Tag Archives: kõrgharidus

Heljo Pikhof: teeme elluastuja tee tasasemaks

Jaaninädalal peeti sotsiaalteadlaste, pankurite ja noorteühenduste kaasarääkimisel ühe uudse algatuse arutelu: kuidas riigi toel luua igale lapsele tulevikufond, et tal oleks lihtsam iseseisvat elu alustada. Kui noor inimene saab gümnaasiumi lõputunnistuse kätte, liiati heade tulemustega, on kõik teed talle valla. Kas ikka on? Noorel võib ju siht selge olla ja ka kõrgkool võtab ta valitud erialale vastu, ent … Praxise uuringu järgi on bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse omandamise kulud 359 eurot kuus, kolme aasta peale teeb see kokku 9700 eurot. Õppelaenu nõnda palju ei anta, ka maksimumsumma puhul jääb puudu veel 4000 eurot. Ja muidugi tuleb laen hiljem tagasi maksta, protsentidega. Säästusid – erinevalt pensionärist – koolilõpetajal ei ole. Kui pere ei jaksa õppimist (piisavalt) toetada, ei jää noorel muud üle kui minna tööle. Algul võib tal tükk tegemist olla, et leida sobiv tööots – kogemusi ju ei ole. Kui asjad edenevad, võib aga osaajatööst saada täisamet. Ka noor ja söakas inimene ei ole igiliikur, pärast päevatööd on temagi teinekord liialt väsinud, et usinasti koolitarkust taga nõuda.

Heljo Pikhof: kõrghariduse üheks kesksemaks väljakutseks on rivaalitsemise lõpetamine

Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimehe Heljo Pikhofi kinnitusel on Eesti kõrghariduse üheks kesksemaks väljakutseks rivaalitsemise lõpetamine, mis nõuab märksa suuremat ülikoolidevahelist koostööd ja dubleerivate erialade vähendamist. “Olukorras, kus lähiaastatel lõpetab gümnaasiumi varasemast vähem noori ja tudengite arv kahaneb veelgi, vajab meie ülikoolimaastik hädasti tarku valikuid. Kuidagi ei saa mõistlikuks pidada seda, et näiteks juriste koolitatakse kolmes ülikoolis,” ütles Pikhof pärast parlamendi kultuurikomisjoni istungit, kus käsitleti koos rektoritega ülikoolide vastutusvaldkondasid ja nende ettepanekuid aastateks 2019-2021, vahendas BNS.

Marju Lauristin: meie ühiskond on vanade inimeste suhtes ikkagi väga karm. Ma ütleks isegi julm

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin (77) kavatseb sügisel naasta europarlamendist Tartusse. Ta tahab ülikoolilinnas ajada nii digiasja kui ka eakate asja. Miks te tahate Brüsselist ära tulla? Ma ei ütleks nii, et ma tahan ära tulla. Tegelikult on Brüssel olnud mulle niivõrd huvitav kogemus. Olen saanud teha asju, mis on mulle endale olulised ja huvitavad. Aga ma olen valiku ees. Brüssel lõpeb ära ka niikuinii. (Euroopa Parlamendi valimised on 2019. – Toim.) On valik, kas tulla aktiivselt tagasi koju kaasa lööma või katsuda see Brüsseli viimane aeg n-ö ära kannatada. Vaimselt ja sisuliselt on mulle Brüssel väga meeltmööda, aga puhtfüüsiliselt muutub sõitmine järjest raskemaks, iga kuuga, mis sa vanemaks saad. Kuna Brüsselis hakkavad lähenema järgmised valimised, siis üha enam mõtlevad saadikud sisulise tegevuse asemel, kuidas teha kampaaniat. Ja see ei paku mulle vähematki huvi. Meil on Tartus praegu hea meeskond, me tahame teha Tartust ikkagi Eesti parima linna. Olles suur Tartu patrioot, on see mulle kena positiivne viimane väljakutse. Teie tunnete end ju nagu kala vees kõigil poliitika tasandeil – nii Euroopas, Eestis kui kohalikus poliitikas, ning omal ajal veel ka Nõukogude Liidu lagundamises. Minu jaoks poliitika ei ole ju amet. Minu amet on olla ülikoolis teadlane ja õppejõud. Professor olen ma surmani ja see annab ka tegelikult poliitikas olles suure vabaduse. Mul ei ole kunagi olnud tunnet, et ma teen poliitikas karjääri. Teil on mingi plaan olemas, mida Tartu volikogus ära teha? Muidugi on. Esiteks hakkab ülikool välja arendama oma digikeskust või digivõimekust. Muidugi, Tallinnas on tehnikaülikool ja Jaak Aaviksoo pingutab seal, et Tallinnast saaks infotehnoloogia arengu keskus. Aga Tartu väga suur eelis on see, et meil saab neid uusi võimalusi rakendada läbi mitme eriala. On arstiteaduskond, haridus, geenitehnoloogia. Me võiksime Tartu kujundada välja digiühiskonna arengu Euroopa tasemel kompetentsikeskuseks. Mul on väga suur lootus, et Tartu saab sellega uue hingamise, ka oma majanduslikus arengus. Sinna tahan kindlasti panustada ja ma usun, et Tartus on mul selles palju liitlasi.

Allan Aksiim: Delta hoone võimalused ehk Lõhkugem seinad inimeste peades

  Tartu ülikool rajab Narva maanteele uue IT õppe- ja teadushoone Delta. Millele tasuks selle sisemuse planeerimisel tähelepanu pöörata? Kust oleks mõistlik võtta eeskuju? Mida räägib muu maailma kogemus?Tartu ülikooli 2019. aasta sügiseks valmiv uus õppehoone Delta on võimalus heastada ülikooli varasemad ruumiplaneerimise eksimused ning soodustada koostööd mitte ainult teadusvaldkondade, vaid ka linna ja ettevõtlusega.Enne kui nende väidete tagamaade juurde tulla, tasub korra mõelda, kuidas tekib innovatsioon, mis see on ning kellele ja kuidas on see kasulik. Innovatsiooni taga nähakse tihti uue väärtuse loomist – olgu see tehnoloogiline, majanduslik või sotsiaalne –, kombineerides vanu lähenemisviise ja tehnoloogiaid või luues täiesti uusi. Ega asjata toeta tulevikku vaatavad valitsused heldelt teaduse baasrahastust ning teadlaste ja ettevõtjate läbikäimist. Lõppeks tuleneb innovatsioonist ka väärtusloome nii majanduskasvu kui ka uute ja paremate teenustena. Innovatsiooniloome ise tähendab üha enam, et eri taustaga inimesed vahetavad ideid silmast silma kohtudes. Üksikute geeniuste aeg on ammu läbi ning suured muutused ettevõtluses, teaduses ja poliitilises sfääris on pea eranditult tiimitöö tulemus. Edukad on eriti need tiimid, mille liikmete teadmised, oskused ja vaated täiendavad üksteist.