Heljo Pikhof: meie inimesed – võrdsed ja vähem võrdsed

Tartu toidupanga vabatahtlikud teavad ilma igasugu statistikatagi, kes on suurimas hädas. Kui veel paar-kolm aastat tagasi oli toiduabi järel käijate seas rohkesti lastega emasid-isasid, siis nüüd torkavad silma eakamad inimesed.

Meie majandusel läheb hästi, inimestel samuti. Rõõmu sellest, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem, väljendas ka president Kersti Kaljulaid oma aastavahetustervituses. Mulle teeb kõige rohkem rõõmu see, et – nagu statistikaameti värsked andmed näitavad – laste absoluutne vaesus on viimastel aastatel kolaki! lausa kolm korda kukkunud.

Hea osa sellesse on andnud lapsetoetuste suurendamine, mis sotsiaaldemokraatide valitsuses olles on mõne aastaga tõusnud 19 eurolt 60 eurole ka pere esimese ja teise lapse kohta. Alates kolmandast lapsest on see aga 100 eurot kuus. Lisaks seadsime sisse ka 300-eurose toetuse kolme- ja enamalapselisele perele. Meie taotlus on jätkata lapsetoetuste tõstmist kuni 100 euroni kuus ka esimese ja teise lapse eest ning maksta kutse- või ülikoolis õppivale noorele toetust kuni 21. eluaastani.

Ükski laps ei tohiks sündimata jääda ainult sellepärast, et perel pole majanduslikku kindlustunnet, ega tohi ka lasterikkus tuua endaga kaasa pere vaesusse langemist. Statistika näitab ka, et mullu sündis meie peredesse kolmandaid lapsi rekordiliselt palju, usku toimetulekusse lisas omalt poolt riigi perepoliitika.

Järgmisena tuleb hajutada liig paljude perede hirm, et ehk ei suuda nad anda mitmele-setmele lapsele piisavalt head haridust. Meil on tasuta kooliharidus, isegi ülikool. Aga lasteaed, võta näpust, see haridussüsteemi lahutamatu osa ja paljus kogu õpiteekonnale aluse rajaja, on tasuline. See on ebaõiglane seda enam, et nii lasteaia kohatasu kui söögiraha suurus erinevad paikkonniti parajalt palju. Ka lasteaia peab muutma lapsele priiks, et ükski laps ei jääks alusharidusest ilma lihtsalt sellepärast, et ta vanematel napib raha.

Jah, meie inimeste sissetulekud kasvavad, aga suureneb ka ebavõrdsus ja suhteline vaesus. See on meie väiksust silmas pidades üsna sünge suundumus. Pole ju kellelegi saladus, et sissetulekute kasvu statistikanäitajad lööb üles Tallinna-Harju linnriik, kusjuures tooni ei anna siin sugugi mitte Maxima poeketi äraaetud kassapidajad.

Ka lasteaia peab muutma lapsele priiks, et ükski laps ei jääks alusharidusest ilma lihtsalt sellepärast, et ta vanematel napib raha.

Olen lugenud spekulatsioone, et maailma kaheksal miljardäril on kokku sama palju vara kui poolel inimkonnal. Seega on meie «edasipüüdlikel», kelle «karistamise» eest Reformierakond jälle kord oma valimisüritusel ühiskonda hoiatas, pikk tee veel minna. Olgu sul aga mammonat palju tahes, see on antud kohapealseks kasutamiseks: kaasa siit ilmast midagi ei vii.

Ei mõista me aga kasvanud heaolus oma tahtmistele kuidagi piiri panna. Toidu­kraamgi rändab poest – pärast mõningast kodukülmikus laagerdumist – liiga sageli otse prügikonteinerisse. Ometi on neid, kes seda väga vajaksid. Ostukihku saab ju ka muudmoodi maandada, näiteks toidupangale annetades.

Tartu toidupanga vabatahtlikud teavad ilma igasuguse statistikatagi, kes on suurimas hädas. Kui veel paar-kolm aastat tagasi oli toiduabi järel käijate seas rohkesti lastega emasid-isasid, siis nüüd torkavad silma eakamad inimesed. Ja tõesti, 65-aastaste ja vanemate hulgas suurenes suhtelise vaesuse määr tunamullu märkimisväärselt: 41,2 protsendilt 47,5 protsendi peale. Vähe lohutust pakub neile majandusanalüütikute seletus, et vaesusepiirist veidi kõrgemal olnud elanike sissetulek suurenes aeglasemalt kui piir ise. Sest hinnakasv on Eestis teist aastat järjest 3,4 protsenti – mullu euroala kiireim –, mida enim mõjutas kodukulude tõus. Kõvasti kallinesid elekter, tahkekütused, soojusenergia, gaas. Piiri peal kõndijate pea kogu raha kulubki just eluaseme, toidu ja esmatarbekaupade peale.

Lõviosa ainult pensionist elavatest eakatest mahub lahedasti ka materiaalse ilmajäetuse kategooriasse. Põhivajaduste mõõdikuid on üheksa, kui kolm vajadust on katmata, oledki sees. Ootamatuteks väljaminekuteks raha ei ole, rääkimata siis kord aastas nädalasest puhkusest kodust eemal, autost pole eladeski unistada osatud. Hea, kui saaks jupphaavalgi kommunaalmaksete võlga vähemaks. Täispangast lahutab paljusid pensionäre iidamast-aadamast pesumasin, teler ja nuppudega telefon, mis ehku peal töötavad, kui neid ilusti paluda.

