Haldusreformi eesmärgiks olid võimekad omavalitsused, kes suudavad kohalikku elu terviklikult arendada, et inimestel oleks hea elada. Uued ühinenud omavalitsused on tänaseks tegutsenud veidi üle aasta. Andsime kohalikele omavalitsustele ja otsustajatele sisseelamiseks aega ning nüüd juba on igal kodanikul võimalus hinnata, kuidas oleme õilsa eesmärgi saavutamise poole püüelnud.
Nagu iga uue asja ja ettevõtmise puhul, on ka kõigil ühinenud omavalitsustel kasvu- ja kohanemisraskused, mis ei ole selle lühikese ajaga veel ületatud. Aasta on olnud kokkukasvamise ja üksteisega kohanemise aasta. Näiteks Valga vallavolikoguski ei ole nn maa- ja linnasaadikud ega ka koalitsioonis olevad ja sinna mittekuuluvad saadikud aasta jooksul leidnud paljudes küsimustes ühist keelt. Esineb palju linna- ja maapiirkondade vastuolusid. Konstruktiivse koostöö asemel kiputakse üksteist süüdistama ja vigu otsima. Taoline tegevus ei aita sugugi kaasa valla arendamisele.
Inimeste (eriti maapiirkonnas elavate inimeste) ootused uue valla tegutsema hakkamisel olid kohati suuremad, kui tegelikkus seda võimaldab. Maapiirkondade inimesed lootsid, et neile jääksid alles vähemalt need tingimused, mis seni olnud on ja miski ei läheks kehvemaks. Samuti loodeti, et ühiselt omavalitsuste rahasid kokku pannes suureneb investeerimisvõimekus ning meie elukohad hakkavad arenema. Valga valla näitel on tihtilugu siiski takistuseks raha ja ressursside puudus või vallaametnike kohanematus uute olukorra ja uute tööülesannetega. Olgu need siis teede korrashoiu, teenuste kättesaadavuse, ühiskondliku transpordi jne valdkonnas. Kui endine vallavalitsus ei ole suutnud kümne aasta jooksul kõigile inimeste tõstatud probleemidele lahendust pakkuda (näiteks teedeparandus või bussipeatuste remonttööd), ei suuda paraku ka uus vallavõim seda kohe ja kiiresti teha. Pigem isegi veel aeglasemalt, kuna linnas olevatel ametnikel pole veel selget pilti näiteks sellest, kus asuvad Tinu ja Laanemetsa külad, veel vähem nende bussipeatused ja mis olukord nendes on. Tulemuseks inimese pahameel ja rahulolematus.
Inimesed on rahulolematust väljendanud ka maakondlike ürituste kadumise pärast. Maavalitsuste likvideerimise järgselt teatas Valgamaa Omavalitsuste Liit, et maakondlikud traditsioonilised üritused kindlasti jätkuvad. Kahjuks on elu näidanud vastupidist. Kuigi kõigi kolme maakonnas tekkinud valla esindajad kuuluvad omavalitsuste liitu, ei ole kokkuleppeid kõigi ühiste maakondlike ürituste korraldamiseks saadud. Nimelt ei valitud 2018. aastal enam maakonna aasta isa ega ka ema, vaid iga omavalitsus – Otepää, Tõrva ja Valga – tegutses omaette ja valis oma valla aasta isa ja ema. Ära jäi ka traditsiooniline pikaajaliste abielupaaride austamise õhtu, mille korraldamist rahvas pikisilmi ootas. Järgmine koostöö proovikivi on koostamisel olev Valgamaa arengustrateegia 2035+. Selles peaks olema elanike, ettevõtjate ja kolme omavalitsuse tegevused maakonna arendamiseks enam kui 15 aastaks.
Õnneks ei ole kõik nii kesine. Sõltumata sellest, et mitmed asutuste juhid, näiteks koolide direktorid, on mures alanud eelarveaasta ja oma tublisti vähenud(!) eelarve pärast, on rõõmustanud meie silmi nii uued lillepotid kui ka mõningad mänguväljakud, valminud keskväljakud ja käimaläinud renoveerimistööd või projekteerimised. Usun, et selle kõige nimel on ametnikud palju vaeva näinud.
Kõigi meie ühiseks eesmärgiks on rajada vald, kus meil on turvaline ja hea elada. Eeldused on olemas ning on oluline, et jätkuks koostöötahet, tarkust ja üksteisemõistmist. Erimeelsused tuleb ületada arutelude ja läbirääkimiste teel. Need ei tohiks olla takistuseks valla arendamisel. Loodan, et meie ääremaade valdades on piisavalt aktiivseid elanikke, kes ei lase otsustajatel lihtsalt sooja koha peal peesitada, vaid teevad usinalt ettepanekuid selleks, et elu maapiirkondades ei hääbuks. Jõudu meile kõigile!