Category Archives: Määratlemata

Toomas Jürgenstein: eksitusele ei järgne poomist

Lugesin Kenno Põltsami karmi reaktsiooni erakonna Eesti 200 eestlasi-venelasi algul eristavale ja siis kokkuviivale plakatiaktsioonile («Piinlik, Eesti 200» TPM 10.2). Kindlasti oli esiletoodud kriitikas ka õigustatud väiteid, kuid kujundlikult öeldes arvan ma, et pärast ühe erakonna eksimusi ei tohiks üldistavat hukkamõistupedaali päris põhja vajutada. Ma ei kahtle selles, et Eesti 200 plakatiakt- sioon oli ebaõnnestunud. Näen eelkõige kahte suurt küsitavust. Esiteks, poolikut sõnumit võib välja anda siis, kui suudad kontrollida sõnumi teist poolt. Toon näite oma erialalt usundiõpetusest. Igas religioonis on äärmusi ja nende tutvustus on osa õppeprogrammist. Äärmus ei jää aga domineerima, sest seda tasakaalustavad religioonide pealiinide käsitlus ja kogu õppetöö kriitiline ja avatud foon. Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti ja vene kogukonna lahusust rõhutav pool ning sellele päev hiljem lahendust pakkunud sõnum tervikuks seotakse. Pigem hakkasid kogukondade eraldatust rõhutanud plakatid elama oma elu. Ma arvan, see polnud pahatahtlikkus, kuid kindlasti läbimõtlematus, kogenematus ja liigne poliittehnoloogia usaldamine. Teiseks, ma kipun kahtlema, kas kahe kogukonna eraldatuse teema oli nii peidetud, et seda pidi šokiplakatitega võimendama. Sel alal tegutseti, noorte inimeste hoiakud muutusid, teemat käsitleti laialdaselt, nt «Eesti inimarengu aruanne 2016/2017» jne. Vähemalt mu tuttavate hinnangul lõid need plakatid valusalt inimesi, kes siiani olid püüdnud kogukondade vahel sildu rajada, ühtsest haridusest rääkida jne. Erakondliku tähelepanu saamiseks pole hoolimatus inimeste vastu kunagi hea ja õigustatud. Eesti 200 plakatite puhul ei olnud garantiid, et eesti ja vene kogukonna lahusust rõhutav pool ning sellele päev hiljem lahendust pakkunud sõnum tervikuks seotakse. Ka teised erakonnad on kasutanud küsitavaid plakateid. Ma pole sugugi kindel, kas Eesti 200 plakatid olid millegipoolest vastuvõtmatumad kui poolteist kuud varem Toompeal ränderaamistikuvastasel meeleavaldusel kantud võllapuu ning oma südametunnistust jälgivaid inimesi reeturiteks tembeldavad ja reeturitele reeturi palka nõudvad plakatid. Kindlasti teevad vigu kõik erakonnad. Sotsiaaldemokraadina võin julgelt kinnitada, et meie viga oli, et me ei suutnud selgitada ränderaamistikku ja sellega seondavat temaatikat piisavalt selgelt ja arusaadavalt. Filosoofilise alusena olen eksimise teemal suuresti nõus kirikuisa Aurelius Augustinuse (354–430) hinnanguga, et inimlik on eksida, kuid kuratliku kõrkuse tõttu eksitusse jääda. Nii olen kokku võttes väga rahul, et olen eksiva erakonna liige. Oma ekslikkust tunnistav erakond ei kaldu äärmustesse, võtab oma väärtusi tõsiselt ning on kirglik ka keskteel olevat seisukohtade kaitsmisel.

