Hiljuti oli riigikogus arutelu teemal „Muutunud julgeolekuolukord Euroopas,” kus kaitseministri ja välisministri kõrval võtsid sõna ja esitasid ministritele küsimusi ka arvukad saadikud. Töise ja kriitilise arutelu käigus toodi esile eripalgelisi julgeolekualaseid väljakutseid, millega me täna silmitsi seisame.
Pingestunud julgeolekuolukord on seotud eeskätt Venemaa kasvava agressiivsusega. Just viimastel aastatel pole Moskva rahul lääneriikide ja eeskätt USA juhtrolliga maailmas ning astub nüüd omapoolseid samme. Kui külma sõja järel eeldati, et Venemaal on hoopis enam võita rahvusvahelisest kaubandusest ja partnerlusele põhinevatest suhetest lääneriikidega, siis meie idanaabri tegelik käitumine näitab muud. Eredaks näiteks oli agressioon Gruusia vastu, nüüd siis veelgi jõulisem sekkumine Ukraina asjadesse.
Ka Eestis hellitati veel paar aastat tagasi lootust, et Euroopa julgeolekukeskkonnas ei toimu olulisi muutusi. 2014. aasta ärevad sündmused on sundinud meid aga valima heidutusstrateegia, mille keskteljeks on NATO vägede kohaolek ja head kaitsealased suhted naaberriikide Soome ja Rootsiga.
Euroopa Liit on juba kahel korral kuulutanud välja sanktsioonid Venemaa vastu, millega taotletakse olukorra normaliseerumist Ukrainas. Samas on Euroopas jätkuvalt riike, kes sõltuvad majanduslikult suuresti Venemaast ja suhtuvad seetõttu sanktsioonidesse kahtlevalt. Eriti mures ollakse energeetikaalase toimetuleku pärast, lisaks on enamikel riikidel Venemaaga ulatuslikud kaubandussidemed.
Parlamentaarsel debatil jäi kõlama mõte, et Eesti peab otsustavalt tõstma nii oma situatsiooniteadlikkust kui ka võimet näha, mis toimub Venemaal. Me ei saa ohverdada oma väärtusi kaubanduse ja energeetikahuvide altarile.
Kas seda on vähe või palju, aga NATO ajutine kohaolek on Eestis praegu täielikult olemas. Tõenäoliselt jäävad liitlased siia aastateks, seda hoolimata sellest, et julgeolekuprobleeme tuleb lahendada ka mujal maailmas.
Valitsuse 2015. aasta prioriteetide loetelus on eraldi peatükk rahvusliku julgeoleku kohta. Selles on öeldud, et Eesti kaitsevõime aluspõhimõte on NATO kollektiivkaitse ja Eesti esmase iseseisva kaitsevõime koostoime. Eesti riik hoiab oma kaitsekulud tasemel kaks protsenti SKTst. Seda põhimõtet arvestatakse ka kõigi tulevaste riigieelarvete koostamisel. Tugevalt vajab parandamist meie kaitseväe reageerimisvõime ja – kiirust. Ja kindlasti ei ole unustusehõlma vajunud ühised kiirreageerimisjõud – kuulume siin Põhjala lahingugruppi, mille juhtriigiks on Rootsi.
Kahtlemata annab NATO jõudude kohaolek täiendavat kindlust, samas tuleb meil endil panustada kaitsejõududesse, tugevdada relvastust ja varustust.
Viimasel ajal räägitakse järjest enam kohustusliku riigikaitseõpetuse sisseviimisest koolidesse. Igal juhul on see debatt tervitatav.
Leian, et rohkem tuleb rääkida ka sellest, et riigi kaitsevõimet ei määrata ainult pealinnas, vaid tähelepanu tuleb suunata ka kaugemale. Riigi regionaalpoliitika on tegelikult ka kaitsevõime küsimus. Peame mõtlema sellele, kas meie tagala, kõige kaugemadki maakohad on valmis selleks, et pakkuda linnadele vajadusel toiduaineid, et sõjaväel oleks koht, kuhu taganeda, kus end kindlustada ja et ka maal oleks inimesi, kes ohu korral vastu hakkavad. Kui elu maal välja sureb, nagu praegune tendents on, siis kaotame oma tagala. Regionaalpoliitika keskseks küsimuseks ei saa olla väikeste valdade liitmine, vaid omavalitsuste sisuline tugevdamine.