone. Näiteks teravalt tõstatatakse see küsimus Ervin Õunapuu 2004. aasta filmis „Lihtsad küsimused“. Olen ikka olnud seisukohal, et mõistva ühiskonna ülesehitamiseks on vajalik, et usuliste ühenduste püüdlused, seisukohad ja kahtlused oleksid laiemalt kuuldavad ning teatud riiklik toetus selleks on tarvilik (ma ei räägi siin sakraalehitustest, ka nende korrashoiu toetamine on loomulik, kuid see on teine teema) – ükskõik, kas ma kõikide nende seisukohtadega nõustun või mitte. Täpselt samuti arvan ma LGBT ühingu kohta.

Tean väga hästi, et igal seisukohal on oma minevik ja lugu. Nii mõnigi minu tänane hea sõber suhtus omal ajal usundiõpetusse suure kahtlusega, enamik neist on tänaseks selle õppeainega leppinud. Samas olen ka ise suhtunud LGBT ühingu tegevusse skeptiliselt – täna arvan, et nad teevad ühiskonnas rasket ja vajalikku tööd.

Teoloogina mõistan, et religioossetest allikates võrsuvad arusaamad on püsivad ja Eesti oludes pigem konservatiivsed, minulegi meeldib sageli ümiseda laulu Old Time Religion. Samas mõistan isiklikult religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetute vastu.

Mõeldes veelkord usundiõpetusele ja LGBT ühingu toimetamistele, siis väga tahaks, et nende teemade ja sündmustaga kokku puutuvad inimesed meenutaks kõikides kultuurides ja usundites tuntud kuldset reeglit:  ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid. Võttes aga kokku reedesed sündmused Tartu raekoja platsil, siis jäi see meelde päevana, kus õhtul võisin rahulolevalt tõdeda: „Täna on uhke olla tartlane!“

Jätkub

Toomas Jürgenstein: Sõnumitooja saatus Greta Thunbergi näitel

 

 

 

 

 

Koolitundideks ideid kogudes mõtlesin paar nädalat tagasi välja ülesande usundiloo tunniks. Paluksin õpilastel võrrelda noort kliimaaktivisti Greta Thunbergi ja Marie Bernarde Soubirous’d (1844-1879), kirjutab sotsiaaldemokraat ja Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein.

Rootsi tüdrukust Gretast on palju juttu olnud ja tema lugu kliimaaktivistina on veel pooleli. Marie sai tuntuks 19. sajandi keskel. Toona 14aastasele Mariele ilmutas end neitsi Maarja, kes näitas kätte ka tervistavate vetega allika. Tüdruku edasi antud sõnumi tulemusena tekkis Prantsusmaal Lourdes’is üks suuremaid Euroopa palverännupaiku. Suunaksin õpilased kirjalike allikate juurde ja küsiksin siis, mis on nende kahe tüdruku isikus, tegevuses ja sõnumis sarnast, mis erinevat.

Küllap võib aimata, et see ülesande mõte tekkis mul seotuna viimasel ajal ka Eesti meedias tõstatatud aruteludest Greta Thunbergi rollist kliimaküsimuste ühe eestkõnelejana. Kas on õige, et keeruliste kliimaküsimuste sümbolina on esiplaanile tõstetud elukogemuseta haiglane tüdruk? Kas ajaloost võib leida analoogseid juhtumeid? Mida need juhtumid meile õpetavad? Õpetajana pean mõtlema ka võimalikele praktilistele asjadele, näiteks kuidas ma käitun, kui õpilased otsustavad minu reedesest tunnist loobuda ja selle asemel streikima minna?

Kui sõnumitooja on laps

Aga tagasi ülesande juurde. Eks ma enam-vähem aiman, missuguseid vastuseid õpilastelt tuleb. Küllap lepime klassis kokku ka arutelu reeglid, jääme oma hinnangutes analüüsivateks ja kriitilisteks, kuid viisakateks, loobume vastuste liigitamisest õigeteks-valedeks, kuid mööname, et on olemas paremini ning halvemini põhjendatud arvamused.

Nüüd tõenäolistest vastustest.

Kindlasti ütleb keegi, et Greta lähtub kõigile kättesaadavatest teadlaste seisukohtadest ja Marie lähtus eelkõige temale osaks saanud usulisest kogemusest, mis tähendab, et nende sõnumite allikad on erinevad. Samas oli mõlema sõnumis olulisel kohal tervendamine, Marie’l inimeste tervendamine, Gretal planeedi tervis.

Arvatavasti lisab mõni ajaloohuviline õpilane arutlusse juhtumeid ajaloost, kus olulise sõnumi edastaja oli Greta ja Marie’ga vägagi sarnane. Tõenäoliselt mainitakse Jeanne d’Arc’i, kelle sõnumit võeti tõsiselt ja Prantsusmaa vabastati. Võib-olla tuuakse paralleele noorima Nobeli auhinna laureaadi Pakistani tüdruku Malalaga, kelle eeskuju ja sõnum tüdrukute haridusest on võti nii mõnegi arengumaadele omase probleemi lahendamiseks.

