Author Archives: helen

Kui kõik eurooplased hüppavad Peipsi järve

Viimastel päevadel Eesti poliitikas kuumaks teemaks olnud libakontod ja nendelt väljastatavad libauudised tekitavad küsimuse, missugune haridus kaitseb sellise manipuleerimise eest kõige paremini. Mulle näib, et selleks võiks olla vabadusel ja vastutustundlikel valikuvõimalustel põhineva hariduskeskkonna loomine. Üheltpoolt raamistab esimeses lõigus kirjeldatud lähenemist haridusele 19. sajandi ameerika kirjaniku ja filosoofi Ralph Waldo Emersoni (1803 – 1882) liialdatud ent võluv ütlus, et ainus õige viis haridust anda on õpetada laps lugema ja siis rahule jätta. Teiselt poolt meie pedagoogikaklassiku Johannes Käisi (1885 – 1950) poolt kirja pandud uue kooli kümme käsku, olulisemad neist: 3. Ole vaba, uuri, katsu järele 7. Aita kogu klassi ja 10. Tee nii palju kooli heaks kui suudad. Järgnevalt püüangi näidata, kuidas heade raamatute lugemine ja haridusvabadus aitavad vältida nii mõndagi täna levinud eksitust. Mäletan, kuidas ma kord noorena olen lahendanud ülesannet, et kui kõik Euroopa inimesed läheksid Peipsi järve, kui palju järve pind kerkiks? Ülesande lahenduseks vajalikud andmed olid tekstis olemas, kuid vastusest tuleb meelde vaid see, et Peipsi oleks kerkinud üllatavalt vähe. Mõeldes täna kulutulena levivatele libauudistele võib juba niisuguse ülesande esitamine kätkeda teatud  ohtu – näiteks tekitatakse tõlgendus, et migrantide hordid ongi  Peipsi poole liikumas. Eelmises lõigus kirjeldatud ülesanne meenus mulle siis, kui lugesin sotsiaalmeedias hirmutamisi Eestisse saabuvast seitsmest miljonist migrandist. Kahtlemata on inimeste ränne tänapäeval probleem, kuid sõnum seitsmest miljonist saabujast on absurd ja sellist absurdset uudist on jaganud paljud, teiste hulgas ka näiteks EKREsse kuuluv riigikogu liige. Ränderaamistiku ümber kestnud vaidluste taustal on selge, et on erakondi, kellele igasugune ebamäärasus ja hirm, mis migratsiooniga seostub, on kasulik. Samas on selle hirmu üleskütmine või ka eksimuste korrigeerimata jätmine tõsine eksimus terve mõistuse vastu. Mitmekesises ja kiiresti muutuvas maailmas, mis tahes-tahtmata sisendab ebakindlust, on tervet elutunnetust raske säilitada. Natuke aitab siin tõesti heade raamatute lugemine, tõstaksin siin esile Hans Roslingilt eelmisel aastal ilmunud „Faktitäiust“, mis üsna kiiresti ka eesti keelde tõlgiti.  Raamatut arvustanud Mihkel Kunnus on soovitanud:  „Eriti sobiv oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest“ (Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale“ ERR 06.09. 2018). Mõeldes seitsme miljoni migrandiga hirmutamisele tsiteeriksin Roslingit (sama tsitaadi toob välja ka Kunnus): “Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid” (lk 217). Teiseks peatuksin haridusvabadusel. Sellega seoses meenus EKRE arupärimine Tallinna kooliõpilaste osalemise kohta Sõpruse kinos 17. ja 18. detsembril programmi “Klassiga kinno” raames linastunud dokumentaalfilmi “Kapist välja” seanssidel ning koolides seksuaalvähemusi tutvustavate tegevuste kohta.  Haridusamet esitas EKRE küsimused koolijuhtidele, kelles taolised küsimused pehmelt öeldes hämmingut tekitasid. Küllap oli hämmingu põhjuseks üheltpoolt asjaolu, et poliittasandil pole vabas ühiskonnas hariduse sisu üldjuhul aktiivselt mõjutada püütud. Seda enam, et tänaseks laekunud vastusest on selgunud, et filmi külastus oli õpilastele vabatahtlik. Teisalt võib tagantjärele imestust tekitada ka asjaolu, et Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti linnaosa esikandidaadiks riigikogu valimistel on EKREl erootikakirjanik, kelle erinevatest seksuaalpraktikatest kubisevate teoste mõju noortele tundub erakonna külmaks jätvat. Eelmise lõigu viimane lause oli muidugi iroonia. Tulles tagasi õppetöö juurde, siis keerukate probleemide puhul on erinevate seisukohtadega tutvumine ning nende põhjal oma vaate kujundamine hariduses ülioluline. See on avatud õppimine, mis on lahutamatult seotud vabaduse, loomingu ja kunstiga.  On ju kogu meie inimeseks olemise kujunemisel mänginud olulist rolli loovus ja kunst ning püüdes koolide vabadust otsustada õpilastele arengukeskkonna üle kitsendada, on toimetamine inimeseks olemise aluste kallal. Karin Bojs kirjutab oma ülipõnevas raamatus „Minu Euroopa perekond viimased 54000 aastat“ (Varrak 2018), et  inimese kui liigi ühtehoidmise ja vastupidamise kujunemisel omas suurt tähelepanu looming ja kunst. Švaabimaalt leitud koopamaalid, figuurid ja lindude tiivakontidest valmistatud flöödid viitavad paljude uurijate arvates just inimese paljude vaimsete võimete puhkemisele. Teema seondub ka poliitikaga, Tübingeni ülikooli arheoloogiaprofessor Nicholas Conrad peab neist leide inimkonna vaimses arengus nii oluliseks, et tema arvates võiks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kanda kaela ümber  Švaabimaa mägedest leitud lopsaka naisfiguuri Hohle Felsi Venuse koopiat (lk 47-49). Kindlasti kerkib valimiskampaania jooksul veel mitmeid kaheldava väärtusega sõnumeid ja tegusid. Heade raamatute lugemine aitab neid analüüsida ning selguse saades nii mõnedki neist prügikasti lennutada.  

