Author Archives: helen

Heljo Pikhof: Memme vaev ootab maksmist

Kes oskaks une pealt ütelda, kui palju elab inimesi Kohtla-Järvel, meie ühes suuremas linnas? Õige vastus on 34 000. Umbkaudu nii palju tuleb lähema 20 aastaga juurde neid eakaid, kes võiksid vajada hooldekodukohta. Meie rahvastik vananeb, mis tähendab, et üle 85-aastaste arv kasvab selle ajaga tänaselt 35 000-lt 65 000-le.

Heljo Pikhof: tõele tuleb silma vaadata

Tõsiasja, et meie rahvastik vananeb, ei saa kuidagi seletada lähenevate valimistega. Ega ka sotsiaaldemokraatide tahtmisega ettevõtlike inimeste suure vaevaga teenitud raha ümber jagada, et (vanematele) valijatele mett moka peale määrida – nagu mitmed oponendid on meedias väitnud. Samuti pakub vähe lohutust teadmine, et sündimus langeb ja eakaid saab aina rohkem kõikjal Vanas Maailmas. Vähe sellest, et Eesti rahvastik vananeb kiiremini kui mujal Euroopas, meil käib sellega kaasas ka vanemaealiste vaesumine. Juba mitmendat korda juhib sellele tähelepanu Euroopa Komisjoni iga-aastane raport: vaesuspiirile langevate üle 65-aastaste eakate osakaal – 41,4 protsenti – on meil Euroopa Liidu keskmisest (18,3 protsenti) enam kui kaks korda suurem.

Heljo Pikhof: teeme elluastuja tee tasasemaks

Jaaninädalal peeti sotsiaalteadlaste, pankurite ja noorteühenduste kaasarääkimisel ühe uudse algatuse arutelu: kuidas riigi toel luua igale lapsele tulevikufond, et tal oleks lihtsam iseseisvat elu alustada. Kui noor inimene saab gümnaasiumi lõputunnistuse kätte, liiati heade tulemustega, on kõik teed talle valla. Kas ikka on? Noorel võib ju siht selge olla ja ka kõrgkool võtab ta valitud erialale vastu, ent … Praxise uuringu järgi on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse omandamise kulud 359 eurot kuus, kolme aasta peale teeb see kokku 9700 eurot. Õppelaenu nõnda palju ei anta, ka maksimumsumma puhul jääb puudu veel 4000 eurot. Ja muidugi tuleb laen hiljem tagasi maksta, protsentidega. Säästusid – erinevalt pensionärist – koolilõpetajal ei ole. Kui pere ei jaksa õppimist (piisavalt) toetada, ei jää noorel muud üle kui minna tööle. Algul võib tal tükk tegemist olla, et leida sobiv tööots – kogemusi ju ei ole. Kui asjad edenevad, võib aga osaajatööst saada täisamet. Ka noor ja söakas inimene ei ole igiliikur, pärast päevatööd on temagi teinekord liialt väsinud, et usinasti koolitarkust taga nõuda.

Toomas Jürgenstein: kas Chuck Norris kaotaks lõpueksamid ning tooks Vasja eestikeelsesse klassi?

Viibisin möödunud nädalal ühe väga hea gümnaasiumi lõpupeol ja ei mäleta, et eelnevatel aastatel oleks õpetajate ringis olnud nii palju juttu haridusega seotud probleemidest. Suuremalt jaolt on see põhjustatud meedias ilmunud intrigeerivatest artiklitest, nagu Hannes Rummi mõte kooliaja lühendamisest või Hardo Pajula kartus lääne ülikoolide humanitaaria allakäigust. Ja kindlasti ka minister Mailis Repsi lühikese aja jooksul õhku visatud arvukatest ettepanekutest: kohustuslik õpe lasteaias, riiklikest põhikooli lõpueksamitest loobumine, kodutööde kaotamine jne. Ehk polegi paha, et nimetud teemad paisati ühiskonna ette suve hakul ja „poole rehkendusena“ ning nende sügavam kaemine ootab ees sügisperioodil. See pakub suveks mõtteainet ning võimalusi ettepandud rehkendused lõpuni teha – miks mitte erinevaid lahendusi välja pakkudes või mõnda rehkendust lootusetuks tunnistades.

