Category Archives: Kategoriseerimata

>Vahepeal jäi endal ka blogisse kirjutamine veidi unarusse, kui tundub, et blogid on Eestis hakanud elama oma elu ilma blogi omaniku teadmata. Minu oma veel õnneks mitte aga nn tavalistele blogidele on lisandunud rändavad blogid, ja esimene selline on Hannes Rummil. See on vaevaks võtnud käia kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades. Tundub, et see tark blogi on saavutanud kõrgema intellektuaalse taseme kui Rummi enda käekirjaga kirjutatu. Kord istub ta valitsuskabineti istungil, kord koalitsiooni koosolekul, tõsi küll ilma Hannes Rummi enda kohalolekuta. Esimesena märkas blogi ilma Rummita Taavi Rõivas, kes avaldas imestust, et Hannes pole küll valitsuskabineti istungil viibinud, kuid blogi on seal olnud. Nüüd on Rummi blogi jõudnud ka Rahvaliidu fraktsiooni ja juhatuse koosolekutele. Vähe sellest ta oli ka meie kongressil. Kohta talle küll saalis ei jätkunud, kuid kusagil rõdunurgas ta vist ikka sai jala maha toetada! Milline uudistepagas, milline info maht ja „täpsus”! Mida kõike on see blogi kuulnud ja millest osa võtnud. Vaimustav! On hea, et Eestis ega maailmas ei langetata MITTE ÜHTEGI otsust, millest Rummi blogi osa ei saa. Uus Simm või suisa mees seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest, kes on alati seal, kuhu teda ei oodata! Nüüd jääb siis oodata, millal Rummi blogi jõuab USA uue presidendi kabineti istungile või teeb äkkvisiidi Inglismaa kuninganna juurde. Kes teda juhtub kohtama, andke talle ka rahvaliitlaste tervitused edasi, sest meie teda näinud ei ole, aga tutvuda sooviks küll. Pole teada, millist värvi või kuju see blogi omab või elutseb ta üldse paha vaimu kombel kellegi teise kehas. Loodan vaid rändava blogiloo lõpetuseks, et minu blogi ei hakka ise ringi rändama ja suudab väljendada siiski mingeid mõtteid, millest ma vähemalt ise usun aru saavat…

>Justnimelt sellist loosungit kandis seekordne Rahvaliidu kongress ja usun, et Pärnu kontserdimajja kogunenud rahvaliitlased läksid päeva lõpus justnimelt sellise emotsiooniga ka koduteele. See kongress oli juba seitsmeteistkümnes ning see on Eesti poliitmaastikul päris aukartust äratav arv. Kui ühe politilise organisatsiooni pidupäevale koguneb üle kaheksasaja inimese, siis teeb see rõõmu kõigile, kes soovivad Rahvaliidule edu.Eks kongressid või üldkogud ongi kord aastas erakondades see suurüritus, kus lisaks päevakorras olevatele otsustustele saab ka erakonnakaaslastega mõtteid vahetada ning teha ettepanekuid erakonnatöö veelgi paremaks korraldamiseks. Samuti on erakonna kongressil võimalik oma mõtteid läbi sõnavõttude ka teistele teada anda ja meil oli rohkelt kõneleda soovijaid ning kellelgi ei jäänud oma sõnum edastamata.Võrdlesin oma kongressi sõnavõtus Rahvaliidu olukorda mõneti aastaga 2000, kus tollane erakonda juhtinud meeskond suutis oma sihid paika panna ning tänu sisukale tegevusele saavutati ka mitmetel järgnevatel aastatel väga tugevaid tulemusi erinevatel valimistel. Minu meelest eelmine aasta meenutas aga tõepoolest väga 1999 -ndat, kus lubatavad ahvatlused Riigikogu valimistel tundusid samuti suuremad ja magusamad, kui praktiline ning analüüsiv talupojatarkus seda tegelikult uskuda tahtis. Ka viimaste Riigikogu valimiste järel soovisid eestlased üksteisele joovastavalt palju õnne, kuid tänaseks on sellest kahjuks saanud