Tag Archives: Tartu

Kadri Leetmaa: kõrge lasteaiatasu hakkab pärssima vanemate aktiivsust tööturul

Meie kultuuriruumis on tavaline, et kogu päeva kattev ja taskukohane lasteaiateenus võimaldab vanematel tööl käia.  Praegu on Tartu lasteaedade kohatasu 70 eurot ja 50 senti. Plaani järgi tõuseb see 2019. aasta alguses 75 eurole. Sellele lisandub toiduraha, mis on keskmiselt 1 euro ja 60 senti päevas. Isegi kui laps jääb mõnel päeval nohusena koju, ületab ühe lapsega pere lasteaiakulu 100 euro piiri. Teisele lapsele rakendub praegu soodustus 50 protsenti kohatasust, nii on kahe lasteaialapsega pere kulu koos söögirahaga uuel aastal üle 160 euro. Basseiniga lasteaias korjatakse lisaraha ujumisvõimaluse eest. Aeg-ajalt tuleb maksta mõne teatritüki eest. Lasteaedades tegutsevad tasulised huviringid (sealjuures kellaaegadel, mille eest lapsevanemad on juba kohatasu maksnud). Lisaks on väiksemates erahoidudes toidupäev kallim isegi siis, kui see hommikusööki ei sisalda. Tartu piirkonna keskmine brutopalk eelmisel aastal oli statistikaameti andmeil 1215 eurot ja netopalk 963 eurot. Loomulikult ei saa enamik inimesi keskmist palka, ent ka kujutletavate keskmiste inimeste puhul oleks lasteaiakulu proportsioon pere eelarves suur. Vaatame lähemalt:

Lauristin: tselluloositehase eriplaneeringu tühistamises valitseb konsensus

Tartu sotsiaaldemokraatide juhatuse liige Marju Lauristin ütles kolmapäevase erakorralise linnavolikogu istungi eel, et ülikoolilinna fraktsioonide ühine seisukoht on, et tselluloositehase riiklik eriplaneering tuleb lõpetada ning alustada uut. Lauristini sõnul teeb talle heameelt, et seda seisukohta toetab ka sotsiaaldemokraatide keskjuhatus, kus sel teemal olevat olnud tuline vaidlus. “Saime oma erakonna toetuse. Kui Tartu selle otsuse teeb, olen kindel, et meie ministrid valitsuses mõistavad otsuse tagamaid ja aitavad sellele kaasa, et eriplaneeringut tuleks muuta,” ütles Lauristin ERR-ile. “Ega teda tegelikult muuta ei saa. See tuleks tühistada ja uuesti teha, seepärast, et praegu on ta seadnud juba kõik kohapiirangud ja probleemid ise tekitanud,” lisas ta. SDE teatas teisipäeval pressiteates, et erakonna juhatuse üksmeelne seisukoht oli, et käimasoleva eriplaneeringuga edasi liikumiseks ei piisa vaid keskkonna- ja majandusmõjude uuringutest. Lisaks tuleb juhatuse hinnangul põhjalikult analüüsida ka kavandatava suurprojekti sotsiaalkultuurilist mõju nii konkreetsele tehase asukohale kui ülikoolilinnale Tartule. “Need mõjuanalüüsid tuleb teha ning kui see eeldab tänase eriplaneeringu muutmist, tuleb nii ka toimida,” sõnastas erakond seisukoha, millele Tartu sotsiaaldemokraadid Lauristini sõnul nüüd toetuvad. Lauristin ütles, et praeguse info põhjal peaks Tartu volikogu tegema kolmapäevasel erakorralisel istungil, millest ERR.ee teeb otseülekande, konsensusliku otsuse. “Tartu linna volikogu kõik fraktsioonid on seisukohal, et selle eriplaneeringuga ei tasu edasi minna. See planeering tuleb lõpetada või tühistada ja hakata otsast peale,” selgitas Lauristin otsuse-eelnõu sisu. Lauristini sõnul on eriplaneeringu häda ja viletsus selles, et see paneb tegelikult kitsalt paika, et kavandatava tehase asukoht on Emajõe kaldal Tartumaal. “Tegijate teine nõue on see, et tehas oleks ka raudteele lähedal. Neid raudteele lähedasi punkte pole rohkem kui kaks ja mõlemad on Tartule ja Emajõele liiga lähedal,” selgitas ta. Lauristin loetles vastuseisu põhjustena välja, et heitvesi läheb kõik Emajõkke ja Tartu inimesed kardavad, et Emajõe kvaliteet saab tugevasti kahjustatud ja koos sellega ka Peipsi. “Teadlased, kellega fraktsioon on kohtunud, ütlevad, et seda fosforireostust ei ole võimalik vältida ega vähendada. ” Teine aspekt on Lauristini sõnul see, et Tartu kui ülikooli- ja teaduslinna seisukohalt on Tartu kogu areng suunatud rahvusvahelistumisele. “Toome siia tipptasemel Euroopast ja mujalt teadlasi ja üliõpilasi. Tahame olla atraktiivne õppimiskoht kõikidele Eesti noortele, kuid otsustavat rolli mängib siin linnakeskkond. Et see oleks puhas ja looduslähedane,” põhjendas ta. “Tehas paratamatult on seotud väga tugeva haisureostusega. Seda näitavad Soomest hangitud kogemused. Standardid lubavad praktiliselt 50 päeva aastas haisureostust. See ei ole ülikoolilinnale keskkonnana vastuvõetav,” lisas Lauristin. Väljendi kohta – mitte minu tagahoovi – lausus Lauristin, et tuleb vahet teha, kus tõepoolest on tegemist tagahooviga ehk lokaalse projektiga, mida on võimalik ühest hoovist teise kujutada, ja kus on tegemist sellise ulatusega projektiga, mis hakkab mõjutama kogu Eesti keskkonda.   Artikkel avaldatud 6.03.2018 err.ee

