Kajar Lember

Kui lugesin veebruarikuu esimesel päeval ühe vapra oravapoisi arusaamisi maaelust ja tema selgitusi, kuidas elu maal muutub järjest paremaks, arvasin esimese hooga, et olen talveunne jäänud ja tegemist on 1. aprilli lehega. Kalendrisse vaadates veendusin, et tegu on ikka külma ja karge talvekuuga ning hiidorava mõjuvõim on oma töö teinud ka tema pesakonna mõttemaailmas.

Ma tõesti ei suuda mõista, miks üks rahvaesindaja harrastab nii kõrgelennulist demagoogiat. Kui ikka on seisukohad, et maaelu korralduses asendab kiire internet postkontorit ja sularahaautomaati ning kõik inimesed peaksid olema õnnelikud, et töökohtade asemel on laudas lüpsirobotid, siis ega oskagi miskit tarka nende peale kosta.

Nõus saab olla sellega, et aastate jooksul on tehtud omajagu investeeringuid infrastruktuuri ja sealhulgas parandatud peamiste teede olukorda. Sealjuures tuleks ausalt tunnistada, et praegu on suureks probleemiks teede korrashoid ja seda eriti kohalike teede puhul – mustkatteta teed lagunevad jätkuvalt ning nende hooldamiseks napib raha.

Saarlased võivad tõepoolest rõõmu tunda Tallinna-Tartu maantee edenemise üle, kuid kui koduni viiv kruusatee on auklik ja mõnel talvel läbimatu, siis sellest rõõmust on vähe kasu. Väide, et enamik Eesti teedest on tolmuvabad, ei kannata kriitikat. Soovitan oravapoisil lihtsalt pealinna pesast välja hüpata ja maitsta käbisid ka Eestimaa kaugemates nurkades.

Olen ise pikalt tegelenud Eesti suurima veemajandusprojektiga ja seetõttu tean, et reovett puhastatakse üha enam keskkonnasõbralikult. Aga ka sellel teemal on teine tahk – suured investeeringud toovad tarbijatele kaasa ka vee kallinemise, millega tuleb samuti tegeleda. Mis kasu on suurtest rahapaigutustest, kui inimesed ei suuda enam teenuste eest maksta?

Praegu võib tunda heameelt vähemalt selle üle, et oravad on hakanud muretsema Eesti maaelu pärast ja tunnistavad vähemalt sõnades, et riik peab maapiirkondadest hoolima ja tegelema eri piirkondade elukvaliteedi võrdsustamisega. Olen kindlalt sama meelt, kuid tasub rõhutada, et maaelu ei saa edendada projektipõhiselt, vaid ainult kompleksselt.

Poliitikute kõige esmasem ülesanne peaks olema tugisüsteemi väljatöötamine, mis aitab maal kaasa uute töökohtade loomisele. Ja siin on riigil kanda selge roll – ta peab asuma protsessi suunama. On tore rääkida ühe suupoolega valgustatud kergliiklusteedest ja kiirest internetist, aga kui teise käega suletakse postkontoreid ja päästekomandosid, siis ei kaugene mitte ainult teenused inimestest, vaid maalt kaovad ka töökohad.

Loomulikult on uute töökohtade loomine ennekõike ettevõtjate rida. Teisalt ei ole riik seni teinud midagi selleks, et ettevõtja eelistaks uue tootmise rajamisel näiteks Saaremaad Harjumaale. Riigil on olemas teatavad hoovad, mida ilukõnede kõrval kasutusele võtta. Olgu selleks siis maksuerisuste kehtestamine maal töökohti loovatele ja ka hoidvatele ettevõtetele. Suur samm edasi oleks ka see, kui Euroopa Liidu toel tehtavate investeeringute puhul oleks maal tegutsevatele ettevõtetele omaosaluse määr 50% asemel näiteks 10% – kohe tekiks motivatsioon arendada ettevõtlust soodsamas piirkonnas.

Olen igati nõus ühe ajalehe juhtkirjaga, mis võrdles riigi praegust tegevust ettevõtte allakäiguga ja kõlas umbes nii: “Vaadates, kuidas riik sulgeb päästekomandosid ja koole, tuleb meelde firmade allakäiguspiraal – kui väheneb kasum, siis vähendatakse töötajaid, võetakse kokku turunduskulusid ja investeeringuid. See aga tähendab üldjuhul kehvemat toodet ja nii väheneb ostjate huvi kauba vastu veelgi…“

Poliitikutena peab meil olema usku paremasse homsesse, mistõttu usun, et vaatamata erinevatele arusaamadele püüame me kõik anda parima, et elu Eestis paraneks. Aga probleemidest tuleb ausalt rääkida ja mitte jutlustada hääbuvate maapiirkondade taustal partei ja valitsuse uskumatust edust kogu maa elektrifitseerimisel ja maaelu edendamisel.

* lugu ilmus 04.02.2012 Meie Maas

Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ja ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside ega teenuste hulk Eestimaa ühe ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi.

