Author Archives: admin

Uus riigikogu on oma tööülesannetesse sisse elamas ning ka enamik uusliikmetest on nüüdseks aru saanud, kus on tema kabinet, kus asub suur saal ja kus muud tööks vajalikud ruumid. Tuleb tunnistada, et bürokraatiamasin nõuab oma, kuid ettevõtjana on mõnda protsessi päris koomiline jälgida. Demokraatia rakendamine ei peagi ilmselt iga kord kiire ja lihtne olema, kuid selles suunas võiks väike riik ikka mõne sammu astuda küll. Toompea saalis on jõutud parlamendile üle anda ka arvukalt seaduseelnõusid, neist mitme algatajaks on sotsiaaldemokraadid. Ühe oma ettepanekuga taotleme teeseaduse muutmist, et kindlustada kohalikud omavalitsused teede ja tänavate korrashoiuks nii vajaliku rahaga. Seadus kohustab linnasid ja valdu kohalikke teid hooldama ja remontima, kuid selle ülesande täitmiseks peab riik tagama omavalitsused ka tulubaasiga. Väidan, et võimupoliitikud on siin hoolimatult omavalitsustest üle sõitnud. Probleemiks on see, et jätkav koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud oma väikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteks ette konkreetse eelarveosa eraldamise. See on viimastel aastatel toonud kaasa vastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga. Teeseaduse ringitegemine annaks kohalikele omavalitsustele tagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunatakse siis teede korrashoidu. Antud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvest lisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonide muutmist. Täna erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrile suunatav raha 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta 4361 eurot, valla-ja linnateed aga kõigest 302 eurot. Nii ebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vaja kindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde ja remondi stabiilne rahastamine. Tahaksin väga loota, et riigikogu saali jagub niipalju mõistuse häält ja poliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletataks. Sel juhul kannatavad ju meie oma inimesed, kellel pole mingit vahet, kas sõita mööda riigi või kohalikku teed. Viimaste aastate ülikeerulised talvised ilmastikuolud, sealhulgas erakordne lumerohkus on kõigil veel värskelt meeles. See tegi ja teeb ka teede normaalse sõidetavuse tagamise oluliselt raskemaks, neelates ühtlasi omavalitsuste niigi õhukesest rahakotist suuri summasid. Probleemil on ka teine valus tahk. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb teede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeerida mustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaid suuremahuliste ja kalliste taastamistöödega. Leian samuti, et kui ühe inimestest hooliva riigi vastava valdkonna minister on riigikogu kõnepuldis, et rääkida meie teede olukorrast, siis ta ei peaks emotsioonitult vastama, et tahaks teha küll, aga raha pole. Raha on alati vähe, kõik algab prioriteetide seadmisest! Kui aga ka remonditud valitsusel ei ole soovi oma eelistusi ja prioriteete üle vaadata, siis saame paari aasta pärast teede küsimuses sektoris tõdeda, et tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati. Demokraatia pidupäeval, valimistel, anti tänastele koalitsioonipartneritele mandaat valitsemiseks. Tahaksin uskuda, et võimuerakonnad suudavad seaduste rakendamise teel ka sisuliselt opositsiooni kaasata opositsiooni ning kasutada üha vähem neile nii omaks saanud teerullitaktikat. Teerull on hea masin, aga tema roll ja tegevuse sisuline eesmärk on miski muu, kui demokraatiat rullida. Pigem peaksid demokraatia jüngrid leidma üksmeele, et teerull saaks tagasi oma liistude juurde pöörduda ja mõne kohaliku tee taas sõidetavaks muuta.