Küllap tuuakse hoiatava näitena ka 1212. aastal alanud Laste ristisõda, kus väga paljusid noori hullutati püha sõja ideega. Viimase näite kinnituseks meenutatakse tõenäoliselt ka William Goldingi „Kärbeste Jumalat“ ja tõdetakse, et noored ei pruugi olla nii oluliste otsuste tegemiseks valmis.

Skandinaaviaga tihedamaid sidemeid omav õpilane võib avaldada arvamust, et rootslased on suuresti tänu Astrid Lindgrenile omaks võtnud arusaama, et „Pipid“ räägivad kaasa kõige olulisemates asjades, tehes seda vahetevahel täiskasvanutest julgemini ja ausamalt.

Mõni õpilane tuletab kindlasti meelde filosoofiatundi Carl Gustav Jungi (1875-1961) analüütilisest psühholoogiast. Greta ja Marie on lapsed ja laps on Jungi järgi üks olulistest arhetüüpidest, millega kokku puutumine inimest tahes-tahtmata sügavalt mõjutab. Ning kindlasti on sõnumit edastavate laste ümber neid, kes seda mõju enda huvides ära kasutada oskavad.

Kuna Marie näol oli tegu ilmselgelt usulise kuulutusega, võib mõni usklik õpilane öelda, et Jumal on just need noored inimesed valinud. Ei usu, et ta kinnituseks piiblit tsiteerib, ehkki näiteks kaheksanda psalmi kolmas salm on kohane: „Väetite ja imikute suust Sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat.“

Kes on sõnumile vastuvõtlikumad?

Ning lõpuks on kindlasti õpilasi, kes väidavad, et oluline on keskenduda sõnumi sisule. On üsna ükskõik, kes seda sõnumit edasi annab ja missuguseid lisandeid sellele külge haakida üritatakse. Kui lisandid sõnumitooja poolt räägitu põhiolemust ei muuda, on peamiseks ikkagi sõnumi sisu kaalukus.

Kindlasti ei suuda ma kõiki esitatud argumente aimata, kuid olen üsna kindel, et piisava aja olemasolul kirjutame klassis tahvlile välja argumentide ja seisukohtade skaala, alates arusaamast, et lapsed ja noored peavad koolis õppima ning alles valmistuma maailma parandamiseks kuni arvamuseni, et tänapäevane õppimine toimubki paljuski erinevate aktsioonide ja projektide kaudu.

Noorte sõnumitoojate tõsiselt võtmine on kindlasti ka maailmavaateline küsimus. Patriarhaalset elukorraldust pooldavatel ja keskealise valge mehe ahistamise üle kaeblevatel inimestel on omajagu raske lapsi tõsiste sõnumitoojatena aktsepteerida. Maailmas mitmekesisust, rõõmu ja avatust otsivatel tüüpidel on seda kergem teha.

Kindlasti ei räägi ma klassis oma isiklikust seisukohast. Artiklis on see rohkem lubatud. Möönan, et mulle on meeldinud semiootiku ja kirjanduskriitiku Mihkel Kunnuse kujund, et Greta on sõrm, mis osutab probleemile. Mõttes sidusin selle Jaan Kaplinski värsiridadega luuletusest „Valgus ei saagi vanaks“, eelkõige viimase salmiga:

Valgus on vahel ainult

tilluke valge täpp

valgus on valguse poole

teerada näitav näpp.

Vaadates tagasi selle ülesande võimalikule arutelule klassis panin tähele, et selles olid lõimitud usundiloo, ajaloo, bioloogia, filosoofia, kirjanduse, ühiskonnaõpetuse ja võib-olla veel mõne õppeaine teemad. Õppeainetevaheline lõiming on aga üks ülesandeid, mida tänapäevane kool kindlasti vajab.

Jätkub

Riina Sikkut: Isamaa toob teist pensionisammast lammutades vaesust juurde

Riina Sikkut: Isamaa toob teist pensionisammast lammutades vaesust juurde
Priit Sibul ei saa või ei taha aru saada teise pensionisamba loomise põhjustest, selle eesmärgist ega praeguse «pensionireformi» mõjust, kirjutab riigikogu liige Riina Sikkut (SDE) vastuseks Priit Sibula arvamusloole «Pensionidebatt paljastas sotsiaaldemokraatide tõelise pale.»

Ekslik ja ebaoluline on kogumispensioni puhul rääkida mingist valikuvabadusest, mille eest Isamaa väidab end seisvat. Muidugi on valiku omamine ja ise otsustamine inimestele tähtsad. Hea, kui elus on valikuid. Aga pensioniks kogumisel ei ole senisest suurem valik küll kriteerium, mille pärast 16 aastat kogutud säästud korraga kätte jagada. Toon paralleeli haridusest. Ka lastele on valiku võimaldamine tähtis, aga sellegipoolest on meil kohustuslik põhiharidus. Lapsed võiksid ju valida, kas nad tahavad hommikul vara tõusta, kehalises kasvatuses käia, koduseid ülesandeid lahendada, füüsikat õppida või eksameid sooritada. Kui peame kõige olulisemaks täielikku valikuvabadust, siis tuleks selline valik lastele ju anda. Aga põhiharidus on kohustuslik, et meil oleks täiskasvanueas üldse võimalik valikuid teha.

