Category Archives: Tahaks puhast vett

>Lugedes Riigikontrolli ettepanekut, et vee hind on omavalitsuste lõikes liiga madal ja seda peaks hakkama Tallinnast mingi ameti kaudu reguleerima, tekib tunne, et Eestimaa päike paistab ikka väga kuumalt suvisel ajal.Siin on tegemist järjekordse katsega võtta otsustamispädevus ära kohalikult omavalitsuselt ning tekitada mingi tsentraalne veehindade kehtestamise süsteem.Enamikes väikestes valdades tegeleb veemajandusega kas valla munitsipaalettevõte või on antud trassid rendile eraettevõttele. Täna kehtestab vee hinna kohalik omavalitsus põhimõtteliselt vee-ettevõtte poolt esitatud andmetele ja vastavate kulude põhjendamisele. On samuti äärmiselt loogiline, et kohalikud vallajuhid teavad ja oskavad hinnata nende kulude reaalsust ning vastavalt sellele kehtestada ka objektiivne hind teenusele.Täna on tekkinud olukord, kus aastaid tagasi alustatud suurte veemajandusprojektide rahastamine on kallinemiste tõttu sattunud ohtu ja sealt tulenevalt ei suuda Eesti riik täita joogi- ja reovee direktiive ning nüüd mõeldakse välja skeeme, kuidas seda raha hakata otseselt tarbija käest piltlikult öldes ettemaksuna koguma. Kui ühes Eestimaa asulas on veerike iga kahe kuu tagant ja paar korda aastas tekib keldritesse reovesi siis ei saa ju sellistes kohtades küsida inimeste käest samasugust vee hinda, kui suuremates asulates, kus selliseid probleeme üldjuhul pole. Inimesed on nõus vee-ja kanalisatsiooniteenuse eest ka kõrgemat hinda tasuma, kuid eelnevalt tahavad nad ka kvaliteetset teenust. Seda aga ei suuda üks keskmine omavalitsus omavahenditest tagada ja kindlasti ei suuda seda kinni maksta kohalik tarbija.Kas tõesti suudab „ Eesti Vabariigi Keskonnaministeeriumi asulate veehinna määramise osakonna finantstalituse vanemspetsialist kohusetäitja” ( see oli võibolla juba liiga ironiseeriv aga nii ta vist kujuneb:-) adekvaatsemalt arvestada õiglast hinda Eestimaa 227 omavalitsuses? Kahtlen sügavalt.Veemajandusprojektide rahastamisel ei ole ju peamine mingite euronõuete täitmine (kuigi nii näikse see kujunevat ja seetõttu on siiski ka heameel, et vähemalt EL surve paneb meid mõtlema) vaid see, et meie oma Eestimaa inimesed saaksid kraanist puhast vett ja reovee puhastamine Tabiveres ei ole vajalik mitte Brüsseli ametnikele vaid ikka meie enda elukeskkonna säästmiseks!Vallajuhina oleks võibolla tõesti lihtsam, kui ise ei pea tegema ebapopulaarseid otsuseid ja saab alati rahvale öelda, et küll meie teeks aga kõik kirjutatakse pealinnast ette ja kui linnaisadega räägid siis öeldaks, et meie ei saa midagi teha Euroopa nõuab!Siinkohal tahaks küll härrastele Riigikontrollis ja eelnõud ettevalmistavatele ministeeriumiametnikele öelda, et minge ja vaadake seda Eestimaa elu ikka lihtsa inimese vaatenurgast ja ärge tegelege lauslollustega. Me pidevalt räägime lähimusprintsiibist, mis on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid ja siis hakkame ise kehtestama oma väikeses riigis reegleid, mille kohta lihtsalt pole sõnu…

>Solk välja, vesi sisse.Võiks ju küsida, et mis ühist on pealkirjas toodud kolmel sõnal, kuid viimastel nädalatel on sellest nii palju juttu olnud, et tähelepanelikum lehelugeja kindlasti teab – ühisosa on täiesti olemas. Ehitushindade jõulise tõusu valguses on ikka ja jälle päevakorras kanalisatsiooni- ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus.Tänaseks on ilmne, et paljude veemajandusprojektide hind on planeeritava ületanud mitmekordselt. Ja seda mitte vildaka planeerimise pärast, vaid suurte pikaajaliste projektide elluviimise ajal ehitussektoris aset leidnud uskumatu hinnatõusu tõttu. Tagasikäiku ei ole.Mitmekordne kallinemine on juba reaalsuseks