Toomas Jürgenstein: eksitusele ei järgne poomist

Lugesin Kenno Põltsami karmi reaktsiooni erakonna Eesti 200 eestlasi-venelasi algul eristavale ja siis kokkuviivale plakatiaktsioonile («Piinlik, Eesti 200» TPM 10.2). Kindlasti oli esiletoodud kriitikas ka õigustatud väiteid, kuid kujundlikult öeldes arvan ma, et pärast ühe erakonna eksimusi ei tohiks üldistavat hukkamõistupedaali päris põhja vajutada. Ma ei kahtle selles, et Eesti 200 plakatiakt- sioon oli ebaõnnestunud. Näen eelkõige kahte suurt küsitavust. Esiteks, poolikut sõnumit võib välja anda siis, kui suudad kontrollida sõnumi teist poolt. Toon näite oma erialalt usundiõpetusest. Igas religioonis on äärmusi ja nende tutvustus on osa õppeprogrammist. Äärmus ei jää aga domineerima, sest seda tasakaalustavad religioonide pealiinide käsitlus ja kogu õppetöö kriitiline ja avatud foon. Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti ja vene kogukonna lahusust rõhutav pool ning sellele päev hiljem lahendust pakkunud sõnum tervikuks seotakse. Pigem hakkasid kogukondade eraldatust rõhutanud plakatid elama oma elu. Ma arvan, see polnud pahatahtlikkus, kuid kindlasti läbimõtlematus, kogenematus ja liigne poliittehnoloogia usaldamine. Teiseks, ma kipun kahtlema, kas kahe kogukonna eraldatuse teema oli nii peidetud, et seda pidi šokiplakatitega võimendama. Sel alal tegutseti, noorte inimeste hoiakud muutusid, teemat käsitleti laialdaselt, nt «Eesti inimarengu aruanne 2016/2017» jne. Vähemalt mu tuttavate hinnangul lõid need plakatid valusalt inimesi, kes siiani olid püüdnud kogukondade vahel sildu rajada, ühtsest haridusest rääkida jne. Erakondliku tähelepanu saamiseks pole hoolimatus inimeste vastu kunagi hea ja õigustatud. Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti ja vene kogukonna lahusust rõhutav pool ning sellele päev hiljem lahendust pakkunud sõnum tervikuks seotakse. Ka teised erakonnad on kasutanud küsitavaid plakateid. Ma pole sugugi kindel, kas Eesti 200 plakatid olid millegipoolest vastuvõtmatumad kui poolteist kuud varem Toompeal ränderaamistikuvastasel meeleavaldusel kantud võllapuu ning oma südametunnistust jälgivaid inimesi reeturiteks tembeldavad ja reeturitele reeturi palka nõudvad plakatid. Kindlasti teevad vigu kõik erakonnad. Sotsiaaldemokraadina võin julgelt kinnitada, et meie viga oli, et me ei suutnud selgitada ränderaamistikku ja sellega seondavat temaatikat piisavalt selgelt ja arusaadavalt. Filosoofilise alusena olen eksimise teemal suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354–430) hinnanguga, et inimlik on eksida, kuid kuratliku kõrkuse tõttu eksitusse jääda. Nii olen kokku võttes väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtusi tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.

