Tag Archives: haridus

Toomas Jürgenstein: kas Chuck Norris kaotaks lõpueksamid ning tooks Vasja eestikeelsesse klassi?

Viibisin möödunud nädalal ühe väga hea gümnaasiumi lõpupeol ja ei mäleta, et eelnevatel aastatel oleks õpetajate ringis olnud nii palju juttu haridusega seotud probleemidest. Suuremalt jaolt on see põhjustatud meedias ilmunud intrigeerivatest artiklitest, nagu Hannes Rummi mõte kooliaja lühendamisest või Hardo Pajula kartus lääne ülikoolide humanitaaria allakäigust. Ja kindlasti ka minister Mailis Repsi lühikese aja jooksul õhku visatud arvukatest ettepanekutest: kohustuslik õpe lasteaias, riiklikest põhikooli lõpueksamitest loobumine, kodutööde kaotamine jne. Ehk polegi paha, et nimetud teemad paisati ühiskonna ette suve hakul ja „poole rehkendusena“ ning nende sügavam kaemine ootab ees sügisperioodil. See pakub suveks mõtteainet ning võimalusi ettepandud rehkendused lõpuni teha – miks mitte erinevaid lahendusi välja pakkudes või mõnda rehkendust lootusetuks tunnistades.

Toomas Jürgenstein: kes tahab saada õpetajaks?

Pole saladus, et üks Eesti hariduse võtmeprobleeme on õpetajate järelkasv. Nägin hiljuti ise lähedalt, kui raske on meie hariduspealinnas Tartus leida eesti keele õpetajat. Teisalt on praegustest matemaatikaõpetajatest 300-l vanust üle 60, kuid aastas lisanduvate sama aine õpetajate arvu on enamasti võimalik lugeda ühe käe sõrmedel. Küllap peituvad põhjused nii palgas kui koormuses, kuid mulle tundub, et õpetaja autoriteet ühiskonnas ja ­pika ajaga kujunenud stereotüüpide muutmine on niisama olulised. Õpetajate järelkasvu probleemi on märgatud mujalgi. Näiteks juhtis USA haridusmõttekoja juht Marc Tucker mõni aasta tagasi tähelepanu asja­olule, et Eesti õpetajaskonna seis on pikas perspektiivis kõike muud kui roosiline. “Torkab silma tohutu naisõpetajate ülekaal, keskmine vanus on 48. Me külastasime kaht siinset õpetajakoolitust pakkuvat ülikooli. Mõlemas räägiti, et loodus- ja täppisteaduste vallas pole peaaegu üldse tudengikandidaate,” märkis Tucker. (“USA haridusekspert: Eesti õpetajaskond tundub olevat haihtumise veerel”, Novaator, 18.02.2015) Noorte üliõpilaste kesist huvi õpetajaameti vastu kinnitab 2016. aastal tehtud tudengite eluolu ­uuring.