Sotsiaaldemokraatide ammu välja mõeldud malli järgi peaks esiteks suurendama pensioni baasosa saja euro võrra, sedasi annaks indekseerimine nelja aastaga keskmiseks vanaduspensioniks 700 eurot.

Üksi elava pensionäri korra aastas makstavast 115-eurosest toetusest, mille sisse seadsime, reisiraha just ei korja, aga korraks asi seegi. Et pensione on vaja tõsta, on valimiste eel ühtäkki aru saanud kõik erakonnad ja lahti läinud suisa enampakkumine. Meie sellega kaasa ei lähe.

Sotsiaaldemokraatide ammu välja mõeldud malli järgi peaks esiteks suurendama pensioni baasosa saja euro võrra, sedasi annaks indekseerimine nelja aastaga keskmiseks vanaduspensioniks 700 eurot. See aitaks edasi ka väikese pensioni saajaid, neidki, kes pole kuldses keskeas endale (uut) töökohta leidnud ja on läinud ennetähtaegse, s.o kärbitud pensioni peale. Kuulda on, et praeguses teravas tööjõupuuduses minevat üle 50-aastased inimesed uuesti hinda, aga paraku on nii mõnegi jaoks liiga hilja.

Paindlikke töövorme ja täiendõpet eakamate tarvis on ometigi vaja soodustada, rääkimata siis kõikvõimalike (kodu)hooldusteenuste välja arendamisest riigi ja omavalitsuste koostöös. See laseks vanemal inimesel elada omas kodus võimalikult kaua. Eakatelt võetav tasu ei tohi aga olla suurem kui 20 protsenti igakuisest sissetulekust. Kes kodus enam toime ei tule, sellele tuleb tagada hooldekodu koht – omaenese pensionist, riigi ja omavalitsuse toel. See on väärikuse küsimus, keegi ei taha ju omastel koormaks kaelas olla.

Eakatest veelgi kehvemini läheb üksikvanematel. Pärast aastatepikkust pusklemist lõime lõpuks elatisabifondi, mis kogub ja maksab elatist välja nendele lastele, kelle teine vanem oma kohustusi ei täida. Ka sada eurot, mis laekub iga kuu avansina, on paljudele kergenduseks. Oleme ju kuulnud jutte, et lapsevanem kaob väljamaale või laseb palga sõbra kontole kanda, et ei peaks oma lapsele elatist maksma.

Tõsi, elatisabifondist saavad hõlpu ainult need, kes on kohtu kaudu teiselt poolelt lapse elatisraha välja nõudnud. On aga neidki, kes ei jaksa kohtuuksi kulutada, kelle valulävi on selleks liialt madal või on otsustanudki oma lapse(d) ise üles kasvatada. Vaevalt ka, et üksikisa – toome võrdõiguslikkuse huvides just selle näite –, kellele kohus on pere lapsed kasvatada jätnud, läheb psühhoterroristist eksabikaasalt kohtusse alimente küsima. Ta on pööraselt rõõmus, et saab viimaks lastega rahus olla.

Lapsetoetuste tõus on hea igale üksikvanemaga leibkonnale, nagu seegi, kui vanem vabastatakse lasteaiatasu ja toiduraha maksmisest. Tasuta haridus – otsast lõpuni – leevendab pisutki sotsiaalset ebavõrdsust.

Väikese riigi ja rahvana oleme suurtest hapramad. Meil ei ole ajaloolist tugevusvaru, nagu on sõnastanud Marju Lauristin. Sestap ei tohi me ühtki oma inimest poolele teele maha jätta. Osa kulusid – nende eest, kes ise veel või enam enda eest seista ei suuda – tuleb ühiskonnal katta ühiselt. Iga inimene on kuldaväärt.