üldine appikarje, millel isegi ühine nimetaja – tule taevas appi!Rahvaliidu kongressi tulid tervitama kõikide parlamendierakondade esindajad, kes avaldasid oma sõnavõttudes ka selget toetust meie erakonna uuele juhile ja arengutele. Väga positiivset tagasisidet andsid kõik kohal olnud külalised. Kurb on muidugi see, et mõni „tark”, kes ei tea Rahvaliidu siseelust õnneks või kahjuks midagi, suudab ikka tatti pritsida ja oma valearusaamist ka teistele kuulutada. Aga see käib vist Eesti jätkuvalt areneva poliitilise kultuuri juurde.Eks paljud sõnavõtud puudutasid kongressil Eesti väga segast ning tõmblevat poliitilist juhtimist ning üldine seisukoht oli selgelt ka välja öeldud, et Rahvaliitu kui tasakaalujõudu on Eestile ikka kohe hädasti vaja. Rahvaliit on rahvaga rääkiv erakond ja seda põhimõtet järgib kindlasti ka erakonna uus juht. Meie arusaamise kohapealt on Eestis vaja oluliselt rohkem kaasamist ja ühiskonna liikmetega arvestamist. Riigi edukuse mõõdupuuks ei saa olla ainult effektiivsus ning sellise mõttelaadi ajastu on läbi saanud kogu maailmas. Riigi toimimise juures on oluline, et ta ei saa toimida homme halvemini kui täna ning selle kõige nimel on Rahvaliit valmis tegutsema. Kongressi sisulist poolt kajastavad dokumendid – sõnavõtud, ettekanded ning kongressi avaldus on kättesaadavad meie kodulehel (www.erl.ee) ja lähiajal saab sinna üles ka pildimaterjal.

>Suvi ja suvepuhkuste aeg on läbi. See oli selge ilma kalendrisse vaatamata, kui hommikul hakkasin Tallinn-Tartu maanteed pidi Talinnasse sisenema. Sõidan seda teed siuliselt igal hommikul ning juba pikka aega on hing täis pealinna sissesõidul toimuva jõmmluse üle. Vahepeal oli paar kuud rahulikku suveaega ka liikluses, aga sel nädalal läks jälle lahti.Usun, et kõigil, kes sama teed kasutavad tööle sõitmiseks, on niigi selge, millest tuleb jutt, aga mõtlesin seda siiski pisut kirjeldada. Põhimureks loomulikult seal see koht, kui kahest sõidureast saab vahepeal üks ja siis tekib ummik ning pikk saba. Saarlasena nimetan mina seda igahommikuseks praamijärjekorraks Tallinna lähistel. Aga erinevalt praami peale sõitmisest, kus selleks, et vasakust reast kõigist mööda kihutada on vaja broneeringut, ei ole see tavaliikluses vajalik. On väga palju viisakaid juhte, kes ei roni vasakult mööda (mis küll liiklusseaduse kohaselt on lubatud, kuid … ) ja austavad kaasliiklejaid ning võtavad ilusasti järjekorda – kõigil on kiire! Kuid on ka palju sõna otses mõttes idioote, kes panevad vasakust reast kõigist mööda ning hakkavad jõuga vahele trügima, kui see reakene mõnesaja meetri pärast otsa saab. Ja see hea inimene, kes on viisakas ning ei ülbitse kaasliiklejatega, istub ja ootab kohapeal kuni kõik jõmmid on suutnud ennast kusagile vahele suruda, et saaks järjekorras ikka võimalikult eespoolsemat kohta. Hommikul on kõigil rutt jõuda oma tööpostile, lastega kooli, lasteaeda või kuhu iganes. See, et teie oma tõmblemise tõttu võidate 5-10 minutit ei ole seda väärt, et sajad normaalsed juhid peavad teie pärast topelt niipalju lisaks ootama ning vaatama, kuidas erilise küünilisusega vahele trügitakse.Eks kunagi võibolla muutub Eesti liikluskultuur ja võibolla muutuvad ka teed ning ristmikud paremini läbitavaks, kuid kõik algab siiski meist endist. Austagem ennast ja kaasliiklejaid ning ärgem käitugem meie maanteedel nagu džunglis kombeks.

>Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada seda, kui eelarvekriisi ajal tehakse tõeline kingitus eratelekanalitele. Kui eelarvega oleks kõik korras, siis võiks selliste teemadega isegi kuidagiviisi tegeleda aga negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise foonil, kus lisaks kõigele muule kärbitakse jõuliselt omavalitsuste rahakotti ja sotsiaaltoetusi, ei ole see kindlasti põhjendatud.Siiralt tunnustan Eesti Tööandjate Keskliitu, kes on samuti väljendanud, et tasude kaotamine väljastatud ringhäälingulubadelt toob kaasa olukorra, kus kahte Eestis tegutsevat keskmise suurusega ettevõtet eelistatakse põhjendamatult teistele ning sellega kahjustatakse võrdse kohtlemise printsiipi.Ja järjekordselt on üks põhimuresid selles, et eelnõu sünnib kabinetivaikuses ning kellegiga ei konsulteerita ega küsita arvamust. Pildimeedia on ärilises mõttes samasugune ettevõtlusliik nagu iga teinegi ja veelgi enam puudutab see väga oluliselt igat eestimaalast. Uskumatult on selle loo juures isegi mõned kirjutava meedia tegelased nimetanud seda liigutust poliitiliseks pugemiseks ja selle diskussiooni üle saab vaid rõõmu tunda. Sest sellised otsused panevad tõepoolest rahvusringhäälingu väga raskesse seisu.Olen absoluutselt nõus, et tänases olukorras ei tohiks eelarvest ära võtta 50 miljonit krooni, mis oleks aidanud mitmetel inimesest hoolivatel ridadel eelarvesse alles jääda.Digitaaltelevisioonile üleminek on omaette teema aga selle sidumine täna eetriloamaksuga ühes eelnõus on küll üleliigne. See, et sellise summa maksmise tulemusel kadus omal ajal riigitelevisioonist reklaam oli väga mõistlik otsus ja ei saa aru, miks summade osas seal on vaja täna teha muudatusi. Tegelikult saan vist aru küll ja saan vist ka sellest aru, et meie valitsuse juhtpartei on ikka absoluutselt moraali ja ideaalide vaba. Kui ikka endale on kasulik siis otsitakse sobilik partner ning sõidetakse täiega üle rahvast ja ka oma kallistest koalitsioonipartneritest.

>„Üleeile vägistati, eile vägistati. Lähen vaatan, äkki vägistavad mind täna veel,” ütles konn ning siirdus taas sohu. Nii kõlas anekdoot. Praegu regionaalpoliitikas toimuv meenutab tõepoolest maarahva vägistamist. Ka riigiettevõttes Eesti Post käib vägistamine, sealjuures püütakse aga teha nägu, et tegemist on suure ja riigimeheliku armastusega oma ettevõtte ning Eesti riigi vastu. Hiljuti avaldas üks riigiettevõtte AS Eesti Post juhtfiguur artikli, kuidas on hädavajalik olla „esimese viie riigi” seas, kes oma postituru avab. Siis saabub õnn meie õuele ja posti kantakse efektiivselt laiali avatud turumajanduse valguses. Kirjutajal ununes täpsustamata, et iga riik kaitseb ikkagi eelkõige oma rahvast ja osutatavate teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ning ka hinnataset. Ei ole neist keegi huvitatud võõramaisel kapitalil opereerivatest ettevõtetest. Riigid kaitsevad oma turgu ülikõrge litsentsimaksuga. On täiesti loomulik, et pigem kasutaksid Eestisse tulevad ettevõtted oma kogemusi äri kasumlikkuse suurendamiseks. Siin on olemas töötav struktuur, nn ebaefektiivsed kontorid (44) suletud või sulgemisel (95 kontorit alates 01.08.2008). Paratamatult meenub Eesti Raudtee juhtum. „Kinkisime” miljardi krooni eest riigiettevõtte ära, ettevõttest võeti