Sotsiaaldemokraadid tegid nädalapäevad tagasi minu juhitud valimisliidule Tuleviku Paide ettepaneku sügisesteks valimisteks jõud ühendada ning mulle ühtlasi ettepaneku nimekirja esinumbrina olla nimekirja linnapeakandidaat.
Oleme sotsiaaldemokraatidega praeguses linnavolikogu koosseisus kolm ja pool aastat kõrvuti Paide asju ajanud ning leidnud, et ühisosa sotsidega on märksa suurem, kui mistahes teise Paide poliitilise jõuga, sestap ka meiepoolne positiivne vastus.
Oleme Tuleviku Paidega senise kolme ja poole aasta vältel koalitsioonis väiksema osapoolena olles suutnud mitmeid enda seatud eesmärke küll saavutada, kuid tahes-tahtmata on paljudes olukordades jäänud piltlikult öeldes käed lihtsalt lühikeseks, et oma ideid ning tõekspidamisi nii juhtimiskultuurist kui linna arengusuundadest rohkem läbi suruda. On palju asju, mis linnas on hästi tehtud ja mille üle oleme uhked, kuid samas on ka väga palju asju, mida mitte ainult ei saaks vaid ka tuleks teistmoodi ja paremini teha, et Paide elukeskkond, mis on meie vahest suurim, kui mitte ainus konkurentsieelis, veelgi paremaks muuta.
Üks kesksemaid küsimusi, milles oleme sotsidega täielikult üksmeelel, on see, et linnajuhtimisse on hädasti vaja kaasata uusi inimesi, kes suudaksid kõrvalseisjatena anda objektiivsema hinnangu linnas senitehtule ning hetkeolukorrale ning suudaksid sellest tulenevalt oma ideede, arusaamade ja lahendustega anda linnale nii hädavajaliku uue hingamise, mis loodetavasti peataks linna vaikse hääbumise nii maakonnakeskuse mõistes kui elanike lõikes, keda meil on ainuüksi viimase kolmega kuuga enam kui 150 võrra vähem ehk vaid veidi üle 8600.
Ja mis kõige valusam, oleme enim kaotanud ennekõike noori ja nooremapoolseid inimesi, terve põlvkonna, kes on just see segment, kes kõige aktiivsemalt ühiskonnas toimuvast osa võtavad. Need on enamasti Paides kooli lõpetanud inimesed, kes on siirdunud kas ülikooli või mõnda muusse õppeasutusse oma eriala õppima, kes lõpetades on oma ala tugevad spetsialistid, kes on need, kes on kõige altimad mõtlema välja uusi äriideid, looma ettevõtteid ja seeläbi töökohti, on aktiivsed teatris, kontserdil, pubis ja restoranis ning erinevatel üritustel käijad ning mis mitte väheoluline – nad tahavad oma kodukoha juhtimises ja elukeskkonna kujundamises kaasa rääkida. Ja kui pole neid, pole töökohti, pole uusi ideid, kuidas kohalikku elu edendada, pole piisavalt inimesi, kelle pärast korraldada spordi- ja kultuuriüritusi, pole korralikke meelelahutusasutusi ega restorane – ehk teisisõnu, tekib surnud ring mis viibki vaikse hääbumiseni…
Iga töö ammendab end ükskord, muutub rutiiniks, võtab silmist sära ning hingest entusiasmi ning pole siinjuhul mingi erand ka linnavalitsemine. Ehk nagu väga tabavalt ütles endine kaitseminister ning nüüdne diplomaat Jaak Jõerüüt: võim halvab inimesi, ja seda ennekõike just vaimselt. Tahes-tahtmata hakkab võimul olles tasapisi inimeste siirus, aatelisus, entusiasm, oskus avatud pilguga enda ümber toimuvat jälgida ja usk muutuste elluviimise võimalikkusse, mõnel puhul ka lausa tõekspidamised, muutuma ning asenduvad mugandumise ja status qou (ehk pelgalt võimu ja positsiooni) säilitamisega.
Teisisõnu, kaua võimul olnud inimesed, olles teinekord endast andnud linna hüvanguks nii palju kui võtta on, lihtsalt väsivad ning on ideedest ja tahtmisest õigeid lahendusi näha ja leida lihtsalt tühjaks end pressinud. Pahatihti viib see teinekord aga reaalsustaju kõverpeeglistumiseni – olles endast andnud kõik mis anda on, nii ideede kui lahenduste osas, kaotavad inimesed oskuse enda ümber toimuvat reaalselt näha ja hinnata ning selle asemel, et ajutiselt ree pealt maha astuda ning teatepulk järgmistele anda kapseldutaksegi olemasoleva võimu ja status qou säilitamisele ning reaalselt lahendust vajavate küsimustega tegelemise asemel kerkivad esiplaanile hoopis utoopilised uitmõtted, mis pole ei midagi muud kui suitsukate tegelikule sisulisele ammendumisele.
Aga see väsimus pole inimese igavene vaimne surm, pigem on see letargia, tarduni, mis peale väikest hingetõmbeaega annab inimesele võimaluse uutest ideedest ning pakatavast entusiasmist tulvil olles tagasi tulla. Just nagu viljapuud, mis kevadest sügiseni kõigest väest magusaid vilju on kasvatanud ning seetõttu väsimusest talve eel kolletuvad ning endalt lehed heidavad, kuid ainult selleks, et talvel pisut jõudu koguda ning kevadel värskest energiast pakatades uuele tsüklile vastu minna.
Linna- ja riigijuhtimises on selleks looduslikuks aastakäiguks valimised, mis annavad valijaile võimaluse iga nelja aasta tagant linna- ja vallajuhtide poolt tehtud tööd ning panust hinnata ning vajadusel, väsimuse ning ideedest ning lahendustest tühjaksjooksmise korral nad ajutiselt väljateenitud puhkusele saata, sest nii nagu arvutil on vaja aeg-ajalt re-start teha nii on sellest abi ka inimeste puhul. Praktikas on muidugi küllaldaselt ka näiteid inimestest, kes on linna- ja vallavolikogudes või – valitsustes kümme, kohati lausa 20 aastat võimul olnud ning pole ka selle aja jooksul kaotanud silmist sära ning hingest entusiasmi, kuid pigem on tegu pärlite ja eranditega, mitte reegliga.
Aga võimalikult paljude uute inimeste ja ideede kaasamine linnavalitsemisse pole eelseisvate valimiste eel kindlasti mitte ainus küsimus. Sotsiaaldemokraatide valmisprogramm on küll alles koostamisjärgus, kuid juba praeguste arutelude käigus on selgunud, et olulisemateks valdkondadeks kujunevad Paide roll maakonnakeskusena (ja arvamusliidrina) ning omavalitsuse koostöö ja liitumine, muudatused haridusmaastikul, spordielu ja terviseedenduse põhimõtete ümbervaatamine ning ilmselt pole pääsu ka linna äriühingute ning sidusasutuste reformist. Kuid nagu öeldud, need on pelgalt vaid teemad, mis on esile kerkinud tänaseks, probleemide ning neile lahenduste leidmise kallal töö alles käib ja kui on inimesi, kes tahaksid oma ideedega või toetava õlaga aidata kaasa uutele tuulteiilidele Paides, siis kõik mõtted ja lahendused on igati teretulnud, olgu siis välkpostitsi alo@paide.ee, telefonil 55997763 või kas või tänaval nööbist kinni haarates.
Alo Aasma
20.03.2013