Author Archives: Laura

Sotsiaaldemokraadid Tartu Linnavolikogus

Tartu Linnavolikogus asusid tööle Jarno Laur, Martin Hallik, Marju Lauristin, Gea Kangilaski, Kadri Leetmaa, Heljo Pikhof, Ott Maidre ja Lemmit Kaplinski.

Marjustini maandumine. Viiendale noorusele järgneb mahalaadimine

Marju Lauristin, tudengitele ja lähematele kolleegidele lihtsalt Marjustin, on Tartus tagasi. «Tundsin, justkui oleksin jälle kooli sattunud. See oli nagu viies noorus,» iseloomustab ta äsja lõppenud 3,5-aastast tööd Euroopa Parlamendis. Edasi lubab Eesti üks kogenuimaid sotsiaalteadlasi ja poliitikuid (SDE) pühenduda kodulinnale ja ülikoolile. Kui uskuda eelmisel aastal ilmunud raamatut «Marjustini sajand», siis tunnistasite juba 2014. aastal Euroopa Parlamenti minnes erakonnakaaslastele, et ilmselt ei pea seal viit aastat vastu. Ütlesite koguni, et ei kavatse surra Tallinna-Brüsseli lennukis. Aga kohe seejärel märkisite, et teiega on juba kord nii, et kui lasete end millegi sisse tõmmata, siis lähete hasarti ja panustate kogu jõuga. Kui palju te olete pidanud viimastel nädalatel endas Euroopa-hasarti alla suruma, et hakata taas Tartu-hasarti kasvatama? Teate, see protsess on olnud kaheosaline. Mul oli juba aasta tagasi tunne, et võiks hakata seal otsi kokku tõmbama, aga siis tuli eesistumise asi vahele (Eesti pidi Brexiti tõttu võtma Euroopa Liidu nõukogu eesistumise enda kanda kavandatust pool aastat varem – toim). Leidsin, et kui Eesti peab sellisesse tulipunkti asuma, võiks kõik meie saadikud vähemalt protsessi algusosas igati toeks olla. Peale selle tekkis mul võimalus hakata e-privaatsuse uue määruse raportööriks. See oli niivõrd oluline ja mulle erialaselt väga lähedane asi, et ma ei saanud kuidagi «ei» öelda. Niisiis pikenes minu äratulek umbes aasta võrra ja see oli piisavalt pikk aeg, et end sellest Euroopa-hasardist sujuvalt lahti võtta. Teisalt oli töö e-privaatsuse raportiga väga intensiivne ning sisaldas ka parasjagu palju kirgi ja võitlust. Nüüd sai see tehtud: viimane päev, mil ma Stras­bourgis olin, oligi see päev, kui minu raportit täis­kogus hääletati. See justkui pani asjale väga konkreetse punkti. Üks lause sai läbi ja tekkis hea võimalus uut alustada. Nii et kokku võttes kujunes äratulek kuidagi loomulikuks. Aasta tagasi oleks mul kindlasti olnud märksa rohkem väljarebituse tunnet. Pealegi tulid Eestis kohalikud valimised peale ja koos nendega lootus midagi Tartu heaks ära teha.

Asko Tamme: tarvidus raamatukogu järele ei kao

Valimiste eel Tartu Postimehele antud erakondade kommentaarides raamatukogu uue maja ehitamise kohta oli paar asja, mis siiski – pärast kõiki aastaid ja tühjaläinud lootusi – kutsuvad esile peaaegu refleksiivse vastamisvajaduse. Esimese asjana peab nimetama, et tarvidus raamatukogu kui koha, kui avaliku, kõigile kättesaadava ruumi järele ei kao kuhugi. Inimesed muutuvad, raamatud muutuvad, luge­misharjumused muutuvad, aga vajadus, kui soovite, sund tutvuda maailmaga, käia inimeste hulgas, lugusid rääkida ja neid lugeda, õppida, ei kao kuhugi. Ja raamatukogu, mille olemise alus on peaaegu evangelistlik – tulgu kõik, kes tahavad ja kel vähegi asja on, tehku, mis neile meeldib, lugegu seda, mis huvitab – täidab seda vajadust. Järgmisena ettekujutus, et ülikooli raamatukogus võiks mingi surimuriga tekitada ressursi, mis pakub tõhusat avaliku ja laenuraamatukogu teenust – see lihtsalt ei ole nii, ei ole kunagi kuskil olnud. Üliõpilastega raamatukogus on nagu autodega liikluses. Nad täidavad kogu neile antud ruumi ja alati jääb puudugi.