Täna kinnitatud riigieelarve strateegia näeb ühe punktina ette piiri panemist võimalikule tulumaksutagastamisele. Asjas iseenesest on oma loogika selgelt olemas ning võib-olla ei väärikski arutlemist, kuid kergelt muigama võtab sinna juurde kõlav põhjendus – nimelt valitsuse teatel tähendab rahvale väiksema summa tagastamine tulemusliku maksusüsteemi tugevnemist ja järgib põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest! Tundub, et selle kokkukirjutajad kas ei ole saanud aru oravapartei maksuloogikast, mis on alati kinnitanud, et mida vähem riik kogub makse seda rohkem jääb raha inimestele kätte ja nad saavad ise otsustada oma kulutuste üle või on nad läbinud mingi uue mõttemuutuse programmi, mis lõpuks ometi on nende arusaamasid riigi rollist ja maksude kogumise eesmärgist muutnud. Tõepoolest ei ole maksude kogumine eesmärk omaette vaid need korjatakse kokku ikka selleks, et erinevaid ning suuresti sotsiaalseid vajadusi riigieelarve kaudu rahastada. Edasiminek on tore asi ning see annab lootust, et stagnatsiooni ilminguid näidanud valitsemisel on siiski lootust 🙂

>Seekordsed Riigikogu valimised on ajalugu. Eesti erakonnamaastik on muutunud oluliselt selgemaks ning mingis mõttes tõesti ka igavamaks. Üheltpoolt jätab see võimalikke võimukombinatsioone ja valikuid vähemaks, kuid teisalt on see ka positiivne ning usun, et maailmavaate selguse mõttes ei ole see perspektiivis üldse halb. Inimestel tekib oluliselt parem võimalus konkreetseid tegevusi siduda poliitikute ja erakondadega ning seeläbi suureneb ka vastutus. Sotsiaaldemokraadid saavad nendest valimistest vaid rõõmu tunda, sest suutsime oma positsiooni Riigikogus parandada pea kaks korda ning see näitab, et oleme õigel teel. Tänan siinkohal ka kõiki toetajaid, nii oma valimisringkonnas, kui ka erakonna toetajaid üle Eesti. Hiiu-, Lääne-, ja Saaremaal suutsime erakonnale saavutada läbi aegade parima tulemuse ning see toimus vaid tänu laiapõhjalisele meeskonnale, kes suutis kõigis kolmes maakonnas oma mõtted inimesteni viia. Tänud veelkord kõikidele toetajatele, kes uskusid hoolivama riigi vajalikkusesse. Need valimised olid sotsiaaldemokraatide uus algus ka tugevnenud organisatsioonina, nagu enne valimisi sai ka lubatud. Juba praegu pöörame oma näo kohalike valimiste suunas ning loodame oma meeskonnas näha väga paljusid tublisi inimesi, kes tahavad anda oma panuse hoolivama Eesti eest ja olen alati valmis nendel teemadel vestlemiseks kohtuma. Riigi tasandil on tänaseks selge, et jääme opositisooni ning püüame sealt anda oma parima riigi edendamiseks. Kahjuks jäävad meie käed veel seekord suurteks muudatusteks veidi lühikeseks, kuid olen veendunud, et see ei jää nii väga pikaks ajaks. Tõsine tormihoiatus on valitsevatele erakondadele antud ning tuult on meie purjedes piisavalt. Tänaseks aga on koalitsioonikõnelused lõppenud ja meie riigi uue valitsuse liikmed erakondade poolt ära koputatud ning Eesti saab edasi liikuda valitud isevooluteel. Mis sa muud ikka oskad kosta, kui võimul olev valitsus põlistas oma võimu ning rahvas tegi oma kindla valiku, mille tegemistes võib kindel olla. Üheltpoolt on mul hea meel, sest selline valik näitab, et meie riigil ja rahval läheb nii hästi, et muutusi pole justkui vaja. Teisalt olen veidi kurb, sest minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi vähe ning kodumaal ringi sõites ja inimestega kohtumisel