Heljo Pikhof: tuge saavad nii erilised õpilased kui nende õpetajad

Kaasav haridus on meie koolikorralduse põhimõte juba 2010. aastast. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) järgi peab lapsel olema võimalus õppida kodulähedases koolis teiste omavanuste õpilaste seltsis.  See on mitmeti vajalik, osalt ka väärtuste küsimus: meie kõrval kasvab ja elab-töötab küllaga «ebastandardseid» inimesi, kes neist on keskmisest pikaldasem, kes andekam, kes vajab füüsilist abi. Sellele tuleb maast madalast silma vaadata ning elu-meluga harjuda tuleb ka erivajadustega lastel endil. Lõppeks – igaüks meist on eriline ja teistest erinev. Kuhu tõmmata piir? Hinnanguliselt kolm neljandikku hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastest käib juba praegu tavakoolis. Ja aasta-aastalt tuleb aiva juurde nii diagnoositud kui diagnoosimata eripäraga – ütleme siis ettearvamatu käitumisega – lapsi ja noori. Ligi kaheksa aasta kestel pole riik teinud ainsatki sammu vastu ei omavalitsustele – kes on valdavalt koolipidajad –, ei õpetajatele: vaadaku ise, kuis hakkama saavad. Koolides on kogu aeg olnud terav puudus tugispetsialistidest – eripedagoogid, psühholoogid, logopeedid –, kes lapse vajadusi märkaksid-mõistaksid ja oskaksid teda professionaalselt abistada. Õpetajad on aga niigi üle koormatud; samuti pole nad saanud süsteemset koolitust, mis aitaks neil õpetamise kõrvalt erivajadustega lapsi ka ohjes hoida. Väidetavalt vajab aga ümmarguselt kolmandik õpilaskonnast kooliaja jooksul kas ühel või teisel moel (õpi)tuge. Tegevustoetus läheb nüüd HEV-lapsega kaasa. Senise korra järgi ei olnud riigil selget kohustust koolipidajale erivajadustega laste eest tegevuskulu tasuda. Vähe sellest, mõni aasta tagasi keerati needki kraanid kinni, kust tugispetsialistidele sai pedagoogide palgarahast töötasu maksta. Läinud kolmapäeval vastu võetud PGSi muudatused astuvad nüüd hea mitu sammu koolisüsteemi tõhustamise poole. HEV-lapsele pannakse lisaks haridustoetusele (rahvasuus: pearaha) ka nn tegevustoetus kaasa. Mida suurem on lapse või noore õpitoe vajadus, seda rohkem nõuab see raha. Sestap on välja toodud eri raskusastmed: kellele õpilastest on vaja üldist tuge, kellele tõhustatud tuge, kellele erituge. Vastavalt sellele muutub ka rahastamise koefitsient. Võime ju rääkida tasemerühmast või osaajalisest individuaalõppest, mis viib koosõppesse tavaklassiga. Ent on ka neid, kes vajavad puudespetsiifilist õppekeskkonda, -metoodikat, -vahendeid; korrapärast tugispetsialistide abi, mis on lõimitud sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega Omavalitsustele antakse 23 miljonit eurot lisatoetust tõhustatud ja erituge vajavate laste õpetamiseks ja tugiteenuste rakendamiseks. Tunamullu maksid omavalitsused ise 10,4 miljonit eurot erispetsialistide palkamiseks kooli. Riigi toetus on sihtotstarbeline, siiski võib seda kasutada ka tugispetsialistide töötasu maksmiseks, ja pangem nüüd tähele – ainult tingimusel, et nende palk on võrdne vähemalt õpetaja palga alammääraga. See on selge sõnum: kooli on logopeedid-psühholoogid pikisilmi oodatud. Seaduses on hulk muidki meetmeid, mis püüavad väärtustada tugispetsialistide tööd. Nagu õpetajatele, on neilegi kavas hakata maksma lähtetoetust, ja mitte ainult maapiirkondades, vaid ka Tartus ja Tallinnas. Õpetajaile, ka tugi­­spetsialistidele, seatakse sisse riiklikud aasta- ja elutööpreemiad, mis on samas suurusjärgus sportlaste ja kultuuritöötajate auhindadega. Esimesed antakse välja tänavu sügisel õpetajate päeva paiku. Ka abiõpetaja ametikoht tuleb kooli tagasi. Meie koolmeistrid on korduvalt kurtnud, et tahaksid last aidata, aga ei saa täpselt aru, mida on ühele või teisele tarvis. See info muutub kättesaadavamaks. Eesti hariduse infosüsteemi kantakse senisest täpsemalt andmed selle kohta, mis teenuseid on lapsele vaja ja mida rakendatakse. Nii saab ka ministeerium jälgida, kas laps saab vajalikku tuge. Jutt ei ole mõistagi täielistest terviseandmetest ja lapsevanem peab selleks loa andma. Tahaksin ümber lükata ka ühe linnalegendi. Ehkki tuge vajavate õpilaste põhihariduse korraldus on kohalike omavalitsuste ülesanne, jätkab riik raskemate erivajadusega lastele mõeldud koolide ja kompetentsikeskuste pidamist. Paljudele on see hädavajalik. Suhtlesin just hiljaaegu ühe Emajõe kooli vaegnägijast kasvandikuga, kes on ülimalt tänulik hariduse eest, mis arvestas just tema vajadusi.

Toomas Jürgenstein: erakoolid on ja jäävad Eesti haridussüsteemi osaks

Sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein avaldas täna riigikogu kõnetoolist  heameelt selle üle, et lõpuks ometi sündis kompromiss erakoolide rahastamise osas, mis ühtlasi teenib haridusliku mitmekesisuse säilimist. „Erakoolid on Eesti haridusmaastiku osa ning lahendades erakoolide probleeme lahendame ka meie hariduse probleeme,“ ütles Jürgenstein täna parlamendi heakskiidu saanud seaduse kohta, mis võimaldab erakoolidel taotleda riigieelarvest tegevustoetust. Õpetajast poliitiku sõnul toetab seadus igati kohalike omavalitsuste ja erakoolide koostööd, mis juba toimib hästi Tartus, kus linn hoidis tänu sellele kokku ühe koolimaja ehitamise.