Jarno Laur: Holmi naasmine

Holmi kvartali arhitektuurivõistluse tulemuste väljakuulutamine tähistab küll võistluse lõppu, aga tegelikult hoopis ühe suure protsessi algust. Tartu taastub enam kui 70 aastat tagasi peetud sõjast. Mitme põlvkonna jaoks ununenud kohanimed – Holm, samanimeline sild ja tänav, mitmed vanad tähthooned, hotellid Ankur ja Bellevue teiste hulgas – on taas meie ajaloolises teadvuses. Holmi taastamine pole muidugi omaette eesmärk, vaid seondub laiema sooviga koondada linnakeskusesse olulised teenused ja funktsioonid. Mäletatavasti näeb kesklinna üldplaneering ette riigi omandis olevale maale riigimaja, mis koondab valitsusasutuste kodanikega seotud teenused kesklinna. Võidutöö «Emajõgi», mille autorid on OÜ AB Ansambel arhitektid Toivo Tammik ja Veiko Vahtrik, sai žürii toetuse ennekõike hea kohatunnetuse ja Emajõe väärtustamise tõttu. Töö sisu: perimetraalne, suhteliselt suurte mahtudega lahendus, kus jõeäärsed majad on madalamad kui Narva maantee poolne hoonestus, tekitab head vaated ka tagumise rea hoonetele. Narva maantee äärde loob kavand hea linnalise tiheduse. Tähtis on, et jõe ääres säilib Jaapani kirssidega pargiosa, mis on kujunenud tartlaste lemmikpaigaks Holmi pargis. Nii on tajutud kõige suuremaid loodusväärtusi ja päikeselisim pargiosa jääb ka tulevikus pakkuma rohelust ja silmailu. Kogu jõeäärne lahendus on sümpaatselt (suur)linlik: välibassein, varikatus ja astmestik muudavad jõekalda pilkupüüdvaks ruumiks, kus saab aktiivselt puhata või ka lihtsalt olla. Jõeäärne väljak haakub seejuures ka kirsiaiaga. Töö meeldejäävaim osa on vaieldamatult jõe kohale projekteeritud konsoolvarikatus. Selle idee teostus võib muuta kogu ala linna uueks sümboliks või lisada Holmi nende ikooniliste vaadete hulka, kus seni on raekoda koos suudlevate tudengite skulptuuriga, ülikooli peahoone, toomkiriku varemed või Tigutorn ja Ahhaa keskus. Võidutöö eelis on kindlasti tema teostatavus. Lähtutud on kinnistu piiridest, mis loob võimaluse hoonestada ala krunthaaval eri etappidel. Ometi ei ole võitnud kavand siiski veatu. Ennekõike on probleem selles, et pole arvestatud endise Holmi tänava suunaga. Kavandis on küll (Uus-)Holmi tänav, kuid see lookleb lingtänavana läbi kvartali, algab Narva maanteest ja suubub taas Narva maanteele. Perspektiivset Holmi silda ei ole võidukavandis ette nähtud, ehkki seda on ilmselt võimalik lisada. Positiivsena on tajutud üht praegust peamist jalgsikäigu suunda, mistõttu on läbi kvartali viidud diagonaaltänav Kaarsillast riigimaja (Annelinna) poole. Väljapakutud kasutusotstarbed erinevad üldplaneeringus kavandatust ning võidutööga jätkamise eeltingimus maaomanike poolt oli jääda üldplaneeringu lahenduse juurde selliselt, et Holmi tänava joonest Võidu silla poole jääksid avalikud funktsioonid (riigimaja) ning Raatuse tänava poole ärifunktsioonid. Parkimine on kogu kvartali ulatuses kavandatud maa alla, mis võimaldab hoonestust tihendada, kuid liiklusskeem vajab edasi töötamist, sest kogu maa-alune maailm on kavandatud ühe, Narva maantee saarel asuva sissesõiduga.

Marju Lauristin: meie ühiskond on vanade inimeste suhtes ikkagi väga karm. Ma ütleks isegi julm

