Riigikokku pürgiv ülikooli kantsler: Tallinn ei saa pahatihti Tartust aru

Ülemöödunud aasta suvest Tartu ülikooli kantsleri ametit pidanud ja nüüd sotsiaaldemokraatide nimekirja neljanda numbrina riigikokku kandideeriva Meelis Luha meelest ei ole tallinlased ja tartlased Eesti asjadest rääkides pahatihti samal lainel. Tartust tuleb rohkem rääkida, leiab ta.
Meelis Luht, te saite kantsleriks vähem kui poolteist aastat tagasi. See peaks olema prestiižne ja väljakutseist pakatav koht. Seepärast tundub teie pürgimine riigikokku üllatav. Miks te seda teete?
Olen suurema osa elust töötanud meediaga seotud ettevõtetes ja seetõttu on ühiskondlik elu – see, mis toimub riigis ja maailmas laiemalt – mulle alati korda läinud. Olen ülikoolist saati kuulunud niinimetatud aktiivi sekka.
Pealegi kandideerisin kantsleriks siis, kui rektor oli veel Volli Kalm, ja me leppisime temaga kokku ka esialgsed plaanid. Ühtlasi hindasin toona, nagu selliste elumuudatuse puhul ikka, kuivõrd ma meeskonda sobin. Kui Kalm ootamatult meie seast lahkus, tekkis minussegi tühi koht, mis on osaliselt siiani täitmata. Situatsioon ei saa paratamatult olla enam samasugune kui siis, mil me esimesi kokkuleppeid tegime.
Teisisõnu, te väidate, et ei saa praegu kantslerina teha päris seda, milles Volli Kalmuga kokku leppisite.
Võib ka nii öelda. Meil oli plaan kogu ülikooli struktuuri vaadata ühe tervikuna ja võidelda selle eest, et meil oleks ühtne ülikool, mitte neli väikest ülikooli ehk neli valdkonda koos keeruka tugistruktuuriga. Lisaks muudab olukorra keeruliseks see, kui sul on ühe aasta jooksul kolm ülemust. Kõik pole laabunud plaanitult.
Ühtlasi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et kantsler on ülikoolis rohkem administraator. Ta ei tegele kuigi palju maailmavaateliste või poliitiliste otsustega, tema asi on vaadata pigem seda, et tuled põleks ja arvutid töötaks. Mulle seevastu lähevad haridusküsimused väga korda: olen olnud pea kümme aastat Miina Härma gümnaasiumi hoolekogus, viimases otsas ka selle esimees ning palju kokku puutunud teistegi koolidega.
Täpsustame.
Kas saan õigesti aru, et te väga ei tahagi enam kantsler olla?
Ehkki diplomi järgi on mul kitsam eriala (turundus ja kaubandus – RR), olen ettevalmistuselt siiski pigem majandusteadlane. Kui ma Saksamaal õppisin, olid minu teemad seotud rahva- ja riigimajandusega. Seepärast, jah, tunnen, et saaksin oma teadmisi paremini rakendada, kui mul oleks teistsugune positsioon.
Aga praegu on mul tööleping ülikooliga ja oma töös ma kandideerimise tõttu mingeid järeleandmisi ei tee. Kui osutun valituks, lähen riigikokku.
Miks just sotsiaaldemokraatide nimekirjas? Erakonna liige te pole.
Alustasin oma erialast tööd ajakirjanikuna. Ajakirjaniku roll on kuulata kõik asjaosalised ära ja asuda võimaluse korral nõrgemate kaitsele.
Kui me 1990. aastatel lõime majandusmudeli, siis said valitud mängureeglid, mis aitasid riigil hästi käivituda. Aeg on edasi läinud, kuid oleme selles mudelis endiselt kinni, olgu siis jutt maksusüsteemist, eelarve printsiipidest või muust. Paraku maailm kihutab meil suure kiirusega eest ära, me ei kohane piisavalt kiiresti.