Marju Lauristin: iseolemise teel püsimiseks peame julgema muutuda

Juba arvutatakse „õiget” riigikogu suurust ja ministrikohtade arvu. Tegelikult peame enne selgeks vaidlema, millised on Eesti ees seisvad põhimõttelised valikud. Olukord Eesti poliitikaväljal on kummaline: valitsuspoliitikud ja opositsioon ei pea parlamendis ega kohaliku võimu tasandil argumenteeritud debatti, vaid purelevad mõne meedia tähelepanu köitnud detaili kallal. Meedia piirdub üldjuhul emotsionaalsete hoiakute võimendamisega, mistõttu suur pilt paistab olevat kogu ühiskonna silmist kadunud.

Jarno Laur: tere tagasi, Tuglase sild!

Mäletatavasti oli üks jõulisemaid ja ka põhimõttelisemaid debatte Tartu üldplaneeringu koostamise ajal Tuglase silla üle, kuid saavutatud ühiskondlik kokkulepe näib ametnikele tähtsusetu. Tselluloosisõja lunastava kattevarju all toimetab Tartu linnavalitsus ise üpris sarnasel moel formaalsete sammudega eemale linna üldplaneeringus saavutatud kokkulepetest ja tasakaalust. Avalikkusele on antud rahustavat sõnumit, et Tähtvere valla sundliitmisega kaasnev kohustus asuda koostama uut üldplaneeringut on formaalsus. Et äsja valminud tänapäevane linna üldplaneering ei vaja üle vaatamist ning pigem tegeldakse ülesandega lõimida endise Tähtvere valla alad linnaga ja keskendutakse selle ala moodsa üldplaneeringu koostamisele. Loogiline seisukoht, mida ka ise toetan.

Tule ja tee head – Punase nina päev

Toomas Jürgenstein: kes tahab saada õpetajaks?

Pole saladus, et üks Eesti hariduse võtmeprobleeme on õpetajate järelkasv. Nägin hiljuti ise lähedalt, kui raske on meie hariduspealinnas Tartus leida eesti keele õpetajat. Teisalt on praegustest matemaatikaõpetajatest 300-l vanust üle 60, kuid aastas lisanduvate sama aine õpetajate arvu on enamasti võimalik lugeda ühe käe sõrmedel. Küllap peituvad põhjused nii palgas kui koormuses, kuid mulle tundub, et õpetaja autoriteet ühiskonnas ja ­pika ajaga kujunenud stereotüüpide muutmine on niisama olulised. Õpetajate järelkasvu probleemi on märgatud mujalgi. Näiteks juhtis USA haridusmõttekoja juht Marc Tucker mõni aasta tagasi tähelepanu asja­olule, et Eesti õpetajaskonna seis on pikas perspektiivis kõike muud kui roosiline. “Torkab silma tohutu naisõpetajate ülekaal, keskmine vanus on 48. Me külastasime kaht siinset õpetajakoolitust pakkuvat ülikooli. Mõlemas räägiti, et loodus- ja täppisteaduste vallas pole peaaegu üldse tudengikandidaate,” märkis Tucker. (“USA haridusekspert: Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel”, Novaator, 18.02.2015) Noorte üliõpilaste kesist huvi õpetajaameti vastu kinnitab 2016. aastal tehtud tudengite eluolu ­uuring.

