Asko Tamme: Tselluloositehas?

Millalgi 2017. a. varakevadel hakkasid ringlema kuuldused hiiglaslikust puidukeemiatehasest, mida Tartu lähedale kavandatavat. Sellele, kes väga hoolega vastavat inforuumi ei jälginud, kinnitasid esmaseid kuuldusi EstFor Investi infoüritused maikuus Maaülikoolis ja Tartu Ülikoolis. Käisin Supilinna Seltsile saabunud kutsega ülikooli esitlusel vanas kliinikumi sünnitusmajas, ja mis selgus?

Tõepoolest, kavandatakse tehast. Tehas toodab aastas 700 000 tonni tselluloosi, milleks kasutataks ära praegu Soome ja Rootsi eksporditav madalakvaliteediline (paberi)puit, tehase ehitus läheb maksma miljard eurot, ta tõstab Eesti SKP-d 1,5%; tegemist saab olema kõrgtehnoloogilise (uue põlvkonna) ettevõttega, tehase kohana nähakse Suur-Emajõe lähemat ümbrust – aga see pole probleem, sest kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat, mis tähendab seda, et saastet praktiliselt pole.

Kõike seda esitati viimse detailini lihvitud suhtekorraldusraamistikus: ülikooli kohtumist juhtis Hannes Rumm, ette olid valmistatud kaunid animatsioonid „valgeks kullaks“ muutuvast „rohelisest kullast“, kasutati rakendusuuringute keskuse CentAR tehtud majandusanalüüsi, kõik oli üdini optimistlik ja positiivne. Küsimusele “kellel seda hulka tselluloosi vaja on?” vastati üldiselt: Hiina ja internetikaubandus. Kogu esitluse arvatavasti kõige kasutatum sõna oli ‘väärtus’: väärindamine, lisaväärtus, väärtusahel, väärikas kasutus, väärtuslik materjal jne. Jätka lugemist

Jätkub

Gea Kangilaski: Võimuliit õõnestab Tartu demokraatiat

Tartu linna uude põhimäärusse kavandab Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon hulga muudatusi, mis summutavad opositsiooni häält, vähendavad volinike õigusi ja kindlustavad oravate võimu.

Uut põhimäärust on vaja Tähtvere valla Tartuga liitmise tõttu, kuid võimuliit plaanib muuta volikogu töö põhimõtteid, tehes näo, et need on vaid kosmeetilised parandused.

Kas tõesti on 14 päeva linnavalitsusele liiga lühike aeg voliniku küsimusele vastata? Kelle huve teenib see, et arupärimise saab edaspidi esitada ainult volikogu istungil kohapeal, mitte aga kirjalikult enne volikogu istungit? Nii tekib viivitusi vastuste saamisel – suvekuudel venib vastamine halvemal juhul sügisesse. Samuti takistab volinike tööd ka kavatsus infotunnid ära jätta. Edaspidi linnavalitsusele operatiivselt küsimusi esitada ei saa. Need muudatused summutavad opositsiooni tööd ja volikogu saalis toimuvat diskussiooni. Jätka lugemist

Jätkub

Toomas Jürgenstein: Kiri kadunud valijale

Tere!

Hea sotside valija! Viimasel küsitlusel oli SDE toetusprotsent 6 ning hakkasin mõtlema, kuhu Sa kadunud oled. Peaaegu oleksin hakanud ümisema laulu „Truudusetu Juulia“, millele naistebänd Naised Köögis luuletas juurde ka meessoo nõrkusi avava variandi „Süüdimatu Julius“. Aga siis tuli mõistus koju, sest see oleks tähendanud enda asemel Sinust vigade otsimist.

Tegelikult on vähene suhtlemine ja seletamine üks meie kontaktide lõdvenemise hädasid küll. Ma ei pea siin silmas mõningate eelnõude üksikasju ja detaile, loomulikult tuleb ka neile tähelepanu pöörata, vaid sotside üldisemaid põhimõtteid ja neist tulenevate otsuste ja käitumismustrite seletusi. Jätka lugemist

Jätkub

Mida arvate puidurafineerimistehase rajamisest Tartu lähistele? Vastavad Tartu linnavolikogu liikmed:

Gea Kangilaski

Tartu inimesena ma ei saa puidurafineerimistehast siia Tartu lähistele Emajõe äärde lubada. Mitte nii suures mahus ja mitte seni kavatsetud reostus-koormusega Emajõele. Tehast ei ole võimalik rajada nii, et sellel ei oleks negatiivseid keskkonnamõjusid ning Emajõgi on juba praegu halva vee kvaliteediga.

On oluline tunnistada, et investori huvi ei saa olla Tartu majandushuvi ja seda pole tingimata ka kõigi investorite huvide summa. Tartu on ülikoolilinn ja selle ressurss on ajud. Kaheldav on, et Tartu huvidest ülesõit on riigi huvi.