Gea Kangilaski: Seksuaalharidusest Eesti koolides

Kristi Helme Eesti Päevalehest uuris Gea Kangilaski käest seksuaalkasvatuse kohta Eesti koolides. Artiklit saab lugeda siin Siin on kokkuvõtteks artikli põhilised küsimused: Kuidas võib jääda rahule seksuaalkasvatusega Eesti koolides? Kas on vist nii, et 90ndatest alates on tehtud ära kiiresti suur töö ning näiteks teismeliste raseduste osas on Eestis neid lausa vähem kui väga palju aastakümneid korralikumat seksuaalkasvatust andnud Rootsis? Kui teadlikud meie lapsed/noored neil teemadel on? WHO andmeil on Eesti koolide ja ka lasteaedade seksuaalkasvatuse tase kindlasti regiooni parimaid, see on üldiselt kõigile kättesaadav, teadvustatud, läbivalt õppekavas. See väljendub selgelt ka oluliste näitajate kiires muutuses viimase paarikümne aasta jooksul (teismeliste raseduste arv ja suguhaigustesse nakatumine on kiiresti vähenenud, teadlikkus kondoomi ja kontratseptiivide kasutamisest kõrge). Meil on, millega rahul olla. See ei tähenda, et Eestis ei oleks probleeme. Näiteks tuleks meil pöörata rohkem tähelepanu kiusuõhkonna ja seksuaalvägivalla ennetusele, samuti õpetajakoolitusele antud valdkonnas. Vägivald ja kahjulikud soostereotüübid on jätkuvalt probleemiks ka Eesti noorte seas. Meie probleem on ka varasemate põlvkondade seksuaalhariduse puudulikkus, nende lapsed on praegu koolis või sinna peagi jõudmas ning kodust seetõttu tihti piisavalt tuge ei saa. Kooli ja kodu koostöö, teineteisemõistmine on aga väga oluline. Vanemaharidus ja täiskasvanukoolitus oleks kindlasti oluline valdkond, kuhu lisaressurssi panna (ka viimasest TAI uuringust tuleb näiteks selgelt välja, et kondoomi kasutamise teadlikkus juhusuhetes on madal just 40. eluaastale lähenevate inimeste seas). Mida saaks paremini eesti koolides selles vallas teha? Kas jagub üldse õpetajaid kõikidesse koolidesse, kes sellistel teemadel vabalt noortega kõnelda suudavad? Meil on küllalt head õppekavad, aga napib pädevaid õpetajaid, samuti ei pöörata praegu veel õpetajakoolituses piisavalt tähelepanu alustavate õpetajate seksuaalhariduslikule ettevalmistusele. Paljud koolid teadvustavad probleemi ja kutsuvad koolidesse eksperdid seda valdkonda lastega käsitlema, kuid tase on ebaühtlane, see sõltub kooli ja KOV teadlikkusest ja rahalistest vahenditest. Näiteks Tallinna koolides korraldab koostöös KOViga seksuaalkasvatuse andmist Eesti Seksuaaltervise Liit, seetõttu teame me hästi, mida siin noored teavad, kui hea on nende ligipääs seksuaalharidusele, kuid meil puudub sama hea ülevaade Eesti kooli kohta tervikuna. On tehtud nii sketše kui kõikvõimalikke humoorikaid numbreid sel teemal, et justkui pole õpe piisavalt elulähedane. Milline õigupoolest on õpe hetkel Eesti koolides? (lõpetasin ise nii ammu kooli, et enam eriti ei mäletagi, kuigi 90ndate lõpus oli tund ikka tunniplaanis:) Seksuaalharidus on siiski Eesti koolis veel ebaühtlane, väga palju sõltub koolijuhist ja konkreetsest õpetajast, tema enda teadmistest, võimalikest eelarvamustest ja suhtumisest. Seksuaalharidusele ligipääs on üks inimõigusi, see on vajalik selleks, et noored ja hilisemad täiskasvanud suudaksid ja oskaksid luua vastutustundlikke, rahuldustpakkuvaid ja teise osapoolega arvestavaid seksuaal- ja kiindumussuhteid. Mulle tundub, et me ehk veel liiga vähe tähtsustame seksuaalkasvatuses rõõmu, mida võivad rahuldustpakkuvad suhted inimesele anda, liig tihti keskendutakse haiguste ja raseduse ennetamisele ja perekonnaloomele, eelkõige laste saamise aspektist (mis noorele inimesele jääb niimoodi ehk kaugeks teemaks). Oluline oleks käsitleda näiteks ka teemasid, mis puutuvad mõlema osapoole entusiastlikku nõusolekusse, sellesse, kuidas omavahel neist teemadest rääkida, pornograafia levikusse ja mõjusse, soo- ja seksuaalsuhete ning stereotüüpide mõjusse ühiskonnas jpm. Ses mõttes on algatused, nagu “Kuidas öelda jah?” kindlasti väga vajalikud, juhtides tähelepanu sellele, mis noortele tegelikult probleemiks on. See on ka põhjus, miks seda algatust ESTL (Eesti Seksuaaltervise Liit) poolt toetasime.