Martin Hallik: teine vahetus kui poliitikute teadlik küüniline valik

Linnavalitsus on kooli õhtuse vahetuse sisseseadmise poliitikaga tegemas väga põhimõttelisi ja strateegilisi otsustusi, mida volikogu pole arutanud. See ei ole valitsemise hea tava ega läbipaistev poliitika. Päris pikalt on päevakorral olnud Tamme kooli probleem, et õpilased ei mahu ära ja et 1. klassi lapsed hakkavad õppima õhtupoolses vahetuses. Lapsevanemad on arusaadavalt vastu, aga linnavalitsus surub sama joont edasi. Miks see nii on ja mida see endaga kaasa toob? Üksikute otsuste taga on tavaliselt mingid suuremad põhimõtted ja ideed, mida valitsemisel ja poliitikat tehes järgitakse. Tamme kooli lapsevanemate rahulolematusest üle sõitmine on üks konkreetne juhtum, mis ei ole ilus. Aga veelgi ebameeldivam on üldistus, mis sellise käitumise tagant paistab. Nii statistilistest andmetest kui ka linnavalitsuse liikmete väljaütlemistest on selge, et samasugune probleem nagu Tamme koolil tabab peatselt ka mitmeid teisi Tartu koole. Võrdse kohtlemise printsiipe silmas pidades ei saa vastus olla neilegi teistsugune kui Tamme koolile: tuleb õhtune vahetus väikestele lastele! On juba kirjutatud, et seetõttu ei saa mitmetesse huviringidesse ning lapsevanemate elu muutub väga palju keerulisemaks. Inimene otsib väljapääsu ning igaüks, kellel selleks võimalus on, ostab ennast priiks piinast, et 1. klassi laps jääb hommikul üksi koju. Laps saadetakse lihtsalt erakooli! Eriti veel, kui see peaks olema suhteliselt lähedal. See on väga hea lahendus, kui ainult lapsevanemal raha jätkub. Varasemast suuremad põlvkonnad astuvad üksteise järel kooli. Kui laps õhtuse vahetuse vältimiseks juba pannakse erakooli või mõnda kaugema piirkonna munitsipaalkooli, ega teda siis nelja-viie aasta pärast enam oma piirkonna kooli tagasi tooda. Sõbrad ja tuttavad õpetajad on ju selles koolis, kus alustati. Niisiis, kui ei lahendata ajutiste moodulite abil praegu tekkinud ja veel tekkivat õhtuse vahetuse probleemi, panustab linnavalitsus potentsiaalselt umbes kümneks aastaks erakoolide rahakotti. Olles ise erakooli vilistlane, suhtun ma erakoolidesse hästi. Küsimus on selles, et linnavalitsus ei tohiks oma kodanikke panna õhtuse vahetuse sisseseadmisega sundseisu, suunama otsustama erakooli kasuks või sundima lapsevanemale peale väga aja- ja närvikulukat transpordiringi, et käia mõnes kodunt kaugemas koolis. Kõik esimese klassi lapsed ei ole valmis trügima tipptunnil puupüsti täis bussides. Linnavalitsus loob sellega teadlikult ebavõrdsust, sest kõik lapsevanemad ei suuda ennast õhtuse koolivahetuse piinadest vabaks osta. Kõik ei saa lubada endale kohta erakoolis või tööaja arvelt last kuhugi kaugemasse piirkonnakooli sõidutada. Kui juurutati süsteemi Arno, kirjeldati uue olukorra voorusena just kodulähedase koolivaliku võimalust. Nüüd soovitab linnavalitsus panna kooli astuv laps kuhugi kaugel asuvasse kooli. Väga hüplik poliitika ja lähenemine! Õhtuse vahetusega teeb linn noortele peredele veel kord selgeks, et tark on rajada oma kodu mõnda linnalähedasse valda, sest linnas elamisest ja siinsest sissekirjutusest ei ole abi. Lasteaiatasud on linnas ju niigi kõrgemad kui ümberkaudsetes valdades. Tartu linna eelarvest valdav osa laekub üksikisiku tulumaksust. Kehtiva eelarve põhitegevuse tulu on 142 miljonit eurot, millest 76 miljonit on füüsilise isiku tulumaks. Kui peletatakse elutähtsate teenuste ebamugavaks muutmisega inimesi linnast, siis teadlikult õõnestatakse ka linna tulubaasi.