Heljo Pikhof: eelarve astub tugeva sammu harituma Eesti suunas

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Heljo Pikhof  tõstis riigikogus peetud kõnes esile, et 2018. aasta riigieelarve toob kaasa palgatõusu õpetajatele ja aitab kergitada ka lasteaiaõpetajate töötasusid. „Valitsusliidu üheks peamiseks tegevussuunaks on panustamine haridusse, mis kajastub selgelt ka eelarves,“ märkis Pikhof.  Tema sõnul tõuseb õpetajate miinimumpalk jaanuaris saja euro võrra, kerkides 1150 euroni kuus. Koos lisatasudega läheneb õpetajate keskmine palk uuel aastal umbes 1400 euroni. Tänu selle, et riik oma eelarvest omavalitsusi rohkem toetab, saavad uuel aastal palka juurde ka lasteaiaõpetajad. Lasteaiaõpetaja alampalk jõuab järgmisel aastal 85 protsendini üldhariduskooli õpetaja miinimumpalgast, rääkis Pikhof.

Karl Pütsepp: Noored, poliitika … ja Tartu

“Tuksata, noorus, kui maru, kui äike piitsana sähvata vanade üle! Tule ja tõuse kui kevadepäike, loomise rõõmuga sütita sule!” Nii kirjutas Gustav Suits tormisel 1905. aastal ilmunud luulekogus «Elu tuli». See oli aeg, kui meil polnud veel oma riiki ning kui eesti keele ja kultuuri ning inimeste tulevik ei näinud mitte hall, vaid must. Siis polnud noortel võimalust jääda kõrvaltvaatajaiks. Gustav Suitsu kaasaegsete noorte hulljulguseta poleks meil vaba riiki ega nõnda rikast kultuurilugu. Karta on, et aastal 2017 ei põle enamiku noorte tartlaste leek sama eredalt, ajad on vähem revolutsioonilised. Ometi on taas kasvamas noortes tahe tuleviku kujundamises kaasa rääkida.

Allan Aksiim: Delta hoone võimalused ehk Lõhkugem seinad inimeste peades

  Tartu ülikool rajab Narva maanteele uue IT õppe- ja teadushoone Delta. Millele tasuks selle sisemuse planeerimisel tähelepanu pöörata? Kust oleks mõistlik võtta eeskuju? Mida räägib muu maailma kogemus?Tartu ülikooli 2019. aasta sügiseks valmiv uus õppehoone Delta on võimalus heastada ülikooli varasemad ruumiplaneerimise eksimused ning soodustada koostööd mitte ainult teadusvaldkondade, vaid ka linna ja ettevõtlusega.Enne kui nende väidete tagamaade juurde tulla, tasub korra mõelda, kuidas tekib innovatsioon, mis see on ning kellele ja kuidas on see kasulik. Innovatsiooni taga nähakse tihti uue väärtuse loomist – olgu see tehnoloogiline, majanduslik või sotsiaalne –, kombineerides vanu lähenemisviise ja tehnoloogiaid või luues täiesti uusi. Ega asjata toeta tulevikku vaatavad valitsused heldelt teaduse baasrahastust ning teadlaste ja ettevõtjate läbikäimist. Lõppeks tuleneb innovatsioonist ka väärtusloome nii majanduskasvu kui ka uute ja paremate teenustena. Innovatsiooniloome ise tähendab üha enam, et eri taustaga inimesed vahetavad ideid silmast silma kohtudes. Üksikute geeniuste aeg on ammu läbi ning suured muutused ettevõtluses, teaduses ja poliitilises sfääris on pea eranditult tiimitöö tulemus. Edukad on eriti need tiimid, mille liikmete teadmised, oskused ja vaated täiendavad üksteist.

Toomas Jürgenstein: kuidas peaks õpetaja klassi ees oma maailmavaatega käituma?

Viimastel nädalatel on avalikkuse tähelepanu pälvinud ajalooõpetaja vallandamine Järva-Jaani Gümnaasiumis, mida erinevad osapooled on põhjendanud erinevalt.  Tahaksin vaadata seda poliitikas osaleva õpetaja perspektiivist, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja ja värske riigikogu liige Toomas Jürgenstein. Kindlasti ei taha ma võtta seisukohta vallandamise suhtes, siin peavad selguse tooma töövaidluskomisjon ja teised pädevad ametkonnad. Küll aga on seoses antud juhtumiga tõusnud arutatavaks teemaks ka laiemalt õpetajate osavõtt poliitikast ja selle kajastumine koolis. Kuna olen kümmekond aastat osalenud poliitikas ja samal ajal koolis õpetajana töötanud, siis püüan sellel teemal mõnda tähelepanekut väljatuua. Minu julgust antud teemal sõna võtta suurendab asjaolu, et paarkümmend aastat usundiõpetuse ja filosoofia õpetajana töötades olen pidanud mõtestama oma isikliku usu ja klassis käsitlevate religioossete teemade suhet.