ei ole selline arvamus valdav. Küllap suudeti valimisperioodil siiski oma lubadused hästi vormida ja üle poole valimistel osalenutest jäi uskuma, et lubatud lepingule võib kindel olla. Saarlasena olen veidi kurb, et meie valimisaktiivsus oli üks väiksemaid ja suur osa ei hoolinud oma arvamuse avaldamisest. Kaks koostööpartnerit, kes juba aastaid on käinud ühte jalga, suutsid suhteliselt kiiresti kokku panna ka valitsemiseks leppe, mis haarab endasse lausa üle 50 lehekülje tihedat, kuid ebaühtlast teksti. Ajakirjanikud on juba teinud ära tänuväärse töö ja võtsid sealt välja laused, mis rääkisid arendamisest, parendamisest ja säilitamisest ning järele jäi lehekülgi tervelt 7. Tubli töö. Aga ega maht pole oluline, vaid hoopis asja sisu ja mõju Eesti arengule. Selgelt kõige kummalisem kogu selle leppe juures on see, et kaks erakonda, kes võimul olnud ka viimased neli aastat ja üks osapool veelgi kauem, ei suutnud oma põhilubadusi panna täismahus täitmisele ning ajaplaanis lükati need sisuliselt järgmiste valimiste teemaks. Ehk valitseme veel kolm aastat rahus ja siis hakkame enne järgmisi valimisi oma eelmisi lubadusi ellu viima ning siis nendest tuleneva koormuse riigieelarvele peab välja vedama juba uute valimiste järgselt võimule tulev koalitsioon. Tundub justkui pikk plaan, mille teises otsas terendab opositsiooni jäämine peale 2015 aasta valimisi. Värskust ja jõudu oleks sellesse valitsusse kindlasti vaja ning pelgan, et mõned erakonnasiseselt ümberjagatud portfelid seda värskust sinna vaevalt toovad. Vaadates ka mõningaid ministrivalikuid ei suuda neid küll ette näha haldusala põhiliste huvigruppidega arengutest vestlemas ning arutamas valdkonna sisuliste teemade üle, kuid anname neile traditsioonilise sisseelamisaja ja vaatame, mis sealt tulema hakkab. Üldiselt tuleb opositsioonipoliitikuna tõdeda, et mulle see valitsus küll meeldib. Kohe väga. 100 päeva … Enne valimisi pidasid mõlemad erakonnad teineteise põhilubadusi rahaliselt kalliteks ja seetõttu tundubki, et kompromissiks jäetakse need esialgu ellu viimata, et siis paar aastat vaadata, mis toimuma hakkab. Ehk tegelikult ei olegi näha, mida konkreetselt soovitakse koheselt ühiskonna edendamiseks korda saata. Võibolla see ongi strateegia, et kompame üksteise piire veel kuni kohalike valimisteni, ning siis vaadatakse, mis edasi saab. Kas on vaja koalitsioonis muutusi või saadakse veel koos hakkama? Üldiselt tundub küll olevat paberile pandud kaval plaan teha kahed valimised ühtede lubadustega – lihtne ja primitiivne. Nagu ka meie riigivalitsemine, mis on sinu kindel valik ja millele võib tõesti kindel olla. Tõelist koostöövalmidust partnerite vahel näitab ka see, et väiksema osapoole esimehele ei antudki sisuliselt valida portfellide vahel, vaid anti peenelt mõista, et oled väga valitsusse oodatud, kuid tool on juba ette valmis pandud. Ka oma erakonna sees mängiti isamaalased nii ilusasti nurka, et ainsana jäetigi võimalus valitsusse pääseda esimehel, sest muidu oleks kampsunivaba valitsus ning see ei jätnud muud valikut, kui asuda kaitsesse. Ja eks tal ole varasemast ajast puusalt tulistamise kogemus ka valitsusse kaasa võtta ning jääb vaid loota, et märklaud saab seekord vähe asisem ning sihik paika. Lahingus on vana tõde, et parem vale otsus, kui otsustamatus ning see saab minu meelest probleemiks ka praegu. Näitena kohalikele omavalitsustele on suured