Tänase riigi käepikenduse piirkondades elik maavalitsuse ülepolitiseerimine, mille selgeks näiteks on ka olukord, kus juba 14 maavanemat 15-st kuulub koalitsioonierakonna ridadesse, näitab taas haldusteema aktuaalsust. Sellise olukorra jätkumine halvab riigi ja kohalike omavalitsuste normaalset koostööd ning see ei vii meie riiki ja demokraatiat edasi.

Maavalitsuse asemel omavalitsuslik juhtimine

SDE seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemel tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand.

Eesti mõistes polekski teise tasandi omavalitsuse puhul tegu täiesti uue juhtimistasandiga, vaid praeguste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.

Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist eraldada.

Üks lahendus on rakendada ametisse 4–6 regioonikantslerit, kes alluvad otse regionaalministrile, nemad tegutseksidki piirkondade riiklike järelevalvuritena, või jääks maakonda riiklikke ülesandeid täitma maasekretär koos väikese bürooga. Maakonnatasandi arendamiseks oleks aga tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ja olusid ning sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikumate teenuste tagamisega kohapeal.

Sisuliselt on vaja riigireformi, mis lähtub inimesest

Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Paljud omavalitsused on tihti hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd. Elanike jaoks tagab teenusega rahulolu kindlasti nii selle kättesaadavus kui ka asjatoimetustele kuluv võimalikult lühike aeg.

Halduskorralduse muutmine ei seisne piiride liigutamises, vaid võimaliku reformi tulemusena peab suurenema erinevate teenuste kättesaadavus ning seeläbi tõusma inimeste elukvaliteet. Nii kaua kui jäädakse rääkima ainult valdade liitmisest ja lahutamisest, ei saa ka haldusreformil olla sisulist mõtet. Tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ja tulubaas ülesannete täitmiseks. Selline kokkulepe peab kindlasti sündima enne järgmisi valimisi ja peab kajastuma tulevases koalitsioonileppes, muidu jääb see teema ka tulevikus suure tõenäosusega toppama.

Teise tasandi teenuste ja tulubaasi kontekstis on arutelusid kindlasti veel kõvasti ees ning kindlasti peab see kesksele tasandile ülesannete delegeerimine olema paindlik. See tähendab väiksematele omavalitsustele ka vähem kohustusi ja rohkem delegeerimist. Maakonna tasandil on tõenäoliselt mõistlik tegeleda näiteks omavalitsuste piire ületavate projektide eestvedamisega: ühistranspordi, jäätmete käitlemise, gümnaasiumihariduse korraldamise ja mitmete muude nn laiade teenustega.

Lisaks otsestele kohustustele oleks võimalik kesksele tasandile maakondades delegeerida ka mitmete valdkondade töö, kus väikestes omavalitsustes ei suudeta enam pakkuda töö tegijale täiskoormust või ei suudeta tagada vajalikul tasemel pädevust, olgu selleks siis näiteks ehitusnõuniku või raamatupidaja tegevusvaldkond.

Poliitikutena peame muutustes kokku leppima

Selleks, et Eesti erinevais paigus oleks võimalik inimväärselt elada, peame poliitikutena muutustes tõepoolest kokku leppima. Kui tahame riigina tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised parandused, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Praegune regionaalminister on kogu panuse teinud liitmistehetele, kuid tänaseks on selge, et kodanikuühiskonnas vägisi mägesid ei liigutata, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus tooks meie inimestele ja piirkondadele kõige enam tulu.

Eestis on mitmeid arengukavasid ja strateegilisi dokumente, mis peale valmimist jäävad riiulile tolmu koguma. Kui nende koostamine on teinekord suure tähelepanu all ja ka huvitatud osapooltel tekib tunne, et nende probleem saabki lahendatud ja asjad liiguvad, siis reaalsuses lõppeb teemaga tegelemine tihti selle „tähtsa“ dokumendi valmimisega.

Üks merendusega seotud suuri arengukavasid on ka „Eesti jäämurdmise arengukava“, mis deklareerib valdkonna muresid ja pakub ka lahendusi ning sealjuures väga konkreetset tegevuskava selle kava elluviimiseks.

Nimetatud arengukava selgitab meie ühise eesmärgina, et laevaliiklus peab kulgema sujuvalt, võimalikult efektiivselt ja stabiilselt ning seda aastaajast olenemata. Kõlab ju loogiliselt. See on mure erinevates laevandussektorites, kuid sellel on oma selge roll ka majanduse elavdamise ning seda kaupade liikumise kontekstis. Me elame kliimavööndis, kus meri kipub talvel jäätuma ja seetõttu peame ka selle murega ka tegelema.

Eesti tänane jäälõhkumise võimekus sõltub tuntud murdja „Tarmo“ töövõimest. Tarmo on küll tubli aga tema iga hakkab lähenema poolsajandile ning see on ühe suure metallist aluse jaoks ikka juba päris kõrge vanus. Teda aitavad tema töös vajadusel mõned riigi poolt renditud alused ning siiani on Eestil enam-vähem hästi läinud sest vajadusel on abi saadud. Paraku on see seotud suurte riskidega, sest meid ümbritsevates vetes kipub jäätumine olema kõikide riikide üheaegne mure ja kuna oma särk on igal riigil ikkagi kõige lähemal tuleb ette olukordi, kus jäämurdmine toppab.

