Viimased kuud on kogu Eestimaa kaasa elanud Ida-Virumaad haaranud koondamislainele. Ja muretsemiseks on ka põhjust, sest selle piirkonna töölised on enamikus eriliste oskustega, millega mujal Eestis suurt peale pole hakata. Oma kodukandis peaksid nad aga olema kõige nõutum tööjõud. Kui vaadata töötukassa andmeid selle kohta, kui palju kuskil maakondades on töötuid, siis Ida-Virumaaga protsentuaalselt ja suhtarvult samal tasemel on olnud ka Valgamaa.
Meie, enam kui tuhandepealine töötutehulk, on sama muret väärt, kui Ida-Virumaa. Palju on töötuid ka Võrumaal ja see paneb küsima, kuhu on kadunud Kagu-Eesti arengukava, milles nähti ette konkreetseid meetmeid elu parandamiseks siin piirkonnas. Üldine riigi regionaalpoliitika näeb ette samasuguseid meetmeid kogu Eesti jaoks ja nii pannakse meid ühele pulgale näiteks Viljandimaaga , kus töötuid on paarisaja inimese võrra vähem kui meil.
Tundub, et praegu suunatakse põhirõhk kohalikule- ehk haldusreformile, mis on ju õige tegevus, aga kahjuks ajame siin taga numbrit 5000. Number on väikseim valla elanike arv peale ühinemisi. Aga ei mõelda sellele, mis siis ikkagi muutub paremuse poole, kui vallad joonistame suuremaks. Lisaks sellele maagilisele arvule on räägitud seniste maakondade suurustest omavalitsustest. Juttu on olnud ka ühinemitoetustest ja omavalitsusjuhtide lahkumishüvitistest. Mis siis aga kohapeal sisuliselt muutub ja kas sellise sunniga ei süvene ääremaastumine? Neid küsimusi ei ole kuigi selgelt tõstatatud.
Kahe vaese valla liitmine ei too rikkust, küsida tuleks, kas ja kuidas muutub tulevikus omavalitsuste rahastamine? Selle teema juures tuleks kindlasti arvesse võtta iga piirkonna iseärasusi. Valga asub kahesaja viiekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast ja sinna on tööd minna otsima keeruline. Kui minnakse, siis tagasi ei tulda, sest just parematele töökohtadele jõudes saadakse aru, et Valgamaa suurim probleem on töötus. Teiselt poolt küsivad ettevõtjad, miks peaksime ettevõtted tooma Valgamaale, sest tööjõudu ei ole piisavalt, turud kaugel, taristu puudulik …..
Kui riik toetaks ettevõtlust Kagu-Eestis,siis probleem leevenduks. Selles ei saa ainult omavalitsustele loota, sest neil puuduvad vahendid. Kohalike inimeste kiituseks tuleb küll öelda, et kasutatakse aktiivselt võimalusi läbi projektide ja muude algatuste, et elu kohtadel elamisväärsemaks muuta.
Kindlasti saaks riik kaugemate piirkondade probleemide lahendamisele kaasa aidata. Läbi aastate räägime nn. maataristu arendamisest – vesi ja kanalisatsioon, kohalikud teed, interneti kättesaadavus, elektrivõrgud, liikumisvõimalused ühistranspordiga. Meie piirkonna linnades oodatakse riiklikult toetatud üürikorterite ehitamist. Igapäevaselt puutume kokku erinevate valdkondade muredega. Eelmisel suvel nägime maanteede ääres valguskaablite paigaldamist. Kliendini kahjuks aga lairibateenused ei jõua. Maaelu kitsaskohad on elektrivõrguga liitumine ja varustuskindlus.
Eelpool nimetatu võib olla inimeste otsuste juures oluline. Kas jääda või tulla maapiirkondadesse elama. Meil on hulgi strateegiaid, arengu- ja tegevuskavasid regiooni arendamiseks ,kus rõhutatakse, et inimestele peavad olema kättesaadavad töökohad, kvaliteetsed teenused ja meeldiv elukeskkond. Kas paberil osundatu on muutunud reaalsuseks?
Palju on õppida Põhjamaadest, kui tahame, et elu oleks ka kaugemates külades. Kui oli oma riigi taastamine, käidi palju rohkem mujal õppimas. Kõike ei saanud ega saa järele teha, aga seda, et kaugemad piirkonnad on neis maades riiklikult toetatud, võiks küll meeles pidada. Kui tahame olla „uus põhjala”,siis peaksime seda järgima. Haldusreform peaks tähendama veel palju enamat kui ainult 5000 elanikuga omavalitsust.
Rein Randver
Tõlliste Vallavolikogu liige