Nüüd peaksime tegelema rohkem sotsiaalsete väärtustega. Varaline jaotus, mis 1990. aastatel tekkis, on süvenenud: sinna, kuhu kapital siis liikus, on aina juurde voolanud ning mujal pigem vähemaks jäänud. Need, kes siis olid kehvas olukorras või on hiljem kehva olukorda sattunud, ei saa enam sealt välja. Selle pärast olengi sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
Ebavõrdsuse vähendamiseks on kaks võimalust: sa kas annad vaesematele vahendid, millega nad saavad omal jõul end rikkamatele järele rebida, või asud ühiskonnas jõukust jõuga ümber jagama. Sotse peetakse pigem teise lähenemise pooldajateks. Kuidas teie hoiakutega see arusaam klapib?
Arvan, et siin on tegu pigem nõukaajast pärit väärarusaamaga. Meil võideldakse endiselt kommunismitondiga, mis on hoopis midagi muud kui nüüdisaegne sotsiaaldemokraatlik ehk liberaalne ja võrdseid võimalusi soosiv maailmavaade.
Sotsiaaldemokraatia ei tähenda seda, et kelleltki võetakse midagi ära. Vaadake näiteks Rootsit. Seal ei võeta midagi ära, vaid panustatakse järjepidevusse ning ka väikeste tegijate – kaasa arvatud väiketalunike – arengusse.
Kui tahtsin Eestis talumajapidamisega algust teha ja läksin PRIA kontorisse, ei näinud ma seal tükk aega ühtegi inimest. Kui lõpuks üks kusagilt tagatoast välja ilmus ja ma talle oma plaani lahti rääkisin, ütles ta vaid ühe lause: siit ei saa te mitte midagi.
Mina tahaks küll seista selle eest, et väikeettevõtlust toetataks nii taristutoetuste, maksusoodustuste kui ka muude meetmetega.
Mind teeb murelikuks ka see, et regionaalarengust rääkides pannakse sageli Tallinn, Harjumaa ja Tartu ühte patta kui jõukad piirkonnad. Aga kui me vaatame majandust arvudes, siis luuakse pea kaks kolmandikku väärtusest Tallinna ringtee sees. Tartu loob Eesti majandusest kümme protsenti, mida on riigi suuruselt teise linna kohta selgelt liiga vähe. Tartut kiidetakse selle eest, et meil on Playtech ja teised IT-ettevõtted, mis ongi hea, aga tõsi on seegi, et nende loodud lisandväärtus rändab suuresti Eestist välja. Siin on järgmine küsimus, millega tuleks tegeleda: kuidas saaks riik aidata kaasa, et nutika töö tulemust jääks rohkem Eestisse. Mis puudutab Tartut, siis ei saa me endiselt üle ega ümber ühendusteedest. Selleks et majandus kosuks, on vaja korralikku maanteed. Töötasin kunagi Kroonpressi trükikojas ja mäletan hästi, kui suurt rolli mängis võistluses Tallinna Printalliga see, et meil oli kauba liigutamiseks vaja lisaks läbida 200 kilomeetrit üsna kehva maanteed.
Majandusteadlane Urmas Varblane ütles Tartu Postimehele, et Tartu tulevik on tume, kui me midagi teistmoodi ei tee. Kui juba Varblane nii ütleb, siis on see tõsine probleem. Jah, kui vaadata suuri ettevõtteid, millele Tartu toetub, siis ega neid meile eriti juurde tekkinud ei ole – on ikka Estiko, A. Le Coq, Kroonpress ja veel mõned. Rajatud on pigem kaubamaju, mis on lihtsa tulu teenimise kohad ega loo suurt lisandväärtust.
Siin haugatavad tallinlased nüüd vastu: ise te ju ei taha areneda, miljard eurot investeerida lubanud tselluloositehase mehed peksite suure hala saatel minema.