 

Jarno Laur

Arvan, et kui vaadata neid aspekte, mida me juba täna teame, siis ei ole ühe nii olulise mõjuga tehase rajamine Tartu lähistel Emajõest ülesvoolu kuigi tark tegu. Me teame, et vesi voolab ikkagi kindlas suunas ja meil ei ole täna absoluutselt kindlaid tehnoloogiaid, mis välistaksid keskkonda kahjustavad rikked.

Tehase jaoks sobiliku koha leidmisel peame selgelt vaatama, millised on reaalsed mõjud keskkonnale, linnale ja ümbritsevale kogukonnale. Arvan, et see koht on leitav.

 

Arvamused ilmusid 20.03.2018 Est-For teemalehes, Tartu Postimehe lisana

Jätkub

Jarno Laur: Milleks uurida tselluloositehase mõju erinevust Kärknas või Vorbusel?

Tartu volikogu otsust nõuda riigi eriplaneeringu protsessi lõpetamist tõrjus vastutavate ministrite ja arendajate ühisrinne väitega, et enne uuringuid ei ole teada, kas nimetatud tehases üldse on negatiivset mõju looduskeskkonnale ja Tartule. Iseenesest võiks ju selle lähenemisega nõustuda, kuid ettevaatlikuks teeb see, et tegu pole tavapärase planeeringuga.

Riigi eriplaneeringu protseduur on tõepoolest loodud olema n-ö tulemuslik. Mäletatavasti kavandati see planeeringuliik just eriti tähtsate riiklike objektide rajamiseks, mis kippusid alatasa kohalike protestide või tülika protseduuri tõttu venima. Ehk nagu ütles Tartu volikogu kuluaaris üks Eesti planeerimisguru: see on menetlus, kus järgmise ukse avanedes eelmine sulgub ja linki sel seespool pole. Ehk iga järgmine samm viib paratamatult lähemale olukorrale, kus tagasipöördumine nullseisu muutub võimatuks.

On loogiline, et riik, mille sõjaväel on vaja harjutusplatse ja laskepolügoone või mis kavandab energia tarnekindluse suurendamiseks rajada suuri elektri- või gaasivõrke, loob planeeringumenetluse, kus üldised riiklikud huvid kohaliku otsustuse üle prevaleerivad. See on legitiimne ja tõhus, kuid selle menetluse kasutamine peab olema ka samavõrra harv ja eriliselt põhjendatud.

Kas erafirma soov rajada tehas või ka valitsuse soov väärindada puitu senisest enam ja kasvatada seeläbi riigi konkurentsivõimet on võrreldav riiklike huvidega, milleks eriplaneeringu võimalus esialgu loodi? Ma julgen selles sügavalt kahelda.

Kahtlusi süvendab see, et planeeringuprotsessis on algusest saati edasi liigutud pooltõdede ja valega. Nii väidab riigihalduse minister Jaak Aab, et «hetkel ei ole langetatud ühtegi otsust, mis määraks, kas ja kuhu kavandatav tselluloositehas üldse tuleb». Tartu volikogu ees öeldi, et tehase asukoht selgitatakse välja mingi erilise uurimismetoodikaga alles 2019. aasta suveks.

Jätka lugemist

Jätkub

Lauristin: tselluloositehase eriplaneeringu tühistamises valitseb konsensus

Tartu sotsiaaldemokraatide juhatuse liige Marju Lauristin ütles kolmapäevase erakorralise linnavolikogu istungi eel, et ülikoolilinna fraktsioonide ühine seisukoht on, et tselluloositehase riiklik eriplaneering tuleb lõpetada ning alustada uut.

Lauristini sõnul teeb talle heameelt, et seda seisukohta toetab ka sotsiaaldemokraatide keskjuhatus, kus sel teemal olevat olnud tuline vaidlus.

“Saime oma erakonna toetuse. Kui Tartu selle otsuse teeb, olen kindel, et meie ministrid valitsuses mõistavad otsuse tagamaid ja aitavad sellele kaasa, et eriplaneeringut tuleks muuta,” ütles Lauristin ERR-ile.

“Ega teda tegelikult muuta ei saa. See tuleks tühistada ja uuesti teha, seepärast, et praegu on ta seadnud juba kõik kohapiirangud ja probleemid ise tekitanud,” lisas ta.

SDE teatas teisipäeval pressiteates, et erakonna juhatuse üksmeelne seisukoht oli, et käimasoleva eriplaneeringuga edasi liikumiseks ei piisa vaid keskkonna- ja majandusmõjude uuringutest.