välja dividendina suurusjärgus miljard krooni, ja kui oli näha, et infrastruktuur hakkab päris ära lagunema, siis ostsime riigile tagasi 2,5 korda kallimalt. Äri oli hea, aga kelle jaoks? Huvitaval kombel oli toonaste müügitehingute ajal võimul täpselt sama koalitsioon. Ka siis tehti katseid kõike kiiresti maha müüa. Üks koomilisemaid väiteid seejuures oli, et muidu pole meil asja Euroopa Liitu. Elektrijaamade müük tagama NATO liikmelisuse jne. Hiljem selgus, et EL-I kuulumist sadamate, elektrijaamade, metsade, raudtee ja postivõrgu omamine ei välistagi. Eesti Posti majandustulemused andsid 2006 20 miljoni kroonise kahjumi ja kiirelt vahetati välja kaks kuud ettevõtet juhtinud juhatuse esimees. Kas tuleks siis 2007. aasta 34 miljonilise kahjumi puhul vastutusele võtta lisaks juhatusele ka aasta jagu ametis olnud ettevõtte nõukogu? Ettevõtte mahamüümine ei loo postiteenuse paremaid tingimusi. Väidetavalt toob motokanne ja postibuss kõik teenused odavamalt elanikeni, kuid tegelikult juba varem kasutuses olnud pangabuss on siiski pigem reklaam pangale kui pangakontori tõsiseltvõetav alternatiiv. Loomulikult ei tule maakohtades ikkagi kasumlikult välja, sest sõita on palju ja elanikke järjest vähem. Nagu oleks aastaajad süüdi selles, et teenus inimeseni ei jõua. Lisaks halvad teed, sest linnasõiduks mõeldud transpordivahendid ei ole sobilikud maateid läbima. Lahendused? Tulevikus peab riik kõikidele elanikele teenuste kättesaadavuse tagamiseks nendele peale maksma. Kasumlike piirkondade ja teenuste arvel tagab riigifirma teenuse ka seal, kus see ei ole majanduslikult kasulik, kuid on riiklikult ja sotsiaalselt vajalik. Riigifirmas on võimalik niimoodi „vangerdada”, kuid eraettevõte seda kindlasti tegema ei hakka. Ja ettevõtte müümisel ei lähe palju aega mööda, kui hakkame maksma teenusele riigipoolset dotatsiooni (mida me täna ei tee!) ja lõpuks ostame kogu kupatuse uuesti tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Loomulikult mitte odavamalt, vaid ikka Eesti Raudtee selge näite varal paar korda kallimalt. Kajar Lember, Eestimaa Rahvaliidu peasekretärIlmus Delfis 27.05. 2008 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18991495&l=fpOpinion

>Justnimelt sellise lausega tahaks vastata Hannes Rummi poolt Õhtulehes kirja pandud artiklis „Madalate maksude müüt puruneb”. Seda, millest lugu iseenesest räägib, on Rahvaliit alati toetanud ja see, et madalate maksude müüdi abil saab pikaajaliselt riiki tasakaalukalt juhtida ei ole kindlasti kuulunud meie retoorikasse. Kirjutama ajendas aga tema lause selle kohta, et ta juhib Õhtulehe lugejate tähelepanu sellele, et Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmetes tekitab majandusseisak siirast rõõmu. Ma tõesti ei tea kuidas keskerakondlastega on, kuid ma ei ole küll ühtegi riigi majanduse kokkukukkumise üle rõõmustavat rahvaliitlast näinud. Uskuge mind, et ka mina ei tule hommikul tööle ning ei lippa trepist tantsusammudega üles ise ansiplikult muiates ja tundes rõõmu sotside üle, kes peavad täna rahandusministeeriumis imet tegema, et meie ülistatud majanduspoliitika kokkukuivanud vilju turgutada. Pigem on ikka vastupidi. Rahvaliit on väga mures riigi majanduse olematu kasvu pärast ja kohe kuidagi ei saa niivõrd absurdsete väidetega