Tartu sotsiaaldemokraadid: Tartu vaksalisse tuleb rajada lift, koduteenused peavad muutuma kättesaadavamaks ja lasteaedade rahastamine paranema

Tartu linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas täna parandusettepanekud Tartu linna 2019. aasta eelarve eelnõule. Heljo Pikhofi sõnul on nii liikumispuudega inimesele, eakale, vankri ja väikelastega vanemale kui ka jalgratturile täna suur katsumus pääsemine Tartu vaksali teise ja kolmandale perroonile. “On hädavajalik, et linn teeks olukorra parandamiseks otsustavad sammud. Tegu on Tartu linna olulise väravaga ning linnavalitsus peab leidma koostöös muinsuskaitse ja Eesti Raudteega  turvalise ja kasutajasõbraliku lahenduse. Projekteerimisega tuleb viivitamatult alustada, et ehitusega saaks 2019. aastal pihta hakata,” ütles Pikhof. Lasteaedadele taotlevad sotsiaaldemokraadid rühmade remondiks 210000 eurot ning palgafondi kasvu 180000 eurot võrra. Piret Uluotsa sõnul on kahetsusväärne, et 2019. aasta eelarve eelnõus ei näe linnavalitsus ette vahendeid lasteaedade rühmade remondiks, mille järele on suur vajadus. “Meie palgafondi suurendamise ettepanek aitab leevendada lasteasutuste raskusi asenduste, lisatöö, puhkuste ja haiguspäevade rahastamisel,” sõnas Uluots. Koduteenuste kättesaadavuse parandamise eesmärgiks on vähendada pereliikmete koormust koduteenuste eest tasumisel ning võimaldada teenust vajavatel eakatel olla oma kodus nii kaua kui võimalik. Sotsiaaldemokraatide ettepanekute mahuks on 790000 eurot ning selle katteallikaks üksikisiku tulumaks. Volikogu arutab Tartu linna 2019. aasta eelarve parandusettepanekuid 20. detsembri istungil.

