Lemmit Kaplinski pärib: Kas õhuluudadega inimeste rahu häirimine on ikka paratamatu?

Tartu Linnavalitsuse Linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak on kirjutanud Tartu Postimehes nn õhuluudadest (https://tartu.postimees.ee/6439836/rein-haak-ohuluua-tarvidusest) — tuntud siiski pigem lehepuhuritena — ning selgitanud, et nende kasutamine ja seotud häiringud on paratamatus, kuna hooldushanke võitja ei ole valmis reha kätte võtma. Teades, mil määral häirivad lehepuhurid tartlaste puhkust, tööd ja õpinguid; teades, kui palju on näiteid puhurite väärkasutusest; teades, kuidas puhurid tekitavad nii otsest kui kaudset reostust ja võimalikku ohtu nii kõrvalseisjate kui kasutajate tervisele, ei saa ma olla nõus ametniku väitega, et alternatiive ei ole ning et tartlased peavad igal aastal mitmel järjestikkusel nädalal neid häiringuid taluma.

Tartu on varemalt väga selgelt öelnud, et meie linna valmidus taluda elukeskkonda oluliselt mõjutavaid häiringuid on ühemõtteliselt null. Meie linna soov on pakkuda elamiseks, töötamiseks, õppimiseks ja pere kasvatamiseks parimat elukeskkonda Eestis, vahest kogu regioonis. Selle eesmärgi juurde ei saa kuuluda lasteaialaste keskel õhuluuaga vehkiv “kojamees”. Ei saa kuuluda Toomeäärse auditooriumi akende taga lektoriga edukalt konkureeriv undamine. Ei saa kuuluda kuival kõnniteel inimeste keskel tolmupilvi üleskeerutav töömees, kelle jaoks reha ei ole sobilik või piisavalt väärikas töövahend.

Jah, sügisesed hooldustööd on kindlasti vajalikud ning ma ei soovi tänapäevaste töövahendite lauskeelustamist. Küll aga on minu sooviks näha Linnavalitsust otsimas lahendusi probleemile, mis ei jäta külmaks vist küll ühtegi linlast. Selleks, et saada aru, kas ja millised on Linnavalitsuse seisukohad, kavad ja arusaamine antud temaatikast, esitasin 08. novembris toimunud Volikogu istungil abilinnapea Raimond Tammele järgmised küsimused.

1) Millised on Tartu kulutused haljasaladelt lehtede koristamisele?

2) Kuidas kavatseb linn piirata linlasi tõsiselt häirivate ja erineval moel keskkonda reostavate lehepuhurite kasutamist?

3) Milliseid alternatiivseid lahendusi (näiteks teadlaste poolt soovitatud kohtmultšimine, kohapealsete kompostrite kasutuselevõtt, erisused haljasalade hooldusklassides vms) kavatseb Linnavalitsus rakendada ja millise ajakavaga?

4) Mis saab plastkottidesse pakitud lehtedest ja kuidas kavatseb Linnavalitsus lõpetada selle keskkonnahoiu seisukohast kaheldava praktika, kus biolagunevate lehtede pakkimiseks kasutatakse lagunematuid plastkotte?

Loodan, et need küsimused aitavad mõista alternatiivseid lahendusi. Peatselt koguneb Linnavalitsuse juures minu varasemast ettepanekust alguse saanud ja mitmeid eksperte kaasav linnahaljastuse ümarlaud ja ma loodan, et me saame üheskoos arutada mu küsimustele vastuseks leitud alternatiive. Lõppkokkuvõttes loodan, et juba järgmisel aastal ei pea me enam taluma seda undamist kui paratamatust.

Lemmit Kaplinski, 08.11.2018

Jätkub

Tartu Linnavolikogu liikmeks sai Asko Tamme

29. augustil esitas Martin Hallik Tartu Linnavolikogu kantseleile avalduse oma volituste peatamiseks. Tema asendajaks sai Asko Tamme, kes on Tartu Linnaraamatukogu direktor. Asko kogus mullustel valimistel 110 häält.  Siiani on Asko Tamme kuulunud Tartu Linnavolikogu Arengu- ja planeerimiskomisjoni  ning Puidurafineerimistehase eriplaneeringu teemakomisjoni koosseisu, kus ta plaanib ka jätkata. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on otustanud esitada ta ka Majanduskomisjoni liikme kandidaadiks.