nõustuda. Justnimelt Rahvaliit oli see erakond, kes juba eelmise aasta maikuus kutsus valitsusparteisid üles mõistmisele, et maailmamajanduse mõjude võimendamisega ei tohi meie küll ise tegeleda ja kutsusime üles sellisel ajahetkel mitte kehtestama ennaktempos aktsiiise – meid ei kuulatud. Samuti olime meie esimesed, kes rääkisid, et võiks kuulata välisanalüütikute ja Eesti Panga arvamust majanduskasvu numbri osas, kuid valitsus kehtestas siiski oma eelarve, arvestades ülioptimistlikku stsenaariumi ja kõik see käis kuni viimase hetkeni meie peaministri naeratuse saatel. Veel hilissügisel juhtisime samaaegselt Tööandjate Keskliiduga valitsuse tähelepanu sellele, et valitsussektori tegevuskulusi ja palgakasvu tuleb ohjata, kuna majanduskasvu numbrid hakkasid kolinal allapoole veerema ning ettevõtjad nägid uueks aastaks tõsist tagasilööki ette. Kui süüdistada täna eelmist rahandusministrit Aivar Sõerdi millegi tegematajätmises siis soovitan küll kirjutajal veidi tutvuda tollaste ministri tegemistega ja ka tema signaalidega valitsusele 2008 aasta eelarve koostamise käigus aga mitte oma teadmatust maailmale kuulutada.Kokkuvõtvalt on Rahvaliit väga mures riigi käekäigu pärast ja süüdistada oma suutmatuses adekvaatselt prognoose hinnata eelmist valitsust, meenutab küll ühte teist ajastut, kus kõiges olid süüdi neli aastaaega ja veel mõned täiendavad tegurid. Rahvaliidu jaoks on ka lisaks normaalse riigieelarve kokkupanemisele vähemalt sama suur mure meie valdade ja linnade pärast, kuna suures külmutamise lainel on nende tulubaasi kasv järgmisel aastal sisuliselt olematu, kuid samas kulud kasvavad edasi nagu mühinal. Neil ei ole ka võimalust väga kokkuhoiust rääkida, kuna niigi on pidevalt nende kohustsuste ja ressursside vahekord tugevalt kohustuste poole kreenis. Ja kui keegi üritab siinkohal väita, et Rahvaliit tunneb selle üle rõõmu siis selline labane lahmimine on lihtsalt tülgastav. Tänases situatsioonis sellises stiilis näpuga näitamine tähendab pigem seda, et endal hakkab olukorrast väljatulemiseks ideed otsa saama ja siis vaadatakse kõrvale, et kellegile vastutus üle anda. * loo saatsin ka vastuartiklina SL Õhtulehele, kus sellest väike osa ka 21.05.08 avaldati

>Tundub, et meie teflonorava närvid hakkavad tõepoolest üles ütlema. Mis sa ikka oskad kosta selle info kohta, et peaminister valitsuse kabinetiistungil juba hakkab ametnikke hurjutama. Hea peaminister on loomulikult mures oma 22,5 tuhande valija pärast, kuid see ei anna õigustust suurel juhil ja õpetajal hakata teise ministri alluvate peale häält tõstma. Eelarve teema ajab loomulikult närvi – alguses olid ettevõtjad süüdi selles, et nad on liiga pessimistlikud ja ei saa aru, et tegelikult on ju kõik hästi! Siis kui tuli välja, et tegelikult ongi halvasti, siis olid omavalitsused süüdi sest laenavad liiga palju. Ning nüüd tuleb välja, et ka omavalitsuste eelarveline puudujääk ei ole päris üks-ühele ülioptimistliku riigieelarve põhjakukkumise põhjuseks siis peab ju keegi süüdi olema.Piitsa ja präänikut ametnikele! Kõigepealt tõstab neil ilusa roosa eelarvemulli sees palka ning siis ütleb telekaamerate ees, et vaja palgatõusu pidurdada ja siis hakkab neid veel süüdistama, et esitavad talle valeandmeid. Pole mõtet nö üle võimelda, kõigil läheb vahest midagi