Author Archives: helen

Gea Kangilaski: Seksuaalharidusest Eesti koolides

Kristi Helme Eesti Päevalehest uuris Gea Kangilaski käest seksuaalkasvatuse kohta Eesti koolides. Artiklit saab lugeda siin Siin on kokkuvõtteks artikli põhilised küsimused: Kuidas võib jääda rahule seksuaalkasvatusega Eesti koolides? Kas on vist nii, et 90ndatest alates on tehtud ära kiiresti suur töö ning näiteks teismeliste raseduste osas on Eestis neid lausa vähem kui väga palju aastakümneid korralikumat seksuaalkasvatust andnud Rootsis? Kui teadlikud meie lapsed/noored neil teemadel on? WHO andmeil on Eesti koolide ja ka lasteaedade seksuaalkasvatuse tase kindlasti regiooni parimaid, see on üldiselt kõigile kättesaadav, teadvustatud, läbivalt õppekavas. See väljendub selgelt ka oluliste näitajate kiires muutuses viimase paarikümne aasta jooksul (teismeliste raseduste arv ja suguhaigustesse nakatumine on kiiresti vähenenud, teadlikkus kondoomi ja kontratseptiivide kasutamisest kõrge). Meil on, millega rahul olla. See ei tähenda, et Eestis ei oleks probleeme. Näiteks tuleks meil pöörata rohkem tähelepanu kiusuõhkonna ja seksuaalvägivalla ennetusele, samuti õpetajakoolitusele antud valdkonnas. Vägivald ja kahjulikud soostereotüübid on jätkuvalt probleemiks ka Eesti noorte seas. Meie probleem on ka varasemate põlvkondade seksuaalhariduse puudulikkus, nende lapsed on praegu koolis või sinna peagi jõudmas ning kodust seetõttu tihti piisavalt tuge ei saa. Kooli ja kodu koostöö, teineteisemõistmine on aga väga oluline. Vanemaharidus ja täiskasvanukoolitus oleks kindlasti oluline valdkond, kuhu lisaressurssi panna (ka viimasest TAI uuringust tuleb näiteks selgelt välja, et kondoomi kasutamise teadlikkus juhusuhetes on madal just 40. eluaastale lähenevate inimeste seas). Mida saaks paremini eesti koolides selles vallas teha? Kas jagub üldse õpetajaid kõikidesse koolidesse, kes sellistel teemadel vabalt noortega kõnelda suudavad? Meil on küllalt head õppekavad, aga napib pädevaid õpetajaid, samuti ei pöörata praegu veel õpetajakoolituses piisavalt tähelepanu alustavate õpetajate seksuaalhariduslikule ettevalmistusele. Paljud koolid teadvustavad probleemi ja kutsuvad koolidesse eksperdid seda valdkonda lastega käsitlema, kuid tase on ebaühtlane, see sõltub kooli ja KOV teadlikkusest ja rahalistest vahenditest. Näiteks Tallinna koolides korraldab koostöös KOViga seksuaalkasvatuse andmist Eesti Seksuaaltervise Liit, seetõttu teame me hästi, mida siin noored teavad, kui hea on nende ligipääs seksuaalharidusele, kuid meil puudub sama hea ülevaade Eesti kooli kohta tervikuna. On tehtud nii sketše kui kõikvõimalikke humoorikaid numbreid sel teemal, et justkui pole õpe piisavalt elulähedane. Milline õigupoolest on õpe hetkel Eesti koolides? (lõpetasin ise nii ammu kooli, et enam eriti ei mäletagi, kuigi 90ndate lõpus oli tund ikka tunniplaanis:) Seksuaalharidus on siiski Eesti koolis veel ebaühtlane, väga palju sõltub koolijuhist ja konkreetsest õpetajast, tema enda teadmistest, võimalikest eelarvamustest ja suhtumisest. Seksuaalharidusele ligipääs on üks inimõigusi, see on vajalik selleks, et noored ja hilisemad täiskasvanud suudaksid ja oskaksid luua vastutustundlikke, rahuldustpakkuvaid ja teise osapoolega arvestavaid seksuaal- ja kiindumussuhteid. Mulle tundub, et me ehk veel liiga vähe tähtsustame seksuaalkasvatuses rõõmu, mida võivad rahuldustpakkuvad suhted inimesele anda, liig tihti keskendutakse haiguste ja raseduse ennetamisele ja perekonnaloomele, eelkõige laste saamise aspektist (mis noorele inimesele jääb niimoodi ehk kaugeks teemaks). Oluline oleks käsitleda näiteks ka teemasid, mis puutuvad mõlema osapoole entusiastlikku nõusolekusse, sellesse, kuidas omavahel neist teemadest rääkida, pornograafia levikusse ja mõjusse, soo- ja seksuaalsuhete ning stereotüüpide mõjusse ühiskonnas jpm. Ses mõttes on algatused, nagu “Kuidas öelda jah?” kindlasti väga vajalikud, juhtides tähelepanu sellele, mis noortele tegelikult probleemiks on. See on ka põhjus, miks seda algatust ESTL (Eesti Seksuaaltervise Liit) poolt toetasime.