Gea Kangilaski: Seksuaalharidusest Eesti koolides

Kristi Helme Eesti Päevalehest uuris Gea Kangilaski käest seksuaalkasvatuse kohta Eesti koolides. Artiklit saab lugeda siin Siin on kokkuvõtteks artikli põhilised küsimused: Kuidas võib jääda rahule seksuaalkasvatusega Eesti koolides? Kas on vist nii, et 90ndatest alates on tehtud ära kiiresti suur töö ning näiteks teismeliste raseduste osas on Eestis neid lausa vähem kui väga palju aastakümneid korralikumat seksuaalkasvatust andnud Rootsis? Kui teadlikud meie lapsed/noored neil teemadel on? WHO andmeil on Eesti koolide ja ka lasteaedade seksuaalkasvatuse tase kindlasti regiooni parimaid, see on üldiselt kõigile kättesaadav, teadvustatud, läbivalt õppekavas. See väljendub selgelt ka oluliste näitajate kiires muutuses viimase paarikümne aasta jooksul (teismeliste raseduste arv ja suguhaigustesse nakatumine on kiiresti vähenenud, teadlikkus kondoomi ja kontratseptiivide kasutamisest kõrge). Meil on, millega rahul olla. See ei tähenda, et Eestis ei oleks probleeme. Näiteks tuleks meil pöörata rohkem tähelepanu kiusuõhkonna ja seksuaalvägivalla ennetusele, samuti õpetajakoolitusele antud valdkonnas. Vägivald ja kahjulikud soostereotüübid on jätkuvalt probleemiks ka Eesti noorte seas. Meie probleem on ka varasemate põlvkondade seksuaalhariduse puudulikkus, nende lapsed on praegu koolis või sinna peagi jõudmas ning kodust seetõttu tihti piisavalt tuge ei saa. Kooli ja kodu koostöö, teineteisemõistmine on aga väga oluline. Vanemaharidus ja täiskasvanukoolitus oleks kindlasti oluline valdkond, kuhu lisaressurssi panna (ka viimasest TAI uuringust tuleb näiteks selgelt välja, et kondoomi kasutamise teadlikkus juhusuhetes on madal just 40. eluaastale lähenevate inimeste seas). Mida saaks paremini eesti koolides selles vallas teha? Kas jagub üldse õpetajaid kõikidesse koolidesse, kes sellistel teemadel vabalt noortega kõnelda suudavad? Meil on küllalt head õppekavad, aga napib pädevaid õpetajaid, samuti ei pöörata praegu veel õpetajakoolituses piisavalt tähelepanu alustavate õpetajate seksuaalhariduslikule ettevalmistusele. Paljud koolid teadvustavad probleemi ja kutsuvad koolidesse eksperdid seda valdkonda lastega käsitlema, kuid tase on ebaühtlane, see sõltub kooli ja KOV teadlikkusest ja rahalistest vahenditest. Näiteks Tallinna koolides korraldab koostöös KOViga seksuaalkasvatuse andmist Eesti Seksuaaltervise Liit, seetõttu teame me hästi, mida siin noored teavad, kui hea on nende ligipääs seksuaalharidusele, kuid meil puudub sama hea ülevaade Eesti kooli kohta tervikuna. On tehtud nii sketše kui kõikvõimalikke humoorikaid numbreid sel teemal, et justkui pole õpe piisavalt elulähedane. Milline õigupoolest on õpe hetkel Eesti koolides? (lõpetasin ise nii ammu kooli, et enam eriti ei mäletagi, kuigi 90ndate lõpus oli tund ikka tunniplaanis:) Seksuaalharidus on siiski Eesti koolis veel ebaühtlane, väga palju sõltub koolijuhist ja konkreetsest õpetajast, tema enda teadmistest, võimalikest eelarvamustest ja suhtumisest. Seksuaalharidusele ligipääs on üks inimõigusi, see on vajalik selleks, et noored ja hilisemad täiskasvanud suudaksid ja oskaksid luua vastutustundlikke, rahuldustpakkuvaid ja teise osapoolega arvestavaid seksuaal- ja kiindumussuhteid. Mulle tundub, et me ehk veel liiga vähe tähtsustame seksuaalkasvatuses rõõmu, mida võivad rahuldustpakkuvad suhted inimesele anda, liig tihti keskendutakse haiguste ja raseduse ennetamisele ja perekonnaloomele, eelkõige laste saamise aspektist (mis noorele inimesele jääb niimoodi ehk kaugeks teemaks). Oluline oleks käsitleda näiteks ka teemasid, mis puutuvad mõlema osapoole entusiastlikku nõusolekusse, sellesse, kuidas omavahel neist teemadest rääkida, pornograafia levikusse ja mõjusse, soo- ja seksuaalsuhete ning stereotüüpide mõjusse ühiskonnas jpm. Ses mõttes on algatused, nagu “Kuidas öelda jah?” kindlasti väga vajalikud, juhtides tähelepanu sellele, mis noortele tegelikult probleemiks on. See on ka põhjus, miks seda algatust ESTL (Eesti Seksuaaltervise Liit) poolt toetasime.