Tartu sotsiaaldemokraatide valimisnimekirja veavad Heljo Pikhof, Toomas Jürgenstein ja Gea Kangilaski

Tartu sotsiaaldemokraadid kiitsid heaks  riigikogu valimiste kandidaatide nimekirja, kus esikolmikus on Heljo Pikhof, Toomas Jürgenstein ja Gea Kangilaski ning mille lõpetab Marju Lauristin. “Läheme Tartus riigikogu valimistele vastu suurepärase meeskonnaga, oma ala tõeliste asjatundjate, Eestile ja Tartule pühendunud inimestega. Rõõmu teeb see, et meie ridades nõustus kandideerima ka Eesti poliitika suurkuju, professor Marju Lauristin, kelle eruditsioon ja energia on jätkuvalt imetlusväärsed,” ütles nimekirja esinumber ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Heljo Pikhof. Pikhof on riigikogu liikmena tegelenud järjekindlalt sotsiaalprobleemide lahendamisega ja ka haridusküsimustega. Ta on juhtinud nii parlamendi sotsiaalkomisjoni kui õiguskomisjoni. 

Lemmit Kaplinski pärib: Kas õhuluudadega inimeste rahu häirimine on ikka paratamatu?

Tartu Linnavalitsuse Linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak on kirjutanud Tartu Postimehes nn õhuluudadest (https://tartu.postimees.ee/6439836/rein-haak-ohuluua-tarvidusest) — tuntud siiski pigem lehepuhuritena — ning selgitanud, et nende kasutamine ja seotud häiringud on paratamatus, kuna hooldushanke võitja ei ole valmis reha kätte võtma. Teades, mil määral häirivad lehepuhurid tartlaste puhkust, tööd ja õpinguid; teades, kui palju on näiteid puhurite väärkasutusest; teades, kuidas puhurid tekitavad nii otsest kui kaudset reostust ja võimalikku ohtu nii kõrvalseisjate kui kasutajate tervisele, ei saa ma olla nõus ametniku väitega, et alternatiive ei ole ning et tartlased peavad igal aastal mitmel järjestikkusel nädalal neid häiringuid taluma. Tartu on varemalt väga selgelt öelnud, et meie linna valmidus taluda elukeskkonda oluliselt mõjutavaid häiringuid on ühemõtteliselt null. Meie linna soov on pakkuda elamiseks, töötamiseks, õppimiseks ja pere kasvatamiseks parimat elukeskkonda Eestis, vahest kogu regioonis. Selle eesmärgi juurde ei saa kuuluda lasteaialaste keskel õhuluuaga vehkiv “kojamees”. Ei saa kuuluda Toomeäärse auditooriumi akende taga lektoriga edukalt konkureeriv undamine. Ei saa kuuluda kuival kõnniteel inimeste keskel tolmupilvi üleskeerutav töömees, kelle jaoks reha ei ole sobilik või piisavalt väärikas töövahend. Jah, sügisesed hooldustööd on kindlasti vajalikud ning ma ei soovi tänapäevaste töövahendite lauskeelustamist. Küll aga on minu sooviks näha Linnavalitsust otsimas lahendusi probleemile, mis ei jäta külmaks vist küll ühtegi linlast. Selleks, et saada aru, kas ja millised on Linnavalitsuse seisukohad, kavad ja arusaamine antud temaatikast, esitasin 08. novembris toimunud Volikogu istungil abilinnapea Raimond Tammele järgmised küsimused. 1) Millised on Tartu kulutused haljasaladelt lehtede koristamisele? 2) Kuidas kavatseb linn piirata linlasi tõsiselt häirivate ja erineval moel keskkonda reostavate lehepuhurite kasutamist? 3) Milliseid alternatiivseid lahendusi (näiteks teadlaste poolt soovitatud kohtmultšimine, kohapealsete kompostrite kasutuselevõtt, erisused haljasalade hooldusklassides vms) kavatseb Linnavalitsus rakendada ja millise ajakavaga? 4) Mis saab plastkottidesse pakitud lehtedest ja kuidas kavatseb Linnavalitsus lõpetada selle keskkonnahoiu seisukohast kaheldava praktika, kus biolagunevate lehtede pakkimiseks kasutatakse lagunematuid plastkotte? Loodan, et need küsimused aitavad mõista alternatiivseid lahendusi. Peatselt koguneb Linnavalitsuse juures minu varasemast ettepanekust alguse saanud ja mitmeid eksperte kaasav linnahaljastuse ümarlaud ja ma loodan, et me saame üheskoos arutada mu küsimustele vastuseks leitud alternatiive. Lõppkokkuvõttes loodan, et juba järgmisel aastal ei pea me enam taluma seda undamist kui paratamatust. Lemmit Kaplinski, 08.11.2018

