Õnn on elada saja-aastaseks või kauemgi, aga küsimus on selles, kuidas ennast
selles vanaduses tuntakse. Oleme telerite vahendusel näinud tarmukaid vanureid,
kellel mõistus täiesti korras ja kes on suutelised iseenda eest hoolitsema. Paraku
on paljud juba varematel aastakümnetelgi endaga nii läbi, et ei tule elamisega
toime. Nad on tülinaks nii teistele kui ka iseendale. Aga elada tuleb ja harilikult on
antud ka kõige viletsematele elutahet. Niisugusel puhul peab meie ümbruskonnas
olema inimesi, kes aitavad. See on laste ja lastelaste, kohalike omavalitsuste ja
riigi kohustus. Kõige paremini tunneb inimene end oma elulõpul kodus, kus
lähedastel jätkub jõudu tema eest hoolitsemiseks. Kui aga mitte, tuleb otsida üles
päevakeskus või hooldeasutus ja usaldada ennast sealsete inimeste hoole alla.
Jutud sellest, et paljudes hooldekodudes ei ole teenused head, on tegelikult müüt
või üksikjuhtum. Tegelikult on enamus nendest töötajatest valinud endale
hooldajakutse sisemisest vajadusest aidata ja nad teevad seda südamlikkuse ja
täie püüdlikkusega.
Üle aasta tagasi on Sotsiaalministeeriumi poolt tehtud kokkuvõte ja sealt selgub,
et Valgamaal on 10 mitmesugust hooldusasutust 442 kohaga, Võrumaal 8
asutust 234 kohaga, Põlvamaal 14 asutust 466 kohaga. Need arvud näitavad, et
ka väikses Kagu-Eestis on hooldusasutused erineva suurusega ja kohtade arv
kokku näitab, et on mitmeid võimalused sinna elama saada. Sotsiaaldemokraatide
eesmärk tulevikuks on, et iga inimene, kes tõesti hooldekodu kohta vajab, selle
kindlasti ka saaks. Samuti tuleb ühtlustada hooldekodu standardeid, sest nende
tänased miinimumnõuded on väga madalad ja kvaliteet seega ebaühtlane.
Hooldekodu koha olemasolu ei saa tulevikus sõltuda ainult omavalitsuse ja
erasektori võimekusest ning seetõttu vajab valdkonna süsteemne reform ühtset
lähenemist.
Lisaks hooldekodu koha saamise võimalusele on väga oluline, kui palju tuleb selle
teenuse eest maksta. Praegu on paraku nii, et enamikus hooldekodudes saab
keskmise pensioniga katta vaevalt kaks kolmandikku koha maksumusest.
Ülejäänuks otsivad võimalusi lähedased ja ka kohalikud omavalitsused.
Sotsiaaldemokraatide eesmärk on luua rahastamisskeem, mis kataks kõigile
hooldekodu vajavatele eakatele selle rahalise vahe ja tagaks vajaliku hooldekodu
teenuse mahu kõikjal Eestis. Seejuures peaks 10 protsenti vanaduspensionist
jääma eakale kätte hooldekodus elades. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et vajadusel
peaks pension tagama hooldekodu koha maksumuse. Et tõsta kvaliteeti, peaks
igas sellises asutuses ametis olema ka meditsiiniõde. Praegu see veel nii ei ole.
Arsti juurde asukaid ikka viiakse, aga eks sellegagi ole omajagu sekeldamist. Nii
on juhtunud, et hoolealused või nende omaksed tunnevad, et arstiabi on raskesti
kättesaadav.
Meditsiin areneb kiiresti, inimesed muutuvad terviseteadlikumaks ning elavad
seetõttu kauem. See on suurepärane. Samas esitab see uued nõudmised meie
sotsiaalsüsteemile. Niikaua kui vähegi võimalik, oleks parem ka kehvema
tervisega kodus vastu pidada. Ka sellele oleme mõelnud. Arvame, et kohalikke
omavalitsusi tuleb motiveerida erinevate sotsiaalteenuste arendamisel.
Koduhooldusteenus on üks võimalusi aidata. Olulised on isikliku abistamise
teenus, sotsiaaltransporditeenus jne. Meie valla- ja linnavalitsustes töötavad
vastavad spetsialistid, kelle ülesandeks on sotsiaalteenuste korraldamine,
enamikus kohapealsetes omavalitsuste teenindus(teenus)keskustes on samuti
sellega tegelevad inimesed. Seega võib öelda, et abiosutajate puuduse taha
omavalitsustes see asi küll jääma ei peaks.
Omastehoolduse küsimus ,mis juba tänagi on päris terav, muutub järgnevatel
aastatel Eesti sotsiaalpoliitika suurimaks kitsaskohaks. Aastaks 2040
kahekordistub Eestis üle 85-aastaste inimeste arv tänase 35 tuhande pealt 65
tuhandele. Lahendused on vaja leida kohe. Täna on kas osaliselt või täielikult
hõivatud oma lähedaste hooldamisega hinnanguliselt 47 000 inimest, kes saaksid
süsteemse omastehoolduse reformi abil naasta tööturule. Otsime siis lahendusi,
kuidas rahulikult saavad oma vanaduspõlve mööda saata ka need, kelle jalg enam
hästi ei tatsu või kellele arstiabi on vaja sagedamini, kui omaksed suudavad seda
korraldada. Inimesed peavad saama vajaliku hooldusteenuse, olgu see
koduteenus, päevahoid või hooldekodu nii, et lähedased ei jääks
hoolduskoormuse tõttu tööturust eemale. Siiani on omastehoolduse valdkond
Eestis olnud aastaid alarahastatud. Selline suhtumine peab muutuma.
Rein Randver
Valga Vallavolikogu liige