Jätkub

Riigikokku pürgiv ülikooli kantsler: Tallinn ei saa pahatihti Tartust aru

Ülemöödunud aasta suvest Tartu ülikooli kantsleri ametit pidanud ja nüüd sotsiaaldemokraatide nimekirja neljanda numbrina riigikokku kandideeriva Meelis Luha meelest ei ole tallinlased ja tartlased Eesti asjadest rääkides pahatihti samal lainel. Tartust tuleb rohkem rääkida, leiab ta.
Meelis Luht, te saite kantsleriks vähem kui poolteist aastat tagasi. See peaks olema prestiižne ja väljakutseist pakatav koht. Seepärast tundub teie pürgimine riigikokku üllatav. Miks te seda teete?
Olen suurema osa elust töötanud meediaga seotud ettevõtetes ja seetõttu on ühiskondlik elu – see, mis toimub riigis ja maailmas laiemalt – mulle alati korda läinud. Olen ülikoolist saati kuulunud niinimetatud aktiivi sekka.
Pealegi kandideerisin kantsleriks siis, kui rektor oli veel Volli Kalm, ja me leppisime temaga kokku ka esialgsed plaanid. Ühtlasi hindasin toona, nagu selliste elumuudatuse puhul ikka, kuivõrd ma meeskonda sobin. Kui Kalm ootamatult meie seast lahkus, tekkis minussegi tühi koht, mis on osaliselt siiani täitmata. Situatsioon ei saa paratamatult olla enam samasugune kui siis, mil me esimesi kokkuleppeid tegime.
Teisisõnu, te väidate, et ei saa praegu kantslerina teha päris seda, milles Volli Kalmuga kokku leppisite.
Võib ka nii öelda. Meil oli plaan kogu ülikooli struktuuri vaadata ühe tervikuna ja võidelda selle eest, et meil oleks ühtne ülikool, mitte neli väikest ülikooli ehk neli valdkonda koos keeruka tugistruktuuriga. Lisaks muudab olukorra keeruliseks see, kui sul on ühe aasta jooksul kolm ülemust. Kõik pole laabunud plaanitult.
Ühtlasi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et kantsler on ülikoolis rohkem administraator. Ta ei tegele kuigi palju maailmavaateliste või poliitiliste otsustega, tema asi on vaadata pigem seda, et tuled põleks ja arvutid töötaks. Mulle seevastu lähevad haridusküsimused väga korda: olen olnud pea kümme aastat Miina Härma gümnaasiumi hoolekogus, viimases otsas ka selle esimees ning palju kokku puutunud teistegi koolidega.
Täpsustame.
Kas saan õigesti aru, et te väga ei tahagi enam kantsler olla?
Ehkki diplomi järgi on mul kitsam eriala (turundus ja kaubandus – RR), olen ettevalmistuselt siiski pigem majandusteadlane. Kui ma Saksamaal õppisin, olid minu teemad seotud rahva- ja riigimajandusega. Seepärast, jah, tunnen, et saaksin oma teadmisi paremini rakendada, kui mul oleks teistsugune positsioon.
Aga praegu on mul tööleping ülikooliga ja oma töös ma kandideerimise tõttu mingeid järeleandmisi ei tee. Kui osutun valituks, lähen riigikokku.
Miks just sotsiaaldemokraatide nimekirjas? Erakonna liige te pole.
Alustasin oma erialast tööd ajakirjanikuna. Ajakirjaniku roll on kuulata kõik asjaosalised ära ja asuda võimaluse korral nõrgemate kaitsele.
Kui me 1990. aastatel lõime majandusmudeli, siis said valitud mängureeglid, mis aitasid riigil hästi käivituda. Aeg on edasi läinud, kuid oleme selles mudelis endiselt kinni, olgu siis jutt maksusüsteemist, eelarve printsiipidest või muust. Paraku maailm kihutab meil suure kiirusega eest ära, me ei kohane piisavalt kiiresti.
Nüüd peaksime tegelema rohkem sotsiaalsete väärtustega. Varaline jaotus, mis 1990. aastatel tekkis, on süvenenud: sinna, kuhu kapital siis liikus, on aina juurde voolanud ning mujal pigem vähemaks jäänud. Need, kes siis olid kehvas olukorras või on hiljem kehva olukorda sattunud, ei saa enam sealt välja. Selle pärast olengi sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
Ebavõrdsuse vähendamiseks on kaks võimalust: sa kas annad vaesematele vahendid, millega nad saavad omal jõul end rikkamatele järele rebida, või asud ühiskonnas jõukust jõuga ümber jagama. Sotse peetakse pigem teise lähenemise pooldajateks. Kuidas teie hoiakutega see arusaam klapib?
Arvan, et siin on tegu pigem nõukaajast pärit väärarusaamaga. Meil võideldakse endiselt kommunismitondiga, mis on hoopis midagi muud kui nüüdisaegne sotsiaaldemokraatlik ehk liberaalne ja võrdseid võimalusi soosiv maailmavaade.
Sotsiaaldemokraatia ei tähenda seda, et kelleltki võetakse midagi ära. Vaadake näiteks Rootsit. Seal ei võeta midagi ära, vaid panustatakse järjepidevusse ning ka väikeste tegijate – kaasa arvatud väiketalunike – arengusse.
Kui tahtsin Eestis talumajapidamisega algust teha ja läksin PRIA kontorisse, ei näinud ma seal tükk aega ühtegi inimest. Kui lõpuks üks kusagilt tagatoast välja ilmus ja ma talle oma plaani lahti rääkisin, ütles ta vaid ühe lause: siit ei saa te mitte midagi.
Mina tahaks küll seista selle eest, et väikeettevõtlust toetataks nii taristutoetuste, maksusoodustuste kui ka muude meetmetega.