saanud Saaremaa veeprojektil, ning tõenäoliselt selgub augustis, et ka Emajõe–Võhandu projekti ei saa Euroopa Liidust seni eraldatud summade eest enam täies mahus teoks teha.Kui palju nimetatud projekt aga täpselt kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil puuduolev raha leitakse, seda on praegu veel vara öelda. Tõde on alles koorumisjärgus, nii et siin saab esialgu vaid oletusi teha, kuid ennustamine on teatavasti üsna tänamatu töö.Projektide katkijäämine ei saa kõne alla tulla, sest ELiga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõikide linnade-valdade veemajanduse infrastruktuur liidu reeglitega vastavusse. Kohustuse täitmatajätmisest tulenev trahv läheks riigile kordi kallimaks kui ükskõik milline muu lahendus.Praegune keskkonnaminister on Äripäevas (12.06.07) viidanud võimalikule trahvile kuni 20 000 eurot iga päeva eest, mis ületab kokkulepitud tähtaega süsteemide korrastamiseks.Seega tuleb otsida muid lahendusi. Esmapilgul näib käeulatuses olevat mitu võimalust: mõeldav on taotleda lisatoetust Euroopa Komisjonilt, suurendada panust Eesti riigieelarvest või kohalike omavalitsuste eelarvest või soovitada vee-ettevõtetel võtta kommertspangast laenu.ELi ühtekuuluvusfondist lisainvesteeringute saamine eeldab kõigepealt uut suuremahulist taotlust, mille menetlusperiood kestab keskeltläbi kaks aastat. Siililegi on selge, et niisugune asjaajamine põhjustaks ehitusprotsessi paratamatu katkestuse ning ehituse lõpetamine veniks kui kumm – direktiivides ette nähtud tähtajast kõvasti kaugemale. Kõigele lisaks ei ole praegu selgust selles, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.Mis puudutab omavalitsuste panuse suurendamist, siis näiteks liitudes 2004. aastal aktsiaseltsiga Emajõe Veevärk, andsid omavalitsused sellesse projekti 10 protsendi näol (516,6 miljonist kroonist) maksimumpanuse, millele neil ka parima tahtmise korral ei ole niigi piiratud eelarvest võimalik suurt lisa leida.Ka tööde mahtu pole Emajõe Veevärgiga seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algul jäid tihedas sõelas peale vaid need objektid-piirkonnad, kus mure joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.Kommertspanga laenuga aga on asjalood sedamoodi, et vähemalt Emajõe Veevärgile laenukoormust peale panna läheb väga keerukaks, sest see hakkaks paratamatult väljenduma mõistusevastaselt kõrges teenustasus, mis kindlasti mitmeid kordi ületaks piirkonna inimeste maksuvõimet. Mõistlik lahendus on võimalik.Järelikult, praeguses olukorras on kõige reaalsem ja mõttekam väljapääs riigilt lisatoetust saada. Arvestades, et ehitustsükkel vältab mitu aastat, saab puudujääva summa vabalt jaotada mitme eelarveperioodi peale ning täita projekti rahalise tühimiku igati mõistusepäraselt, väikeste osade kaupa. Ühe võimalusena näen siinkohal ka kasvuhoonegaasi kvoodi müügist laekuvate summade kasutamist, mis tagaks võimalikult väikese surve otseselt riigieelarvele.Peame mõtlema riigimehelikult, ja mitte ainult trahvi saamise hirmus. Mõelgem sellele, et need, kes praegu ei saa puhast joogivett ja kelle solk jookseb otse maapõue või veekogusse, on kõik meie oma inimesed, ja see pole ainult nende mure!Omavalitsused ja vee-ettevõtted otsivad praegu palavikuliselt lisaraha. Samas on mõeldamatu suurendada projektides omavalitsuste panust – nad on võimelised enda kanda võtma maksimaalselt viis-kuus protsenti kallinemisest. Mis võiks siis olla veel loomulikum kui see, et oma kodanike elukeskkonna parandamisel tuleb kõigepealt appi riik. Usutavasti mõistavad ka meie riigijuhid, et paljukiidetud euroopaliku riigi kodanikele ei ole XXI sajandil kohane elada printsiibi “solk sees ja vesi väljas” järgi.