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin (77) kavatseb sügisel naasta europarlamendist Tartusse. Ta tahab ülikoolilinnas ajada nii digiasja kui ka eakate asja. Miks te tahate Brüsselist ära tulla? Ma ei ütleks nii, et ma tahan ära tulla. Tegelikult on Brüssel olnud mulle niivõrd huvitav kogemus. Olen saanud teha asju, mis on mulle endale olulised ja huvitavad. Aga ma olen valiku ees. Brüssel lõpeb ära ka niikuinii. (Euroopa Parlamendi valimised on 2019. – Toim.) On valik, kas tulla aktiivselt tagasi koju kaasa lööma või katsuda see Brüsseli viimane aeg n-ö ära kannatada. Vaimselt ja sisuliselt on mulle Brüssel väga meeltmööda, aga puhtfüüsiliselt muutub sõitmine järjest raskemaks, iga kuuga, mis sa vanemaks saad. Kuna Brüsselis hakkavad lähenema järgmised valimised, siis üha enam mõtlevad saadikud sisulise tegevuse asemel, kuidas teha kampaaniat. Ja see ei paku mulle vähematki huvi. Meil on Tartus praegu hea meeskond, me tahame teha Tartust ikkagi Eesti parima linna. Olles suur Tartu patrioot, on see mulle kena positiivne viimane väljakutse. Teie tunnete end ju nagu kala vees kõigil poliitika tasandeil – nii Euroopas, Eestis kui kohalikus poliitikas, ning omal ajal veel ka Nõukogude Liidu lagundamises. Minu jaoks poliitika ei ole ju amet. Minu amet on olla ülikoolis teadlane ja õppejõud. Professor olen ma surmani ja see annab ka tegelikult poliitikas olles suure vabaduse. Mul ei ole kunagi olnud tunnet, et ma teen poliitikas karjääri. Teil on mingi plaan olemas, mida Tartu volikogus ära teha? Muidugi on. Esiteks hakkab ülikool välja arendama oma digikeskust või digivõimekust. Muidugi, Tallinnas on tehnikaülikool ja Jaak Aaviksoo pingutab seal, et Tallinnast saaks infotehnoloogia arengu keskus. Aga Tartu väga suur eelis on see, et meil saab neid uusi võimalusi rakendada läbi mitme eriala. On arstiteaduskond, haridus, geenitehnoloogia. Me võiksime Tartu kujundada välja digiühiskonna arengu Euroopa tasemel kompetentsikeskuseks. Mul on väga suur lootus, et Tartu saab sellega uue hingamise, ka oma majanduslikus arengus. Sinna tahan kindlasti panustada ja ma usun, et Tartus on mul selles palju liitlasi.

Heljo Pikhof: Rail Baltic ei tohi pidurdada Eesti-sisese raudtee arendamist

Rail Balticu varjus ei tohiks jääda unarusse kohaliku raudrteevõrgustiku arendamine, leiab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon liige Helfo Pikhof. “Euroopat ühendav Rail Baltic ei tohi tõmmata pidurit Eestit siduva raudteevõrgustiku arendamisele, mis tähendab jätkuvat vajadust muuta kiiremaks ka meie piirkondlikud rongiliinid,“ sõnas Tartust valitud parlamendiliige Heljo Pikhof. Valitsuse hiljutine otsus anda 15 miljonit eurot Tartu-Tallinn ja 17 miljonit eurot Narva-Tallinn raudteel kiiruste tõstmiseks on Pikhofi sõnul möödapääsmatu otsus Eesti ühendamiseks, piirkondade võimaluste kasvatamiseks ja ääremaastumise vältimiseks. Praegu on sõiduaeg Tartu-Tallinn liinil umbes kaks tundi, pärast täiendavaid taristuinvesteeringuid aga tund ja 52 minutit, kui kasutada lõpp- või alguspunktina pealinna Balti jaama ning tund ja 45 minutit, kui Ülemiste jaama.

Tõnu Ints: vaatame, kas minust saab kesktormaja või väravavaht

Tartu linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni juht Tõnu Ints ennustab, et sügisesed valimised kujunevad äärmiselt tasavägiseks, sest oma osa ihkavad ka valimisliidud. Tõnu Ints, olete linnavolikogus olnud 15 aastat. Seega võiks teid kohalikus poliitikas juba veteraniks tituleerida. Võib nii öelda küll. Kogemust juba on. Ometi olete paljudele tartlastele olnud suhteliselt nähtamatu. Kohaliku poliitikaga on ju nii, et see pole ühegi inimese, välja arvatud linnavalitsuse liikmed, põhitöö. Seda tehakse oma põhitegevuse kõrvalt. Võime öelda, et suures osas on see vabatahtlik tegevus, kui sa tahad linna asjades kaasa rääkida ja silma peal hoida. Valdav osa ajast kulub ikka põhitöö peale. Ka ajaleheveergudel ja sotsiaaldemokraatide blogis te ülemäära tihti oma seisukohti ei avalda. No on ikka ette tulnud … Aga jah, erakonna siselistis, kus arutelud toimuvad, seal küll mitte. Mis on teie poliitiline ambitsioon? Arvan, et praegusel etapil on minu poliitiline ambitsioon olla hea linnavolikogu liige. Järgmistel valimistel hästi ja edukalt kandideerida ning hoida sotsiaaldemokraatide mainet Tartus kõrgel.

Heljo Pikhof: Konkursi korras lasteaeda tööle. Püüdmatu unelm?