Mind teeb murelikuks ka see, et regionaalarengust rääkides pannakse sageli Tallinn, Harjumaa ja Tartu ühte patta kui jõukad piirkonnad. Aga kui me vaatame majandust arvudes, siis luuakse pea kaks kolmandikku väärtusest Tallinna ringtee sees. Tartu loob Eesti majandusest kümme protsenti, mida on riigi suuruselt teise linna kohta selgelt liiga vähe. Tartut kiidetakse selle eest, et meil on Playtech ja teised IT-ettevõtted, mis ongi hea, aga tõsi on seegi, et nende loodud lisandväärtus rändab suuresti Eestist välja. Siin on järgmine küsimus, millega tuleks tegeleda: kuidas saaks riik aidata kaasa, et nutika töö tulemust jääks rohkem Eestisse. Mis puudutab Tartut, siis ei saa me endiselt üle ega ümber ühendusteedest. Selleks et majandus kosuks, on vaja korralikku maanteed. Töötasin kunagi Kroonpressi trükikojas ja mäletan hästi, kui suurt rolli mängis võistluses Tallinna Printalliga see, et meil oli kauba liigutamiseks vaja lisaks läbida 200 kilomeetrit üsna kehva maanteed.
Majandusteadlane Urmas Varblane ütles Tartu Postimehele, et Tartu tulevik on tume, kui me midagi teistmoodi ei tee. Kui juba Varblane nii ütleb, siis on see tõsine probleem. Jah, kui vaadata suuri ettevõtteid, millele Tartu toetub, siis ega neid meile eriti juurde tekkinud ei ole – on ikka Estiko, A. Le Coq, Kroonpress ja veel mõned. Rajatud on pigem kaubamaju, mis on lihtsa tulu teenimise kohad ega loo suurt lisandväärtust.
Siin haugatavad tallinlased nüüd vastu: ise te ju ei taha areneda, miljard eurot investeerida lubanud tselluloositehase mehed peksite suure hala saatel minema.
Me siin Tartus arvame, et Tallinn saab meist aru. Tegelikult ei saa, oleme võõrandunud. Kui vanasti sattusid inimesed siia kasvõi selleks, et Kuutsemäele suusatama minna, siis nüüd ei tee nad enam sedagi, sest neil on lihtsam ja odavam Austria mägedesse minna.
Tartust tuleb rohkem rääkida ja selgitada, et kõik lahendused ei ole mustvalged. Tselluloositehase puhul oli ju algusest peale näha, et neil inimestel endil pole seda miljardit kusagilt võtta, ehk vaid sada miljonit, kui nende avaldusi õigesti tõlgendasin. Ülejäänu pidanuks tulema väliskapitalist või laenust. Välisinvestoritel, kes pidanuks enamiku rahast tooma, poleks Tartu elukeskkonnast olnud sooja ega külma. Ja jutt sellest, et Tartu piirkonda jääb 600 inimese jagu lisandväärtust, ei vastanud tõele, sest suurem osa seda sorti tehase antavast väärtusest rännanuks mujale. See risk, mille me oleks oma keskkonnale asetanud, poleks olnud seda väärt. See polnud aus kaup ei üht- ega teistpidi.
Kantslerina te näete lähedalt, kuidas ülikool majanduslikult toime tuleb. Kust teie hinnangul kõrghariduse ja teaduse king kõige enam pitsitab?
Kõige suurem probleem on ikka palgad. Kui võrrelda teadlaste tasusid sellega, mida teenivad näiteks sama valdkonna IT-inimesed, kellest eespool juttu oli, siis on vahe tihti kahekordne, kui mitte suurem.
Eesti 200 tõi ootamatult valimiskampaaniasse sõna «segregatsioon». Ainus koht, kus lisaks Tallinnale ning Ida-Virumaale on põhjust eesti ja vene kogukonna eraldatusest rääkida, on Tartu. Kuivõrd teie siin probleemi näete?
Nii ja naa. Kui vaadata linnaosi, kus elavad peamiselt venekeelsed inimesed, siis on erinevus muu linnaruumiga tajutav. Samas ei ole eestlaste ja venelaste väärtushinnangutes olulisi erinevusi. Need, kes ei takerdu keelebarjääri, ei taju ka pinget. Tean venekeelseid lapsevanemaid, kes on teadlikult oma lapsed pannud eesti koolidesse ja eesti lasteaedadesse – isegi siis, kui nende endi integreeritus pole olnud parim. Suund on õige.
Ida-Virumaa on muidugi omaette teema. Nõukogudeaegne tööstus ja tugistruktuur on seal hävinud ja palju inimesi väärilise tööta. Seal aitab ainult uute töökohtade loomine.
2 KÜSIMUST
Tartu Postimehe ajakirjanikud on kokku leppinud, et küsivad valimisusutluste sarjas kõigilt intervjueeritavatelt ühtviisi kaks küsimust, mis puudutavad Tartu elujõudu ja Eesti kahe suurema keskuse ühendust.
Milliseid samme pakute selleks, et Tartu elanike arv oleks taas üle 100 000?
Tartust peab saama Eesti, mitte Lõuna-Eesti tõmbekeskus. Selleks peab Tartu olema Tallinnaga ja ülejäänud maailmaga väga hästi ühendatud.
Mis aja jooksul tuleks Tartu-Tallinna maantee 2 + 2-rajaliseks ehitada? Kust saada selleks raha?
7-10 aasta perspektiivis peaks see olema võimalik. Kui vaadata ka teiste erakondade tänavusi lubadusi, siis on kõik hakanud maanteedest rääkima ja seetõttu peaks olema võimalik kokkulepped saavutada. Et Eesti on praegu Euroopa Liidus kõige väiksema võlakoormaga, ei tohiks ka laenu võtmist välistada.
Jätkub

