>Suur Õpetaja on lahkunud. Usun, et kui ma ütleksin selle lühikese lause oma sõprade-tuttavate seltskonnas, saaksid kõik aru, et vaatamata erinevatele aegadele ja koolidele räägin ma justnimelt legendaarsest õpetajast ja sporditreener Matti Kallaspoolikust, kes saadeti eile Viljandis oma viimsele teekonnale.
Matti ei olnud meie jaoks lihtsalt range ja alati väljapeetud tehnilise joonestamise õpetaja, nõudlik treener või hoolitsev kursuse juhendaja. Ta andis meile kaasa väärtushinnagud kogu eluks ja usun, et just seetõttu on ta paljudele õpilastele olnud Õpetaja suure algustähega.
Me sattusime õppima Vana-Võitu väga keerulisel ajal, 1991. aasta sügisel. Seal oldud viie aastaga muutus elu ümber meie niivõrd, et nendest mõtetest, mis noori mehi huvitas põllumajanduskooli astudes, ei olnud lõpetades enam suurt midagi järel, sest ühiskond meie ümber oli väga muutunud. Muutusid ained ja muutusid erialad, kuid Matti oli see, kelle väärtushinnangud ja eluhoiak olid minu meelest väga paigas sõltumata sellest, mis ümberringi toimus. Just seetõttu peavad temast südamest lugu kõik, kes temaga nii õpetajatee alguses kui lõpus kokku puutusid.
Meil oli poiste kursus ja esimene asi, mis temaga seoses meenub on see, kui ta esimest korda klassi ette päevikuga astus, millele oli kirjutatud I ME ehk Mehhaniseerimise ja Elektrifitseerimise esimene kursus. Sõnalühend meeldis palju enam, kui tegelik kirjapilt . Ja nii Matti meid juhendaja ja ristiisana IME kursuseks nimetaski. Olime selle üle muidugi uhked ega väsinud seda ka teistele korrutamast.
Mattil polnud meiega lihtne. Ikka oli muresid, sest ega enamus „imepoistest” ei olnud just eesrindlikud koolijütsid ning päris tihti saime näha ka tema prillide tagant karmi pilku ja tunda isalikku õpetust. Tal oli oskus aga läbi kerge huumori panna sind oma tegude tagajärgedest aru saama. Kasu oli ka sporditegemisest- paljud patud said läbi treeningute ja võistluste lunastatud. Tema treeningudki olid omamoodi õppetunnid, kus sai selgeks, et meeskonda alt ei veeta ning üksi toimetades ja lukustatud kõrvadega ei saavutata elus midagi.
Matti enda sportlaskarjäär oli ju ka muljetavaldav ja lisaks tema mitmesajale diplomile ja medalile koduses kogus ning lõpututele tänukirjadele küll lauatennise, vibuspordi ja ka mälumängu edendamise eest saab need autasud kõik korrutada vähemalt 100-ga kui mitte 1000-ga. See inimeste arv, kes tänu temale jõudsid tulemusteni nii tipp- kui harrastusspordis on vist loendamatu ning usun, et selle pühendumise oskuse ja tahtejõu kasvatamise eest oleme talle veel mitu põlve tänulikud.
Lõpetuseks tahan siiralt tänada seda visa Õpetajat ja Spordimeest, kes lisaks oma tublide poegade üleskasvatamisele on oma pika õpetajatee jooksul andnud suure panuse väga paljudesse inimestesse, kes kindlasti seda ei unusta.
Matti väärtushinnangute ja elust arusaamise sõnum elab ka pärast tema lahkumist edasi Eestimaa erinevates nurkades ning selle eest talle suur tänu.
Tänaseks on tema oma töö teinud, meie töö on tema mälestust hoida.