Kajar Lember on valmis loobuma tööst Riigikogus Tartu linna kasuks
Riigikogu liige sotsiaaldemokraat Kajar Lember arvab, et Emajõe pardid on toredad linnud, kuid vajadust nendega Emajõe sümboolikat täiendada siiski pole. Peibutuspardiks ei ole Lemberi arvates põhjust pidada iga riigikogulast, kes kohalikel valmisetel kandideerib, sest valimistulemus võib saada ajendiks mitmesugustele kavatsustele. Poliitik, kes on saanud tuntuks ka turismiettevõtte Vudila rajaja ja omanikuna teatas, et kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond Tartus koalitsiooni jõuab, on ta valmis Riigikogust ära tulema ja panustama Tartu tegemistesse.
Kohalike omavalitsuste valimistel kandideerivaid Riigigikogu liikmeid on kombeks kutsuda peibutuspartideks. Milliseid mõtteid selline nimetus teis tekitab?Eks sellesse võib suhtuda kaheti. Ühelt poolt on kandideerimine valimistel põhiseaduslik õigus ja seda kuidagi piirata pole ka hea märk. Eks valijad teevad kohalikel valimistel oma valiku ja kui nad kedagi pardiks peavad, siis on neil alati võimalus teha teistsugune valik. Teisalt kuulun mina nende sekka, kes pigem arvavad, et Riigikogu liikmed võiks uuesti kuuluda ka kohalikesse volikogudesse, võib-olla Tallinn välja arvata, kelle tõttu kunagi see piirang ka kehtestati. Miks? Sest olles ise aastaid kohalikus omavalitsuses töötanud, siis näen Riigikogus selgelt, et inimesed, kellel puudub KOV kogemus, on arusaamades ja otsustes tihti justkui teiselt planeedilt.
Milliseks võivad teie Tartuga seotud plaanid saada siis, kui osutute valituks?
Kandideerin Tartus selge arusaamisega, et Tartus on vaja tuua linnajuhtimisse muutusi. 16 aastat ühe „pesakonna” poolt juhitud linnas ei ole kindlasti kõik asjad halvasti, kuid teatud stagnatsioon on ilmne. Tartu peab olema kogu Lõuna-Eesti arenguvedur ja arvan, et Tartu saaks olla veelgi lastesõbralikum elukeskkond ning ka ettevõtjasõbralikum linnavalitsemine on siin võimalik. Nende suurte eesmärkide suunas liikumiseks olen mina valmis osalema Tartut peale valimisi juhtima hakkavas meeskonnas. Ehk kui SDE on osaline koalitsiooni moodustamises, siis olen kindlasti valmis Riigikogust ära tulema ja panustama Tartu tegemistesse.
Tabivere valda Kaiaveresse on teie eestvedamisel rajatud turismi- ja meelelahutusettevõtte Vudila mängumaa. Kas Tartu on selliste ajaviiteettevõtete poolest juba valmis või mitte?
Vudila mängumaagi asub kindlasti tõmbekeskus Tartu piirkonnas ehk saab öelda, et ongi valmis. Uued ettevõtmised pereturismi valdkonnas on kindlasti teretulnud, sest Lõuna-Eestil on täna hea võimalus saada nn pereturismi mekaks, aga selle nimel on vaja pingutada nii turunduse, majutuskohtade kui ka uute atraktsioonide näol. Lisaks erasektorile kuuluvatele vahvatele asutustele on ju ka linn panustanud, et meil oleks Ahhaa, Aura ja Mänguasjade muuseum, kuid kindlasti on veel vaja edasi panustada, et kaugemalt külalisi piirkonda rohkem tuleks ning et nad siin pikemalt peatuks.
Kuivõrd võib uskuda , et Tartu linn oma praegustest piiridest kaugemale areneb, missugustes geograafilistes suundades see võiks olla?
Tartu on Eesti kontekstis ikka päris suur linn ning arvan, et omavalitsuse piire pole siin küll mõtet muutma hakata. Samas on mõned linnaäärsed piirkonnad juba ühenduses linna infrastruktuuridega ning teatud laienemist pole mõtet ka välistada. Ise pooldan siiski koostööd ümberkaudsete omavalitsustega, mitte sõdimist piiride pärast. See, et Tartu on kõigile neile tõmbekeskuseks, on fakt, mida ei pea kellelegi seletama, samas on linnal ka siinkohal võimalus olla koostöö ja ühiste projektide eestvedaja, et piirkonna areng oleks ühtlane ja teenused inimestele kättesaadavad ka omavalitsuste piire ületavalt.
Vudila maskotiks on vutt, aga kas Tartu sümboolikas ja maine kujunduses võiks olla senisest suurem tähtsus Emajõe partidel?
Ma arvan, et Tartu sümboolikaga on kõik hästi ja ühtegi parti sinna küll vaja ei ole. See, et Emajõel on pardid, on kindlasti tore, kuid jätaks nad täna rahule. Las jõel elutsevad pardid elavad oma elu, Vudila vutid oma ning valimistel saab ka rahvas hinnata, keda nad peavad peibutuspardiks ja keda mõistlikuks valikuks linna asjade ajamisel.
Intervjuu ilmus: http://eestielu.delfi.ee.