sassi ja seda oleks ilus lihtsalt tunnistada.Tundub, et ametnike poolt ettevalmistatud materjal sisaldas endas sõna kohalike omavalitsuste eelarvedefitsiit ja nimetatud nelja omavalitsuse kiiret arengut arvestades võib see ka vabalt tekkida kõigis ja tekkiski. Millega see defitsiit kaetakse – see sõltub juba konkreetsest omavalitsusest sest tõepoolest ei ole siin vajalik ega ka võimalik koheselt näha kurjakuulutavat laenutonti (mis ei oleks ka iseenesest midagi seadusevastast :-). Aga saan aru, et nii kõrgel tasemel jäävad paljud maised asjad kaugeks aga niipalju võiks Harjumaa valijate usalduse saanud peaminister ikka teada, et Rae valla näol on tõepoolest tegemist ühega vähestest Eesti omavalitsustest, kelle laenukoormus on pea olematu ja seda ei suuda mina küll uskuda, et Rahandusministeeriumi ametnikud sellise väärinfo peaministrile ette söötsid. Siia saab vaid lisada kusagil kuuldud pisikesed luuleread, mis kõlasid umbes nii: Mis on läbi see on läbimis on otsas see on otsasAga pole miskit hullu siinsest varsti tuleb … uusja seda juba … kuus!

>Tuleb järjekordselt tunnustada oravapartei osavust oma ämbrite lükkamises teiste kaela. Kui eile Rahvaliidu juht Jaanus Marrandi Riigikogus lehmade kõhutuule maksu kehtestamise kohta reformierakondlastelt aru päris siis tänaseks on sellest juba saanud Pitsu laip meie kuulsas teleekraniseeringus „Kuulsuse narrid”, mida hoogsalt üle aia loobiti, kuni kallil kutsal saba tagant ära tuli.Mina tahakski siinkohal küsida, kelle saba selle teema lõpus peaks tagant ära tulema ja kes üritab selle teemaga oma saba kergitada? Keskkonnatasude seadus jõustus aastaid tagasi, kuid metaani eraldumise maksukohustus tekkis alles nüüd. Kui Rahvaliit oli võimul, algatas erakond seaduse muutmise, mille kohaselt metaani eraldamise eest põllumehed maksma ei pea. Kuid valitsuse vahetudes eelmisel aastal jäi muudatus seisma. Tõenäoliselt tundus halb, et põllumehi mingisugusest „asjast” vabastada – see ei saa ju olla mingil juhul Ansipi selle valitsuse prioriteet! Nii jõudiski kätte aeg, mil arved saadeti laiali. Kui põllumehed reaalseid arveid nägid , tõstsid nad põhjendatult kisa. Seega ei jäänud Keskkonnaministeeriumil muud üle, kui saata muudatusettepanekud Riigikokku. Aga seda alles mõned nädalad tagasi, ajal, mil arvete tasumise tähtaeg käes. Kas selles saab tagantjärele süüdistada Rahvaliitu, et aasta jooksul ei suudeta ministeeriumis ministrile selgitada, et varsti tuleb lehmade kõhutuule maks ja küsida, mis sellega teha! Mina arvan, et siin on ametnikud pannud vaese ministri kergelt kahvlisse, et praegu on tal vaja lisaks arusaamatute metsareformine kaitsmisele tegeleda ka lehmade kõhutuule maksustamisega. Seega oleks praegune valitsus pidanud eelmist ikka natuke rohkem usaldama ja pooleli jäänud muudatused õigel ajal ellu viima.Levivad ka jutud, et mõnele arve saajale on öeldud, et saatsime arve, kuid jätke maksmata, sest tuleb seaduse muudatus, mis jõustub tagasiulatuvalt. Mis see põllumees tegema peab, kas maksma või mitte? Keegi ei taha olla ei võlglane ega põhjendamatu maksumaksja. Küsimus on ka selles, kuidas on saastetasuga arvestatud riigieelarves, kas sellest tuleb puudujäägile lisa. Ise arvan, et kuigi tegemist vaid mõne miljoniga on siinkohal ka eelarveline