Heljo Pikhof: teeme elluastuja tee tasasemaks

Jaaninädalal peeti sotsiaalteadlaste, pankurite ja noorteühenduste kaasarääkimisel ühe uudse algatuse arutelu: kuidas riigi toel luua igale lapsele tulevikufond, et tal oleks lihtsam iseseisvat elu alustada. Kui noor inimene saab gümnaasiumi lõputunnistuse kätte, liiati heade tulemustega, on kõik teed talle valla. Kas ikka on? Noorel võib ju siht selge olla ja ka kõrgkool võtab ta valitud erialale vastu, ent … Praxise uuringu järgi on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse omandamise kulud 359 eurot kuus, kolme aasta peale teeb see kokku 9700 eurot. Õppelaenu nõnda palju ei anta, ka maksimumsumma puhul jääb puudu veel 4000 eurot. Ja muidugi tuleb laen hiljem tagasi maksta, protsentidega. Säästusid – erinevalt pensionärist – koolilõpetajal ei ole. Kui pere ei jaksa õppimist (piisavalt) toetada, ei jää noorel muud üle kui minna tööle. Algul võib tal tükk tegemist olla, et leida sobiv tööots – kogemusi ju ei ole. Kui asjad edenevad, võib aga osaajatööst saada täisamet. Ka noor ja söakas inimene ei ole igiliikur, pärast päevatööd on temagi teinekord liialt väsinud, et usinasti koolitarkust taga nõuda.

Tule ja tee head – Punase nina päev

Heljo Pikhof: kõrghariduse üheks kesksemaks väljakutseks on rivaalitsemise lõpetamine

Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimehe Heljo Pikhofi kinnitusel on Eesti kõrghariduse üheks kesksemaks väljakutseks rivaalitsemise lõpetamine, mis nõuab märksa suuremat ülikoolidevahelist koostööd ja dubleerivate erialade vähendamist. “Olukorras, kus lähiaastatel lõpetab gümnaasiumi varasemast vähem noori ja tudengite arv kahaneb veelgi, vajab meie ülikoolimaastik hädasti tarku valikuid. Kuidagi ei saa mõistlikuks pidada seda, et näiteks juriste koolitatakse kolmes ülikoolis,” ütles Pikhof pärast parlamendi kultuurikomisjoni istungit, kus käsitleti koos rektoritega ülikoolide vastutusvaldkondasid ja nende ettepanekuid aastateks 2019-2021, vahendas BNS.

Toomas Jürgenstein: Kiri kadunud valijale

Tere! Hea sotside valija! Viimasel küsitlusel oli SDE toetusprotsent 6 ning hakkasin mõtlema, kuhu Sa kadunud oled. Peaaegu oleksin hakanud ümisema laulu „Truudusetu Juulia“, millele naistebänd Naised Köögis luuletas juurde ka meessoo nõrkusi avava variandi „Süüdimatu Julius“. Aga siis tuli mõistus koju, sest see oleks tähendanud enda asemel Sinust vigade otsimist. Tegelikult on vähene suhtlemine ja seletamine üks meie kontaktide lõdvenemise hädasid küll. Ma ei pea siin silmas mõningate eelnõude üksikasju ja detaile, loomulikult tuleb ka neile tähelepanu pöörata, vaid sotside üldisemaid põhimõtteid ja neist tulenevate otsuste ja käitumismustrite seletusi.