Kui kõik eurooplased hüppavad Peipsi järve

Viimastel päevadel Eesti poliitikas kuumaks teemaks olnud libakontod ja nendelt väljastatavad libauudised tekitavad küsimuse, missugune haridus kaitseb sellise manipuleerimise eest kõige paremini. Mulle näib, et selleks võiks olla vabadusel ja vastutustundlikel valikuvõimalustel põhineva hariduskeskkonna loomine.

Üheltpoolt raamistab esimeses lõigus kirjeldatud lähenemist haridusele 19. sajandi ameerika kirjaniku ja filosoofi Ralph Waldo Emersoni (1803 – 1882) liialdatud ent võluv ütlus, et ainus õige viis haridust anda on õpetada laps lugema ja siis rahule jätta. Teiselt poolt meie pedagoogikaklassiku Johannes Käisi (1885 – 1950) poolt kirja pandud uue kooli kümme käsku, olulisemad neist: 3. Ole vaba, uuri, katsu järele 7. Aita kogu klassi ja 10. Tee nii palju kooli heaks kui suudad. Järgnevalt püüangi näidata, kuidas heade raamatute lugemine ja haridusvabadus aitavad vältida nii mõndagi täna levinud eksitust.

Mäletan, kuidas ma kord noorena olen lahendanud ülesannet, et kui kõik Euroopa inimesed läheksid Peipsi järve, kui palju järve pind kerkiks? Ülesande lahenduseks vajalikud andmed olid tekstis olemas, kuid vastusest tuleb meelde vaid see, et Peipsi oleks kerkinud üllatavalt vähe. Mõeldes täna kulutulena levivatele libauudistele võib juba niisuguse ülesande esitamine kätkeda teatud  ohtu – näiteks tekitatakse tõlgendus, et migrantide hordid ongi  Peipsi poole liikumas.

Eelmises lõigus kirjeldatud ülesanne meenus mulle siis, kui lugesin sotsiaalmeedias hirmutamisi Eestisse saabuvast seitsmest miljonist migrandist. Kahtlemata on inimeste ränne tänapäeval probleem, kuid sõnum seitsmest miljonist saabujast on absurd ja sellist absurdset uudist on jaganud paljud, teiste hulgas ka näiteks EKREsse kuuluv riigikogu liige. Ränderaamistiku ümber kestnud vaidluste taustal on selge, et on erakondi, kellele igasugune ebamäärasus ja hirm, mis migratsiooniga seostub, on kasulik. Samas on selle hirmu üleskütmine või ka eksimuste korrigeerimata jätmine tõsine eksimus terve mõistuse vastu.

Mitmekesises ja kiiresti muutuvas maailmas, mis tahes-tahtmata sisendab ebakindlust, on tervet elutunnetust raske säilitada. Natuke aitab siin tõesti heade raamatute lugemine, tõstaksin siin esile Hans Roslingilt eelmisel aastal ilmunud „Faktitäiust“, mis üsna kiiresti ka eesti keelde tõlgiti.  Raamatut arvustanud Mihkel Kunnus on soovitanud:  „Eriti sobiv oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest“ (Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale“ ERR 06.09. 2018). Mõeldes seitsme miljoni migrandiga hirmutamisele tsiteeriksin Roslingit (sama tsitaadi toob välja ka Kunnus): “Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid” (lk 217).

Teiseks peatuksin haridusvabadusel. Sellega seoses meenus EKRE arupärimine Tallinna kooliõpilaste osalemise kohta Sõpruse kinos 17. ja 18. detsembril programmi “Klassiga kinno” raames linastunud dokumentaalfilmi “Kapist välja” seanssidel ning koolides seksuaalvähemusi tutvustavate tegevuste kohta.  Haridusamet esitas EKRE küsimused koolijuhtidele, kelles taolised küsimused pehmelt öeldes hämmingut tekitasid. Küllap oli hämmingu põhjuseks üheltpoolt asjaolu, et poliittasandil pole vabas ühiskonnas hariduse sisu üldjuhul aktiivselt mõjutada püütud. Seda enam, et tänaseks laekunud vastusest on selgunud, et filmi külastus oli õpilastele vabatahtlik. Teisalt võib tagantjärele imestust tekitada ka asjaolu, et Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti linnaosa esikandidaadiks riigikogu valimistel on EKREl erootikakirjanik, kelle erinevatest seksuaalpraktikatest kubisevate teoste mõju noortele tundub erakonna külmaks jätvat.

Eelmise lõigu viimane lause oli muidugi iroonia. Tulles tagasi õppetöö juurde, siis keerukate probleemide puhul on erinevate seisukohtadega tutvumine ning nende põhjal oma vaate kujundamine hariduses ülioluline. See on avatud õppimine, mis on lahutamatult seotud vabaduse, loomingu ja kunstiga.  On ju kogu meie inimeseks olemise kujunemisel mänginud olulist rolli loovus ja kunst ning püüdes koolide vabadust otsustada õpilastele arengukeskkonna üle kitsendada, on toimetamine inimeseks olemise aluste kallal.

Karin Bojs kirjutab oma ülipõnevas raamatus „Minu Euroopa perekond viimased 54000 aastat“ (Varrak 2018), et  inimese kui liigi ühtehoidmise ja vastupidamise kujunemisel omas suurt tähelepanu looming ja kunst. Švaabimaalt leitud koopamaalid, figuurid ja lindude tiivakontidest valmistatud flöödid viitavad paljude uurijate arvates just inimese paljude vaimsete võimete puhkemisele. Teema seondub ka poliitikaga, Tübingeni ülikooli arheoloogiaprofessor Nicholas Conrad peab neist leide inimkonna vaimses arengus nii oluliseks, et tema arvates võiks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kanda kaela ümber  Švaabimaa mägedest leitud lopsaka naisfiguuri Hohle Felsi Venuse koopiat (lk 47-49).

Kindlasti kerkib valimiskampaania jooksul veel mitmeid kaheldava väärtusega sõnumeid ja tegusid. Heade raamatute lugemine aitab neid analüüsida ning selguse saades nii mõnedki neist prügikasti lennutada.