Samamoodi on kohustusliku pensionikogumisega. Inimene saab oma palga puhul otsustada toidu ja teleka, riiete ja reisi peale kulutamise üle, aga osa oma teenitud raha puhul sellist täielikku valikuvabadust ei ole – maksud ja teise samba makse tuleb tasuda. Ja teise sambasse kogumise kohustuslikkus võimaldab inimesel siis, kui vanuse ja tervise tõttu enam tööl käimine pole võimalik, ikkagi tagada sissetulek, et pensionieas oleks võimalik toime tulla ja valikuid teha.

Kaheldamatult seisavad sotsiaaldemokraadid madalapalgaliste toimetuleku eest pensionieas. Just väikest palka teenivatel inimestel on teine pensionisammas ainuke finantsvara ja suurim kogutav sääst. Aga olemasolevat pensionisüsteemi saab paremaks teha. Näiteks võiks riik madalapalgaliste teise sambasse lisaks panustada, nii et kellegi tulevane pension ei jääks väiksemaks kui 40% keskmisest palgast.

Napi palgaga inimeste eest seistes pooldasime eelmisel aastal esimese samba sõltumist vaid tööstaažist mitte sissetulekust. Kui inimene töötab täiskohaga ühe aasta, siis peaks ta saama ka pensioni selle ühe tööaasta eest. Praegu saab Priit Sibul ühe tööaasta eest kindlustusosaku väärtuseks umbes 3, madapalgaline näiteks 0,5. Ehk siis Priit Sibula aastast tööd väärtustame pensionieas kuus korda rohkem kui kassapidaja oma. Isamaa eelmisel aastal esimese pensionisamba solidaarseks muutmist ei toetanud.

Teise samba lammutamine on vastutustundetu ja lühinägelik tulevaste pensionäride vaesusesse viimine ning äärmiselt küüniline viis inimeste pensionisäästude eest täita koalitsioonileppes kokku lepitut.

 

Jätkub

Heljo Pikhof: riigil pole raha. Pensionäril ka pole. Mis me siis teeme?

On ju põhiseaduseski kirjas, et Eesti kodanikul on vanaduses õigus riigi abile. Riikliku pensionikindlustuse peamine mõte on tagada inimesele piisav sissetulek pensionipõlves.
Eurostati andmetel on aga Eesti vaesusriskis elavate eakate osakaalu poolest Euroopa Liidus juba aastaid auhinnalisel esimesel kohal. Tunamullu elas 65-aastastest ja vanematest inimestest 47,5 protsenti suhtelises vaesuses. Eesti kulutused pensionisüsteemile on allpool OECD riikide keskmist taset. Hinnad aga kasvasid meil teist aastat järjest 3,4 protsenti aastas, mullu oli hinnatõus euroala kiireim. Kõige rohkem mõjutas seda kodukulude tõus: kallinesid nii elekter, soojusenergia kui ka gaas. Jutt ei ole niisiis sellest, et eakal inimesel ei ole raha soojamaareisiks ega isegi ootamatuteks väljaminekuteks, jutt on kõige hädapärasemast – sellest, mille eest maksta kommunaalkulusid, osta seepi, süüa ja ravimeid.

Tegelikult muidugi ei ole raha riigikassast otsa saanud, ja majandus kasvab. Kasvab endiselt: esimeses kvartalis suurenes SKT võrreldes aasta varasemaga 4,5 protsenti, mis ületas analüütikute kõiki ootusi. Riigi järgmise aasta kulude maht on ümmarguselt pool miljardit eurot suurem kui tänavu.

Kogu asi taandub sellele, milleks raha on, milleks mitte. Teisisõnu – milleks valitsus raha leiab, milleks mitte. Raha ei ole erakorraliseks pensionitõusuks, aga pelgalt iga-aastane pensionide indekseerimine ei päästa pensionäre vaesusest. Raha pole ei õpetajate, päästjate ega politseinike palgalisaks. Lubatud – ja suurerakondade poolt allkirjadega kinnitatud – üks protsent SKTst jääb teadusel saamata. Mis murtud lubadus meie teaduse, kõrgkoolitamise ja targa majandamisega ehk siis Eesti tulevikuga teeb, on ränk, aga omaette teema.

Tõsi, tänasida toimetusi on nii mõnigi visatud homse varna ehk peaminister on lubanud need küsimused sügisel üle vaadata, enne kui 2020. aasta eelarve eelnõu riigikogule esitada. Erakorraline pensionitõus omakorda on üks neid küsimusi, mille juurde oli lubadus tagasi tulla uue majandusprognoosi valgel.