reformaatorid panustanud oma leppes sisuliselt paar sisutühja lauset ning kuna jätkab ka tänanae minister, tekib küll küsimus, et härrased, mis siis ikkagi saab? Vägisi tundub, et plaan ongi lasta omavalitsustel tasapisi närbuda. Lisame jätkuvalt tasa ja targu neile kohustusi, raha sinna juurde ei anna ning vaatame, kui kaua see eksperiment veel kestab! Kui kaua tahab eestlane maal elada sõltumata sellest, et teed lagunevad ja buss ei sõida ning kool saab olema kaugel? Õnneks on pärismaalane visa ja vastupidav. Lootus ja usk pidid minema viimasena… Koalitsioonileppe suurimaks puuduseks ongi ju tegelikkuses see, et sisuliselt on jäetud sealt välja probleemseimad teemad – vaesus, ääremaastumine, tööpuudus. Enne valimisi olid kõigi huultel lapsed ja haridus. Selle kvaliteet ja kättesaadavus. Koalitsioonilepe räägib vaid kõrgharidusest ja sisuliselt antakse tormihoiatus väiksematele maagümnaasiumidele. Lubadus, kus räägitakse haridusele võrdse ligipääsu tagamise jätkamisest on ikka selline demagoogia, et võtab silma märjaks ja seda mitmes mõttes. Kas tõesti tahavad tänased valitsejad väita, et Eestis on kõigil haridusele võrdne ligipääs? Selle peale oskaks tõesti vaid taevast appi paluda. Aga olgem optimistid. Rahvas on oma sõna öelnud ja praegu selle leppe alusel vähemalt valitsus sünnib ning eks targa opositsiooni roll ongi juhtida tähelepanu asjadele, mida valitsus ei märka või ei taha märgata. Kindel on see, et ka opositsioonis oleme valmis toetama valitsuse mõistlikke algatusi ning jääb vaid loota, et neid ikka tehakse. Veidi nõutuks teeb aga siiski see, et nii pikalt koos toimetanud tegelased on nii üldsõnalise plaani välja pakkunud ning see annab taas võimaluse valitsusperioodi lõpus öelda, et parendasime, arendasime aga majanduslikud võimalused kahjuks ei saabunud…

Eesti riik tähistab täna oma sünnipäeva. Võrreldes meie riigi vanust inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema. Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud. Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv. Just sellesama sissejuhatuse kirjutasin ka paar aastat tagasi õnnitlusena kodumaale ja üldiselt ei ole olnud ka tänaseni põhjust oma arvamust muuta. Tänasele riigi sünnipäevale paneb loomulikult oma pitseri lähenevate valimiste teema ja seetõttu saabub riigi sünnipäev taas veidi teisiti kui mõned aastad tagasi. Eriliselt kurvaks teeb selle sünnipäeva tähistamise Haapsalu lastekodus juhtunu, mille kommenteerimiseks pole lihtsalt sõnu ja sooviks vaid jõudu ja vastupidamist laste lähedastele ning ka lastekodu töötajatele ja kõigile neile inimestele, kes oma abikäe selles tragöödias on ulatanud. Tänasel sünnipäeval tahakski lihtsalt soovida headust ja arusaamist oma kaaskodanike muredest ning siirast tahet ka lahenduste leidmiseks. Kui me suudame näha abivajajaid enda ümber, siis olemegi juba poolel teel hoolivama ja inimesekesksema riigi suunas. Soovin siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda. Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja tulevastele riigijuhtidele! Tahaks väga uskuda, et uues Riigikogus on rohkem kohta koostööl ja üksteisega arvestamisel ning sõltumata valimistulemusest suudavad koalitsioon ja opositsioon sisulistel teemadel pidada arutelusid, mitte konkureerides selles, kelle teerull paremini tegutseb. Kaunist kodumaa sünnipäeva ning möistlikke valikuid lähinädalatel!