Lisaks tuleb juhatuse hinnangul põhjalikult analüüsida ka kavandatava suurprojekti sotsiaalkultuurilist mõju nii konkreetsele tehase asukohale kui ülikoolilinnale Tartule.

“Need mõjuanalüüsid tuleb teha ning kui see eeldab tänase eriplaneeringu muutmist, tuleb nii ka toimida,” sõnastas erakond seisukoha, millele Tartu sotsiaaldemokraadid Lauristini sõnul nüüd toetuvad.

Lauristin ütles, et praeguse info põhjal peaks Tartu volikogu tegema kolmapäevasel erakorralisel istungil, millest ERR.ee teeb otseülekande, konsensusliku otsuse.

“Tartu linna volikogu kõik fraktsioonid on seisukohal, et selle eriplaneeringuga ei tasu edasi minna. See planeering tuleb lõpetada või tühistada ja hakata otsast peale,” selgitas Lauristin otsuse-eelnõu sisu.

Lauristini sõnul on eriplaneeringu häda ja viletsus selles, et see paneb tegelikult kitsalt paika, et kavandatava tehase asukoht on Emajõe kaldal Tartumaal.

“Tegijate teine nõue on see, et tehas oleks ka raudteele lähedal. Neid raudteele lähedasi punkte pole rohkem kui kaks ja mõlemad on Tartule ja Emajõele liiga lähedal,” selgitas ta.

Lauristin loetles vastuseisu põhjustena välja, et heitvesi läheb kõik Emajõkke ja Tartu inimesed kardavad, et Emajõe kvaliteet saab tugevasti kahjustatud ja koos sellega ka Peipsi. “Teadlased, kellega fraktsioon on kohtunud, ütlevad, et seda fosforireostust ei ole võimalik vältida ega vähendada. ”

Teine aspekt on Lauristini sõnul see, et Tartu kui ülikooli- ja teaduslinna seisukohalt on Tartu kogu areng suunatud rahvusvahelistumisele.

“Toome siia tipptasemel Euroopast ja mujalt teadlasi ja üliõpilasi. Tahame olla atraktiivne õppimiskoht kõikidele Eesti noortele, kuid otsustavat rolli mängib siin linnakeskkond. Et see oleks puhas ja looduslähedane,” põhjendas ta.

“Tehas paratamatult on seotud väga tugeva haisureostusega. Seda näitavad Soomest hangitud kogemused. Standardid lubavad praktiliselt 50 päeva aastas haisureostust. See ei ole ülikoolilinnale keskkonnana vastuvõetav,” lisas Lauristin.

Väljendi kohta – mitte minu tagahoovi – lausus Lauristin, et tuleb vahet teha, kus tõepoolest on tegemist tagahooviga ehk lokaalse projektiga, mida on võimalik ühest hoovist teise kujutada, ja kus on tegemist sellise ulatusega projektiga, mis hakkab mõjutama kogu Eesti keskkonda.

 

Artikkel avaldatud 6.03.2018 err.ee

Jätkub

Toomas Jürgenstein: tänu ei küsi poliitilist eelistust, tee õnnele vist küll

Eesti riigi loojate ja iseseisvuse taastajate hulgas on erineva ilmavaatega inimesi. Kas tunnistame eri maailmavaadete vajalikkust ka tänapäeva Eestis?

Riigikogu avaldas vabariigi aastapäeva eel tänu Eesti Vabariigi loojatele, kaitsjatele, hoidjatele ja taastajatele. Avalduse esitajate hulgas oli kõikide erakondade esindajaid, lõpphääletusel vastuhääli ei olnud.

Tõenäoliselt on inimesi, kellele tänu avaldati, lihtsam aduda, kui mõelda ühiskonna asemel mõnele väiksemale üksusele. Seepärast alustan meenutusega oma pikaajalisest töökohast Hugo Treffneri gümnaasiumis.  Jätka lugemist

Jätkub

Aastapäeva mõtisklus

Eelmises linnavolikogus lahendasime lasteaiakohtade nappuse, otsustasime teha korda kõik Tartu koolid, igal aastal ühe, astusime samme linna inimsõbralikumaks muutmisel, jalgratturid ja jalakäijad ei ununud autoliiklejate kõrval ära. On oluline, et mitte ükski suur linnaruumiline lahendus kesklinnas ei valmi enam ilma arhitektuurikonkursita. Ja kui mitu arhitektuuriauhinda Tartusse eelmisel aastal tuli!