Tartu Linnavolikogu liikmeks sai Asko Tamme

29. augustil esitas Martin Hallik Tartu Linnavolikogu kantseleile avalduse oma volituste peatamiseks. Tema asendajaks sai Asko Tamme, kes on Tartu Linnaraamatukogu direktor. Asko kogus mullustel valimistel 110 häält.  Siiani on Asko Tamme kuulunud Tartu Linnavolikogu Arengu- ja planeerimiskomisjoni  ning Puidurafineerimistehase eriplaneeringu teemakomisjoni koosseisu, kus ta plaanib ka jätkata. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on otustanud esitada ta ka Majanduskomisjoni liikme kandidaadiks.

Heljo Pikhof: Memme vaev ootab maksmist

Kes oskaks une pealt ütelda, kui palju elab inimesi Kohtla-Järvel, meie ühes suuremas linnas? Õige vastus on 34 000. Umbkaudu nii palju tuleb lähema 20 aastaga juurde neid eakaid, kes võiksid vajada hooldekodukohta. Meie rahvastik vananeb, mis tähendab, et üle 85-aastaste arv kasvab selle ajaga tänaselt 35 000-lt 65 000-le.

Heljo Pikhof: tõele tuleb silma vaadata

Tõsiasja, et meie rahvastik vananeb, ei saa kuidagi seletada lähenevate valimistega. Ega ka sotsiaaldemokraatide tahtmisega ettevõtlike inimeste suure vaevaga teenitud raha ümber jagada, et (vanematele) valijatele mett moka peale määrida – nagu mitmed oponendid on meedias väitnud. Samuti pakub vähe lohutust teadmine, et sündimus langeb ja eakaid saab aina rohkem kõikjal Vanas Maailmas. Vähe sellest, et Eesti rahvastik vananeb kiiremini kui mujal Euroopas, meil käib sellega kaasas ka vanemaealiste vaesumine. Juba mitmendat korda juhib sellele tähelepanu Euroopa Komisjoni iga-aastane raport: vaesuspiirile langevate üle 65-aastaste eakate osakaal – 41,4 protsenti – on meil Euroopa Liidu keskmisest (18,3 protsenti) enam kui kaks korda suurem.

Heljo Pikhof: teeme elluastuja tee tasasemaks

Jaaninädalal peeti sotsiaalteadlaste, pankurite ja noorteühenduste kaasarääkimisel ühe uudse algatuse arutelu: kuidas riigi toel luua igale lapsele tulevikufond, et tal oleks lihtsam iseseisvat elu alustada. Kui noor inimene saab gümnaasiumi lõputunnistuse kätte, liiati heade tulemustega, on kõik teed talle valla. Kas ikka on? Noorel võib ju siht selge olla ja ka kõrgkool võtab ta valitud erialale vastu, ent … Praxise uuringu järgi on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse omandamise kulud 359 eurot kuus, kolme aasta peale teeb see kokku 9700 eurot. Õppelaenu nõnda palju ei anta, ka maksimumsumma puhul jääb puudu veel 4000 eurot. Ja muidugi tuleb laen hiljem tagasi maksta, protsentidega. Säästusid – erinevalt pensionärist – koolilõpetajal ei ole. Kui pere ei jaksa õppimist (piisavalt) toetada, ei jää noorel muud üle kui minna tööle. Algul võib tal tükk tegemist olla, et leida sobiv tööots – kogemusi ju ei ole. Kui asjad edenevad, võib aga osaajatööst saada täisamet. Ka noor ja söakas inimene ei ole igiliikur, pärast päevatööd on temagi teinekord liialt väsinud, et usinasti koolitarkust taga nõuda.