 

Jätkub

Toomas Jürgenstein: eksitusele ei järgne poomist

Lugesin Kenno Põltsami karmi reaktsiooni erakonna Eesti 200 eestlasi-venelasi algul eristavale ja siis kokkuviivale plakatiaktsioonile («Piinlik, Eesti 200» TPM 10.2). Kindlasti oli esiletoodud kriitikas ka õigustatud väiteid, kuid kujundlikult öeldes arvan ma, et pärast ühe erakonna eksimusi ei tohiks üldistavat hukkamõistupedaali päris põhja vajutada.

Ma ei kahtle selles, et Eesti 200 plakatiakt- sioon oli ebaõnnestunud. Näen eelkõige kahte suurt küsitavust. Esiteks, poolikut sõnumit võib välja anda siis, kui suudad kontrollida sõnumi teist poolt. Toon näite oma erialalt usundiõpetusest. Igas religioonis on äärmusi ja nende tutvustus on osa õppeprogrammist. Äärmus ei jää aga domineerima, sest seda tasakaalustavad religioonide pealiinide käsitlus ja kogu õppetöö kriitiline ja avatud foon.

Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti ja vene kogukonna lahusust rõhutav pool ning sellele päev hiljem lahendust pakkunud sõnum tervikuks seotakse. Pigem hakkasid kogukondade eraldatust rõhutanud plakatid elama oma elu. Ma arvan, see polnud pahatahtlikkus, kuid kindlasti läbimõtlematus, kogenematus ja liigne poliittehnoloogia usaldamine.

Teiseks, ma kipun kahtlema, kas kahe kogukonna eraldatuse teema oli nii peidetud, et seda pidi šokiplakatitega võimendama. Sel alal tegutseti, noorte inimeste hoiakud muutusid, teemat käsitleti laialdaselt, nt «Eesti inimarengu aruanne 2016/2017» jne. Vähemalt mu tuttavate hinnangul lõid need plakatid valusalt inimesi, kes siiani olid püüdnud kogukondade vahel sildu rajada, ühtsest haridusest rääkida jne. Erakondliku tähelepanu saamiseks pole hoolimatus inimeste vastu kunagi hea ja õigustatud.

Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti ja vene kogukonna lahusust rõhutav pool ning sellele päev hiljem lahendust pakkunud sõnum tervikuks seotakse.

Ka teised erakonnad on kasutanud küsitavaid plakateid. Ma pole sugugi kindel, kas Eesti 200 plakatid olid millegipoolest vastuvõtmatumad kui poolteist kuud varem Toompeal ränderaamistikuvastasel meeleavaldusel kantud võllapuu ning oma südametunnistust jälgivaid inimesi reeturiteks tembeldavad ja reeturitele reeturi palka nõudvad plakatid. Kindlasti teevad vigu kõik erakonnad. Sotsiaaldemokraadina võin julgelt kinnitada, et meie viga oli, et me ei suutnud selgitada ränderaamistikku ja sellega seondavat temaatikat piisavalt selgelt ja arusaadavalt.

Filosoofilise alusena olen eksimise teemal suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354–430) hinnanguga, et inimlik on eksida, kuid kuratliku kõrkuse tõttu eksitusse jääda. Nii olen kokku võttes väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtusi tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.

Jätkub

Gea Kangilaski: Seksuaalharidusest Eesti koolides

Kristi Helme Eesti Päevalehest uuris Gea Kangilaski käest seksuaalkasvatuse kohta Eesti koolides.
Artiklit saab lugeda siin

Siin on kokkuvõtteks artikli põhilised küsimused:

Kuidas võib jääda rahule seksuaalkasvatusega Eesti koolides? Kas on vist nii, et 90ndatest alates on tehtud ära kiiresti suur töö ning näiteks teismeliste raseduste osas on Eestis neid lausa vähem kui väga palju aastakümneid korralikumat seksuaalkasvatust andnud Rootsis? Kui teadlikud meie lapsed/noored neil teemadel on?

WHO andmeil on Eesti koolide ja ka lasteaedade seksuaalkasvatuse tase kindlasti regiooni parimaid, see on üldiselt kõigile kättesaadav, teadvustatud, läbivalt õppekavas. See väljendub selgelt ka oluliste näitajate kiires muutuses viimase paarikümne aasta jooksul (teismeliste raseduste arv ja suguhaigustesse nakatumine on kiiresti vähenenud, teadlikkus kondoomi ja kontratseptiivide kasutamisest kõrge). Meil on, millega rahul olla. See ei tähenda, et Eestis ei oleks probleeme. Näiteks tuleks meil pöörata rohkem tähelepanu kiusuõhkonna ja seksuaalvägivalla ennetusele, samuti õpetajakoolitusele antud valdkonnas. Vägivald ja kahjulikud soostereotüübid on jätkuvalt probleemiks ka Eesti noorte seas. Meie probleem on ka varasemate põlvkondade seksuaalhariduse puudulikkus, nende lapsed on praegu koolis või sinna peagi jõudmas ning kodust seetõttu tihti piisavalt tuge ei saa. Kooli ja kodu koostöö, teineteisemõistmine on aga väga oluline. Vanemaharidus ja täiskasvanukoolitus oleks kindlasti oluline valdkond, kuhu lisaressurssi panna (ka viimasest TAI uuringust tuleb näiteks selgelt välja, et kondoomi kasutamise teadlikkus juhusuhetes on madal just 40. eluaastale lähenevate inimeste seas).

Mida saaks paremini eesti koolides selles vallas teha? Kas jagub üldse õpetajaid kõikidesse koolidesse, kes sellistel teemadel vabalt noortega kõnelda suudavad?