Õigusega on küsitud, miks enne märtsikuud, enne riigikogu valimisi majandusprognoose ja isegi hoiatusi mitte millekski ei peetud.

Et strukturaalne eelarve on tasakaalust väljas, kasvatab miinust – see ei saanud ju tulla üleöö üllatusena. Ometi lubasid suurerakonnad eesotsas peaministriparteiga suure suuga hüppelist pensionitõusu. Miks oli vaja ootusi üles kütta? Vastus on lihtne: et võita valijahääli.

Puudutab ju pensioni suurus väga suure hulga, üle 300 000 inimese toimetulekut – ainuüksi vanaduspensionäre on rohkemgi –, kaude ka nende lähikondlasi. Niisama läheb väga paljudele peredele korda ka alushariduse kättesaadavus. Prii lasteaiakoht ja -lõuna oli veel üks sotside programmilisi seisukohti, millega nii üks kui teine erakond flirtis. Näib, et valimiste eel oleme kõik sotsiaaldemokraadid.

Muidugi, egas eakate või laste eest hoolitsemine olegi parteipoliitiline printsiip. Vähemalt ei tohiks olla. Heas toitumuses demokraatlikus riigis peaks see olema parteideülene põhimõte, sest on üldinimlik. Inimene on unikaalne väärtus ja peab saama väärikalt – või sinnakanti – elada ka siis, kui ta jõud raugema hakkab.

Ent ka riigi toimimise seisukohalt on pensionitõusuveksel just see, mille valitsus peab hulga katteta vekslite seast kindlasti välja lunastama. Rahvastik vananeb, eakate probleemid kuhjuvad kiiresti. Kui eakate poliitikas midagi tõhusat ette ei võeta, vaid lükatakse patakate kaupa analüüse ja tööplaane kalevi alla, võib valla pääsenud laviin matta enda alla ka riigi toimimise mehhanismid.

Parajalt küünilisena mõjub erakorralise pensionitõusu sidumine sellega, mis otsusele jõutakse teise pensionisamba asjus. Kogumispensioni vabatahtlikuks muutmisega kaoks riigil kohustus panna omalt poolt neli protsenti töötaja palgalt teise sambasse. Peaministri meelest võiks see olla üks kate pensionide tõstmiseks. Mida rohkem on kogumispensionist loobujaid, seda rohkem jääks riigile raha. Seega mõtleb valitsus tulevastelt pensionäridelt raha ära võtta, et anda praegustele juurde. Töötegijaid võrreldes eakatega on tulevikus aga veelgi vähem kui praegu. Ei saa sedasi hundid söönuks ega jää lambad terveks!

Tõsi, kokku on lepitud pensionäride tulumaksuvabastuse suurendamises 50 euro võrra: keskmine pension võib tuleva-aastase indekseerimisega tõusta maksuvabast miinimumist kõrgemale. Kröömike küll, aga eks kümme-kakskümmend eurot ole ka vanainimese rahakotis asja eest. Ometi puudutab otsus vaid neid pensionäre, kes tööl ei käi. Poliitikute jutupunktid ütlevad aga: tahame, et inimesed käiksid võimalikult kaua tööl, saaksid end vajalikuna ja reipana tunda. Töökäsi pole meil kah just ülearu.

Et anda õigetele otsustele hoogu juurde, on riigikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liikmed kavandanud riikliku pensionikindlustuse seadusesse täienduse, mille järgi tõuseb pensioni baasosa pärast 2020. aasta 1. aprilli indekseerimist 100 euro võrra ja rahvapension 60 euro võrra. Valijatelt küsisid mandaati erakorraliseks pensionitõusuks pea kõik parlamenti jõudnud erakonnad, liiati oli tegu peaministripartei põhilubadusega. Juba sündsustunne nõuab, et meie ettepanekut toetataks.

Neljapäeval andsingi riigikogule üle seaduseelnõu, mis tõstaks tulevast kevadest erakorraliselt pensione. Sest pensionäril raha ei ole, aga riigikassas on.

Jätkub

Heljo Pikhof: meie inimesed – võrdsed ja vähem võrdsed

Tartu toidupanga vabatahtlikud teavad ilma igasugu statistikatagi, kes on suurimas hädas. Kui veel paar-kolm aastat tagasi oli toiduabi järel käijate seas rohkesti lastega emasid-isasid, siis nüüd torkavad silma eakamad inimesed.

Meie majandusel läheb hästi, inimestel samuti. Rõõmu sellest, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem, väljendas ka president Kersti Kaljulaid oma aastavahetustervituses. Mulle teeb kõige rohkem rõõmu see, et – nagu statistikaameti värsked andmed näitavad – laste absoluutne vaesus on viimastel aastatel kolaki! lausa kolm korda kukkunud.