Karl Pütsepp: millest kõnelevad meile vaikivad abilinnapead?

Suure suuga korruptsiooni välja juurida lubanud uus Tartu linnavalitsus teeb kõik selleks, et korruptsiooni peita, mitte kaotada. Sügisest on saanud kevad, mullused valimised tunduvad juba mägede taga olevat. Ometigi pole me pärast valimisjärgseid tutvustavaid intervjuusid abilinnapeadest mitte midagi kuulnud. Jah, Tamme kooli kriisi on kommenteerinud Madis Lepajõe, kes on linnavalitsuse liikmeist ainuke, kelle varasem töö- ja elukogemus lubab teda oma ala spetsialistiks nimetada. On näha, et talle on avalikkuse ees otsuste-ideede arutamine ning selgitamine mitte ainult ülimalt oluline, vaid loomulik osa poliitikutööst. Sama ei kehti aga kuidagi ülejäänud nelja Tartu abilinnapea kohta. Enamasti tekib ka poliitikateadlikul tartlasel raskusi nende nimetamisega. Ja mis kõige hullem: nad ei tee mitte midagi, et seda muuta. Võib aimata, mis selle taga on. Vähemalt nii targad ja kogenud poliitikud nad on, et teada: parem on olla vait ning mitte midagi teha. Nii kaob võimalus ka midagi valesti teha. Seni ongi koalitsioonipoliitikud (peamiselt Urmas Klaas, Madis Lepajõe ja Aadu Must) tegelenud lõõmavate tulekahjude kustutamisega: tselluloositehase, uue põhimääruse, Tamme kooli ruumipuuduse küsimused on neist vaid mõned, mis on laiema avaliku tähelepanu saanud. Linnavolikogu komisjonides on abilinnapead aeg-ajalt sunnitud kohal käima. Ometigi on sealgi lihtsam eeltööd ning süvenemist nõudvaid teemasid ning küsimusi lasta seletada ametnikel. Ja ametnikel pole ilmselt sellest ka suuremat lugu, nemad on kursis nagunii. Otsuseid ja valikuid teevad lõppeks siiski poliitikud. Ja inimestel on õigus olla kursis, mis kaalutlustel otsused sünnivad. Komisjonides küsimustele vastamise ametnikele delegeerimisest ohtlikum on uue põhimäärusega vastu võetud muudatused. Koalitsioonipoliitikud kaotasid EKRE fraktsiooni häältele toetudes infotundide korraldamise võimaluse. Millekski muuks kui demokraatia kitsendamiseks seda nimetada ei saa: sai ju demokraatlik valitsemisvorm vanas Kreekas alguse just arutelust, veenmisest – retoorikast. Infotundide korraldamise võimalus pole pelgalt opositsiooni tahe linnavalitsuse liikmeid ebamugavate küsimustega pommitada. See on demokraatia alusväärtustest tulenev kohustus linnavalitsuse liikmeil vastata nende poliitikute küsimustele, kes esindavad teiste inimeste huve peale Reformi- ja Keskerakonna valijate. Infotund on hea võimalus kuulata, mida abilinnapead arvavad, mida mõtlevad, millega nad tegelevad. Sellest sammu edasi minnes võiks avalik debatt, milles kahtlemata peab sõna sekka ütlema ka valdkonna eest vastutav abilinnapea, jätkuda juba näiteks Tartu Postimehe veergudel. Praegu puudub igasugune suhtlus ja debatt Tartu abilinnapeadega. Loomulikult on omaette küsimus, kuidas teha Tartu linnavolikogu istungite jälgimine internetis senisest lihtsamaks: kui juhtub ime ja mõni abilinnapea peakski talle esitatud küsimusele vastama, jääb see vastus hõljuma kuskile raehoone paksude seinte vahele. Seega on ju inimlikult võimalik abilinnapeasid ka mõista: neil pole motivatsiooni vastata, ei ole motivatsiooni pidada sisulist arutelu, mõttevahetust selle sõna otseses tähenduses.