Kohalike valimisteni, mil demokraatia jäme ots on korraks jälle inimeste endi käes, on jäänud pisut üle kahe kuu. Valijal on veel aega seda staatust nautida. Valimisliitudel ja erakondadel, kes pretendeerivad valijate usalduse võidule ning sellele, et valijad selle võimu jämeda otsa” just nende kätte järgnevaks neljaks aastaks hoiule usaldaksid, on käimas aga kibekiire kandidaatide värbamise aeg. Jah, see sõna “värbamine” kõlab kuidagi väga vääralt, kuid paraku poliitiline kultuur ja olukord juba on sellised, et size does matter, ehk mida rohkem inimesi suudetakse nimekirja meelitada, seda paremad väljavaated sel on. Ja maailmavaade, tõekspidamised, usk ning mitmed teised vooruslikud väärtused ehk teisisõnu nimekirja kvaliteet kipuvad pahatihti jääma tahaplaanile. Kuid selline see aina enam pragmatiseeruv poliitiline maastik meil Eestis on, kus poliitika riigijuhtimise kontekstis, mis oma olemuselt peaks toetuma maailmavaatele, tõekspidamistele ja väärtustele on aina enam muutumas pelgalt kaubaks või kapitaliks, millega valmistejärgsel ajal hoolsalt kaupa teha. Mis teha…
Ka sotsiaaldemokraatidel käib Paides nimekirja koostamine suure hooga ning nimekiri tuleb tugevam kui eales varem. Mis aga kõige enam hinge riivab, on see kui madalale on poliitika maine ja Eesti poliitiline kultuur trambitud, mis omakorda on viinud käegalöömise mentaliteedi vohamiseni ning inimeste tõrksuseni ka ise oma kodukoha eluolus ja arengus kaasa lüüa. Iseenesest on see ju vale, või mis? Kui sa näed, mis su kodukandis valesti on, või mida saaks paremini teha siis peaks see olema ju auasi, kui sead ka oma nime valimistel üles, olgu siis üksikkandidaadi, valimisliidu või erakonna nimekirjas ja paned ka ise õla alla, et elu paremaks läheks. Paraku meie poliitilises kultuuris on teistmoodi, inimesed pigem pelgavad ja häbenevad, kui tunnevad uhkust kodukoha arengus sõna sekkaütlemise üle.
Sestap soovin kõigile, mitte ainult kandideerijatele vaid ka neile, kes seekord vaid valiku tegemise piirduvad, usku, lootust ja armastust!
Usku sellesse, et ka üks inimene suudab maailma paremaks muuta, that one man can make a difference, usku sellesse, et ka kõige madalamalt rohujuuretasandilt kerkinud idee või unistus võib vaatamata mistahes kadalipule lõpuks tõeks saada. Ka ise ei usuks sellesse täna nii palju, kui eelmine nädal poleks Lai 33 korvpalliväljak uue asfaltkatte saanud, mille kordategemise eest Tuleviku Paide valimisliiduga läbi kogu viimase valimisperioodi seisnud olime. Siinkohal tänu nii praegustele koalitsioonipartneritele kui ka neile keskerakondlastele, kes eelmise koalitsiooni viimaste hingetõmmete ajal keerulistel eelarveläbirääkimistel meie soovile õla alla panid. Aitäh usu taastamise eest!
Lootust sellesse, et kui ka esmapilgul tunneli lõpus valgust ei terenda, või riigivalitsemine ja poliitika ei tundu just nii õilsad, aatelised ja läbipaistvad, kui võiks ja peaks, siis ei maksa kohe püssi põõsasse visata. Mida rohkem inimesi kaasalöömise asemel käega lööb, seda enam põlistub võim ning käib alla poliitiline kultuur koos demokraatia ning nende aadete ja põhimõtetega mille eest võitlesid vanaisad vabadussõjas ning seisime meie Balti ketis.
Ja armastust. Sest armastus hoiab sind õigel teel ning eristab õige valest, hea halvast ja tõe valsklusest. Kui sa ikka midagi või kedagi armastad, siis tuleb selle eest ka seista. Olgu selleks kas või oma kodulinn, sport, arusaamine demokraatiast ja ausast valitsemisest, rahvatants, pillimäng või mistahes muu eluvaldkond. Kui ikka muusikakooli vilistlased trummi ei põrista, et lapsed uued pillid saaksid, siis on üsna tõenäoline, et seda ka ei juhtu. Ja uskuge mind, õige asja eest lõpuni seistes, olgu või vastutuult seistes või -voolu ujudes, kõigi raskuste, tagasilöökide, kodaraisse loobitud kaigaste ning ka teinekord enda lahtiunustatud kingapaelte otsa komistamise kiuste, on üks kuramuse magus tunne 🙂 Just nagu omamoodi väike iseseisvumine valitsevate väärarusaamade alt 🙂
Alo Aasma
SDE linnapeakandidaat