Me siin Tartus arvame, et Tallinn saab meist aru. Tegelikult ei saa, oleme võõrandunud. Kui vanasti sattusid inimesed siia kasvõi selleks, et Kuutsemäele suusatama minna, siis nüüd ei tee nad enam sedagi, sest neil on lihtsam ja odavam Austria mägedesse minna.
Tartust tuleb rohkem rääkida ja selgitada, et kõik lahendused ei ole mustvalged. Tselluloositehase puhul oli ju algusest peale näha, et neil inimestel endil pole seda miljardit kusagilt võtta, ehk vaid sada miljonit, kui nende avaldusi õigesti tõlgendasin. Ülejäänu pidanuks tulema väliskapitalist või laenust. Välisinvestoritel, kes pidanuks enamiku rahast tooma, poleks Tartu elukeskkonnast olnud sooja ega külma. Ja jutt sellest, et Tartu piirkonda jääb 600 inimese jagu lisandväärtust, ei vastanud tõele, sest suurem osa seda sorti tehase antavast väärtusest rännanuks mujale. See risk, mille me oleks oma keskkonnale asetanud, poleks olnud seda väärt. See polnud aus kaup ei üht- ega teistpidi.
Kantslerina te näete lähedalt, kuidas ülikool majanduslikult toime tuleb. Kust teie hinnangul kõrghariduse ja teaduse king kõige enam pitsitab?
Kõige suurem probleem on ikka palgad. Kui võrrelda teadlaste tasusid sellega, mida teenivad näiteks sama valdkonna IT-inimesed, kellest eespool juttu oli, siis on vahe tihti kahekordne, kui mitte suurem.
Eesti 200 tõi ootamatult valimiskampaaniasse sõna «segregatsioon». Ainus koht, kus lisaks Tallinnale ning Ida-Virumaale on põhjust eesti ja vene kogukonna eraldatusest rääkida, on Tartu. Kuivõrd teie siin probleemi näete?
Nii ja naa. Kui vaadata linnaosi, kus elavad peamiselt venekeelsed inimesed, siis on erinevus muu linnaruumiga tajutav. Samas ei ole eestlaste ja venelaste väärtushinnangutes olulisi erinevusi. Need, kes ei takerdu keelebarjääri, ei taju ka pinget. Tean venekeelseid lapsevanemaid, kes on teadlikult oma lapsed pannud eesti koolidesse ja eesti lasteaedadesse – isegi siis, kui nende endi integreeritus pole olnud parim. Suund on õige.
Ida-Virumaa on muidugi omaette teema. Nõukogudeaegne tööstus ja tugistruktuur on seal hävinud ja palju inimesi väärilise tööta. Seal aitab ainult uute töökohtade loomine.
2 KÜSIMUST
Tartu Postimehe ajakirjanikud on kokku leppinud, et küsivad valimisusutluste sarjas kõigilt intervjueeritavatelt ühtviisi kaks küsimust, mis puudutavad Tartu elujõudu ja Eesti kahe suurema keskuse ühendust.
Milliseid samme pakute selleks, et Tartu elanike arv oleks taas üle 100 000?
Tartust peab saama Eesti, mitte Lõuna-Eesti tõmbekeskus. Selleks peab Tartu olema Tallinnaga ja ülejäänud maailmaga väga hästi ühendatud.
Mis aja jooksul tuleks Tartu-Tallinna maantee 2 + 2-rajaliseks ehitada? Kust saada selleks raha?
7-10 aasta perspektiivis peaks see olema võimalik. Kui vaadata ka teiste erakondade tänavusi lubadusi, siis on kõik hakanud maanteedest rääkima ja seetõttu peaks olema võimalik kokkulepped saavutada. Et Eesti on praegu Euroopa Liidus kõige väiksema võlakoormaga, ei tohiks ka laenu võtmist välistada.
See sissekande postitati kategooriasse Määratlemata. Lisa otselink järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Tere e-posti aadress ei avaldata. Vajalikud väljad on märgitud: *

*


*

Kasutada saab järgmisi HTML märksõnu: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>