Pean juba alguses ära ütlema, et kirjutan oma nägemusest ühiskonnast. Ei mingit poliitilist mulli ega teaduslikke definitsioone. Kasutan siinkohal sama mõistet, mille kirjutasin 2010. aastal oma lõpukirjandisse. Ühiskond on maailm, mida näeme, kuuleme ja tunneme enda ümber
Kardan, et paljudel on igapäevaselt raske ette kujutada, et me kõik oleme osa ühiskonnast. Meid ja meie kodanikuks kujunemist mõjutavad nii inimesed meie ümber kui ka filmid, kirjandus, muusika, meedia, iidolid jne. Järgnevalt neist kõigist, lühidalt.
Viies läbi laulutunde, küsin noortelt alati, et millest see laul räägib või mida nad selle lauluga kuulajatele öelda tahavad. Tean, et sellistele küsimustele on keeruline vastata, aga tahan, et me kõik sellele mõtleksime. Mida ütlevad meile laulud, raamatud ja filmid meie ümber? Kardan, et kunsti loojad ei oska sellele mõeldagi, kui palju nad igapäevaselt ühiskonda kujundavad. Tekib küsimus, kas meie jaoks on aktsepteeritav see, et pärast menuka teose „Viiskümmend halli varjundit“ ilmumist, kasvas nahatoodete (teate küll milliste) menukus. Ka laulutundides on mul tihti keeruline noortele selgitada, mida tähendab see, kui üks või teine laul pole neile eakohane. Me kõik võiks kunstidesse suhtuda piisavalt kriitiliselt, et analüüsida, kas ja kuidas see meie väärtusi ja suhtumist mõjutab.
Veel enam kaunitest kunstidest mõjutab meid kõiki see osake ühiskonnast, mis jõuab meieni meedia kaudu. Oleme näinud, et halvad uudised „müüvad“. Meile näidatakse pidevalt ilusaid saledaid kehasid, lausa õpetatakse kaalu langetama. Näeme igapäevaselt televisiooni vahendusel kõiksugu materiaalsete väärtuste olulisust ning mingit iluideaali, mida tänavapildis kohtab harva. See on viinud olukorrani, kus teismelised ennast näljutavad, peidavad end meigi alla, häbenevad oma kehva majanduslikku olukorda. Nad püüavad lihtsalt olla ägedad ja sulanduda massi, mille on meile tegelikult meedia kunstlikult tekitanud. Vaatame korraks ennast ja mõtleme, kas tahame sellises ühiskonnas ka oma lapsi kasvatada? Kas meile tundub normaalne, kui kõik tahavad head välja näha, jättes kõrvale selle, mis peitub pealiskihi all?
Huvitav osa meediast on sotsiaalmeedia. Tihti tundub meile, et sotsiaalmeedias kui virtuaalühiskonnas võime endale lubada palju rohkem kui reaalses elus. Paljud meist on seal avameelsemad ja julgemad kui muidu. Leian, et meil on elus oma rollid. Ema jääb emaks ja õpetaja õpetajaks, ka sotsiaalmeedias. Peame enda rollidele tähelepanu pöörama, ükskõik millises ruumis me ka ei suhtleks.
Paljud on minult küsinud, et kuidas ja miks ma tahan poliitikas aktiivselt tegutseda. Just seetõttu, et tahan elada ühiskonnas, kus erisustele ei vaadataks viltu; kus noortel säiliks kriitilisus ja tekiks analüüsioskus; kus oleks lastel turvaline koolist või trennist koju jalutada; kus üksteisest hoolitakse ning kus makstakse korralikult makse, sest mõistetakse, et me kõik tahame tasuta haridust, valgustatud tänavaid, tasuta koolilõunaid, kodulähedast arstiabi ning seda, et politsei ja kiirabi jõuaksid abivajajateni võimalikult kiiresti. Meie jaoks on see saanud elementaarseks, kuid ärgem unustagem, et kodanikud on selle ju kinni maksnud. Tahame, et riik oleks aus ja õiglane meie vastu ning annaks meile kõiksugu hüvesid. Olgem siis meiegi ausad riigi vastu.
Mul on hea meel, et minul on olnud eeskujusid, kes on mulle näidanud, kui oluline on olla aktiivne ja öelda oma arvamus välja. Eestlaslikult kodus vingudes ei ole võimalik maailma parandada. Veelgi parem meel on mul selle üle, et minu ümber on täna noori, kellele tõesti läheb korda Eesti tulevik ning meie ümber toimuv. 18aastaseks saamine on tore, kuid veelgi meeldivam on kuulda, et mõni noor rõõmustab, et saab lõpuks hääletama minnes otsustada selle üle, millist poliitikut usaldada ennast esindama. Mina usun, et aastal 2019 on ka 16- ja 17-aastased noored valmis iseseisvalt otsustama selle üle, keda valida kohalikku volikokku.
Tõstatasin mitmeid küsimusi, kuid tegin seda just seetõttu, et me kõik nende peale vahel mõtleks. Loodan, et oma loo ja mõtetega panin kasvõi mõne lugeja mõtlema, mis on ühiskond meie jaoks ning kuidas see meid reaalselt mõjutab.
Avaldatud Valgamaa noortelehes Tankla 13. oktoobril 2014