Heljo Pikhof: meie inimesed – võrdsed ja vähem võrdsed

Tartu toidupanga vabatahtlikud teavad ilma igasugu statistikatagi, kes on suurimas hädas. Kui veel paar-kolm aastat tagasi oli toiduabi järel käijate seas rohkesti lastega emasid-isasid, siis nüüd torkavad silma eakamad inimesed.

Meie majandusel läheb hästi, inimestel samuti. Rõõmu sellest, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem, väljendas ka president Kersti Kaljulaid oma aastavahetustervituses. Mulle teeb kõige rohkem rõõmu see, et – nagu statistikaameti värsked andmed näitavad – laste absoluutne vaesus on viimastel aastatel kolaki! lausa kolm korda kukkunud.

Hea osa sellesse on andnud lapsetoetuste suurendamine, mis sotsiaaldemokraatide valitsuses olles on mõne aastaga tõusnud 19 eurolt 60 eurole ka pere esimese ja teise lapse kohta. Alates kolmandast lapsest on see aga 100 eurot kuus. Lisaks seadsime sisse ka 300-eurose toetuse kolme- ja enamalapselisele perele. Meie taotlus on jätkata lapsetoetuste tõstmist kuni 100 euroni kuus ka esimese ja teise lapse eest ning maksta kutse- või ülikoolis õppivale noorele toetust kuni 21. eluaastani.

Ükski laps ei tohiks sündimata jääda ainult sellepärast, et perel pole majanduslikku kindlustunnet, ega tohi ka lasterikkus tuua endaga kaasa pere vaesusse langemist. Statistika näitab ka, et mullu sündis meie peredesse kolmandaid lapsi rekordiliselt palju, usku toimetulekusse lisas omalt poolt riigi perepoliitika.

Järgmisena tuleb hajutada liig paljude perede hirm, et ehk ei suuda nad anda mitmele-setmele lapsele piisavalt head haridust. Meil on tasuta kooliharidus, isegi ülikool. Aga lasteaed, võta näpust, see haridussüsteemi lahutamatu osa ja paljus kogu õpiteekonnale aluse rajaja, on tasuline. See on ebaõiglane seda enam, et nii lasteaia kohatasu kui söögiraha suurus erinevad paikkonniti parajalt palju. Ka lasteaia peab muutma lapsele priiks, et ükski laps ei jääks alusharidusest ilma lihtsalt sellepärast, et ta vanematel napib raha.

Jah, meie inimeste sissetulekud kasvavad, aga suureneb ka ebavõrdsus ja suhteline vaesus. See on meie väiksust silmas pidades üsna sünge suundumus. Pole ju kellelegi saladus, et sissetulekute kasvu statistikanäitajad lööb üles Tallinna-Harju linnriik, kusjuures tooni ei anna siin sugugi mitte Maxima poeketi äraaetud kassapidajad.

Ka lasteaia peab muutma lapsele priiks, et ükski laps ei jääks alusharidusest ilma lihtsalt sellepärast, et ta vanematel napib raha.

Olen lugenud spekulatsioone, et maailma kaheksal miljardäril on kokku sama palju vara kui poolel inimkonnal. Seega on meie «edasipüüdlikel», kelle «karistamise» eest Reformierakond jälle kord oma valimisüritusel ühiskonda hoiatas, pikk tee veel minna. Olgu sul aga mammonat palju tahes, see on antud kohapealseks kasutamiseks: kaasa siit ilmast midagi ei vii.

Ei mõista me aga kasvanud heaolus oma tahtmistele kuidagi piiri panna. Toidu­kraamgi rändab poest – pärast mõningast kodukülmikus laagerdumist – liiga sageli otse prügikonteinerisse. Ometi on neid, kes seda väga vajaksid. Ostukihku saab ju ka muudmoodi maandada, näiteks toidupangale annetades.

Tartu toidupanga vabatahtlikud teavad ilma igasuguse statistikatagi, kes on suurimas hädas. Kui veel paar-kolm aastat tagasi oli toiduabi järel käijate seas rohkesti lastega emasid-isasid, siis nüüd torkavad silma eakamad inimesed. Ja tõesti, 65-aastaste ja vanemate hulgas suurenes suhtelise vaesuse määr tunamullu märkimisväärselt: 41,2 protsendilt 47,5 protsendi peale. Vähe lohutust pakub neile majandusanalüütikute seletus, et vaesusepiirist veidi kõrgemal olnud elanike sissetulek suurenes aeglasemalt kui piir ise. Sest hinnakasv on Eestis teist aastat järjest 3,4 protsenti – mullu euroala kiireim –, mida enim mõjutas kodukulude tõus. Kõvasti kallinesid elekter, tahkekütused, soojusenergia, gaas. Piiri peal kõndijate pea kogu raha kulubki just eluaseme, toidu ja esmatarbekaupade peale.

