Tag Archives: Karl Pütsepp

Karl Pütsepp: millest kõnelevad meile vaikivad abilinnapead?

Suure suuga korruptsiooni välja juurida lubanud uus Tartu linnavalitsus teeb kõik selleks, et korruptsiooni peita, mitte kaotada. Sügisest on saanud kevad, mullused valimised tunduvad juba mägede taga olevat. Ometigi pole me pärast valimisjärgseid tutvustavaid intervjuusid abilinnapeadest mitte midagi kuulnud. Jah, Tamme kooli kriisi on kommenteerinud Madis Lepajõe, kes on linnavalitsuse liikmeist ainuke, kelle varasem töö- ja elukogemus lubab teda oma ala spetsialistiks nimetada. On näha, et talle on avalikkuse ees otsuste-ideede arutamine ning selgitamine mitte ainult ülimalt oluline, vaid loomulik osa poliitikutööst. Sama ei kehti aga kuidagi ülejäänud nelja Tartu abilinnapea kohta. Enamasti tekib ka poliitikateadlikul tartlasel raskusi nende nimetamisega. Ja mis kõige hullem: nad ei tee mitte midagi, et seda muuta. Võib aimata, mis selle taga on. Vähemalt nii targad ja kogenud poliitikud nad on, et teada: parem on olla vait ning mitte midagi teha. Nii kaob võimalus ka midagi valesti teha. Seni ongi koalitsioonipoliitikud (peamiselt Urmas Klaas, Madis Lepajõe ja Aadu Must) tegelenud lõõmavate tulekahjude kustutamisega: tselluloositehase, uue põhimääruse, Tamme kooli ruumipuuduse küsimused on neist vaid mõned, mis on laiema avaliku tähelepanu saanud. Linnavolikogu komisjonides on abilinnapead aeg-ajalt sunnitud kohal käima. Ometigi on sealgi lihtsam eeltööd ning süvenemist nõudvaid teemasid ning küsimusi lasta seletada ametnikel. Ja ametnikel pole ilmselt sellest ka suuremat lugu, nemad on kursis nagunii. Otsuseid ja valikuid teevad lõppeks siiski poliitikud. Ja inimestel on õigus olla kursis, mis kaalutlustel otsused sünnivad. Komisjonides küsimustele vastamise ametnikele delegeerimisest ohtlikum on uue põhimäärusega vastu võetud muudatused. Koalitsioonipoliitikud kaotasid EKRE fraktsiooni häältele toetudes infotundide korraldamise võimaluse. Millekski muuks kui demokraatia kitsendamiseks seda nimetada ei saa: sai ju demokraatlik valitsemisvorm vanas Kreekas alguse just arutelust, veenmisest – retoorikast. Infotundide korraldamise võimalus pole pelgalt opositsiooni tahe linnavalitsuse liikmeid ebamugavate küsimustega pommitada. See on demokraatia alusväärtustest tulenev kohustus linnavalitsuse liikmeil vastata nende poliitikute küsimustele, kes esindavad teiste inimeste huve peale Reformi- ja Keskerakonna valijate. Infotund on hea võimalus kuulata, mida abilinnapead arvavad, mida mõtlevad, millega nad tegelevad. Sellest sammu edasi minnes võiks avalik debatt, milles kahtlemata peab sõna sekka ütlema ka valdkonna eest vastutav abilinnapea, jätkuda juba näiteks Tartu Postimehe veergudel. Praegu puudub igasugune suhtlus ja debatt Tartu abilinnapeadega. Loomulikult on omaette küsimus, kuidas teha Tartu linnavolikogu istungite jälgimine internetis senisest lihtsamaks: kui juhtub ime ja mõni abilinnapea peakski talle esitatud küsimusele vastama, jääb see vastus hõljuma kuskile raehoone paksude seinte vahele. Seega on ju inimlikult võimalik abilinnapeasid ka mõista: neil pole motivatsiooni vastata, ei ole motivatsiooni pidada sisulist arutelu, mõttevahetust selle sõna otseses tähenduses.