Hea osa sellesse on andnud lapsetoetuste suurendamine, mis sotsiaaldemokraatide valitsuses olles on mõne aastaga tõusnud 19 eurolt 60 eurole ka pere esimese ja teise lapse kohta. Alates kolmandast lapsest on see aga 100 eurot kuus. Lisaks seadsime sisse ka 300-eurose toetuse kolme- ja enamalapselisele perele. Meie taotlus on jätkata lapsetoetuste tõstmist kuni 100 euroni kuus ka esimese ja teise lapse eest ning maksta kutse- või ülikoolis õppivale noorele toetust kuni 21. eluaastani.

Ükski laps ei tohiks sündimata jääda ainult sellepärast, et perel pole majanduslikku kindlustunnet, ega tohi ka lasterikkus tuua endaga kaasa pere vaesusse langemist. Statistika näitab ka, et mullu sündis meie peredesse kolmandaid lapsi rekordiliselt palju, usku toimetulekusse lisas omalt poolt riigi perepoliitika.

Järgmisena tuleb hajutada liig paljude perede hirm, et ehk ei suuda nad anda mitmele-setmele lapsele piisavalt head haridust. Meil on tasuta kooliharidus, isegi ülikool. Aga lasteaed, võta näpust, see haridussüsteemi lahutamatu osa ja paljus kogu õpiteekonnale aluse rajaja, on tasuline. See on ebaõiglane seda enam, et nii lasteaia kohatasu kui söögiraha suurus erinevad paikkonniti parajalt palju. Ka lasteaia peab muutma lapsele priiks, et ükski laps ei jääks alusharidusest ilma lihtsalt sellepärast, et ta vanematel napib raha.

Jah, meie inimeste sissetulekud kasvavad, aga suureneb ka ebavõrdsus ja suhteline vaesus. See on meie väiksust silmas pidades üsna sünge suundumus. Pole ju kellelegi saladus, et sissetulekute kasvu statistikanäitajad lööb üles Tallinna-Harju linnriik, kusjuures tooni ei anna siin sugugi mitte Maxima poeketi äraaetud kassapidajad.

Ka lasteaia peab muutma lapsele priiks, et ükski laps ei jääks alusharidusest ilma lihtsalt sellepärast, et ta vanematel napib raha.

Olen lugenud spekulatsioone, et maailma kaheksal miljardäril on kokku sama palju vara kui poolel inimkonnal. Seega on meie «edasipüüdlikel», kelle «karistamise» eest Reformierakond jälle kord oma valimisüritusel ühiskonda hoiatas, pikk tee veel minna. Olgu sul aga mammonat palju tahes, see on antud kohapealseks kasutamiseks: kaasa siit ilmast midagi ei vii.

Ei mõista me aga kasvanud heaolus oma tahtmistele kuidagi piiri panna. Toidu­kraamgi rändab poest – pärast mõningast kodukülmikus laagerdumist – liiga sageli otse prügikonteinerisse. Ometi on neid, kes seda väga vajaksid. Ostukihku saab ju ka muudmoodi maandada, näiteks toidupangale annetades.

Tartu toidupanga vabatahtlikud teavad ilma igasuguse statistikatagi, kes on suurimas hädas. Kui veel paar-kolm aastat tagasi oli toiduabi järel käijate seas rohkesti lastega emasid-isasid, siis nüüd torkavad silma eakamad inimesed. Ja tõesti, 65-aastaste ja vanemate hulgas suurenes suhtelise vaesuse määr tunamullu märkimisväärselt: 41,2 protsendilt 47,5 protsendi peale. Vähe lohutust pakub neile majandusanalüütikute seletus, et vaesusepiirist veidi kõrgemal olnud elanike sissetulek suurenes aeglasemalt kui piir ise. Sest hinnakasv on Eestis teist aastat järjest 3,4 protsenti – mullu euroala kiireim –, mida enim mõjutas kodukulude tõus. Kõvasti kallinesid elekter, tahkekütused, soojusenergia, gaas. Piiri peal kõndijate pea kogu raha kulubki just eluaseme, toidu ja esmatarbekaupade peale.

Lõviosa ainult pensionist elavatest eakatest mahub lahedasti ka materiaalse ilmajäetuse kategooriasse. Põhivajaduste mõõdikuid on üheksa, kui kolm vajadust on katmata, oledki sees. Ootamatuteks väljaminekuteks raha ei ole, rääkimata siis kord aastas nädalasest puhkusest kodust eemal, autost pole eladeski unistada osatud. Hea, kui saaks jupphaavalgi kommunaalmaksete võlga vähemaks. Täispangast lahutab paljusid pensionäre iidamast-aadamast pesumasin, teler ja nuppudega telefon, mis ehku peal töötavad, kui neid ilusti paluda.

Sotsiaaldemokraatide ammu välja mõeldud malli järgi peaks esiteks suurendama pensioni baasosa saja euro võrra, sedasi annaks indekseerimine nelja aastaga keskmiseks vanaduspensioniks 700 eurot.

