Kui kõik eurooplased hüppavad Peipsi järve

Viimastel päevadel Eesti poliitikas kuumaks teemaks olnud libakontod ja nendelt väljastatavad libauudised tekitavad küsimuse, missugune haridus kaitseb sellise manipuleerimise eest kõige paremini. Mulle näib, et selleks võiks olla vabadusel ja vastutustundlikel valikuvõimalustel põhineva hariduskeskkonna loomine.

Üheltpoolt raamistab esimeses lõigus kirjeldatud lähenemist haridusele 19. sajandi ameerika kirjaniku ja filosoofi Ralph Waldo Emersoni (1803 – 1882) liialdatud ent võluv ütlus, et ainus õige viis haridust anda on õpetada laps lugema ja siis rahule jätta. Teiselt poolt meie pedagoogikaklassiku Johannes Käisi (1885 – 1950) poolt kirja pandud uue kooli kümme käsku, olulisemad neist: 3. Ole vaba, uuri, katsu järele 7. Aita kogu klassi ja 10. Tee nii palju kooli heaks kui suudad. Järgnevalt püüangi näidata, kuidas heade raamatute lugemine ja haridusvabadus aitavad vältida nii mõndagi täna levinud eksitust.

Mäletan, kuidas ma kord noorena olen lahendanud ülesannet, et kui kõik Euroopa inimesed läheksid Peipsi järve, kui palju järve pind kerkiks? Ülesande lahenduseks vajalikud andmed olid tekstis olemas, kuid vastusest tuleb meelde vaid see, et Peipsi oleks kerkinud üllatavalt vähe. Mõeldes täna kulutulena levivatele libauudistele võib juba niisuguse ülesande esitamine kätkeda teatud  ohtu – näiteks tekitatakse tõlgendus, et migrantide hordid ongi  Peipsi poole liikumas.

Eelmises lõigus kirjeldatud ülesanne meenus mulle siis, kui lugesin sotsiaalmeedias hirmutamisi Eestisse saabuvast seitsmest miljonist migrandist. Kahtlemata on inimeste ränne tänapäeval probleem, kuid sõnum seitsmest miljonist saabujast on absurd ja sellist absurdset uudist on jaganud paljud, teiste hulgas ka näiteks EKREsse kuuluv riigikogu liige. Ränderaamistiku ümber kestnud vaidluste taustal on selge, et on erakondi, kellele igasugune ebamäärasus ja hirm, mis migratsiooniga seostub, on kasulik. Samas on selle hirmu üleskütmine või ka eksimuste korrigeerimata jätmine tõsine eksimus terve mõistuse vastu.

Mitmekesises ja kiiresti muutuvas maailmas, mis tahes-tahtmata sisendab ebakindlust, on tervet elutunnetust raske säilitada. Natuke aitab siin tõesti heade raamatute lugemine, tõstaksin siin esile Hans Roslingilt eelmisel aastal ilmunud „Faktitäiust“, mis üsna kiiresti ka eesti keelde tõlgiti.  Raamatut arvustanud Mihkel Kunnus on soovitanud:  „Eriti sobiv oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest“ (Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale“ ERR 06.09. 2018). Mõeldes seitsme miljoni migrandiga hirmutamisele tsiteeriksin Roslingit (sama tsitaadi toob välja ka Kunnus): “Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid” (lk 217).

Teiseks peatuksin haridusvabadusel. Sellega seoses meenus EKRE arupärimine Tallinna kooliõpilaste osalemise kohta Sõpruse kinos 17. ja 18. detsembril programmi “Klassiga kinno” raames linastunud dokumentaalfilmi “Kapist välja” seanssidel ning koolides seksuaalvähemusi tutvustavate tegevuste kohta.  Haridusamet esitas EKRE küsimused koolijuhtidele, kelles taolised küsimused pehmelt öeldes hämmingut tekitasid. Küllap oli hämmingu põhjuseks üheltpoolt asjaolu, et poliittasandil pole vabas ühiskonnas hariduse sisu üldjuhul aktiivselt mõjutada püütud. Seda enam, et tänaseks laekunud vastusest on selgunud, et filmi külastus oli õpilastele vabatahtlik. Teisalt võib tagantjärele imestust tekitada ka asjaolu, et Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti linnaosa esikandidaadiks riigikogu valimistel on EKREl erootikakirjanik, kelle erinevatest seksuaalpraktikatest kubisevate teoste mõju noortele tundub erakonna külmaks jätvat.

Eelmise lõigu viimane lause oli muidugi iroonia. Tulles tagasi õppetöö juurde, siis keerukate probleemide puhul on erinevate seisukohtadega tutvumine ning nende põhjal oma vaate kujundamine hariduses ülioluline. See on avatud õppimine, mis on lahutamatult seotud vabaduse, loomingu ja kunstiga.  On ju kogu meie inimeseks olemise kujunemisel mänginud olulist rolli loovus ja kunst ning püüdes koolide vabadust otsustada õpilastele arengukeskkonna üle kitsendada, on toimetamine inimeseks olemise aluste kallal.

Karin Bojs kirjutab oma ülipõnevas raamatus „Minu Euroopa perekond viimased 54000 aastat“ (Varrak 2018), et  inimese kui liigi ühtehoidmise ja vastupidamise kujunemisel omas suurt tähelepanu looming ja kunst. Švaabimaalt leitud koopamaalid, figuurid ja lindude tiivakontidest valmistatud flöödid viitavad paljude uurijate arvates just inimese paljude vaimsete võimete puhkemisele. Teema seondub ka poliitikaga, Tübingeni ülikooli arheoloogiaprofessor Nicholas Conrad peab neist leide inimkonna vaimses arengus nii oluliseks, et tema arvates võiks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kanda kaela ümber  Švaabimaa mägedest leitud lopsaka naisfiguuri Hohle Felsi Venuse koopiat (lk 47-49).

Kindlasti kerkib valimiskampaania jooksul veel mitmeid kaheldava väärtusega sõnumeid ja tegusid. Heade raamatute lugemine aitab neid analüüsida ning selguse saades nii mõnedki neist prügikasti lennutada.

 

See sissekande postitati kategooriasse Määratlemata. Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>