Karl Pütsepp: uuest võimuliidust ja rohelisemast Tartust

Võimu säilitamine on uutest edasiviivatest ideedest ning muudatustest tihti olulisem. Seda on hästi näha Tartu uuest koalitsioonist: idee Tartust, mis seisaks värskelt ja julgelt vastu suurtele ühiskondlikele ja keskkonnamuutustele ning väljuks võitjana, on uuele võimuliidule võõras. Koalitsioonileppe sõnakasutusest tuleb välja, et reformierakondlastele ja keskerakondlastele on võõras ka mure meie ühise kodu pärast: looduskeskkonna eest seismine nende prioriteetide hulka ei kuulu. Keel teatavasti mitte ainult ei kujuta tegelikkust, vaid ka kujundab seda. Millest räägivad aga sõnad, mille vaimus on reformierakondlased ja keskerakondlased lubanud Tartut järgmisel neljal aastal juhtida: avatus, innovaatilisus, säästlikkus, sünergia, hoolivus? Kantseliitlikust bürokratismist, kultuurikaugusest ning inimesekesksusest.

Karl Pütsepp: Noored, poliitika … ja Tartu

“Tuksata, noorus, kui maru, kui äike piitsana sähvata vanade üle! Tule ja tõuse kui kevadepäike, loomise rõõmuga sütita sule!” Nii kirjutas Gustav Suits tormisel 1905. aastal ilmunud luulekogus «Elu tuli». See oli aeg, kui meil polnud veel oma riiki ning kui eesti keele ja kultuuri ning inimeste tulevik ei näinud mitte hall, vaid must. Siis polnud noortel võimalust jääda kõrvaltvaatajaiks. Gustav Suitsu kaasaegsete noorte hulljulguseta poleks meil vaba riiki ega nõnda rikast kultuurilugu. Karta on, et aastal 2017 ei põle enamiku noorte tartlaste leek sama eredalt, ajad on vähem revolutsioonilised. Ometi on taas kasvamas noortes tahe tuleviku kujundamises kaasa rääkida.

Tartu esindajad erakonna juhtorganites

Pühapäeval, 11. juunil toimus Pärnus erakonna üldkogu, mille käigus valiti mitmed Tartu piirkonna esindajad ka SDE juhtorganitesse. Tartu piirkonna esimees Heljo Pikhof valiti SDE aseesimeheks. Linnavolikogu SDE fraktsiooni esimees Tõnu Ints ning Euroopa parlamendi saadik Marju Lauristin valiti erakonna juhatuse liikmeteks. Linnavolikogu liige Lemmit Kaplinski valiti programmi- ja põhikirjatoimkonda. Noorsotside Tartu klubi juht Karl Pütsepp valiti valimistoimkonda. Palju õnne kõigile ning edu järgnevaks kaheks aastaks!  

Karl Pütsepp: idiokraatia vastu

Lääne ühiskonda on tabanud rumaluseepideemia ja vähesed mõtlemisvõimelised inimesed on avalikus debatis marginaliseeritud. Neile inimestele on meil «Plekktrumm», Sirp ja kõik see, mida tänapäeval kultuuriajakirjanduseks nimetatakse. Maailmas võtab selle tulemusena üha enam võimust idiokraatia – rumalate võim. Rumaluseepideemia ainukese rohu patenteerisid juba vanad kreeklased. See on haridus. Tihti on aga see, mida tänapäeval hariduseks (või õigemini harituseks) nimetatakse, üdini võlts. Elame tsitaadiraamatute ajastul. Need, kes tahavad vähegi erudeeritud inimese moodi paista, koguvad erisuguseid tsitaate ja topivad neid siis igasuguse mõõdutundeta kõikvõimalikesse kohtadesse koolikirjandist voodipeatsini. Probleem seisneb selles, et tundmata tsitaatide või aforismide tausta, tundmata teost, kust lause on võetud, tundmata autorit või keskkonda, milles too sellise lause kirjutas, ei mõista me tsitaadi või aforismi tegelikku sisu. Tark inimene tunneb teiste tarkade inimeste mõtteid, ent suudab nende põhjal originaalseid mõtteid aretada.

