Teisipäeval ilmus Vooremaas üks põhjalik ja läbimõeldud arvamus Jõgeva linna eelarve teemal, nimega “Kas uus eelarve on näoga rahva poole?” ning seda ründav vastus. Jah, kallid lugejad, ründav, sest ideede ja tegevuste tasemel toimuva vastulause asemel sai lugeda pragmaatiliste faktide ja emotsionaalsete rünnakute segapudru, mis oli koondunud eksitava nime alla “Hindan konstruktiivset arutelu“.
Mul on hea meel, et linnavalitsus jõuab reageerida opositsioonisaadiku arvamusele meedias juba enne selle arvamuse avaldamist. Antud juhul oli isegi vastulause arvamusest ettepoole paigutatud nii, et esimese hooga paberkandjalt lugedes ei saanudki aru, mis tuuleveskitega seekord võitlus käib. Aga ikkagi tore, et reageeritakse, mis tähendab, et jää murenemine ja glasnosti edendamine opositsiooni poolt toimib. Seega Jõgeva linn on kaotuse ja leinaga toime tulemise viiest etapist esimese, Eitamise, juba läbi teinud ning jõudnud teise etappi, Viha.
Selle selget ilmingut saate lugeda eelnevalt viidatud artiklist “Hindan konstruktiivset arutelu“. Linnavalitsuse kümne emotsiofakti sisu on resoluutne ja peaks tummaks lööma kõiki stiilis: “BAM! Säh sulle! hakkas parem! On veel midagi!?“. Aga välja toodud kümne käsu juurde. Kirjutise kümnest punktist seitse sisaldab rünnakut kas Mihkel Kübara isiku või opositsiooni vastu. Tulenevalt sellest, et ka meie head ideed, mille headuses ei kahelnud ka koalitsiooni rahvasaadikud, saavad linnapea suust tituleeritud kui “rumalad ning pead vangutama panevad”, pean vajalikuks omalt poolt lahata linnavalitsuse seisukohta, sest tunnen ka ennast sellest puudutatuna. Seega, 70% jutust on vürtsitatud solvangute ja muda loopimisega :). Miks peaks keegi sellist laimukirja tõsiselt võtma? Millise muu mulje kui ebapädevalt kontrollitud viha jätavad väljaütlemised stiilis: “Ekslinnapea jättis möödunud aasta oktoobris eelarve menetlemise pooleli, kuna ei suutnud leida lahendusi/…/Praegune linnavalitsus pingutas ja tuli sellega edukalt toime.” Vahepeal olid valimised ju :/ Kas koalitsioonipartneriks mitte osutumine on suutmatus? Väljaütlemised nagu: „Ekslinnapea juhtimisel ei tegeldud arendamise ega isegi selle arutamisega, mida arendada. Ainult sõnade tegemisega elu edasi ei vii.“ Kuidas peaksin mina ennast tundma, kui linnapea ütleb: „Olen öelnud, et kuidagi ei saa olla, et kõik opositsiooni ettepanekud on rumalad ja pahatahtlikud /…/ aga seekord kahjuks on. Opositsioon peaks kõigepealt omandama mingidki algteadmised linna toimimise olemusest.“ Ei hakka samale tasemele langema, sest mida tuul ikka müürile teeb. Tolm õlgadelt maha ja ajan jonnakalt oma asja edasi. Sama punkti all pannakse veel: „Kahjuks ei suutnud eelmine linnapea omavalitsuse toimimismehhanismi nelja linnajuhtimises osaletud aasta jooksul endale selgeks teha. Kui viibida linnas, mida juhitakse napilt pool tööajast, siis ongi see keeruline.“ Mis ma oskan öelda, tülile kihutaja ei ole, aga verd tahaks küll näha. Kus popkorn on? Kuid see pole veel kõik: „Meetmetest raha toomine on tõesti raske töö. Arusaamatuks jääb, kust teab seda Kübar. Ei mäleta, et tema juhtimisel oleks linna suuri täiendavaid vahendeid toodud.“ Nonii, kindad on nurka visatud, läheb andmiseks. Ja tuleb sutsakas: „Inimeste hirmutamine sellega, et palgatõusu ei tule, on pahatahtlik, et mitte öelda kuritegelik. Muidugi on viinamarjad hapud, sest ekslinnapea oma esialgses eelarvevariandis seda tõesti ette ei näinud.