Mida arvate puidurafineerimistehase rajamisest Tartu lähistele? Vastavad Tartu linnavolikogu liikmed:

Gea Kangilaski Tartu inimesena ma ei saa puidurafineerimistehast siia Tartu lähistele Emajõe äärde lubada. Mitte nii suures mahus ja mitte seni kavatsetud reostus-koormusega Emajõele. Tehast ei ole võimalik rajada nii, et sellel ei oleks negatiivseid keskkonnamõjusid ning Emajõgi on juba praegu halva vee kvaliteediga. On oluline tunnistada, et investori huvi ei saa olla Tartu majandushuvi ja seda pole tingimata ka kõigi investorite huvide summa. Tartu on ülikoolilinn ja selle ressurss on ajud. Kaheldav on, et Tartu huvidest ülesõit on riigi huvi.   Jarno Laur Arvan, et kui vaadata neid aspekte, mida me juba täna teame, siis ei ole ühe nii olulise mõjuga tehase rajamine Tartu lähistel Emajõest ülesvoolu kuigi tark tegu. Me teame, et vesi voolab ikkagi kindlas suunas ja meil ei ole täna absoluutselt kindlaid tehnoloogiaid, mis välistaksid keskkonda kahjustavad rikked. Tehase jaoks sobiliku koha leidmisel peame selgelt vaatama, millised on reaalsed mõjud keskkonnale, linnale ja ümbritsevale kogukonnale. Arvan, et see koht on leitav.   Arvamused ilmusid 20.03.2018 Est-For teemalehes, Tartu Postimehe lisana

Tartu linnavolikogu sotside fraktsioon: nõuame Tartu linna kaasamist tselluloositehase eriplaneeringu väljatöötamiseks!

Täna esitatakse Tartu volikogule Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste ja linnakodanike pöördumine Tartu lähistele plaanitava tselluloositehase asjus. Sotside fraktsiooni esimees Gea Kangilaski arvates on vajalik linna sõnaõiguslik kaasamine tselluloositehase riikliku eriplaneeringu väljatöötamiseks: “Peame kodanike muret põhjendatuks. Kuna tehase eriplaneeringul on just Tartule väga suur mõju, nõuab SDE fraktsioon, et linn kaasataks sellesse protsessi ametlikult. Tartu linn peab võimaldama oma kodanikele osalust linna puudutavais olulistes küsimustes ja seda kohustust ei ole võimalik täita, kui meil ei ole planeeringuarutelus sõnaõigust. Teeme ettepaneku, et Tartu volikogu sellise seisukohaga Vabariigi Valitsuse poole pöörduks.”

Anname endast parima ka alanud 2018 aastal!

Tartu sotsiaaldemokraatide ettepanekud Tartu linna 2018. aasta eelarvesse

SDE fraktsioon Tartu Linnavolikogus esitas 11. detsembril parandusettepanekud Tartu linna 2018. aasta eelarve eelnõule.  Peame oluliseks: Säilitada lapsevanema poolt kaetava lasteaiatasu 2017. aasta  tasemel ehk 64,5 eurot kuus; Suurendada koolieelsete lasteasutuste tööjõukulusid 224 784 euro võrra, et tagada vahendid kvalifitseeritud lasteaiaõpetajate töötasu alammäära tõstmiseks 1000 euroni; Suurendada koolieelsete lasteasutuste tööjõukulusid 200 000 euro võrra, et oleks võimalik luua lasteaia direktorite käsutuses olev nö palgavahendite puhver võimaldamaks rakendada tulemusjuhtimist vastavalt iga konkreetse lasteasutuse vajadustele; Kesklinna tänavaruumi jalakäijasõbralikuks muutmiseks Ülikooli tn rekonstrueerimist lõigus Vallikraavi-Lossi; Linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ruumide kaasajastamist. Seetõttu tuleks lisada Arhitektuuri- ja ehituse osakonna eelarvesse 60 000 eurot Kesklinna kultuurikeskuse arenduskuludeks: ruumiprogrammi koostamiseks, arhitektuurikonkursi ettevalmistamiseks  ja preemiateks; Vähendada hooldustasusid Tartu Hooldekodus, et vähendada hooldekodu elanike perede arvestatavat rahalist koormust; Kaasava eelarve osa suurendada 2019. aasta eelarve koostamisel 200 000 euroni ja ühe kaasava eelarve objekti  maksumuse ülemmäära 100 000 euroni; Suurendada üksikisiku tulumaksu laekumist 3 200 000 euro võrra; Tuua välja eraldi tabelina Tähtvere valla suuremad kuluartiklid, et lihtsustada Tähtvere valla elanikel eelarve lugemist.