Lõviosa ainult pensionist elavatest eakatest mahub lahedasti ka materiaalse ilmajäetuse kategooriasse. Põhivajaduste mõõdikuid on üheksa, kui kolm vajadust on katmata, oledki sees. Ootamatuteks väljaminekuteks raha ei ole, rääkimata siis kord aastas nädalasest puhkusest kodust eemal, autost pole eladeski unistada osatud. Hea, kui saaks jupphaavalgi kommunaalmaksete võlga vähemaks. Täispangast lahutab paljusid pensionäre iidamast-aadamast pesumasin, teler ja nuppudega telefon, mis ehku peal töötavad, kui neid ilusti paluda.

Sotsiaaldemokraatide ammu välja mõeldud malli järgi peaks esiteks suurendama pensioni baasosa saja euro võrra, sedasi annaks indekseerimine nelja aastaga keskmiseks vanaduspensioniks 700 eurot.

Üksi elava pensionäri korra aastas makstavast 115-eurosest toetusest, mille sisse seadsime, reisiraha just ei korja, aga korraks asi seegi. Et pensione on vaja tõsta, on valimiste eel ühtäkki aru saanud kõik erakonnad ja lahti läinud suisa enampakkumine. Meie sellega kaasa ei lähe.

Sotsiaaldemokraatide ammu välja mõeldud malli järgi peaks esiteks suurendama pensioni baasosa saja euro võrra, sedasi annaks indekseerimine nelja aastaga keskmiseks vanaduspensioniks 700 eurot. See aitaks edasi ka väikese pensioni saajaid, neidki, kes pole kuldses keskeas endale (uut) töökohta leidnud ja on läinud ennetähtaegse, s.o kärbitud pensioni peale. Kuulda on, et praeguses teravas tööjõupuuduses minevat üle 50-aastased inimesed uuesti hinda, aga paraku on nii mõnegi jaoks liiga hilja.

Paindlikke töövorme ja täiendõpet eakamate tarvis on ometigi vaja soodustada, rääkimata siis kõikvõimalike (kodu)hooldusteenuste välja arendamisest riigi ja omavalitsuste koostöös. See laseks vanemal inimesel elada omas kodus võimalikult kaua. Eakatelt võetav tasu ei tohi aga olla suurem kui 20 protsenti igakuisest sissetulekust. Kes kodus enam toime ei tule, sellele tuleb tagada hooldekodu koht – omaenese pensionist, riigi ja omavalitsuse toel. See on väärikuse küsimus, keegi ei taha ju omastel koormaks kaelas olla.

Eakatest veelgi kehvemini läheb üksikvanematel. Pärast aastatepikkust pusklemist lõime lõpuks elatisabifondi, mis kogub ja maksab elatist välja nendele lastele, kelle teine vanem oma kohustusi ei täida. Ka sada eurot, mis laekub iga kuu avansina, on paljudele kergenduseks. Oleme ju kuulnud jutte, et lapsevanem kaob väljamaale või laseb palga sõbra kontole kanda, et ei peaks oma lapsele elatist maksma.

Tõsi, elatisabifondist saavad hõlpu ainult need, kes on kohtu kaudu teiselt poolelt lapse elatisraha välja nõudnud. On aga neidki, kes ei jaksa kohtuuksi kulutada, kelle valulävi on selleks liialt madal või on otsustanudki oma lapse(d) ise üles kasvatada. Vaevalt ka, et üksikisa – toome võrdõiguslikkuse huvides just selle näite –, kellele kohus on pere lapsed kasvatada jätnud, läheb psühhoterroristist eksabikaasalt kohtusse alimente küsima. Ta on pööraselt rõõmus, et saab viimaks lastega rahus olla.

Lapsetoetuste tõus on hea igale üksikvanemaga leibkonnale, nagu seegi, kui vanem vabastatakse lasteaiatasu ja toiduraha maksmisest. Tasuta haridus – otsast lõpuni – leevendab pisutki sotsiaalset ebavõrdsust.

Väikese riigi ja rahvana oleme suurtest hapramad. Meil ei ole ajaloolist tugevusvaru, nagu on sõnastanud Marju Lauristin. Sestap ei tohi me ühtki oma inimest poolele teele maha jätta. Osa kulusid – nende eest, kes ise veel või enam enda eest seista ei suuda – tuleb ühiskonnal katta ühiselt. Iga inimene on kuldaväärt.

See sissekande postitati kategooriasse Määratlemata. Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>