Tartu sotsiaaldemokraadid: Tartu vaksalisse tuleb rajada lift, koduteenused peavad muutuma kättesaadavamaks ja lasteaedade rahastamine paranema

Tartu linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas täna parandusettepanekud Tartu linna 2019. aasta eelarve eelnõule. Heljo Pikhofi sõnul on nii liikumispuudega inimesele, eakale, vankri ja väikelastega vanemale kui ka jalgratturile täna suur katsumus pääsemine Tartu vaksali teise ja kolmandale perroonile. “On hädavajalik, et linn teeks olukorra parandamiseks otsustavad sammud. Tegu on Tartu linna olulise väravaga ning linnavalitsus peab leidma koostöös muinsuskaitse ja Eesti Raudteega  turvalise ja kasutajasõbraliku lahenduse. Projekteerimisega tuleb viivitamatult alustada, et ehitusega saaks 2019. aastal pihta hakata,” ütles Pikhof. Lasteaedadele taotlevad sotsiaaldemokraadid rühmade remondiks 210000 eurot ning palgafondi kasvu 180000 eurot võrra. Piret Uluotsa sõnul on kahetsusväärne, et 2019. aasta eelarve eelnõus ei näe linnavalitsus ette vahendeid lasteaedade rühmade remondiks, mille järele on suur vajadus. “Meie palgafondi suurendamise ettepanek aitab leevendada lasteasutuste raskusi asenduste, lisatöö, puhkuste ja haiguspäevade rahastamisel,” sõnas Uluots. Koduteenuste kättesaadavuse parandamise eesmärgiks on vähendada pereliikmete koormust koduteenuste eest tasumisel ning võimaldada teenust vajavatel eakatel olla oma kodus nii kaua kui võimalik. Sotsiaaldemokraatide ettepanekute mahuks on 790000 eurot ning selle katteallikaks üksikisiku tulumaks. Volikogu arutab Tartu linna 2019. aasta eelarve parandusettepanekuid 20. detsembri istungil.

Tartu sotsiaaldemokraatide valimisnimekirja veavad Heljo Pikhof, Toomas Jürgenstein ja Gea Kangilaski

Tartu sotsiaaldemokraadid kiitsid heaks  riigikogu valimiste kandidaatide nimekirja, kus esikolmikus on Heljo Pikhof, Toomas Jürgenstein ja Gea Kangilaski ning mille lõpetab Marju Lauristin. “Läheme Tartus riigikogu valimistele vastu suurepärase meeskonnaga, oma ala tõeliste asjatundjate, Eestile ja Tartule pühendunud inimestega. Rõõmu teeb see, et meie ridades nõustus kandideerima ka Eesti poliitika suurkuju, professor Marju Lauristin, kelle eruditsioon ja energia on jätkuvalt imetlusväärsed,” ütles nimekirja esinumber ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Heljo Pikhof. Pikhof on riigikogu liikmena tegelenud järjekindlalt sotsiaalprobleemide lahendamisega ja ka haridusküsimustega. Ta on juhtinud nii parlamendi sotsiaalkomisjoni kui õiguskomisjoni. 

Lemmit Kaplinski pärib: Kas õhuluudadega inimeste rahu häirimine on ikka paratamatu?