probleem. Ega mina siin keskkonnaministrit süüdistada ei taha ega saa, pigem on see õppetund kõigile osapooltele. Seadusemuudatus oleks tulnud enne arvete saatmist vastu võtta ja kogu lugu. Seda teemat on Euroopas palju arutatud ja minu teada pole seda veel keegi rakendanud ning loodaks, et kui selline teema kunagi Euroopas kohustuseks saab, oleme meie ikka viimased, kes selle koomilise maksu kehtestavad, mitte esimesed! Reaalselt võib siin ju tagantjärele Reiljanit kiruda aga ärme siis ikka oma saba niiväga ka kergita sest Rahvaliidu osalusega valitsuse tegevuse tulemusel oleks need arved jäänud välja saatmata ning reaalselt saadeti need ikka välja tänasel päeval ja selle eest tuleb ikka tänastel valitsejatel veidi peegliga nõu pidada. Tahaks vaid loota, et see oravate sabakergitamise katse ei vallanda meie metsades halba pähklipuremise lõpp-produktidest tulenevat lõhna 🙂

>See oli üks ilus loosung aasta tagasi toimunud Riigikogu valimistel. Rahvaliit oli esimene, kes selle loosungiga välja tuli, ja me püüdsime sellele ka täpsema kuju anda. Meie loosung kõlas – tugimaanteed mustkatte alla!Rahvaliit kui regionaalerakond näeb maapiirkondade arengu ühe suurima takistusena just nimelt seda, et ei ole võimalik tagada normaalset ühendust keskustega. See omakorda paneb meie riigi kodanikud väga ebavõrdsesse seisu. Ja kui juba keskkooli lõpukirjandi esimeseks teemaks pakuti meie toonane juhtmõte „Võrdsete võimaluste Eesti” – näitab see, et oleme õigel teel.Aga tagasi teede juurde. Rahvaliidu algatusel suruti seadusse sisse, et kohalikele omavalitsustele eraldatakse kütuseaktsiisist 10%, ja meie survel pandi 2007. aasta eelarvesse juba 15% kütuseaktsiisist kohalikele omavalitsustele. Kogusummas teeb see sellise tulemuse, et viimase nelja aastaga on need omavalitsustele eraldatud summad suurenenud üle 10 korra ja tänavuses eelarves ulatub see juba üle 600 miljoni krooni.Jah, teoreetiliselt vastutabki iga omavalitsus ise oma teede ja tänavate korrashoiu eest, kuid praktikas on nende ehitamiseks ja uuendamiseks kuluvad summad kasvanud nii suureks, et enamik valdu ja linnu suudab teha vaid hädapäraseid töid. Tänase tulubaasi juures ei saa me seda koormust lükata ainult omavalitsuste kaela, vaid siin peab riik nägema suuremat pilti. Meie ettepanek oli, et omavalitsustele eraldatav protsent tõuseks 30-ni, ja see juba annaks tõepoolest võimaluse enamik oma teid korras hoida.Mis praegu juhtunud on? Kõik kiruvad maailmamajandust ja nelja aastaaega. Teed lagunevad kiiremini, kui neid remonditakse jne, jne. Täna tuli uudis järjekordsest bussiliinide sulgemisest, mis paneb veelkordse matsu meie regionaalpoliitikale. (Kui seda veel üldse olemas on!). Riik ei tohi jätta tegemata regionaalarengu seisukohalt üliolulisi investeeringuid ja sellega võtta kaugemate piirkondade inimestelt liiklusvõimalust. Kui selle hind on tulumaksu langetamine ja riigi veelgi õhemaks „hööveldamine”, siis oleme küll valel teel.Teisalt saan ma aru Ansipi valitsuse geniaalsusest oma valimislubaduste täitmisel. Sest kui seesama „Teed tolmuvabaks!” tähendas Rahvaliidule ikka seda, et meie kruusateed saaksid mustkatte alla, siis Reformierakond täidab sama lubaduse teistmoodi – varsti lihtsalt pole seal enam kedagi tolmutamas ja teed ongi tolmuvabad. Tehtud!