>Ehitushindade jõulise tõusu valguses, millest on tingitud ka tänaste veemajandusalaste hangete kallinemine, on päevakorda tõusnud kanalisatsiooni ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus.Tõenäoliselt selgub, et konkreetselt Emajõe-Võhandu projekti ei saa enam Euroopa Liidu poolt praeguseks eraldatud summade eest täies mahus teostada. Palju projekt aga kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil lisafinantseering leitakse, on tänasel päeval veel koorumisjärgus faktid, mille puhul eksisteerivad ainult erinevad spekulatiivsed stsenaariumid.Üks on siiski kindel – projektide katkijäämine ei saa olla variant, mida isegi kaaluda, sest EL-ga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõikide omavalitsuste (k.a Emajõe-Võhandu valgalas paiknevate linnade-valdade) veemajanduse infrastruktuur vastavusse EL direktiividega. Sellest järeldub, et mittetäitmine läheb riigile suurema trahvi näol tervikuna kordi kallimaks kui ükskõik millise teise lahenduse leidmine.ASi Emajõe Veevärk poolt tellitud pakkumiskutsedokument koos eskiisprojektiga kõikide omavalitsuste kohta saab valmis käesoleva aasta novembriks ja seejärel kuulutatakse tõenäoliselt 2007. aasta alguses välja ehitushange. Selle lõppemisel selgub parim pakkuja ja ka ehituse lõplik maksumus ning juba konkreetselt puudu olevad summad. Erinevad stsenaariumid lisainvesteeringuks.Projekti võimalikud lisarahastamise allikad oleksid: Euroopa Komisjoni lisatoetus, panus Eesti riigi eelarvest, panus kohalike omavalitsuste eelarvest ja kommertspangast laenu võtmine ASi Emajõe Veevärk poolt.Saamaks lisainvesteeringut EL Ühtekuuluvusfondist, eeldab see uue suuremahulise taotluse tegemist, mille menetlusperiood on keskeltläbi kaks aastat. Antud variant tekitaks aga paratamatu katkestuse ehitusprotsessis ning venitaks viimase üle EL direktiividest tulenevate tähtaegade. Ja samuti ei ole tänaseks selge, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.Kohalikud omavalitsused, liitudes 2004. aastal ASiga Emajõe Veevärk, andsid 10% näol (516,6 miljonist kroonist) oma maksimaalpanuse projekti teostamiseks, millele ei ole reaalselt võimalik kohalike omavalitsuste niigi piiratud vahenditest lisa leida. Ka tööde mahtu pole ASiga Emajõe Veevärk seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algselt said välja valitud objektid-piirkonnad, kus probleem joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.ASile Emajõe Veevärk laenukoormuse tekitamine on komplitseeritud, kuna hakkaks paratamatult väljenduma ebareaalselt kõrges teenustasuhinnas, mis ületaks kindlalt mitmeid kordi reaalseid piirhindu.Seega — tänasel päeval on kõige reaalsem ja mõttekam riigi lisatoetuse leidmine. Arvestades, et ehitustsükkel hõlmab mitut aastat, saab puudu jääva summa jaotada mitme eelarveperioodi peale, mis võimaldab projekti teostamise rahalise tühimiku väiksemate osade kaupa mõistuspäraselt täita.Sisuliselt kõik erinevates projektides osalevad vee-ettevõtted tegelevad lisavahendite leidmisega, et tagada Eesti erinevates piirkondades joogivee kvaliteedi parandamine ning reovee puhastussüsteemide uuendamine ning rajamine. Projektide lõppedes kaasneks tulevikuperspektiivis ka vee-ettevõtluse jätkusuutlikumaks muutumine ning suutlikkus pakkuda elanikkonnale senisest oluliselt kvaliteetsemat ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenust.AS Emajõe Veevärk loodi Keskkonnaministeeriumi initsiatiivil, et tagada EL poolt rahastatavas Emajõe-Võhandu suurprojektis osalevatele omavalitsustele maksimaalne toetus EL Ühtekuuluvusfondi poolt. ASiga Emajõe Veevärk ühines 22 omavalitsust, projektiga saadava toetuse suurusjärk on 516,6 miljonit krooni ning tegemist on EL Ühtekuuluvusfondi tagastamatu abiga.Projekti eesmärk on viia ASiga Emajõe Veevärk ühinenud omavalitsuste veemajanduse infrastruktuur vastavusse EL direktiividega, mis võimaldab tagada kohalikule elanikkonnale kvaliteetse joogivee ning reovee puhastus- ja kanalisatsiooniteenuse.