Kui sotside uus esimees ühel ilusal kevadhommikul pulti astus oli valitsus juba uued rõivad selga ajanud ja rehkenduski lukku löödud. Kokku kirjutatud regilaul oli ilus – valitsusliit soovib kujundada Eestist järjest kindlamalt euroopalikke väärtusi kandva, majanduslikult eduka, kõigile võrdseid võimalusi tagava, perekonda väärtustava, hästi hoitud ja kaitstud riigi.
Esimees ütles aga, et jutt on küll õige ja vägagi sotsiaalset nägu, kuid siiski pisut lühike. Ja ega exel pole mingi vana aja laul, kust välja ei saa. Sotsid läksid ja ajasid Stenbocki ukse taga jalad harki ja nõudsid oma. Vingerdas esimene minister, mis ta vingerdas, kuid lõpuks pidi ta ilusa lennukitega pildi pealt maha ronima ning hakkama päriselt tegutsema selle nimel, et ei peaks juba armsaks saanud kabinetist koos värviliste aksessuaaridega välja kolima.
Vaatamata sellele, kas rakendusaktid kehtivad või mitte, on inimestel üldjuhul tavaks koos elada kahekesi, kuid ka poliitikas on see tihti võimatu ja seekord olid valijad andnud sõnumi, et tasakaalukoalitsioonist sai taluvuskoalitsioon, kus oli vaja ka kolmandat poolt. Olgugi, et lisandunud partneri sõnumid said leppesse kirjutatud munavalgel põhineva värviga oli neid siiski märgata ja seda eriti oma ridadesse kuuluvate ja pisut ärakulunud tegelaste toppimisel igasugu poliitikast justkui väljaspool asuvatesse ametitesse.
Vot selline mõnus trio on sel aastal kodumaisel poliitlaval kokku saanud ja vägisi tundub, et vaatamata leppes kirjutatule, on juba pisut enam kui poole aastaga, jõutud valitsemise faasi, kus käib iga põhimõttelise punkti juures lehmakauplemine vanas heas „Kuldse Trio“ võtmes, kus lauldi, et raha sulle ja kurgid mulle. Vaadates seda suurepärast poliitkontserti pisut kaugvaates võiks isegi võllanalja teha, et see kõik on tinginud meie esimehelt üleskutse, et hääd kaasmaalased – joome poole vähem!
Aga maal on muidu mõnus. Peaasi, et EIT (elekter, internet, teed) oleks igas tares olemas ning siis pole ka elul muret, kuid vaadates jõulukuul aknast välja ei paista seda lubatud uut põhjamaad kusagil – väljas pori ja vihm. Kirjutamise ajal on parasjagu veel mõnituhat peret ilma elektrita ja rannikul oodatakse merevee tõusu. Ma saan väga hästi aru miks Juhan tahab Euroopasse – kaua sa siin poris ikka müttad ja munadega mängid! Aga ei saa minna, kui tiivad ei kanna ja vanad praamid ka nii kaugele ei sõita ei suuda.
Väheneva rahvaga riik tahab tõenäoliselt ka valitsemise kokku tõmbamist, kuid kui kuningas tahab kuu peale ronida, siis ei saa ega tohi ära kaotada torni laia alust, vaid ikka kõigepealt on vaja vaadata vahetult oma jalge ette. Vägevas leppes sai kevadel paika ka see, et riik vajab reformi ning selleks sidus peamine minister kohe vastutuse aasa iseenda kaela ümber. Üks osa sellest kannab haldusreformi nime ja tänaseks on taas tuhanded tagumiktunde seda arutatud, kuid diskussioon on jälle sealmaal, et vähemalt esialgu on põhirõhk vaid numbrilisel kokkuhoiupoliitikal, kus valitsuse aas ümber Eestimaa tõmbub aga muudkui kokku ja kokku.
Sotsid ütlesid selgelt, et haldusreformi saab teha ainult koos uue rahastamismudeli kokkuleppega ning ka seadusesse tuleb ikka selgelt kirja panna, kuidas hakkab toimima tulevikus maakondlikul tasemel koostöö ning jääb suuremate omavalitsuste juures alles kogukondlik demokraatia. Võibolla ma olen haldusreformi teemal juba pisut lubjastunud, kuid arvan siiralt nii, et kui need asjad kokkulepitud ei saa, siis vist tuleb tunnistada, et jällegi tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati.
Minu jõulusooviks on sel aastal see, et tegelege jõulude ajal traditsiooniliste jõuluasjadega. Uskuge, et vaatamata sellele, kas valitsuse koostöötahe läheb vahepeal pikemale jõulupuhkusele või ei, siis uus aasta tuleb nagunii jaanuari alguses ja siis tuleb tegeleda juba uue poliitika-aastaga edasi.
Mönusat pühadeaega!
* tegemist SDE ajalehe jõulunumbri juhtkirjaga