Aastapäeva mõtisklus

Eelmises linnavolikogus lahendasime lasteaiakohtade nappuse, otsustasime teha korda kõik Tartu koolid, igal aastal ühe, astusime samme linna inimsõbralikumaks muutmisel, jalgratturid ja jalakäijad ei ununud autoliiklejate kõrval ära. On oluline, et mitte ükski suur linnaruumiline lahendus kesklinnas ei valmi enam ilma arhitektuurikonkursita. Ja kui mitu arhitektuuriauhinda Tartusse eelmisel aastal tuli! Seisame selle eest, et lasteaia kohatasusid langetada, et need ei oleks siin enam Eesti kõrgeimad, otsime lahendusi paljulapseliste perede ja üksikvanemate toetamiseks lasteaiatasu maksmisel. Algklasside koolitoit on Tartus tasuta, aga linn võiks toetada ka lasteaialaste toitlustust. Oluline on aidata tartlasi, kel õlul raske hoolduskoormus, olgu eakate või puudega laste hooldamisel. Mida rohkem suudab linn pakkuda abi, mida inimestel tõesti vaja, seda õnnelikumad oleme me kõik.

Heljo Pikhof: hiigeltehase kahekiiruseline käsitlus

Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju. Vägisi tundub, et võimaliku puidurafineerimistehase käsitlemiseks on ette antud kaks kiirust. Keskkonnakaitsjatele – nimekaile teadlastele nende seas –, tartlastele, muidu oma maa pärast muretsevatele kodanikele korratakse: teie arvamus on sündinud pelgalt emaotsioonide pinnalt, miks tahetakse väärt algatust juba eos maha tampida? Oodatagu ometi, kuni leitakse konsultant riigi eriplaneeringu koostamiseks, töötatakse välja lähteseisukohad ja keskkonnamõjude hindamise kava, asukoha kriteeriumid jne. Suurtehase täpsem plats ei saa selgeks enne tuleva aasta maid, eks siis vaatame. Teisalt on nn miljarditehase arendajad, OÜ Est-For Invest ja tema kaasatud vägi, jõuliselt peale surumas oma tahet, liikumas seatud sihi poole. Ei ole miskit parata: iga uus päevavalgele kistud tõik lisab kahtlust, et tants käib Est-For Investi pilli järgi. Päris algusest peale. «Tartu külje alla plaanitavast puidurafineerimistehasest» on räägitud mõnda aega kui teada-tuntud tõsiasjast. Küsigem: mis alusel? Aga ainult selle pärast, et arendaja on juba riigi eriplaneeringu eelleppes tingimused ette kirjutanud. Ometi on suurtehasele piisava vooluvee hulgaga meil ka Pärnu ja Narva jõgi. Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju. Muid võimalusi aga ei kaalutudki, ehkki see on parima otsuse eeltingimus, mida nõuab ka Euroopa Liidu direktiiv. Mitte et ma tahaks nüüd Tahma-Tooma naabrite ukse taha sokutada, kuid näiteks Narva jõe lähikond oleks tehase tarvis tükk maad parem paik, oskavad nii mõnedki teadlased ütelda. Vett on jões rohkem, jõgi suubub merre, mitte järve, õhusaaste hajuks mere kohal laiali, meritsi saab ka tooret hõlpsalt transportida ning võtta oleks põlevkivitööstusest vabanevaid töökäsi. Tartu seevastu on kui kauss, mis kogub niigi kokku nii haisu kui tahkema õhusaaste. Emajõgi on meil nagunii põdura tervisega ja Peipsi järve ohustab eutrofeerumine. Kui kokku lüüa Emajõe vesikonda viimasel ajal uputatud raha, mis veekogude ravimiseks ja Euroopa Liidu direktiivide täitmiseks kulutatud, saab tulemuseks küllap rohkem kui need märgilised miljard eurot. Ometi ei ole veekogud ikka veel piisavalt heas seisundis, igatahes mitte selleks, et võtta lisariske. Muide, juba mainitud eellepingus sai ka Emajõgi endale justkui imeväel puhta(ma)d paberid. Edasi. Juba mullu kevadeks valmis investoritel plaanitava tehase majandusmõju uuring, mille tegi rakendusuuringute keskus CentAR. Võiks ju arvata, et see tähendab asjakohaste andmete kogumist ja objektiivset hindamist. See aga ei olnud sedasorti töö. Uuringu oluliseks aluseks said intervjuud puidutööstuse ja metsamajanduse ekspertidega. Teadjameeste nimistus näpuga järge ajades ilmneb, et enamik neist on tehase investorid, teised – Est-For Investi kodulehe andmetel – nõustajad, kolmandad riigimetsa majandamise keskuse palgal. Kui ka tegemist ei ole huvide konfliktiga, siis huvide põimumisega igatahes. Nii või teisiti, selle uuringu järgi mõjub tehas igati positiivselt, välja ei tooda mitte ainsatki varjukülge: ei mingit ohtu teistele puidukäitistele, pankrotist rääkimata, ka kala tuleb küllaga ja turism edeneb võimalikust haisust hoolimata. On see tõesti objektiivne pilt või – turundus?

Tartu linnavolikogu sotside fraktsioon: nõuame Tartu linna kaasamist tselluloositehase eriplaneeringu väljatöötamiseks!

Täna esitatakse Tartu volikogule Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste ja linnakodanike pöördumine Tartu lähistele plaanitava tselluloositehase asjus. Sotside fraktsiooni esimees Gea Kangilaski arvates on vajalik linna sõnaõiguslik kaasamine tselluloositehase riikliku eriplaneeringu väljatöötamiseks: “Peame kodanike muret põhjendatuks. Kuna tehase eriplaneeringul on just Tartule väga suur mõju, nõuab SDE fraktsioon, et linn kaasataks sellesse protsessi ametlikult. Tartu linn peab võimaldama oma kodanikele osalust linna puudutavais olulistes küsimustes ja seda kohustust ei ole võimalik täita, kui meil ei ole planeeringuarutelus sõnaõigust. Teeme ettepaneku, et Tartu volikogu sellise seisukohaga Vabariigi Valitsuse poole pöörduks.”

Anname endast parima ka alanud 2018 aastal!