President Kersti Kaljulaid viskas õhku mõtte, et koolieelikuile tuleks lasteaias emakeele kõrval selgeks õpetada veel teinegi keel. Selles loos on tõtt: lapsed haaravad kõike ju lennult. Ajakirjanik Jaan Martinson läks oma arvamises konkreetsemaks: see teine keel peaks olema vene keel, sest inglise keel tuleb praegusajal iseenesest. Selle peale puhkes eri keelte vajalikkuse ja väärtuse üle käre arutelu, mis on sumbunud oma mõttetusse. Alushariduse kõige suurem probleem on hoopis muus. Meil napib noori ja nooremapoolseid lasteaiaõpetajaid ning peamine põhjus on väike töötasu. Liiati erineb keskmine palk paikkonniti ligi 2,4 korda (nii on see 2015. aasta täisandmete põhjal). Mõelgem: milline kõrgelt haritud õpetaja läheb lasteaeda tööle, kus omavalitsus maksab talle suurt südant ja suurt pinget nõudva töö eest vähem kui 500 eurot kuus? Õhust, armastusest ja missioonitundest aastakümneid lapsi kantseldanud ning koolitanud õpetajad lähevad aga riburada pensionile, ilma et noori peale kasvaks. Elame juba pikki aastaid oludes, kus praegustelegi nõuetele vastava alushariduse andmine võimalikult hästi ja võimalikult paljudele koolieelikutele eeldab lasteaednikelt suisa kangelasmeelt. Ilma teatud taseme teadmiste ja sotsiaalsete oskusteta, jah, ka väärtuste ja hingehariduseta ei ole laps kooliküps. Tartu on veerandi tublimate omavalitsuste seas, kus lasteaiaõpetajale makstakse enam kui 80 protsenti kooliõpetaja alampalgast. (Alammäärast räägime nüüd seetõttu, et keskmine selgub alles tagantjärele.)

Toomas Jürgenstein: venekeelsetele lastele eesti keele õpetamist ja teisi konflikte saab lahendada ka mõistlikult ja läbi dialoogi

See aasta tuleb kevad teisiti, Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti Tsiteeritud Henrik Visnapuu luuletust on loetud ja lauldud erinevate mõtete ja tunnetega. Tänavu võivad need värsid viia mõtted looduse puhkemisega hilja peale jäänud kevadele, Eesti Vabariigiga seotud sajandale aastaringile või siis poliitilistele tõmbetuultele Eesti poliitmaastikul. Kampaania avapauk sügisesteks kohalikeks valimisteks on ammu antud ning küsimus, kuidas endale võimalikult soodus algseis saavutada, on igas erakonnas aktuaalne. Poliittehnoloogia aabitsatõde kinnitab, et valimistel on edukad need, kes suudavad valijaid puudutava konflikti või konfliktid paremini üles leida ja sõnastada. Edasi süvendatakse seda konflikti äärmuseni kuni lõpus jääb alles kaks peamist vastandpoolt, kelle vahel justnagu valida tuleks. Reeglina ei kujune mõistlikku kompromissi otsivad jõud siin valijatele arvestatavateks alternatiivideks. Esimesi konfliktide „tulistamisi“ kohalikeks valimisteks on juba mõni aeg tagasi tehtud, on nendeks siis püüd vastandada valimisliidud erakondadele, vene koolide eestikeelseteks muutmise pooldajad ja vastased, laulupeo repertuaar, püüd Rail Balticu teemat oma erakonnale kaaperdada jne.

Allan Aksiim: Delta hoone võimalused ehk Lõhkugem seinad inimeste peades

  Tartu ülikool rajab Narva maanteele uue IT õppe- ja teadushoone Delta. Millele tasuks selle sisemuse planeerimisel tähelepanu pöörata? Kust oleks mõistlik võtta eeskuju? Mida räägib muu maailma kogemus?Tartu ülikooli 2019. aasta sügiseks valmiv uus õppehoone Delta on võimalus heastada ülikooli varasemad ruumiplaneerimise eksimused ning soodustada koostööd mitte ainult teadusvaldkondade, vaid ka linna ja ettevõtlusega.Enne kui nende väidete tagamaade juurde tulla, tasub korra mõelda, kuidas tekib innovatsioon, mis see on ning kellele ja kuidas on see kasulik. Innovatsiooni taga nähakse tihti uue väärtuse loomist – olgu see tehnoloogiline, majanduslik või sotsiaalne –, kombineerides vanu lähenemisviise ja tehnoloogiaid või luues täiesti uusi. Ega asjata toeta tulevikku vaatavad valitsused heldelt teaduse baasrahastust ning teadlaste ja ettevõtjate läbikäimist. Lõppeks tuleneb innovatsioonist ka väärtusloome nii majanduskasvu kui ka uute ja paremate teenustena. Innovatsiooniloome ise tähendab üha enam, et eri taustaga inimesed vahetavad ideid silmast silma kohtudes. Üksikute geeniuste aeg on ammu läbi ning suured muutused ettevõtluses, teaduses ja poliitilises sfääris on pea eranditult tiimitöö tulemus. Edukad on eriti need tiimid, mille liikmete teadmised, oskused ja vaated täiendavad üksteist.