Toomas Jürgenstein: Mõned mõtted söömisest koolis

Käesolevast aastast gümnaasiumisse laienenud koolilõuna toetus on toonud meediasse küsimuse, kuidas jaguneb riigi, linna ja õpilase vanemate panus koolilõuna eest tasumisel ning mida saaks selles vallas paremaks teha. Laiemalt vaadatuna seondub selle teemaga veel teisigi probleeme, näiteks küsimus koolides hommikupudru pakkumise võimalustest ja vajadustest. Küllap võib üsna kergesti silme ette manada koolilõuna ideaali: pikal vahetunnil on sööklas lahedalt kohti ning leti juurde astunud sportlik noormees palub kokatädidel taldrikusse kuhjate võimalikult palju liha ja kartuleid, järgnev õbluke tütarlaps teeb panuse pigem salatitele jne. Reaalsus on aga teine, enamasti tuleb söökla suurusest lähtuvalt pakkuda sööki mitmel vahetunnil, mis omakorda venitab  koolipäeva pikemaks, juba toidu sujuva jagamise tagamine ja hind seab menüüle omad piirid jne. Alustan mulle kõige tuttavama gümnaasiumi astmega ning ma väga loodan, et mingil hetkel on Tartus võimalik pakkuda koolides gümnasistidele tasuta lõunat. Käesolevast aastast alanud riigipoolse toetusega  78 senti ühe toiduportsu kohta on oluline samm selles suunas astutud. Mõned vähem teadvustatud asjaolud selles vallas siiski on. Kõigepealt seda, et kellel on kogemusi kasvueas noormehega, siis need vanemad teavad, et ta on pidevalt näljane. Reeglina ei paku noormeestele mingit raskust süüa söögivahetunnil koolitoit (Tartu linnas on selle maksumuseks 1 euro ja 36 senti) ning järgmisel vahetunnil teine samasugune otsa. Et eelkõige kasvavate noorte meeste nälga leevendada on minu kodukoolis Treffneris viidud tavaportsude (tava ja taimetoit) kõrval sisse viidud suurem taldrikutäis, mille hinnaks on 1 euro ja 80 senti. Kutsume seda poisteportsuks, ehkki loomulikult pole seda keelatud osta ka tüdrukutel. Minu andmetel sööb praegu poisteportsu ca 60% õpilastest. Seega, kui suudaksimegi esimese sammuna tagada tasuta tavatoidu, siis jätkub tõenäoliselt vajadus suurema koolilõuna järele ning valmisolek selle eest juurde maksta. Teiseks peaks tingimata silmas pidama, et mitte ükski laps ei tohiks koolis söömata jääda majanduslikel põhjustel. See on väljakutse sotsiaaltöötajatele, kuid kindlasti ka klassijuhatajatele, et majanduslikult vähekindlustatud pered tasuta koolilõuna taotlemise võimalusi oma lastele kindlasti kasutaks, olgu see siis põhikoolis või gümnaasiumis. Kolmandaks olen mõelnud tõsiasjale, et Tartu linna rahakott on üks. Kui koolitoidu toetuseks leitaks raha ja tuleks valida, kas toetada lasteaedade, põhikoolide või gümnasistide lõunasööki, siis mõtleksin päris tõsiselt esmajärjekorras lasteaedade söögi toetamisele. Väikeste laste vanematel on sageli kõige raskem ning lasteaialaste söögi toetamine tooks neile ehk veidikegi kergendust. Neljandaks on kindlasti kaalumist väärt ka koolipudru pakkumise teema. Tunnistan, et Treffneri koolis oleme seda üritanud, kuid soovijaid oli üsna napilt – 550 õpilasega koolis jäi seda võimalust kasutama alla kümne õpilase. Võibolla oli aeg liiga varajane, samas pärast esimest tundi pudruvahetunni sisseviimine venitaks koolipäeva liiga pikaks. Siiski on hommikupudru pakkumine kindlasti teema, millega koolid võiksid edasi tegeleda ning positiivsetest kogemusest võiks laiemalt teada anda. Kokkuvõttes ma  arvan, et tee võimalikult soodsa koolitoidu suunas peab Tartus jätkuma. Mulle näib, et seda probleemi hakkab linnale pidevalt meelde tuletama riigigümnaasiumina tegutsema hakkav Tartu Tamme Gümnaasium, kus koolitoidu maksumust hakkab tasuma riik. Allikas: Postimees+, 20.01.2015

Toomas Jürgenstein: Õppimine süvenemise suunas

Olen kooliga seotud reformidesse suhtunud kaheti. Ühtpidi, vanuselt poolesaja piiri ületanuna ma mõistan muret, et haridusse puutuva pideva ümberkorraldamisega pärast võib kaduma minna õpetatavate ainete stabiilsus. Teisalt, olles ise juba pool sammu maha jäänud pidevalt uuenevatest tehnoloogiatest, mõistan ka seda, et vaid muutustele avatud kool aitab õpilastel mõtestada nende ümber toimuvat.