Regionaalpoliitikat on määratletud kui avaliku sektori poolt aetavat poliitikat, mille eesmärgiks on mõjutada positiivselt Eesti eri piirkondade majandustegevust ja sotsiaalset heaolu ning vähendada regionaalset ebavõrdsust. Samas on veel rida teisi poliitikaid, millel on selge mõju kohalikule arengule, kuid kus regionaalsed eesmärgid pole enamasti esmajärgulised. Nende hulka kuuluvad näiteks põllumajandus-, transpordi- ja hariduspoliitika. Seega on tegu keeruka erinevate poliitikate kompleksiga.Eestil on olemas üsnagi sisukas regionaalarengu strateegia aastateks 2014–2020, mis toob välja selle, et kuigi Eesti on oma territooriumilt väike riik, on tema eri piirkondade arengutasemete vahel suured erinevused. See tõsiasi sundis minema põhjalikumaks ja töötama välja Ida-Virumaa ja nüüd ka Kagu-Eesti tegevuskava. Värskelt sai valmis Kagu-Eesti tegevuskava aastateks 2015–2020, mis hõlmab Valga, Võru ja Põlva maakondi.
Meie piirkonna peamisteks tegevussuundadeks on töökohtade loomine ja ettevõtluskeskkonna arendamine, sealhulgas ka valitsusasutuste sihipärane siia toomine. Kagu-Eesti keskseteks väljakutseteks on peatada elanike lahkumine ja pakkuda noortele tulevikuperspektiivi. Tõsiseks probleemiks on see, et võrreldes töötava elanikkonnaga kasvab järjest ülalpeetavate arv. See omakorda paneb omavalitsustele kohustuse suunata rohkem eelarvevahendeid sotsiaalprobleemide lahendamiseks, mis jätab üha vähem raha investeeringuteks. Seega on oluline vaadata üle senine maksusüsteem ja ka riiklikud toetused. Peame enam pingutama selle nimel, et elule maapiirkondades ja väikelinnades annaksid tuge uut tüüpi töökohad, kus valmistatakse nišitooteid või mis põhinevad infotehnoloogial või siis kombineeruvad. Ökoturism ja mahetoidu tootmine on ühed näited, kus lokaalsus saab olla alternatiiviks globaliseerumisele. Kuna regionaalarengus tähtsustuvad järjest enam nn toimepiirkonnad, siis tuleb jätkuvalt parandada liikumisvõimalusi linna ja maa vahel. Mööda ei saa minna ka elamu- ja julgeolekupoliitikast ning sellest, kuidas tagada hajaasustuse piirkondades või turutõrgete olukorras inimestele avalike teenuste osutamine.
Paraku on positiivsete lahenduste kõrval Kagu-Eesti tegevuskavas mitmeid puudujääke, mis vajavad parandamist. Tegevuskava sissejuhatuses ei saa nõustuda väitega, nagu poleks Kagu-Eestit pole varem ühtse piirkonnana käsitletud. Pigem on probleem selles, et kavasid küll koostatakse, kuid nende elluviimine jääb tihtipeale unarusse.
Ka seekordses dokumendis pole näidatud paljude tegevuste ressursse, mis kergitab küsimuse, millele tuginedes on 2020. aastaks soovitud muudatused ära tehtud. Vaid väga vähestel tegevustel on juures rahanumbrid, see aga on otsustav kavandatu elluviimisel. Nii kipub vägisi jääma mulje, et Kagu-Eesti tegevuskava on üks „helesiniste unistuste“ paber juba niigi pikas riiklike ja kohalike omavalitsuste dokumentide reas. Lõpuks öeldaksegi välja, et tegemist pole iseseisva, vaid toetava dokumendiga.
Soovitan tegevuskava veel kord üle vaadata ja anda eeskätt vastused küsimustele rahaliste vahendite ja ka selle kohta, kuidas saab kolme maakonna koostöö kõige tulemuslikult mõjutada kogu Kagu-Eesti arengut. Ilmselt aitaks asja parandada see, kui kolme maakonna arengut käsitletakse tervikuna. Selleks tuleks ühe laua taha kaasata nii kohalikud tegijaid kui omavalitsuste kui ministeeriumite inimesi. See annaks tulemuseks praktilise rakenduskava, kus on selgelt näidatud, kes mida ja milliste vahenditega teeb ja milliseks ajaks. Sellisel juhul saab Kagu-Eesti tegevuskava tuua riiklikult tähtsa küsimusena riigikogusse arutamiseks ja otsustamiseks. Anname regionaalpoliitikale konkreetse sisu!