>Eelmisel reedel korraldatud kohalike omavalitsuste foorumil „ Kohalik omavalitsus täna ja homme” nenditi 85 omavalitsusjuhi poolt, et 2008 aasta riigieelarve läbirääkimistel omavalitsusliitudega ei kuulanud valitsus seda, mida neile räägiti vaid ajas oma asja. Läbirääkimiste lõpuks oli selge, et linnade-valdade tulud kasvavad vaid nn loomuliku kasvu teel aga kohustusi pannakse nende õlule juurde. Lisaks sellele, et valitsuse tasandil on rõõmupidu suurest eelarve kasvamisest, suurendab selline suhtumine selgelt ebavõrdsust jõukamate ja vaesemate omavalitsuste vahel. Omavalitsusjuhid pidasid vajalikuks oluliselt tugevdada kohalike omavalitsuste seaduslikku tulubaasi, tagamaks lisaks toimetulekule ka nende investeerimise ja projektide kaasfinantseerimise võime. Ei piisa vaid loosungitega valimislubaduste täitmisest vaid vaja on terviklikke ning põhimõttelisi lahendusi. Kuigi eelarve kasvab enneolematult, on siiski kurb, et omavalitsustele suunatava tulumaksu protsendi kasv = 0 krooni. Rahvaliidu survel viimase nelja aastaga pea pool miljardit suurenenud tasandusfondi kasv on järgmiseks neljaks aastaks planeeritud täpselt 0.- krooni ja ka omavalitsustele kohalike teede remondiks minevate summade osakaalu tõus on täpselt 0 %. Teede puhul on veel eriti tähelepanuväärne see, et summa kütuseaktsiisi kasvu arvel suureneb muidugi oluliselt, kuid see ilus kasv suunatakse sujuva liigutusega valitsusele otsustamiseks ja nimetatakse „investeeringuteks olulistele objektidele” ehk üldine teede pikkus ja sellest tulenev jaotamise mehhanism ei täida tänase valitsuse prioriteete!? Siira huviga ootan, millal see jaotuskava välja tuleb ja prioriteedid selguvad! Kui Eesti soovib tugevaid omavalitsusi siis on vaja väga selgelt suurendada kohalike omavalitsuste eelarve tasandusfondi vähemalt samas tempos riigieelarve keskmise kasvuga. Samuti tuleb suurendada tulumaksust kohalike omavalitsuste eelarve tuludesse kantavat määra igal aastal vähemalt 0,1 protsendipunkti, kuni omavalitsuste tulud suudavad katta kohustused. Ning suunata teedele eraldatavast kütuseaktsiisist 30% kohalikele teedele. Ilus oleks ka lõpetada jutud, et Eesti lasteaedasid ootab ees suur ning enneolematu arenguhüpe 250 miljoni krooni näol, millest uute ehitamiseks läheb tegelikkuses vaid pool ja selle eest saab kohe tõesti vähemalt 3 lasteaeda! Minu andmetel ehitab 3 lasteaeda järgmisel aastal Rae vald , teist samapalju Tartu vald ja meil on veel 225 omavalitsust, kes sellist tuge vajavad. Tõesti, paljudel ei olegi lasteaedade mure nii suur aga see-eest on mured mõnede teiste objektidega aga sinna planeeritakse veelgi vähem. Ehk siinkohal minu mõtteks see, et ei ole mõtet kaagutada, enne kui muna munetud! Kui põhimõttelisi ning sisulisi otsuseid omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks ei taheta teha siis ei ole nende väheviljatute munade munemise üle küll mingit suurt põhjust oma nokka rõõmustamiseks lahti teha.