Tartu Linnavalitsuse Linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak on kirjutanud Tartu Postimehes nn õhuluudadest (https://tartu.postimees.ee/6439836/rein-haak-ohuluua-tarvidusest) — tuntud siiski pigem lehepuhuritena — ning selgitanud, et nende kasutamine ja seotud häiringud on paratamatus, kuna hooldushanke võitja ei ole valmis reha kätte võtma. Teades, mil määral häirivad lehepuhurid tartlaste puhkust, tööd ja õpinguid; teades, kui palju on näiteid puhurite väärkasutusest; teades, kuidas puhurid tekitavad nii otsest kui kaudset reostust ja võimalikku ohtu nii kõrvalseisjate kui kasutajate tervisele, ei saa ma olla nõus ametniku väitega, et alternatiive ei ole ning et tartlased peavad igal aastal mitmel järjestikkusel nädalal neid häiringuid taluma. Tartu on varemalt väga selgelt öelnud, et meie linna valmidus taluda elukeskkonda oluliselt mõjutavaid häiringuid on ühemõtteliselt null. Meie linna soov on pakkuda elamiseks, töötamiseks, õppimiseks ja pere kasvatamiseks parimat elukeskkonda Eestis, vahest kogu regioonis. Selle eesmärgi juurde ei saa kuuluda lasteaialaste keskel õhuluuaga vehkiv “kojamees”. Ei saa kuuluda Toomeäärse auditooriumi akende taga lektoriga edukalt konkureeriv undamine. Ei saa kuuluda kuival kõnniteel inimeste keskel tolmupilvi üleskeerutav töömees, kelle jaoks reha ei ole sobilik või piisavalt väärikas töövahend. Jah, sügisesed hooldustööd on kindlasti vajalikud ning ma ei soovi tänapäevaste töövahendite lauskeelustamist. Küll aga on minu sooviks näha Linnavalitsust otsimas lahendusi probleemile, mis ei jäta külmaks vist küll ühtegi linlast. Selleks, et saada aru, kas ja millised on Linnavalitsuse seisukohad, kavad ja arusaamine antud temaatikast, esitasin 08. novembris toimunud Volikogu istungil abilinnapea Raimond Tammele järgmised küsimused. 1) Millised on Tartu kulutused haljasaladelt lehtede koristamisele? 2) Kuidas kavatseb linn piirata linlasi tõsiselt häirivate ja erineval moel keskkonda reostavate lehepuhurite kasutamist? 3) Milliseid alternatiivseid lahendusi (näiteks teadlaste poolt soovitatud kohtmultšimine, kohapealsete kompostrite kasutuselevõtt, erisused haljasalade hooldusklassides vms) kavatseb Linnavalitsus rakendada ja millise ajakavaga? 4) Mis saab plastkottidesse pakitud lehtedest ja kuidas kavatseb Linnavalitsus lõpetada selle keskkonnahoiu seisukohast kaheldava praktika, kus biolagunevate lehtede pakkimiseks kasutatakse lagunematuid plastkotte? Loodan, et need küsimused aitavad mõista alternatiivseid lahendusi. Peatselt koguneb Linnavalitsuse juures minu varasemast ettepanekust alguse saanud ja mitmeid eksperte kaasav linnahaljastuse ümarlaud ja ma loodan, et me saame üheskoos arutada mu küsimustele vastuseks leitud alternatiive. Lõppkokkuvõttes loodan, et juba järgmisel aastal ei pea me enam taluma seda undamist kui paratamatust. Lemmit Kaplinski, 08.11.2018

Tartu Linnavolikogu liikmeks sai Asko Tamme

29. augustil esitas Martin Hallik Tartu Linnavolikogu kantseleile avalduse oma volituste peatamiseks. Tema asendajaks sai Asko Tamme, kes on Tartu Linnaraamatukogu direktor. Asko kogus mullustel valimistel 110 häält.  Siiani on Asko Tamme kuulunud Tartu Linnavolikogu Arengu- ja planeerimiskomisjoni  ning Puidurafineerimistehase eriplaneeringu teemakomisjoni koosseisu, kus ta plaanib ka jätkata. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on otustanud esitada ta ka Majanduskomisjoni liikme kandidaadiks.

Heljo Pikhof: Memme vaev ootab maksmist

Kes oskaks une pealt ütelda, kui palju elab inimesi Kohtla-Järvel, meie ühes suuremas linnas? Õige vastus on 34 000. Umbkaudu nii palju tuleb lähema 20 aastaga juurde neid eakaid, kes võiksid vajada hooldekodukohta. Meie rahvastik vananeb, mis tähendab, et üle 85-aastaste arv kasvab selle ajaga tänaselt 35 000-lt 65 000-le.