Valimiskampaania tuhinas tuli taas päevakorda meie riigi regionaalhaldus ja selle toimimine või siis mittetoimimine. Avapaugu neile aruteludele andis Reformierakonna ettepanek kaotada regionaalministri ametikoht või õigemini liita ta põllumajandusministri postiga. Ühelt poolt on see hea algus diskussioonile, kuid teisalt näidati nii koalitsioonipartnerist ministrile jõuliselt koht kätte ning anti hinnang tema tööle. Teema on olnud päevakorral pikalt ning tunnistagem, et häid vastuseid on siin vähe. Portfellita ministri ametikoht on ju loodud millegi konkreetse ärategemiseks, aga kui rääkida haldussüsteemi korrastamisest, siis tahaks oravatelt küsida, kas nüüd on siis midagi valmis? Minister Jaan Õunapuu valitsemise ajal suudeti välja võidelda regionaalministrile ka reaalne haldusala koos pisikese aparaadiga ning töötati välja ka regionaalarengu suunamise seadus, mis lõpuks aga koalitsioonipartnerite vastuseisu tõttu siiski kinnitamata jäi. Rääkimata pikalt arutatud haldusreformi teostamisest, millest on igal erakonnal oma nägemus ning neli aastat tagasi asus uus minister taaskord välja töötama “uut plaani”. Uus algus on vajalik Selle plaani tegemise varjus on aga tegelikkuses omavalitsuste rahakott võrreldes kohustustega õhem kui viimase kümnendi algusaastail – selles mõttes oleme mitu aastat kukkunud. Praegust seisu tuleb ikka ausalt nimetada tagasiminekuks, mitte edasiminekuks. Oluline on ka pädeva ja jõulise regionaalministri olemasolu, sest vastasel juhul ei suuda see institutsioon tõepoolest siseministri abi rollist väljuda ja regionaalpoliitika ajamine piirdub vaid katsetega. Eesti ajaloost on näiteid, kus seda ametit pidas rallisõitja, kes suutis küll Eestile mitu tiiru peale teha, kuid tulemuseks oli vaid rataste alt kruusateedelt üleskeeratud tolm. Regionaalteemade arutamiseks korraldasid sotsiaaldemokraadid eelmisel nädalal Haapsalus arengufoorumi “Kogu Eesti peab elama”. Foorumil toimus lisaks haridusvõrgu ja äärealade elukorralduse aruteludele ka debatt Eesti regionaalministri rolli üle ühiskonnas ja tema kaasarääkimisvõimele valitsuses. Palju kisa – vähe villa Eesti esimese regionaalministri Eiki Nestori sõnul on meil koostatavad strateegiad sidustamata ja valdavalt neid ka ei järgita: nimelt ei astu eelarvepoliitika ühte jalga riiklike arengukavadega. On selge, et kõige tulemuslikum on regionaalpoliitika siis, kui rahanduspoliitika seda toetab. Tänase mudeli puhul on aga nii, et kui regionaalminister ei kuulu peaministri ja rahandusministriga ühte erakonda, siis on ka tema tööpõld suhteliselt piiratud. Lahenduseks saab olla vaid regionaalministri positsiooni tugevdamine valitsuses. Sel juhul peab valitsus otsuste langetamisel kohustuslikult arvestama nende regionaalpoliitilise mõjuga. Kahjuks pole selleni jõudmine tänaste valitusparteide mentaliteedi juures reaalne. Täna on sotsiaaldemokraadid koondamas oma ridadesse suurimat kohaliku omavalitsuste juhtimiskogemusega meeskonda, kelle eestvedamisel on Eestis võimalik läbi viia riigireform. Reformi tulemusel antakse vastutus ja ka sinna juurde kuuluvad vahendid maakonnatasandile, millest saab omavalitsuslik juhtimistasand. Regionaalministril tuleb töö ise üles leida Regionaalarengu foorumi lõpus toimunud diskussiooni käigus jõudsime