Karl Pütsepp: õpetajaamet pole nagu iga teine

Viimastel aastatel on haridussüsteemi puudutava debati keskseteks märksõnadeks koolivõrgu korrastamine, väärtuspõhine õpe ning kogukonnapõhine kool. Eesti haridussüsteemi viib praegune arutelu kindlasti edasi, ent paraku on seejuures tagaplaanile jäänud arutelu õpetajaameti oleviku ja tuleviku üle. Täna, õpetajate päeval on suurepärane võimalus sellele vajakajäämisele tähelepanu juhtida ning veeretada mõtteid õpetajaameti kohta. Üks asi, mida laialdaselt teatakse, ent mida millegipärast endale tõsiselt ei teadvustata, on haridussüsteemi olulisus meie ühiskonna tuleviku kujundamisel. Haridussüsteemi vaieldamatuks nurgakiviks on aga meie õpetajaskond. Õpetajate igapäevane töö kujundab tuleviku inimesi. Seetõttu tuleks senisest rohkem tähelepanu pöörata ka õpetajate muredele. Õpetajatest sõltub ei rohkem ega vähem kui meie riigi ja rahva tulevik. Hiljuti avaldatud OECD iga-aastane haridusindikaatorite kogumikus “Education at a Glance” tuuakse välja rida probleeme, mis meie haridussüsteemis valitsevad. Üheks neist on vananev õpetajaskond (üle poole õpetajatest on vähemalt 50-aastased). Probleem ei ole vanades õpetajates. Nende elukogemus ja pikaaegne praktika on oluliseks osaks koolielust. Mõeldes palju tulist arutelu üles kütnud tervishoiu- ja tööpoliitika tuleviku debatile, on need numbrid igati positiivsed. Probleem seisneb aga selles, et noortele ülikoolilõpetajatele on õpetajaamet kas teine või tihti lausa kolmas valikuvariant. Vanematele pedagoogidele pole väärikat järelkasvu.

Karl Pütsepp: Piirissaarest. Ausalt ja ilustamata

Piirissaart tabanud järjestikused tuleõnnetused on ehmatanud nii saarerahvast kui kogu Eestit. Kuid need põlengud pole selle väikese erakordse saare ainus mure. Piirissaar on kaotanud suure osa hiilgusest. Mida tuleks ette võtta? Kohe alguses tuleb tõdeda, et Piirissaare olevik on tume ja  praegu ei paista tulevik toonigi heledamana. Maikuises suurpõlengus hävis vanausuliste kultuuri tuum – Saare küla pomoorlaste palvela. Lisaks pühakojale veel kolm elumaja. Läinud nädalavahetusel puhkes leekidesse kaks elumaja Piiri külas. Kuigi kohalike kiire tegutsemine päästis ümberkaudsed majad hullemast, on piirissaarlased šokis. Saarele nii omastest tänavküladest on saamas hajakülad. Paraku pole tulekahjud saare ainuke probleem. Vallajuhtide huvides paistab viimasel ajal olevat palju muud, ent mitte kohalikud vanausulised. Haruldane loodus on hävimas, sest saarel vohab pajuvõsa. Võsa armastavad aga metssead. Kohalikku turismimagnetit, sibulapeenraid, paari aasta pärast enam ei näe, ühtlast seasongermaad see-eest aga küll. Ometigi ei suuda mina ja paljud teised jätta saart lihtsalt vaikselt hääbudes hävima. Piirissaar on erakordne paik! Kui mujal Peipsimaal on paljud vanausuliste asulad eheduse ning autentsuse kaotanud, on Piirissaar tänu saarelisusele säilitanud palju eripärast. Nagu kõike seda veel vähe oleks, jääb 2017. aasta Piirissaare vallale suure tõenäosusega ilmselt ka viimaseks tegutsemisaastaks. Juba paar aastat on õhus küsimus: kellega liituda? Eelmisel aastal küsiti piirissaarlastelt, millise omavalitsuse koosseisus nemad oma tulevikku näevad. Ülekaalukalt soovisid saareelanikud liituda Tartu linnaga. See on samas täiesti loogiline. Piirissaare tõmbekeskus ei ole Meeksi, Räpina, Kallaste ega Mustvee. Piirissaare tõmbekeskus on Tartu. Seal käib enamik kohalikest tööl, lapsed käivad Tartus koolis, Tartus asuvad paljude piirissaarlaste talvekodud ning turistidele on just Tartu Piirissaarele reisimise algpunkt. Kui iseseisva vallana jätkata ei saa, on loogiline, et Piirissaar liitub Tartuga. Piirissaare erakordsust on raske üle hinnata. Saare rahvastik on kirju: põhiliselt vanausulised (pomoorlaste haru) ja õigeusklikud venelased ning luterlastest eestlased. Kusjuures enne Teist maailmasõda oli kõigil usurühmadel ka oma kogudusehoone. Piiri külas asusid luteri ja õigeusu kirik ja vanausuliste palvela. Saare külas veel üks vanausuliste palvela.