Tartu sotsiaaldemokraatide ettepanekud Tartu linna 2018. aasta eelarvesse

SDE fraktsioon Tartu Linnavolikogus esitas 11. detsembril parandusettepanekud Tartu linna 2018. aasta eelarve eelnõule.  Peame oluliseks: Säilitada lapsevanema poolt kaetava lasteaiatasu 2017. aasta  tasemel ehk 64,5 eurot kuus; Suurendada koolieelsete lasteasutuste tööjõukulusid 224 784 euro võrra, et tagada vahendid kvalifitseeritud lasteaiaõpetajate töötasu alammäära tõstmiseks 1000 euroni; Suurendada koolieelsete lasteasutuste tööjõukulusid 200 000 euro võrra, et oleks võimalik luua lasteaia direktorite käsutuses olev nö palgavahendite puhver võimaldamaks rakendada tulemusjuhtimist vastavalt iga konkreetse lasteasutuse vajadustele; Kesklinna tänavaruumi jalakäijasõbralikuks muutmiseks Ülikooli tn rekonstrueerimist lõigus Vallikraavi-Lossi; Linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ruumide kaasajastamist. Seetõttu tuleks lisada Arhitektuuri- ja ehituse osakonna eelarvesse 60 000 eurot Kesklinna kultuurikeskuse arenduskuludeks: ruumiprogrammi koostamiseks, arhitektuurikonkursi ettevalmistamiseks  ja preemiateks; Vähendada hooldustasusid Tartu Hooldekodus, et vähendada hooldekodu elanike perede arvestatavat rahalist koormust; Kaasava eelarve osa suurendada 2019. aasta eelarve koostamisel 200 000 euroni ja ühe kaasava eelarve objekti  maksumuse ülemmäära 100 000 euroni; Suurendada üksikisiku tulumaksu laekumist 3 200 000 euro võrra; Tuua välja eraldi tabelina Tähtvere valla suuremad kuluartiklid, et lihtsustada Tähtvere valla elanikel eelarve lugemist.

Marjustini maandumine. Viiendale noorusele järgneb mahalaadimine

Marju Lauristin, tudengitele ja lähematele kolleegidele lihtsalt Marjustin, on Tartus tagasi. «Tundsin, justkui oleksin jälle kooli sattunud. See oli nagu viies noorus,» iseloomustab ta äsja lõppenud 3,5-aastast tööd Euroopa Parlamendis. Edasi lubab Eesti üks kogenuimaid sotsiaalteadlasi ja poliitikuid (SDE) pühenduda kodulinnale ja ülikoolile. Kui uskuda eelmisel aastal ilmunud raamatut «Marjustini sajand», siis tunnistasite juba 2014. aastal Euroopa Parlamenti minnes erakonnakaaslastele, et ilmselt ei pea seal viit aastat vastu. Ütlesite koguni, et ei kavatse surra Tallinna-Brüsseli lennukis. Aga kohe seejärel märkisite, et teiega on juba kord nii, et kui lasete end millegi sisse tõmmata, siis lähete hasarti ja panustate kogu jõuga. Kui palju te olete pidanud viimastel nädalatel endas Euroopa-hasarti alla suruma, et hakata taas Tartu-hasarti kasvatama? Teate, see protsess on olnud kaheosaline. Mul oli juba aasta tagasi tunne, et võiks hakata seal otsi kokku tõmbama, aga siis tuli eesistumise asi vahele (Eesti pidi Brexiti tõttu võtma Euroopa Liidu nõukogu eesistumise enda kanda kavandatust pool aastat varem – toim). Leidsin, et kui Eesti peab sellisesse tulipunkti asuma, võiks kõik meie saadikud vähemalt protsessi algusosas igati toeks olla. Peale selle tekkis mul võimalus hakata e-privaatsuse uue määruse raportööriks. See oli niivõrd oluline ja mulle erialaselt väga lähedane asi, et ma ei saanud kuidagi «ei» öelda. Niisiis pikenes minu äratulek umbes aasta võrra ja see oli piisavalt pikk aeg, et end sellest Euroopa-hasardist sujuvalt lahti võtta. Teisalt oli töö e-privaatsuse raportiga väga intensiivne ning sisaldas ka parasjagu palju kirgi ja võitlust. Nüüd sai see tehtud: viimane päev, mil ma Stras­bourgis olin, oligi see päev, kui minu raportit täis­kogus hääletati. See justkui pani asjale väga konkreetse punkti. Üks lause sai läbi ja tekkis hea võimalus uut alustada. Nii et kokku võttes kujunes äratulek kuidagi loomulikuks. Aasta tagasi oleks mul kindlasti olnud märksa rohkem väljarebituse tunnet. Pealegi tulid Eestis kohalikud valimised peale ja koos nendega lootus midagi Tartu heaks ära teha.