ühisele seisukohale, et Eestile on regionaalpoliitiliselt kõige olulisem omavalitsuste iseseisvuse tõstmine, maakonna tasandi institutsioonide tugevdamine ja piirkondliku mõõtme tõhustamine riigijuhtimises. Sotsiaaldemokraadid soovivad ellu vii riigireformi, mille sisuks on muuta tänane maakond sisuliseks omavalitsuslikuks võimutasandiks, koondades sinna valdade ja linnade piire ületavad funktsioonid, mille täitmine mitmetel omavalitsusüksustel üle jõu käib, ning riigi avalike teenuste osutamise, mis on inimestest põhjendamatult kaugele jäänud. Kava käivitudes jääks maakondliku tasandi ülesandeks tõenäoliselt ühistranspordi, arstiabi, gümnaasiumihariduse, maakondliku arendustegevuse ja jäätmemajanduse korraldamine. Kuni eelkirjeldatud reformi teostumiseni aga oleks regionaalministril tegeleda sellega, et taastada omavalitsuste tulubaas 2008 aasta tasemel ning tagada, et kohalike teede korrashoiuks ettnähtud summad kataks optimaalse vajaduse. Olen veendunud, et regionaalministri institutsioon ei ole ennast mingil juhul ammendanud, kuid minister peab suutma ameti välja kanda ning ennast valitsuses kehtestama. Regionaalministri portfellil on sisu küll, kui osatakse selle sisuga midagi peale hakata. Kuna tegemata töid ja lahendamata probleeme on küllaga, on ka uues valitsuses alustaval ministril tööpõldu piisavalt. Oleks ainult tahet teha ja asjaosalisi otsustusprotsessidesse kaasata!

Sotsiaaldemokraatide seekordsete valimiste tunnuslause “Uus algus!” on tekitanud küsimusi, et mida see tähendab? Sven Mikser on andnud sellele minu meelest väga arusaadava seletuse ja eelkõige tähendab see seda, et sotsiaaldemokraatide hinnangul vajab Eesti hangunud poliitiline mõte restarti. Kindlasti selles osas, mis puudutab kodaniku ja riigi kahekõnet, millest on viimastel aastatel saanud riigi ülbitsev monoloog. Valitsus, kes usub vaid omaenese tarkusesse ja ignoreerib avatud mõttevahetust, jookseb varem või hiljem kinni. Sotsiaaldemokraadid annavad Eestile tagasi sellise riigivalitsemise stiili, mis otsib dialoogi ja püüab kõigi oluliste asjade otsustamisse kaasata kodanikuühiskonna. Seegi on üks osa uue alguse mõttest. Ka Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal on lisaks eeltoodud suurtele eesmärkidele sotsiaaldemokraatidel uus algus. Üheltpoolt on sotsid kindlasti organisatsiooniliselt oluliselt tugevnenud ning usun, et seeläbi pannakse päris hea alus ka meie tegemistele siinmail ja seda nii nendel valimistel kui ka tulevikus. Me kindlasti vaatame neid riigikogu valimisi üheltpoolt märtsivalimiste tulemuse kontekstis lootusrikkalt, kuid teisalt ka ettevalmistusena kohalikeks valimisteks, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandepind laieneks oluliselt ka Eesti maapiirkondades. Praegu on just nimelt sotside ridadesse koondumas suurim jõud ja pädevus maaelu ning regionaalpoliitika valdkonnas ja sellest saab vaid rahulolu tunda. Kuna meie valimisringkond on selles mõttes eriline, et hääled n-ö üle mere väga ei taha liikuda, siis toimubki kogu töö suhteliselt palju maakonnapõhiselt ning me oleme seekord saanud kokku meeskonna, mis on ühtlaselt tugev kõigis kolmes maakonnas. Sotsid on endale seadnud eesmärgiks saada siit ringkonnast kaks mandaati ja selle nimel tööd teeme. Eesmärk on päris kõrge ja seoses ühe ringkonnamandaadi kadumisega siit piirkonnast ka väga keeruline, kuid tegutseme. Arvestades aga võimalust, et sotsiaaldemokraadid püüavad järgmises riigikogus ca 20 kohta, on kahe sotsist saadiku jõudmine riigikokku siit ringkonnast üsna reaalne, kuna nii allakirjutanu kui Kalev Kotkas paiknevad erakonna üldnimekirja esikümnes. *Lugu ilmus 22.01.2011 ajalehes Meie Maa

Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui kaks kuud ning oma sõnumeid on hakatud ka suuremate erakondae poolt tasapisi avaldama. Kohalikku elu ja omavalitsuse toimimist puudutav on alati minu huviorbiidis olnud ja kuna tänased valitsusparteid on mõned sõnumid välja käinud, siis ei saanud taas jätta oma arvamust lisamata. Reformierakonna riiklust puudutava valimisprogrammi osas näeme lubadust , kus nähakse ühe võimalusena oma elukoha registreerimist erinevatesse elukohtadesse. IRL aga lubab kaotada elamumaalt maamaksu ning ühes omavalitsuses on see tänaseks ka rakendust leidnud. Üheltpoolt räägib Reformierakond kogukondliku identiteedi olulisusest ja vähemalt paberil on see neile oluline. Mitte aga ei saa aru, kuidas aitab selle tugevnemisele kaasa inimeste kahte kohta elukoha registreerimine ja selliselt ka maksude jagamine? Võiks üle arvutada, kas selline vaesuse ümberjagamine teeb midagi paremaks või teeb see omavalitsuste elu planeerimise veelgi keerulisemaks ja ennustamatuks. Kui lisada siia ka veel IRL-i maamaksust loobumise lubadus, siis ei ole võimalik küll aru saada, kuhu tänased valitsusparteid meie haldussüsteemi tahavad vedada. Maamaksu kaotamine elamumaalt on üdini populistlik ja lõpuni läbi mõtlemata ning otsib nende valijate hääli, kes kiire kasu peal väljas on. Seda rakendanud Harku vallas on juba mure käes. Eelarve täitmiseks on ainuüksi lasteaiamaks kasvanud aasta jooksul üle kahe korra ning kahe lasteaias käiva lapsega ning ka eramajades elavatel peredel on juba kulu suurem kui varem maamaksu eest tasuti. See on veidi vägivaldne näide, kuid iseloomustab hästi olukorda, kus mõistus on populismist veidi maha jäämas. Palju olulisem oleks omavalitsustele tagada vähemalt eelarveline stabiilsus ja elanike registreerimisega seoses pakun ka ühe idee. Kui täna uuendatakse tulumaksu maksvate inimeste nimekirja kord aasta jooksul 1. jaanuari seisuga, siis seda võiks teha kas kord kvartalis või vähemalt kaks korda aaastas. Olukorras, kus erinevad IT-lahendused on aktiivselt kaasa rääkimas muudes valdkondades, oleme siin ikka kohapeal seismas. Ehk kui inimesed liiguvad ja oma elukohta muudavad, siis võiks see kajastuda operatiivsemalt ka eelarves. Teenuseid soovivad inimesed kohe, kui sissekirjutus tehtud, kuid omavalitsusele tekib reaalne tulu alles siis, kui inimene omab sissekirjutust jooksva aasta 1. jaanuari seisuga. Võib kindel olla, et võit oleks inimestele vaid siis, kui ei püüta valijaid odavate nippidega vaid esmalt taastatakse omavalitsuste tulubaas kärpimiseelsele tasemele ning pakutakse välja mõistlikud lahendused elanikeregistrimuudatuste kaasajastamiseks. Seejärel peaksime rääkima kompaktsest riigireformist, mille ettevalmistamisel tuleb teha põhjalik plaan, kuidas avalikud teenused jäävad inimestele kättesaadavaks ja seda ilma kogukonnademokraatia hävitamiseta.