Jätkub

Heljo Pikhof: Memme vaev ootab maksmist

Kes oskaks une pealt ütelda, kui palju elab inimesi Kohtla-Järvel, meie ühes suuremas linnas?

Õige vastus on 34 000. Umbkaudu nii palju tuleb lähema 20 aastaga juurde neid eakaid, kes võiksid vajada hooldekodukohta. Meie rahvastik vananeb, mis tähendab, et üle 85-aastaste arv kasvab selle ajaga tänaselt 35 000-lt 65 000-le. Jätka lugemist

Jätkub

Heljo Pikhof: tõele tuleb silma vaadata

Tõsiasja, et meie rahvastik vananeb, ei saa kuidagi seletada lähenevate valimistega. Ega ka sotsiaaldemokraatide tahtmisega ettevõtlike inimeste suure vaevaga teenitud raha ümber jagada, et (vanematele) valijatele mett moka peale määrida – nagu mitmed oponendid on meedias väitnud.

Samuti pakub vähe lohutust teadmine, et sündimus langeb ja eakaid saab aina rohkem kõikjal Vanas Maailmas.

Vähe sellest, et Eesti rahvastik vananeb kiiremini kui mujal Euroopas, meil käib sellega kaasas ka vanemaealiste vaesumine. Juba mitmendat korda juhib sellele tähelepanu Euroopa Komisjoni iga-aastane raport: vaesuspiirile langevate üle 65-aastaste eakate osakaal – 41,4 protsenti – on meil Euroopa Liidu keskmisest (18,3 protsenti) enam kui kaks korda suurem. Jätka lugemist

Jätkub

Heljo Pikhof: teeme elluastuja tee tasasemaks

Jaaninädalal peeti sotsiaalteadlaste, pankurite ja noorteühenduste kaasarääkimisel ühe uudse algatuse arutelu: kuidas riigi toel luua igale lapsele tulevikufond, et tal oleks lihtsam iseseisvat elu alustada. Kui noor inimene saab gümnaasiumi lõputunnistuse kätte, liiati heade tulemustega, on kõik teed talle valla. Kas ikka on? Noorel võib ju siht selge olla ja ka kõrgkool võtab ta valitud erialale vastu, ent …

Praxise uuringu järgi on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse omandamise kulud 359 eurot kuus, kolme aasta peale teeb see kokku 9700 eurot. Õppelaenu nõnda palju ei anta, ka maksimumsumma puhul jääb puudu veel 4000 eurot. Ja muidugi tuleb laen hiljem tagasi maksta, protsentidega.

Säästusid – erinevalt pensionärist – koolilõpetajal ei ole. Kui pere ei jaksa õppimist (piisavalt) toetada, ei jää noorel muud üle kui minna tööle. Algul võib tal tükk tegemist olla, et leida sobiv tööots – kogemusi ju ei ole. Kui asjad edenevad, võib aga osaajatööst saada täisamet. Ka noor ja söakas inimene ei ole igiliikur, pärast päevatööd on temagi teinekord liialt väsinud, et usinasti koolitarkust taga nõuda. Jätka lugemist

Jätkub

Toomas Jürgenstein: kas Chuck Norris kaotaks lõpueksamid ning tooks Vasja eestikeelsesse klassi?

Viibisin möödunud nädalal ühe väga hea gümnaasiumi lõpupeol ja ei mäleta, et eelnevatel aastatel oleks õpetajate ringis olnud nii palju juttu haridusega seotud probleemidest.

Suuremalt jaolt on see põhjustatud meedias ilmunud intrigeerivatest artiklitest, nagu Hannes Rummi mõte kooliaja lühendamisest või Hardo Pajula kartus lääne ülikoolide humanitaaria allakäigust. Ja kindlasti ka minister Mailis Repsi lühikese aja jooksul õhku visatud arvukatest ettepanekutest: kohustuslik õpe lasteaias, riiklikest põhikooli lõpueksamitest loobumine, kodutööde kaotamine jne.

