Category Archives: Arvamused

Viimased kuud on kogu Eestimaa kaasa elanud Ida-Virumaad  haaranud koondamislainele. Ja muretsemiseks on ka põhjust, sest selle piirkonna töölised on enamikus eriliste oskustega, millega mujal Eestis suurt peale pole hakata. Oma kodukandis peaksid nad aga olema kõige nõutum tööjõud. Kui vaadata töötukassa andmeid selle kohta, kui palju kuskil maakondades on töötuid, siis Ida-Virumaaga protsentuaalselt ja suhtarvult samal tasemel on olnud ka Valgamaa.

Eestis räägitakse ja kirjutatakse omavalitsuste reformi vajalikkusest juba alates 1997. aastast. Nüüd on võetud suund sellele, et 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimised oleksid juba suuremate üksuste valimised ja 2018. aastaks mitteliitunuid ootab sunniviisiline liitmine. Millises seisus oleme praegu, võib välja lugeda haldusreformi kontseptsiooni eelnõust. Esimene ennustus, mis seoses sellega mõttesse tuleb,on see, et mida suurem omavalitsus, seda enam hakkavad valimistel ja hilisemas tegevuses rolli määrama seniste valimisliitude asemel erakonnad.

Need ajad ei olegi väga ammused, mil Eesti pereemadel oli kombeks kostitada iga oma koju sattunud inimest toiduga, olgu selleks siis kasvõi kõige lihtsam piimaklimbisupp, mida sai kiiresti valmistada. Igatahes tühja kõhuga ei lastud kedagi minema ja vajadusel usaldati võõras ka oma majja või heinalakka ööbima. Nüüdseks on see komme veel mõneti säilinud veel maakohtades. Aga neid on ikka, kes terekäe ulatavad või tassikese kohvi pakuvad.

Juba sel kolmapäeval, 11. veebruaril, läheb Riigikogu saalis kolmandale lugemisele Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise eelnõu, millega soovitakse langetada aktiivne valimisõigus ehk õigus valida kohalike omavalitsuste volikogude valimistel 18. eluaastalt 16. eluaastale. Mina hääletan selle seaduse poolt! Alljärgnevalt toon välja mõningad põhjused, miks.  

Pärast eelmisi Riigikogu valimisi asutasime 2011. aasta kevadel Riigikogu Valgamaa toetusrühma, mille esimees on mul olnud au olla. Juba neli aastat tagasi pidasime oluliseks, et Rail Baltic hakkaks kulgema läbi Tartu ja Valga.

Regionaalpoliitikat on määratletud kui avaliku sektori poolt aetavat poliitikat, mille eesmärgiks on mõjutada positiivselt Eesti eri piirkondade majandustegevust ja sotsiaalset heaolu ning vähendada regionaalset  ebavõrdsust. Samas on veel rida teisi poliitikaid, millel on selge mõju kohalikule arengule, kuid kus regionaalsed eesmärgid pole enamasti esmajärgulised. Nende hulka kuuluvad näiteks põllumajandus-, transpordi- ja hariduspoliitika. Seega on tegu keeruka erinevate poliitikate kompleksiga.

Hiljuti oli  riigikogus arutelu teemal „Muutunud julgeolekuolukord Euroopas,” kus kaitseministri ja välisministri kõrval võtsid sõna ja esitasid ministritele küsimusi ka arvukad saadikud. Töise ja kriitilise arutelu käigus toodi esile eripalgelisi julgeolekualaseid väljakutseid, millega me täna silmitsi seisame.

Pean juba alguses ära ütlema, et kirjutan oma nägemusest ühiskonnast. Ei mingit poliitilist mulli ega teaduslikke definitsioone. Kasutan siinkohal sama mõistet, mille kirjutasin 2010. aastal oma lõpukirjandisse. Ühiskond on maailm, mida näeme, kuuleme ja tunneme enda ümber Kardan, et paljudel on igapäevaselt raske ette kujutada, et me kõik oleme osa ühiskonnast. Meid ja meie kodanikuks kujunemist mõjutavad nii inimesed meie ümber kui ka filmid, kirjandus, muusika, meedia, iidolid jne. Järgnevalt neist kõigist, lühidalt.

Vihkan väljendit „normaalne“. Miks? Just seetõttu, et taolised terminid taastoodavad halli massi. Kui elame igapäevaselt ühiskonnas, kus mingid nähtused on normaalsed ja mingid mitte, siis kuhu me lõpuks välja jõuame? Peame endale selgeks tegema, et on asju, mis on lubatud ja mis mitte. Kuid kui räägime normaalsusest, siis ei julgegi inimesed avalikult näidata ega välja öelda, mis usku nad on või missugune on nende maailmavaade. Veelgi enam. Inimesed ei saa sündides valida oma nahavärvi, rahvust ega seksuaalset orientatsiooni. Me kõik sünnime omamoodi, seega miks me peaks midagi sellest varjama või häbenema? Olles vähemus ühiskonnas, kus midagi on „normaalne“, ei julgegi inimesed avalikult öelda ega välja näidata, kes nad tegelikult on. Nii juhtubki, et vähemustele vaadatakse viltu.

Olen alati mõelnud, et debatt avalikus kohas alkoholijoomise üle on tegelikult pseudoteema, sest tihtilugu on alkoholi tarbimine seotud meie kultuuriga. Seaduse jõul ei ole võimalik teha kiireid muudatusi. Seadusandja lootis alkoholi tarbimise keeluga vähendada ühiskonnas karistamist, anda kohalikele omavalitsustele suuremad otsustusõigused ning võimaldada inimestele legaalselt näiteks pikniku ajal ühe või kaks siidrit juua. Ometi tekitas see ühiskonnas suurt poleemikat ning paljud tõdevad, et toona, 2011. aastal, tehtud otsuste jaoks pole Eesti ühiskond veel valmis.