Üksi elava pensionäri korra aastas makstavast 115-eurosest toetusest, mille sisse seadsime, reisiraha just ei korja, aga korraks asi seegi. Et pensione on vaja tõsta, on valimiste eel ühtäkki aru saanud kõik erakonnad ja lahti läinud suisa enampakkumine. Meie sellega kaasa ei lähe.

Sotsiaaldemokraatide ammu välja mõeldud malli järgi peaks esiteks suurendama pensioni baasosa saja euro võrra, sedasi annaks indekseerimine nelja aastaga keskmiseks vanaduspensioniks 700 eurot. See aitaks edasi ka väikese pensioni saajaid, neidki, kes pole kuldses keskeas endale (uut) töökohta leidnud ja on läinud ennetähtaegse, s.o kärbitud pensioni peale. Kuulda on, et praeguses teravas tööjõupuuduses minevat üle 50-aastased inimesed uuesti hinda, aga paraku on nii mõnegi jaoks liiga hilja.

Paindlikke töövorme ja täiendõpet eakamate tarvis on ometigi vaja soodustada, rääkimata siis kõikvõimalike (kodu)hooldusteenuste välja arendamisest riigi ja omavalitsuste koostöös. See laseks vanemal inimesel elada omas kodus võimalikult kaua. Eakatelt võetav tasu ei tohi aga olla suurem kui 20 protsenti igakuisest sissetulekust. Kes kodus enam toime ei tule, sellele tuleb tagada hooldekodu koht – omaenese pensionist, riigi ja omavalitsuse toel. See on väärikuse küsimus, keegi ei taha ju omastel koormaks kaelas olla.

Eakatest veelgi kehvemini läheb üksikvanematel. Pärast aastatepikkust pusklemist lõime lõpuks elatisabifondi, mis kogub ja maksab elatist välja nendele lastele, kelle teine vanem oma kohustusi ei täida. Ka sada eurot, mis laekub iga kuu avansina, on paljudele kergenduseks. Oleme ju kuulnud jutte, et lapsevanem kaob väljamaale või laseb palga sõbra kontole kanda, et ei peaks oma lapsele elatist maksma.

Tõsi, elatisabifondist saavad hõlpu ainult need, kes on kohtu kaudu teiselt poolelt lapse elatisraha välja nõudnud. On aga neidki, kes ei jaksa kohtuuksi kulutada, kelle valulävi on selleks liialt madal või on otsustanudki oma lapse(d) ise üles kasvatada. Vaevalt ka, et üksikisa – toome võrdõiguslikkuse huvides just selle näite –, kellele kohus on pere lapsed kasvatada jätnud, läheb psühhoterroristist eksabikaasalt kohtusse alimente küsima. Ta on pööraselt rõõmus, et saab viimaks lastega rahus olla.

Lapsetoetuste tõus on hea igale üksikvanemaga leibkonnale, nagu seegi, kui vanem vabastatakse lasteaiatasu ja toiduraha maksmisest. Tasuta haridus – otsast lõpuni – leevendab pisutki sotsiaalset ebavõrdsust.

Väikese riigi ja rahvana oleme suurtest hapramad. Meil ei ole ajaloolist tugevusvaru, nagu on sõnastanud Marju Lauristin. Sestap ei tohi me ühtki oma inimest poolele teele maha jätta. Osa kulusid – nende eest, kes ise veel või enam enda eest seista ei suuda – tuleb ühiskonnal katta ühiselt. Iga inimene on kuldaväärt.