Ehk polegi paha, et nimetud teemad paisati ühiskonna ette suve hakul ja „poole rehkendusena“ ning nende sügavam kaemine ootab ees sügisperioodil. See pakub suveks mõtteainet ning võimalusi ettepandud rehkendused lõpuni teha – miks mitte erinevaid lahendusi välja pakkudes või mõnda rehkendust lootusetuks tunnistades. Jätka lugemist

Jätkub

Marju Lauristin: iseolemise teel püsimiseks peame julgema muutuda

Juba arvutatakse „õiget” riigikogu suurust ja ministrikohtade arvu. Tegelikult peame enne selgeks vaidlema, millised on Eesti ees seisvad põhimõttelised valikud.

Olukord Eesti poliitikaväljal on kummaline: valitsuspoliitikud ja opositsioon ei pea parlamendis ega kohaliku võimu tasandil argumenteeritud debatti, vaid purelevad mõne meedia tähelepanu köitnud detaili kallal. Meedia piirdub üldjuhul emotsionaalsete hoiakute võimendamisega, mistõttu suur pilt paistab olevat kogu ühiskonna silmist kadunud. Jätka lugemist

Jätkub

Jarno Laur: tere tagasi, Tuglase sild!

Mäletatavasti oli üks jõulisemaid ja ka põhimõttelisemaid debatte Tartu üldplaneeringu koostamise ajal Tuglase silla üle, kuid saavutatud ühiskondlik kokkulepe näib ametnikele tähtsusetu.

Tselluloosisõja lunastava kattevarju all toimetab Tartu linnavalitsus ise üpris sarnasel moel formaalsete sammudega eemale linna üldplaneeringus saavutatud kokkulepetest ja tasakaalust. Avalikkusele on antud rahustavat sõnumit, et Tähtvere valla sundliitmisega kaasnev kohustus asuda koostama uut üldplaneeringut on formaalsus. Et äsja valminud tänapäevane linna üldplaneering ei vaja üle vaatamist ning pigem tegeldakse ülesandega lõimida endise Tähtvere valla alad linnaga ja keskendutakse selle ala moodsa üldplaneeringu koostamisele. Loogiline seisukoht, mida ka ise toetan. Jätka lugemist

Jätkub

Tule ja tee head – Punase nina päev

Jätkub

Toomas Jürgenstein: kes tahab saada õpetajaks?

Pole saladus, et üks Eesti hariduse võtmeprobleeme on õpetajate järelkasv. Nägin hiljuti ise lähedalt, kui raske on meie hariduspealinnas Tartus leida eesti keele õpetajat.

Teisalt on praegustest matemaatikaõpetajatest 300-l vanust üle 60, kuid aastas lisanduvate sama aine õpetajate arvu on enamasti võimalik lugeda ühe käe sõrmedel. Küllap peituvad põhjused nii palgas kui koormuses, kuid mulle tundub, et õpetaja autoriteet ühiskonnas ja ­pika ajaga kujunenud stereotüüpide muutmine on niisama olulised.

Õpetajate järelkasvu probleemi on märgatud mujalgi. Näiteks juhtis USA haridusmõttekoja juht Marc Tucker mõni aasta tagasi tähelepanu asja­olule, et Eesti õpetajaskonna seis on pikas perspektiivis kõike muud kui roosiline. “Torkab silma tohutu naisõpetajate ülekaal, keskmine vanus on 48. Me külastasime kaht siinset õpetajakoolitust pakkuvat ülikooli. Mõlemas räägiti, et loodus- ja täppisteaduste vallas pole peaaegu üldse tudengikandidaate,” märkis Tucker. (“USA haridusekspert: Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel”, Novaator, 18.02.2015) Noorte üliõpilaste kesist huvi õpetajaameti vastu kinnitab 2016. aastal tehtud tudengite eluolu ­uuring. Jätka lugemist

Jätkub