Eestis räägitakse ja kirjutatakse omavalitsuste reformi vajalikkusest juba alates 1997. aastast. Nüüd on võetud suund sellele, et 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised oleksid juba suuremate üksuste valimised ja 2018. aastaks mitteliitunuid ootab sunniviisiline liitmine. Millises seisus oleme praegu, võib välja lugeda haldusreformi kontseptsiooni eelnõust. Esimene ennustus, mis seoses sellega mõttesse tuleb,on see, et mida suurem omavalitsus, seda enam hakkavad valimistel ja hilisemas tegevuses rolli määrama seniste valimisliitude asemel erakonnad.
On jõutud seisukohale, et uute omavalitsuste elanike arv peaks olema vähemalt 5000. Selle kohta tekib küsimus, mis meie rahvaste rändamise ajal juhtub, kui mõni aeg pärast ühinemist ja valimisi, langeb see arv näiteks 4500-le. Nii et väga tõsiselt ei saa seda arvu võtta. Selle kõrval on palju olulisemaid teisi tegureid. Elanike arv määrab omavalitsuse tulubaasi ja see on väga tähtis, nagu ka sellest johtuv rahastamise mudel. Määravaks peab jääma tegevuse sisu ja omavalitsuste ülesanded.
Praegu tegutsevad paljud omavalitsused projektipõhiselt ja paljudel on see ka edukalt läinud. On saadud ettevõtmisteks raha mitmesugustest fondidest ja selle raha abil ehitatud mitmeid objekte ning käima pandud ühistegevust. Kuid on ka palju neid omavalitsusi, kellel piirkonnale tähtsate projektide elluviimiseks ei jätku vajalikku raha oma osaluseks või ei suudeta objekte käigus hoida. Siit tekib küsimus, mis saab siis, kui kahekümnendatel aastatel kaovad ära eurotoetused ja kuidas üldse otsustatakse, kuhu midagi teha, kui on moodustatud uus mitmest senist omavalitsusest koosnev üksus.
Paralleelselt omavalitsuste liitmisega tuleb leida lahendusi, kuidas ära hoida süveneda võivat ääremaastumist. Ei piisa sellest, kui jätkuvalt toonitame, et omavalitsused peaksid soodustama ettevõtluse ja töökohtade teket. Selleks on vaja konkreetset tegevust, mille võiks välja pakkuda lühendina EIT (elekter, internet, teed). Need ei ole lõpuni lahendatavad teemad ainult omavalitsuste vahenditega,vaid siin peaks oma õla alla panema ka riik.
Ligi kolm neljandikku kogutoodangust Eestis valmib Tallinnas ja selle ümbruses. Kaugemates piirkondades omavalitsuste liitmine ehk vaeste ühendamine vaestega seda seisukorda ei muuda. Riik peab tulema ka kõige kaugematesse nurkadesse. Olgu see siis maksuerisuste loomisega või riigiametite toomisega ka kaugematesse paikadesse. Kohapeal tuleb aru saada, et seniste lühiajaliste arenguplaanidega kuigi kaugele ei jõua, vaja on ette vaadata hoopis pikemate perioodide peale ja need plaanid peavad uutes suurtes omavalitsustes arvestama seda, et ükski paik ei jääks ääremaaks. Euroopa mõistes oleme meie oma soove põhjendanud asukohast tulenevalt ehk ääremaana. Viimane näide on Euroopa Komisjoni otsus meie lennundusfirma suhtes. Me räägime nagu ühest suust, et Eesti muutub veel enam provintslikumaks.
Kui kuulata ringi Valgamaal, siis tõsisemaid liitumisplaane peetakse nii Valga, Tõrva kui ka Otepää ümbruses. Et olen Tõlliste vallavolikogu liige, mõtlen tõsiselt Valga linnalt tulnud ettepanekusse, et Valga vallaks peaksid ühinema Taheva, Karula, Tõlliste, Hummuli ja Õru vald ning Valga linn. Selles mõttes on oma iva – Valga on selle piirkonna tõmbekeskus juba praegu, seal tarbitakse linna teenuseid, väga paljud inimesed neist valdadest käivad Valgas tööl. Tõrva piirkonnas on küsimärgiks Hummuli vald, mida soovivad oma uude omavalitsusse nii Valga kui ka Tõrva, Otepää kandis on valdu ja vallaosasid, kes mõtlevad üle Tartumaa piiri nihkuda hoopis Valgamaalt ära. Kombinatsioone ja ettepanekuid lisandub kindlasti veel.
Ma olen arvamusel, et lõplikud otsused peab saama ikkagi teha kohalik rahvas, ennekõike oma valla või linna volikogu, aga kas sellest esindusest ei jää nii tähtsate otsuste tegemiseks väheks. Kui riik tahab, et omavalitsused liituksid vabatahtlikult peavad kohalikud inimesed nägema,et riik tuleb neile appi ja uues vallas ei koondu kogu elu ainult suurvallakeskusse, vaid jääb võimalus suhelda ja teenuseid saada ka kohapeal. Sõita peab saama ka see, kellel autot ei ole, ja üldse oleks hea kui ühisliiklus oleks korraldatud ladusalt.
Küsimusi, mille üle veel arutleda, on palju ja omavalitsustest taoliste aruteludega ka tegeldakse. Kuidas me näeme elu suuremas omavalitsuses, see on praegu põhiküsimus, kuidas ära kasutada liitmiste eeliseid ja ära hoida miinuseid Üheksa korda mõõda, ütleb vanasõna, aga ükskord tuleb see lõikamine ka ära teha ning loodame, et läheb paremini kui naaberriigil Lätil, kus oma kihelkondade moodustamist peaaegu kahetsetakse. Ka mõni hetk tagasi oli Soomes valitsus lagunemas, põhjusena ebakõla sotsiaal- ja tervishoiureformi piirkondlike üksuste üle.
Rein Randver
Tõlliste Vallavolikogu liige