“ Tuletan veelkord meelde, et oktoobris olid valimised ja usu või ära usu, ekslinnapea parem käsi ja kaasvõitleja selle eelarve projekti välja töötamisel oli ju praegune linnapea. Mina loen Hr. Kübara tekstist välja reaalse mure, kas ikka kõik saab laabuda linnavalitsuse poolt ettenähtud tingimustel nii, nagu on serveeritud. Hirmutamist ma ei näe. Realistlikku, jalgadega maas analüüsi aga küll. Kuid parandamatul optimistil võibki olla raske arusaada sellest, et päikesesse vahtimine ei ole kõige parem mõte, mis sellest, et see ilus on. Ja tuleb veel üks sirge: „Linnapea palka tõsteti ametisse nimetamisel tõepoolest üle seitsme protsendi /…/Ka Kübara hüvitis tõusis, kusjuures tema kui revisjonikomisjoni esimees saab seda 1,5 kordselt võrreldes volikogu realiikmetega. Millegipärast ei paista see teda häirivat.“ Olen varemgi täheldanud, et raevus käitutakse kontrollimatult ja hakatakse lahmima. Nii ka nüüd, kuid piltlikult öeldes aju väljalülitamine eesmärgiga, et kätes ja jalgades rohkem rammu oleks(antud kontekstis siis keeles või kirjapulgas), ei too tulemust. Nimelt olid opositsiooni saadikud kõik Jõgeva Linnavolikogu VIII koosseisu III istungi 5. päevakorra punktile vastu, millega kehtestati Linnavolikogu ja linnavalitsuse liikmetele tasu ja hüvitiste maksmise kord. Ning lõpuks on juba kordineeritud sparringust saanud lasteaiastiilis rusikatega vehkimine: „Eelkäijal polnud tahtmist töötasu tõstmiseks ei siis ega ka nüüd.“ Mis sellest, et viimasel volikogu istungil tehti „rumal“, „piinlikust tekitav“ ja „pead vangutama panev ettepanek“ vähendada valitsemiskulusid(mis, nagu ma oma eelmises postituses välja tõin, on üüratult suured), et tuua linna haldusalas töötajate palgatõus oktoobrist juulisse. Eks need faktid ole jah, ülehinnatud. Mis sellest, et Euroopas propageeritakse teadmiste põhist otsustamist ning antakse isegi projektidest rahasid(linnavalitsusele teadmiseks) selleks, et kõik saaksid aru teadmiste olulisusest otsustamise juures. Kuid meie linnas ei toimita teadmiste põhiselt, vaid kõiketeadja põhiselt. Teisisõnu autoritaarselt.
Antud kirjatükki lugedes tuli miski pärast meelde anekdoot, kus ametist lahkuv direktor jättis uuele direktorile keerulisteks hetkedeks abiks kolm ümbrikku, mille uus direktor pidi järjekorras avama, kui asjad täbarad on. Esimeste probleemide tekkimisel avati ümbrik, kus oli kirjas „Süüdista eelmist direktorit“. Teist korda probleemidesse sattudes avati teine ümbrik, kus seisis „Süüdista alluvaid“ ning kolmandas ümbrikus oli kirjas „Valmista kolm ümbrikku“. 3 kuud 48st kuust ja esimene ümbrik on avatud…
Kuid lõpetuseks tuleks tagasi kaotuse ja leinaga toimetulemise viie etapi juurde, millest Eitamisest oleme nüüd üle saanud ning Vihaga praegu tegeleme. Eks see viha tuleb välja elada, see on paratamatu, andestame. Kuid ei jõua ära oodata, mil lepitakse kaotatud arusaamaga, et ajad, mil argumendid nagu „20 aastat on nii toimitud“ ja „oma särk on ikkagi ju ihule kõige lähemal“ on möödas ning sovietlikus stiilis juhtimine ja sultanistlikud linnavalitsused on möödanik. Tulevik ongi avatum, läbipaistvam, koostöö altim, progressiivsem ning tulevad noored, täis tahtmist, teadmisi, energiat ja asendavad aegunud arusaamad. Nii ju ühiskonna kasvamine toimibki, sest asendamatut ei ole. Õnneks, kui Viha etapp on läbi tehtud(neelame alla), on veel jäänud vähem agressiivsed Kauplemine, Depressioon ja Leppimine. Kuid kaubeldakse olematu ja võimatuga, mis mõjubki masendavalt ning jõutakse järgmisse etappi. Depressiooni staadiumis peame juba meie olema toetavad ja aitama jõuda leppimiseni, et selline juhtimisstiil on vaja lükata ajaloo prügikasti ning minna edasi muutustega ja selle uskumatu uuega, mida mujal maailmas on praktiseeritud aastakümneid.