Jätkub

Riigikokku pürgiv ülikooli kantsler: Tallinn ei saa pahatihti Tartust aru

Ülemöödunud aasta suvest Tartu ülikooli kantsleri ametit pidanud ja nüüd sotsiaaldemokraatide nimekirja neljanda numbrina riigikokku kandideeriva Meelis Luha meelest ei ole tallinlased ja tartlased Eesti asjadest rääkides pahatihti samal lainel. Tartust tuleb rohkem rääkida, leiab ta.
Meelis Luht, te saite kantsleriks vähem kui poolteist aastat tagasi. See peaks olema prestiižne ja väljakutseist pakatav koht. Seepärast tundub teie pürgimine riigikokku üllatav. Miks te seda teete?
Olen suurema osa elust töötanud meediaga seotud ettevõtetes ja seetõttu on ühiskondlik elu – see, mis toimub riigis ja maailmas laiemalt – mulle alati korda läinud. Olen ülikoolist saati kuulunud niinimetatud aktiivi sekka.
Pealegi kandideerisin kantsleriks siis, kui rektor oli veel Volli Kalm, ja me leppisime temaga kokku ka esialgsed plaanid. Ühtlasi hindasin toona, nagu selliste elumuudatuse puhul ikka, kuivõrd ma meeskonda sobin. Kui Kalm ootamatult meie seast lahkus, tekkis minussegi tühi koht, mis on osaliselt siiani täitmata. Situatsioon ei saa paratamatult olla enam samasugune kui siis, mil me esimesi kokkuleppeid tegime.
Teisisõnu, te väidate, et ei saa praegu kantslerina teha päris seda, milles Volli Kalmuga kokku leppisite.
Võib ka nii öelda. Meil oli plaan kogu ülikooli struktuuri vaadata ühe tervikuna ja võidelda selle eest, et meil oleks ühtne ülikool, mitte neli väikest ülikooli ehk neli valdkonda koos keeruka tugistruktuuriga. Lisaks muudab olukorra keeruliseks see, kui sul on ühe aasta jooksul kolm ülemust. Kõik pole laabunud plaanitult.
Ühtlasi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et kantsler on ülikoolis rohkem administraator. Ta ei tegele kuigi palju maailmavaateliste või poliitiliste otsustega, tema asi on vaadata pigem seda, et tuled põleks ja arvutid töötaks. Mulle seevastu lähevad haridusküsimused väga korda: olen olnud pea kümme aastat Miina Härma gümnaasiumi hoolekogus, viimases otsas ka selle esimees ning palju kokku puutunud teistegi koolidega.
Täpsustame.
Kas saan õigesti aru, et te väga ei tahagi enam kantsler olla?
Ehkki diplomi järgi on mul kitsam eriala (turundus ja kaubandus – RR), olen ettevalmistuselt siiski pigem majandusteadlane. Kui ma Saksamaal õppisin, olid minu teemad seotud rahva- ja riigimajandusega. Seepärast, jah, tunnen, et saaksin oma teadmisi paremini rakendada, kui mul oleks teistsugune positsioon.
Aga praegu on mul tööleping ülikooliga ja oma töös ma kandideerimise tõttu mingeid järeleandmisi ei tee. Kui osutun valituks, lähen riigikokku.
Miks just sotsiaaldemokraatide nimekirjas? Erakonna liige te pole.
Alustasin oma erialast tööd ajakirjanikuna. Ajakirjaniku roll on kuulata kõik asjaosalised ära ja asuda võimaluse korral nõrgemate kaitsele.
Kui me 1990. aastatel lõime majandusmudeli, siis said valitud mängureeglid, mis aitasid riigil hästi käivituda. Aeg on edasi läinud, kuid oleme selles mudelis endiselt kinni, olgu siis jutt maksusüsteemist, eelarve printsiipidest või muust. Paraku maailm kihutab meil suure kiirusega eest ära, me ei kohane piisavalt kiiresti.
Nüüd peaksime tegelema rohkem sotsiaalsete väärtustega. Varaline jaotus, mis 1990. aastatel tekkis, on süvenenud: sinna, kuhu kapital siis liikus, on aina juurde voolanud ning mujal pigem vähemaks jäänud. Need, kes siis olid kehvas olukorras või on hiljem kehva olukorda sattunud, ei saa enam sealt välja. Selle pärast olengi sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
Ebavõrdsuse vähendamiseks on kaks võimalust: sa kas annad vaesematele vahendid, millega nad saavad omal jõul end rikkamatele järele rebida, või asud ühiskonnas jõukust jõuga ümber jagama. Sotse peetakse pigem teise lähenemise pooldajateks. Kuidas teie hoiakutega see arusaam klapib?
Arvan, et siin on tegu pigem nõukaajast pärit väärarusaamaga. Meil võideldakse endiselt kommunismitondiga, mis on hoopis midagi muud kui nüüdisaegne sotsiaaldemokraatlik ehk liberaalne ja võrdseid võimalusi soosiv maailmavaade.
Sotsiaaldemokraatia ei tähenda seda, et kelleltki võetakse midagi ära. Vaadake näiteks Rootsit. Seal ei võeta midagi ära, vaid panustatakse järjepidevusse ning ka väikeste tegijate – kaasa arvatud väiketalunike – arengusse.
Kui tahtsin Eestis talumajapidamisega algust teha ja läksin PRIA kontorisse, ei näinud ma seal tükk aega ühtegi inimest. Kui lõpuks üks kusagilt tagatoast välja ilmus ja ma talle oma plaani lahti rääkisin, ütles ta vaid ühe lause: siit ei saa te mitte midagi.
Mina tahaks küll seista selle eest, et väikeettevõtlust toetataks nii taristutoetuste, maksusoodustuste kui ka muude meetmetega.