Meil on küllalt head õppekavad, aga napib pädevaid õpetajaid, samuti ei pöörata praegu veel õpetajakoolituses piisavalt tähelepanu alustavate õpetajate seksuaalhariduslikule ettevalmistusele. Paljud koolid teadvustavad probleemi ja kutsuvad koolidesse eksperdid seda valdkonda lastega käsitlema, kuid tase on ebaühtlane, see sõltub kooli ja KOV teadlikkusest ja rahalistest vahenditest. Näiteks Tallinna koolides korraldab koostöös KOViga seksuaalkasvatuse andmist Eesti Seksuaaltervise Liit, seetõttu teame me hästi, mida siin noored teavad, kui hea on nende ligipääs seksuaalharidusele, kuid meil puudub sama hea ülevaade Eesti kooli kohta tervikuna.

On tehtud nii sketše kui kõikvõimalikke humoorikaid numbreid sel teemal, et justkui pole õpe piisavalt elulähedane. Milline õigupoolest on õpe hetkel Eesti koolides? (lõpetasin ise nii ammu kooli, et enam eriti ei mäletagi, kuigi 90ndate lõpus oli tund ikka tunniplaanis:)

Seksuaalharidus on siiski Eesti koolis veel ebaühtlane, väga palju sõltub koolijuhist ja konkreetsest õpetajast, tema enda teadmistest, võimalikest eelarvamustest ja suhtumisest. Seksuaalharidusele ligipääs on üks inimõigusi, see on vajalik selleks, et noored ja hilisemad täiskasvanud suudaksid ja oskaksid luua vastutustundlikke, rahuldustpakkuvaid ja teise osapoolega arvestavaid seksuaal- ja kiindumussuhteid. Mulle tundub, et me ehk veel liiga vähe tähtsustame seksuaalkasvatuses rõõmu, mida võivad rahuldustpakkuvad suhted inimesele anda, liig tihti keskendutakse haiguste ja raseduse ennetamisele ja perekonnaloomele, eelkõige laste saamise aspektist (mis noorele inimesele jääb niimoodi ehk kaugeks teemaks). Oluline oleks käsitleda näiteks ka teemasid, mis puutuvad mõlema osapoole entusiastlikku nõusolekusse, sellesse, kuidas omavahel neist teemadest rääkida, pornograafia levikusse ja mõjusse, soo- ja seksuaalsuhete ning stereotüüpide mõjusse ühiskonnas jpm.
Ses mõttes on algatused, nagu “Kuidas öelda jah?” kindlasti väga vajalikud, juhtides tähelepanu sellele, mis noortele tegelikult probleemiks on. See on ka põhjus, miks seda algatust ESTL (Eesti Seksuaaltervise Liit) poolt toetasime.

Jätkub

Tartu sotsiaaldemokraadid: Tartu vaksalisse tuleb rajada lift, koduteenused peavad muutuma kättesaadavamaks ja lasteaedade rahastamine paranema

Tartu linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas täna parandusettepanekud Tartu linna 2019. aasta eelarve eelnõule.

Heljo Pikhofi sõnul on nii liikumispuudega inimesele, eakale, vankri ja väikelastega vanemale kui ka jalgratturile täna suur katsumus pääsemine Tartu vaksali teise ja kolmandale perroonile. “On hädavajalik, et linn teeks olukorra parandamiseks otsustavad sammud. Tegu on Tartu linna olulise väravaga ning linnavalitsus peab leidma koostöös muinsuskaitse ja Eesti Raudteega  turvalise ja kasutajasõbraliku lahenduse. Projekteerimisega tuleb viivitamatult alustada, et ehitusega saaks 2019. aastal pihta hakata,” ütles Pikhof.

Lasteaedadele taotlevad sotsiaaldemokraadid rühmade remondiks 210000 eurot ning palgafondi kasvu 180000 eurot võrra. Piret Uluotsa sõnul on kahetsusväärne, et 2019. aasta eelarve eelnõus ei näe linnavalitsus ette vahendeid lasteaedade rühmade remondiks, mille järele on suur vajadus. “Meie palgafondi suurendamise ettepanek aitab leevendada lasteasutuste raskusi asenduste, lisatöö, puhkuste ja haiguspäevade rahastamisel,” sõnas Uluots.

Koduteenuste kättesaadavuse parandamise eesmärgiks on vähendada pereliikmete koormust koduteenuste eest tasumisel ning võimaldada teenust vajavatel eakatel olla oma kodus nii kaua kui võimalik.

Sotsiaaldemokraatide ettepanekute mahuks on 790000 eurot ning selle katteallikaks üksikisiku tulumaks. Volikogu arutab Tartu linna 2019. aasta eelarve parandusettepanekuid 20. detsembri istungil.