Heljo Pikhof: tõele tuleb silma vaadata

Tõsiasja, et meie rahvastik vananeb, ei saa kuidagi seletada lähenevate valimistega. Ega ka sotsiaaldemokraatide tahtmisega ettevõtlike inimeste suure vaevaga teenitud raha ümber jagada, et (vanematele) valijatele mett moka peale määrida – nagu mitmed oponendid on meedias väitnud. Samuti pakub vähe lohutust teadmine, et sündimus langeb ja eakaid saab aina rohkem kõikjal Vanas Maailmas. Vähe sellest, et Eesti rahvastik vananeb kiiremini kui mujal Euroopas, meil käib sellega kaasas ka vanemaealiste vaesumine. Juba mitmendat korda juhib sellele tähelepanu Euroopa Komisjoni iga-aastane raport: vaesuspiirile langevate üle 65-aastaste eakate osakaal – 41,4 protsenti – on meil Euroopa Liidu keskmisest (18,3 protsenti) enam kui kaks korda suurem.

Heljo Pikhof: teeme elluastuja tee tasasemaks

Jaaninädalal peeti sotsiaalteadlaste, pankurite ja noorteühenduste kaasarääkimisel ühe uudse algatuse arutelu: kuidas riigi toel luua igale lapsele tulevikufond, et tal oleks lihtsam iseseisvat elu alustada. Kui noor inimene saab gümnaasiumi lõputunnistuse kätte, liiati heade tulemustega, on kõik teed talle valla. Kas ikka on? Noorel võib ju siht selge olla ja ka kõrgkool võtab ta valitud erialale vastu, ent … Praxise uuringu järgi on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse omandamise kulud 359 eurot kuus, kolme aasta peale teeb see kokku 9700 eurot. Õppelaenu nõnda palju ei anta, ka maksimumsumma puhul jääb puudu veel 4000 eurot. Ja muidugi tuleb laen hiljem tagasi maksta, protsentidega. Säästusid – erinevalt pensionärist – koolilõpetajal ei ole. Kui pere ei jaksa õppimist (piisavalt) toetada, ei jää noorel muud üle kui minna tööle. Algul võib tal tükk tegemist olla, et leida sobiv tööots – kogemusi ju ei ole. Kui asjad edenevad, võib aga osaajatööst saada täisamet. Ka noor ja söakas inimene ei ole igiliikur, pärast päevatööd on temagi teinekord liialt väsinud, et usinasti koolitarkust taga nõuda.

Toomas Jürgenstein: kas Chuck Norris kaotaks lõpueksamid ning tooks Vasja eestikeelsesse klassi?

Viibisin möödunud nädalal ühe väga hea gümnaasiumi lõpupeol ja ei mäleta, et eelnevatel aastatel oleks õpetajate ringis olnud nii palju juttu haridusega seotud probleemidest. Suuremalt jaolt on see põhjustatud meedias ilmunud intrigeerivatest artiklitest, nagu Hannes Rummi mõte kooliaja lühendamisest või Hardo Pajula kartus lääne ülikoolide humanitaaria allakäigust. Ja kindlasti ka minister Mailis Repsi lühikese aja jooksul õhku visatud arvukatest ettepanekutest: kohustuslik õpe lasteaias, riiklikest põhikooli lõpueksamitest loobumine, kodutööde kaotamine jne. Ehk polegi paha, et nimetud teemad paisati ühiskonna ette suve hakul ja „poole rehkendusena“ ning nende sügavam kaemine ootab ees sügisperioodil. See pakub suveks mõtteainet ning võimalusi ettepandud rehkendused lõpuni teha – miks mitte erinevaid lahendusi välja pakkudes või mõnda rehkendust lootusetuks tunnistades.

Marju Lauristin: iseolemise teel püsimiseks peame julgema muutuda

Juba arvutatakse „õiget” riigikogu suurust ja ministrikohtade arvu. Tegelikult peame enne selgeks vaidlema, millised on Eesti ees seisvad põhimõttelised valikud. Olukord Eesti poliitikaväljal on kummaline: valitsuspoliitikud ja opositsioon ei pea parlamendis ega kohaliku võimu tasandil argumenteeritud debatti, vaid purelevad mõne meedia tähelepanu köitnud detaili kallal. Meedia piirdub üldjuhul emotsionaalsete hoiakute võimendamisega, mistõttu suur pilt paistab olevat kogu ühiskonna silmist kadunud.