Heljo Pikhof: tõele tuleb silma vaadata

Tõsiasja, et meie rahvastik vananeb, ei saa kuidagi seletada lähenevate valimistega. Ega ka sotsiaaldemokraatide tahtmisega ettevõtlike inimeste suure vaevaga teenitud raha ümber jagada, et (vanematele) valijatele mett moka peale määrida – nagu mitmed oponendid on meedias väitnud.

Samuti pakub vähe lohutust teadmine, et sündimus langeb ja eakaid saab aina rohkem kõikjal Vanas Maailmas.

Vähe sellest, et Eesti rahvastik vananeb kiiremini kui mujal Euroopas, meil käib sellega kaasas ka vanemaealiste vaesumine. Juba mitmendat korda juhib sellele tähelepanu Euroopa Komisjoni iga-aastane raport: vaesuspiirile langevate üle 65-aastaste eakate osakaal – 41,4 protsenti – on meil Euroopa Liidu keskmisest (18,3 protsenti) enam kui kaks korda suurem.

Ühiskonna hool tuleb suunata sellele, kuidas –  mitte „kas“ – suurendada inimeste sotsiaalset kindlustatust. Kõige rohkem on raha juurde vaja pensionisüsteemi, pikaajalistesse hooldusteenustesse ja ka töövõimetushüvitisteks.

Euroopa Komisjoni faktipõhist raportit on raske kahtlustada „klassiviha“ õhutamises, mida reformierakonna parlamendifraktsiooni esimees sotsiaaldemokraatidele süüks paneb. Koguni reformierakond ise – värske liidri Kaja Kallase suu läbi – on sunnitud tunnistama vajadust leida vahendeid pensionide ja toetuste tõstmiseks.

Ei saa eitada, et erakorraline pensionitõus – räägitud on 100 eurost – tooks eakatele leevendust, seda paraku vaid korraks. Asi ise on põhimõttelisem. Sissetulek pensionieas suhtena keskmisse palka on meil lihtsalt liiga väike – ka siis, kui see ei muutu lähitulevikus kehvemaks. Kui absoluutarvudest rääkida, siis ega eurosidki saa vanainimene kätte nõnda palju, et ei peaks iga senti näppude vahel veeretama. Tõsi, pärast tänavust indekseerimist tõusis keskmine vanaduspension umbes 440 euroni. Tuhanded aga peavad hoopis vähemaga toime tulema, sest jutt on ainult vanaduspensionist (pensioniliike on muidki) ning keskmine näitaja võtab teadagi arvesse ka 4000 euro suurusi eripensione.

Pelgalt iluravist ei piisa


Ei ole vist ilmas asja, mida ei saaks absurdiks ajada. Sotsiaaldemokraate süüdistatakse soovis vaat et kõik vanurid hooldekodusse ära paigutada. Ometi teame ju hästi, et kroonuasutusse minek on inimese jaoks see tagumine võimalus. Oleme sellest ka korduvalt rääkinud, et eelisarendada tuleb koduhooldust, isikliku abistamise teenust, sotsiaaltransporti, kodust õendusabi jne, teenuseid, mis aitavad inimesel omas kodus või lähedaste juures hakkama saada. Riik ja omavalitsused peavad siin tuntavaks toeks olema – ka selle tarvis, et koduteenuste hind kokku ei ületaks 20 protsenti pensionist kuus.

Kõige viimane väljapääs – ja ühiskonna jaoks ka kõige kallim – on hoida inimest õendusabihaiglas või hooldekodus. Et hooldekodukohti ei jätku või pole omastel lihtsalt raha, et selle eest maksta, on suur ja vahel ka põhjendamatu nõudlus haiglaravi järele. Ühelt poolt on omaosalus siin väiksem, teisalt aga võib abivajaja abist hoopis ilma jääda, kui haiglast koju kirjutatakse. Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne tuleb tihedamalt suhtlema saada, praegu lonkab süsteem kahte jalga.

Mitte üksnes meie, vaid ka Euroopa Komisjoni asjatundjad on eraldi alla kriipsutanud hooldekodude alarahastatust, kohtade nappust ja hinnataseme suhet keskmisse pensioni. Alumises otsas ületab hooldekodu kuuhind kaks korda, ülemises otsas koguni kolm korda keskmist vanaduspensioni. Sotsid on seisukohal, et ka hooldekodus elades peaks inimesele kätte jääma vähemalt 10 protsenti tema pensionist.
Vajadus hooldekodu teenuse järele on aga lausa karjuv, nõnda et isegi 1200-eurosed kohad saavad enne täis, kui asutus ise uksed lahti teeb. Mis omakorda toonitab lõhet rikkamate ja vaesemate vahel, ja kihistumine meil ainult kinnistub ja süveneb. Kellel ei ole raha, et oma lähedasele hooldamist osta, see jäägu ise koju, millega mõistagi süvendab perekonna vaesust – ja töökäte nappust turul. Seda, kuidas on teenitud esimene miljon – olgu siis rublades, kroonides või eurodes – ei ole meie riigis, kus valitseb edukultus, kombeks küsida. Pigemini peetakse äpuks neid, kelle väärtushinnangud ei ole lubanud võõrast võtta ühegi riigikorra ajal.

Ehkki see pole kellelegi saladus, kõige vähem veel poliitikutele, on eakate järeleaitamine – nüüd, kui lastega pered on saanud hõlpu – kerkinud sotsiaalpoliitika suurimaks väljakutseks. See mõjutab kogu riigi tulevikku.

Tuletagem meelde meie rahvastikutrendi: kui 2016. aastal oli 65-aastase ja vanema inimese kohta Eestis 3,2 tööealist inimest, siis aastaks 2040 on see arv langenud 1,9 peale. Pole meie eakate süü, et neil ei ole olnud võimalust endale kuldset vanaduspõlve kindlustada nagu pika demokraatiatraditsiooniga lääneriikides. Kedagi ei jäeta maha ka muutuste tuules, on meie ilmavaate üks alustalasid.

Kui 40 protsendi pensionäride sissetulekud langevad suhtelise vaesuse näitajatelt absoluutsesse vaesusesse, peab riik nagunii lausaliselt toetusi juurde maksma.
Seega – meie pensionisüsteem nõuab lisaraha, nõuab uuendamist. Iluravist siin ei piisa.
Mis muid võimalusi meil ongi? Või pürgime nende riikide esirinda, kes seadustavad eutanaasia?

 

Avaldatud osaliselt Postimehes 12.08.2018

See sissekande postitati kategooriasse Arvamusartiklid märksõnadega , , , . Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>