Mind teeb murelikuks ka see, et regionaalarengust rääkides pannakse sageli Tallinn, Harjumaa ja Tartu ühte patta kui jõukad piirkonnad. Aga kui me vaatame majandust arvudes, siis luuakse pea kaks kolmandikku väärtusest Tallinna ringtee sees. Tartu loob Eesti majandusest kümme protsenti, mida on riigi suuruselt teise linna kohta selgelt liiga vähe. Tartut kiidetakse selle eest, et meil on Playtech ja teised IT-ettevõtted, mis ongi hea, aga tõsi on seegi, et nende loodud lisandväärtus rändab suuresti Eestist välja. Siin on järgmine küsimus, millega tuleks tegeleda: kuidas saaks riik aidata kaasa, et nutika töö tulemust jääks rohkem Eestisse. Mis puudutab Tartut, siis ei saa me endiselt üle ega ümber ühendusteedest. Selleks et majandus kosuks, on vaja korralikku maanteed. Töötasin kunagi Kroonpressi trükikojas ja mäletan hästi, kui suurt rolli mängis võistluses Tallinna Printalliga see, et meil oli kauba liigutamiseks vaja lisaks läbida 200 kilomeetrit üsna kehva maanteed.
Majandusteadlane Urmas Varblane ütles Tartu Postimehele, et Tartu tulevik on tume, kui me midagi teistmoodi ei tee. Kui juba Varblane nii ütleb, siis on see tõsine probleem. Jah, kui vaadata suuri ettevõtteid, millele Tartu toetub, siis ega neid meile eriti juurde tekkinud ei ole – on ikka Estiko, A. Le Coq, Kroonpress ja veel mõned. Rajatud on pigem kaubamaju, mis on lihtsa tulu teenimise kohad ega loo suurt lisandväärtust.
Siin haugatavad tallinlased nüüd vastu: ise te ju ei taha areneda, miljard eurot investeerida lubanud tselluloositehase mehed peksite suure hala saatel minema.
Me siin Tartus arvame, et Tallinn saab meist aru. Tegelikult ei saa, oleme võõrandunud. Kui vanasti sattusid inimesed siia kasvõi selleks, et Kuutsemäele suusatama minna, siis nüüd ei tee nad enam sedagi, sest neil on lihtsam ja odavam Austria mägedesse minna.
Tartust tuleb rohkem rääkida ja selgitada, et kõik lahendused ei ole mustvalged. Tselluloositehase puhul oli ju algusest peale näha, et neil inimestel endil pole seda miljardit kusagilt võtta, ehk vaid sada miljonit, kui nende avaldusi õigesti tõlgendasin. Ülejäänu pidanuks tulema väliskapitalist või laenust. Välisinvestoritel, kes pidanuks enamiku rahast tooma, poleks Tartu elukeskkonnast olnud sooja ega külma. Ja jutt sellest, et Tartu piirkonda jääb 600 inimese jagu lisandväärtust, ei vastanud tõele, sest suurem osa seda sorti tehase antavast väärtusest rännanuks mujale. See risk, mille me oleks oma keskkonnale asetanud, poleks olnud seda väärt. See polnud aus kaup ei üht- ega teistpidi.
Kantslerina te näete lähedalt, kuidas ülikool majanduslikult toime tuleb. Kust teie hinnangul kõrghariduse ja teaduse king kõige enam pitsitab?
Kõige suurem probleem on ikka palgad. Kui võrrelda teadlaste tasusid sellega, mida teenivad näiteks sama valdkonna IT-inimesed, kellest eespool juttu oli, siis on vahe tihti kahekordne, kui mitte suurem.
Eesti 200 tõi ootamatult valimiskampaaniasse sõna «segregatsioon». Ainus koht, kus lisaks Tallinnale ning Ida-Virumaale on põhjust eesti ja vene kogukonna eraldatusest rääkida, on Tartu. Kuivõrd teie siin probleemi näete?
Nii ja naa. Kui vaadata linnaosi, kus elavad peamiselt venekeelsed inimesed, siis on erinevus muu linnaruumiga tajutav. Samas ei ole eestlaste ja venelaste väärtushinnangutes olulisi erinevusi. Need, kes ei takerdu keelebarjääri, ei taju ka pinget. Tean venekeelseid lapsevanemaid, kes on teadlikult oma lapsed pannud eesti koolidesse ja eesti lasteaedadesse – isegi siis, kui nende endi integreeritus pole olnud parim. Suund on õige.
Ida-Virumaa on muidugi omaette teema. Nõukogudeaegne tööstus ja tugistruktuur on seal hävinud ja palju inimesi väärilise tööta. Seal aitab ainult uute töökohtade loomine.
2 KÜSIMUST
Tartu Postimehe ajakirjanikud on kokku leppinud, et küsivad valimisusutluste sarjas kõigilt intervjueeritavatelt ühtviisi kaks küsimust, mis puudutavad Tartu elujõudu ja Eesti kahe suurema keskuse ühendust.
Milliseid samme pakute selleks, et Tartu elanike arv oleks taas üle 100 000?
Tartust peab saama Eesti, mitte Lõuna-Eesti tõmbekeskus. Selleks peab Tartu olema Tallinnaga ja ülejäänud maailmaga väga hästi ühendatud.
Mis aja jooksul tuleks Tartu-Tallinna maantee 2 + 2-rajaliseks ehitada? Kust saada selleks raha?
7-10 aasta perspektiivis peaks see olema võimalik. Kui vaadata ka teiste erakondade tänavusi lubadusi, siis on kõik hakanud maanteedest rääkima ja seetõttu peaks olema võimalik kokkulepped saavutada. Et Eesti on praegu Euroopa Liidus kõige väiksema võlakoormaga, ei tohiks ka laenu võtmist välistada.
Jätkub