Henri Kaselo: Eesti oma Veneetsia

Tartu linna tekkimisel ja arengus on määravat rolli mänginud Emajõgi. Keskajal, kui Tartu oli hansalinn, käis siit kaudu vilgas kaubavahetus Euroopa ja Venemaa vahel ning Pärnu lahest oli võimalik siseveeteede kaudu liikuda otse Pihkvasse. Linnarahvale korraldati mööda jõge väljasõite ka sõjaeelse Eesti Vabariigi päevil. Eriti menukad sihtkohad olid Kvissental ning allavoolu Kaagvere, kus piknikut peeti või metsas jalutati. Emajõel oli tihe laevaliiklus nõukogude aja lõpuni. Tartu-Pihkva laevaliin oli populaarne ning jõe peal võis näha ka liiva, kruusa ja puitu vedavaid praame. Lisaks Pihkvale oli võimalus sõita Tartust teistesse Emajõe-äärsetesse asulatesse, näiteks Luunjasse. Mäletan, kui mugav ja põnev oli lapsena suviti vanematega Luunja ja Tartu vahel sõita, laev peatus meie kodualevikus peaaegu meie maja taga.

Marju Lauristin: meie ühiskond on vanade inimeste suhtes ikkagi väga karm. Ma ütleks isegi julm

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin (77) kavatseb sügisel naasta europarlamendist Tartusse. Ta tahab ülikoolilinnas ajada nii digiasja kui ka eakate asja. Miks te tahate Brüsselist ära tulla? Ma ei ütleks nii, et ma tahan ära tulla. Tegelikult on Brüssel olnud mulle niivõrd huvitav kogemus. Olen saanud teha asju, mis on mulle endale olulised ja huvitavad. Aga ma olen valiku ees. Brüssel lõpeb ära ka niikuinii. (Euroopa Parlamendi valimised on 2019. – Toim.) On valik, kas tulla aktiivselt tagasi koju kaasa lööma või katsuda see Brüsseli viimane aeg n-ö ära kannatada. Vaimselt ja sisuliselt on mulle Brüssel väga meeltmööda, aga puhtfüüsiliselt muutub sõitmine järjest raskemaks, iga kuuga, mis sa vanemaks saad. Kuna Brüsselis hakkavad lähenema järgmised valimised, siis üha enam mõtlevad saadikud sisulise tegevuse asemel, kuidas teha kampaaniat. Ja see ei paku mulle vähematki huvi. Meil on Tartus praegu hea meeskond, me tahame teha Tartust ikkagi Eesti parima linna. Olles suur Tartu patrioot, on see mulle kena positiivne viimane väljakutse. Teie tunnete end ju nagu kala vees kõigil poliitika tasandeil – nii Euroopas, Eestis kui kohalikus poliitikas, ning omal ajal veel ka Nõukogude Liidu lagundamises. Minu jaoks poliitika ei ole ju amet. Minu amet on olla ülikoolis teadlane ja õppejõud. Professor olen ma surmani ja see annab ka tegelikult poliitikas olles suure vabaduse. Mul ei ole kunagi olnud tunnet, et ma teen poliitikas karjääri. Teil on mingi plaan olemas, mida Tartu volikogus ära teha? Muidugi on. Esiteks hakkab ülikool välja arendama oma digikeskust või digivõimekust. Muidugi, Tallinnas on tehnikaülikool ja Jaak Aaviksoo pingutab seal, et Tallinnast saaks infotehnoloogia arengu keskus. Aga Tartu väga suur eelis on see, et meil saab neid uusi võimalusi rakendada läbi mitme eriala. On arstiteaduskond, haridus, geenitehnoloogia. Me võiksime Tartu kujundada välja digiühiskonna arengu Euroopa tasemel kompetentsikeskuseks. Mul on väga suur lootus, et Tartu saab sellega uue hingamise, ka oma majanduslikus arengus. Sinna tahan kindlasti panustada ja ma usun, et Tartus on mul selles palju liitlasi.