Jätkub

Tartu sotsiaaldemokraatide valimisnimekirja veavad Heljo Pikhof, Toomas Jürgenstein ja Gea Kangilaski

Tartu sotsiaaldemokraadid kiitsid heaks  riigikogu valimiste kandidaatide nimekirja, kus esikolmikus on Heljo Pikhof, Toomas Jürgenstein ja Gea Kangilaski ning mille lõpetab Marju Lauristin. “Läheme Tartus riigikogu valimistele vastu suurepärase meeskonnaga, oma ala tõeliste asjatundjate, Eestile ja Tartule pühendunud inimestega. Rõõmu teeb see, et meie ridades nõustus kandideerima ka Eesti poliitika suurkuju, professor Marju Lauristin, kelle eruditsioon ja energia on jätkuvalt imetlusväärsed,” ütles nimekirja esinumber ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Heljo Pikhof. Pikhof on riigikogu liikmena tegelenud järjekindlalt sotsiaalprobleemide lahendamisega ja ka haridusküsimustega. Ta on juhtinud nii parlamendi sotsiaalkomisjoni kui õiguskomisjoni.  Jätka lugemist

Jätkub

Lemmit Kaplinski pärib: Kas õhuluudadega inimeste rahu häirimine on ikka paratamatu?

Tartu Linnavalitsuse Linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak on kirjutanud Tartu Postimehes nn õhuluudadest (https://tartu.postimees.ee/6439836/rein-haak-ohuluua-tarvidusest) — tuntud siiski pigem lehepuhuritena — ning selgitanud, et nende kasutamine ja seotud häiringud on paratamatus, kuna hooldushanke võitja ei ole valmis reha kätte võtma. Teades, mil määral häirivad lehepuhurid tartlaste puhkust, tööd ja õpinguid; teades, kui palju on näiteid puhurite väärkasutusest; teades, kuidas puhurid tekitavad nii otsest kui kaudset reostust ja võimalikku ohtu nii kõrvalseisjate kui kasutajate tervisele, ei saa ma olla nõus ametniku väitega, et alternatiive ei ole ning et tartlased peavad igal aastal mitmel järjestikkusel nädalal neid häiringuid taluma.

Tartu on varemalt väga selgelt öelnud, et meie linna valmidus taluda elukeskkonda oluliselt mõjutavaid häiringuid on ühemõtteliselt null. Meie linna soov on pakkuda elamiseks, töötamiseks, õppimiseks ja pere kasvatamiseks parimat elukeskkonda Eestis, vahest kogu regioonis. Selle eesmärgi juurde ei saa kuuluda lasteaialaste keskel õhuluuaga vehkiv “kojamees”. Ei saa kuuluda Toomeäärse auditooriumi akende taga lektoriga edukalt konkureeriv undamine. Ei saa kuuluda kuival kõnniteel inimeste keskel tolmupilvi üleskeerutav töömees, kelle jaoks reha ei ole sobilik või piisavalt väärikas töövahend.

Jah, sügisesed hooldustööd on kindlasti vajalikud ning ma ei soovi tänapäevaste töövahendite lauskeelustamist. Küll aga on minu sooviks näha Linnavalitsust otsimas lahendusi probleemile, mis ei jäta külmaks vist küll ühtegi linlast. Selleks, et saada aru, kas ja millised on Linnavalitsuse seisukohad, kavad ja arusaamine antud temaatikast, esitasin 08. novembris toimunud Volikogu istungil abilinnapea Raimond Tammele järgmised küsimused.

1) Millised on Tartu kulutused haljasaladelt lehtede koristamisele?

2) Kuidas kavatseb linn piirata linlasi tõsiselt häirivate ja erineval moel keskkonda reostavate lehepuhurite kasutamist?

3) Milliseid alternatiivseid lahendusi (näiteks teadlaste poolt soovitatud kohtmultšimine, kohapealsete kompostrite kasutuselevõtt, erisused haljasalade hooldusklassides vms) kavatseb Linnavalitsus rakendada ja millise ajakavaga?

4) Mis saab plastkottidesse pakitud lehtedest ja kuidas kavatseb Linnavalitsus lõpetada selle keskkonnahoiu seisukohast kaheldava praktika, kus biolagunevate lehtede pakkimiseks kasutatakse lagunematuid plastkotte?

Loodan, et need küsimused aitavad mõista alternatiivseid lahendusi. Peatselt koguneb Linnavalitsuse juures minu varasemast ettepanekust alguse saanud ja mitmeid eksperte kaasav linnahaljastuse ümarlaud ja ma loodan, et me saame üheskoos arutada mu küsimustele vastuseks leitud alternatiive. Lõppkokkuvõttes loodan, et juba järgmisel aastal ei pea me enam taluma seda undamist kui paratamatust.

Lemmit Kaplinski, 08.11.2018

Jätkub

Tartu Linnavolikogu liikmeks sai Asko Tamme

29. augustil esitas Martin Hallik Tartu Linnavolikogu kantseleile avalduse oma volituste peatamiseks. Tema asendajaks sai Asko Tamme, kes on Tartu Linnaraamatukogu direktor. Asko kogus mullustel valimistel 110 häält.  Siiani on Asko Tamme kuulunud Tartu Linnavolikogu Arengu- ja planeerimiskomisjoni  ning Puidurafineerimistehase eriplaneeringu teemakomisjoni koosseisu, kus ta plaanib ka jätkata. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on otustanud esitada ta ka Majanduskomisjoni liikme kandidaadiks.

Jätkub

Heljo Pikhof: Memme vaev ootab maksmist

Kes oskaks une pealt ütelda, kui palju elab inimesi Kohtla-Järvel, meie ühes suuremas linnas?

Õige vastus on 34 000. Umbkaudu nii palju tuleb lähema 20 aastaga juurde neid eakaid, kes võiksid vajada hooldekodukohta. Meie rahvastik vananeb, mis tähendab, et üle 85-aastaste arv kasvab selle ajaga tänaselt 35 000-lt 65 000-le. Jätka lugemist

Jätkub