Seisame selle eest, et lasteaia kohatasusid langetada, et need ei oleks siin enam Eesti kõrgeimad, otsime lahendusi paljulapseliste perede ja üksikvanemate toetamiseks lasteaiatasu maksmisel. Algklasside koolitoit on Tartus tasuta, aga linn võiks toetada ka lasteaialaste toitlustust. Oluline on aidata tartlasi, kel õlul raske hoolduskoormus, olgu eakate või puudega laste hooldamisel. Mida rohkem suudab linn pakkuda abi, mida inimestel tõesti vaja, seda õnnelikumad oleme me kõik. Jätka lugemist

Jätkub

Jürgenstein: loodan, et tänuavaldusel Eesti hüvanguks elanud inimestele on ka ühendav jõud

Sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein tõstis täna riigikogus peetud kõnes esile, et parlamendi tänuavaldus kõigile Eesti hüvanguks elanud inimestele ühtpidi ühendab erinevaid poliitilisi jõude, kuid teisalt loob igale erakonnale võimaluse rõhutada oma prioriteete. Jätka lugemist

Jätkub

Heljo Pikhof: hiigeltehase kahekiiruseline käsitlus

Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju.

Vägisi tundub, et võimaliku puidurafineerimistehase käsitlemiseks on ette antud kaks kiirust. Keskkonnakaitsjatele – nimekaile teadlastele nende seas –, tartlastele, muidu oma maa pärast muretsevatele kodanikele korratakse: teie arvamus on sündinud pelgalt emaotsioonide pinnalt, miks tahetakse väärt algatust juba eos maha tampida? Oodatagu ometi, kuni leitakse konsultant riigi eriplaneeringu koostamiseks, töötatakse välja lähteseisukohad ja keskkonnamõjude hindamise kava, asukoha kriteeriumid jne. Suurtehase täpsem plats ei saa selgeks enne tuleva aasta maid, eks siis vaatame.

Teisalt on nn miljarditehase arendajad, OÜ Est-For Invest ja tema kaasatud vägi, jõuliselt peale surumas oma tahet, liikumas seatud sihi poole. Ei ole miskit parata: iga uus päevavalgele kistud tõik lisab kahtlust, et tants käib Est-For Investi pilli järgi. Päris algusest peale.

«Tartu külje alla plaanitavast puidurafineerimistehasest» on räägitud mõnda aega kui teada-tuntud tõsiasjast. Küsigem: mis alusel? Aga ainult selle pärast, et arendaja on juba riigi eriplaneeringu eelleppes tingimused ette kirjutanud.

Ometi on suurtehasele piisava vooluvee hulgaga meil ka Pärnu ja Narva jõgi. Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju. Muid võimalusi aga ei kaalutudki, ehkki see on parima otsuse eeltingimus, mida nõuab ka Euroopa Liidu direktiiv.

Mitte et ma tahaks nüüd Tahma-Tooma naabrite ukse taha sokutada, kuid näiteks Narva jõe lähikond oleks tehase tarvis tükk maad parem paik, oskavad nii mõnedki teadlased ütelda. Vett on jões rohkem, jõgi suubub merre, mitte järve, õhusaaste hajuks mere kohal laiali, meritsi saab ka tooret hõlpsalt transportida ning võtta oleks põlevkivitööstusest vabanevaid töökäsi.

Tartu seevastu on kui kauss, mis kogub niigi kokku nii haisu kui tahkema õhusaaste.

Emajõgi on meil nagunii põdura tervisega ja Peipsi järve ohustab eutrofeerumine. Kui kokku lüüa Emajõe vesikonda viimasel ajal uputatud raha, mis veekogude ravimiseks ja Euroopa Liidu direktiivide täitmiseks kulutatud, saab tulemuseks küllap rohkem kui need märgilised miljard eurot. Ometi ei ole veekogud ikka veel piisavalt heas seisundis, igatahes mitte selleks, et võtta lisariske. Muide, juba mainitud eellepingus sai ka Emajõgi endale justkui imeväel puhta(ma)d paberid.

Edasi. Juba mullu kevadeks valmis investoritel plaanitava tehase majandusmõju uuring, mille tegi rakendusuuringute keskus CentAR. Võiks ju arvata, et see tähendab asjakohaste andmete kogumist ja objektiivset hindamist.

See aga ei olnud sedasorti töö. Uuringu oluliseks aluseks said intervjuud puidutööstuse ja metsamajanduse ekspertidega. Teadjameeste nimistus näpuga järge ajades ilmneb, et enamik neist on tehase investorid, teised – Est-For Investi kodulehe andmetel – nõustajad, kolmandad riigimetsa majandamise keskuse palgal.

Kui ka tegemist ei ole huvide konfliktiga, siis huvide põimumisega igatahes. Nii või teisiti, selle uuringu järgi mõjub tehas igati positiivselt, välja ei tooda mitte ainsatki varjukülge: ei mingit ohtu teistele puidukäitistele, pankrotist rääkimata, ka kala tuleb küllaga ja turism edeneb võimalikust haisust hoolimata. On see tõesti objektiivne pilt või – turundus?

Jätka lugemist

Jätkub