Rahvusvaheliste konventsioonide ja kokkulepete kohaselt on Eesti Vabariik võtnud endale mitmeid meresõiduohutuse- ja merekeskkonnakaitsealaseid kohustusi, mille täitmine eeldab alalises valmisolekus olevate spetsiaalsete laevade olemasolu. Selgitusena on need kohustused järgmised: jäämurdmine, õlitõrje, laevateede märgistamine ja merepääste. Lisaks eelnevale peab riik tagama ka avamere avariipukseerimise ja tuletõrjevõimsuste olemasolu.

Arvan, et ei pea siinkohal meenutama mõne aasta tagust õlireostuse probleemi, kuid ka see ilmestas selgelt meie riigi võimet ja valmisolekut probleemide korral. Ja seda kahjuks mitte positiivselt. Seetõttu oli jäämurdmise arengukava vastuvõtmine väga oluline ja sama oluline oleks ka seal laiapõhjaliselt kokku lepitud tegevuste elluviimine, kuid kahjuks ei ole me suutnud riigina astuda selle täitmise suunas ühtegi tulemuslikku sammu.

Jäämurde võimekuse teema juures ei ole õige arvestada ainult vahetult asjassepuutuvaid ettevõtteid (sadamad, operaatorid, meretranspordiga oma toodangut lähetavad eksporttootjad). Teema olulisuse vaatamiseks tuleb analüüsida kogu meretranspordi kulgemisega seotud ettevõtete ahelat.

Seega ei ole jäämurdeküsimuse lahendamine oluline ainult meresõidualuseid omavate ettevõtete normaalse tegevuse kindlustamiseks, vaid on esmajärgulise tähtsusega kogu Eesti majandusele. Lisaks puhtmajanduslikule aspektile tuleb ilmselt arvestada ka regionaalpoliitilise mõjuga, kuna erinevates Eesti piirkondades asuvad sadamad omavad selget rolli oma piirkonna arengus.

Kehtiv jäämurdmise arengukava näeb ette, et aastatel 2006-2013 suudetakse soetada Soome lahte vähemalt 2 uut jäämurdjat ning Pärnu lahte 1 jäämurdja. Ja sadamate liidu hinnangul oleks see minimaalne vajadus, mis tagaks mereliikluse toimimise, kuid reaalne tulemus on, et ikka on Tarmo meie ainus sisuline päästerõngas tavalaevadele läbimatu jää korral. Täna on aasta 2011 ja reaalselt on seis selline, et kui Euroopa Liidu vahendeid uuel eelarveperioodil ei suudeta sellesse sektorisse suunata siis lükkub meie jäämurdmise võimekus juba järgmisesse kümnendisse.

Minu meelest pole päris normaalne, kui me riigina teeme koos huvigruppide ja asjaosalistega valmis ühe sisulise ning vajadustepõhise kava, kuid me ei hakkagi teda täitma. Reaalne jäämurdmise arengukava täitmine loomulikult eeldab suuri investeeringuid, kuid kindlasti ei tohiks valitsus selle valdkonna muredest lihtsalt mööda vaadata.

Eesti Sadamate Liit ongi juba pöördunud Riigikogu poole siira murega, et riiklikult heakskiidetud dokument seisab ja on probleemi lahendamine on lükatud edasi põhjendusega, et tegeletakse rahaliste vahendite olemasolul. Majandusminister andis novembris Riigikogu ees taaskord lubaduse, et ministeerium koos teiste asjaosaliste ministeeriumitega töötab välja jätkusuutlikumat ja realistlikumat uute jäämurdjate rahastamise mudelit. Hea mees, kes vähemalt uut head plaanigi lubab.

* lugu ilmus lühendatult 16.12.2011 Äripäevas

Täna oli siis Riigikogus see päev, kus koalitsioon lõi lukku meie tuleva aasta riigieelarve. Tagantjärele saame vaid tõdeda, et koalitsioon käitus samamoodi nagu neilt oligi oodata.

Reaalselt ei jõudnud eelarvesse mitte ükski sisuline ettepanek opositsiooni poolelt ja IRL ja Reformierakonna saadikud toetasid pimesi ning ilma tõsise debatita valitsuse poolt väljapakutud prioriteetidega eelarvet.

Eelarve küll kasvab ca 11 % ja see on tore, kuid meie jaoks on arusaamatu, kuidas sellise kasvu tingimustes ei suudeta lahendada mitmeid ühiskonnas väga teravalt üleval olevaid probleeme. Tihti oleks nende lahendamine eeldanud vaid head tahet ning koostöövõimet.

Eelarve on dokument, mis näitab selgelt valitsuse prioriteete ja poliitilisi valikuid. Jutt sellest, et näiteks kaitsekulutuste väiksem tõus pole võimalik on puhas demagoogia ning kui valitsuse prioriteediks ei ole näiteks õpetajad või lapsed vaid hoopis kaitsekulutused, siis oleks võinud ka nii öelda, mitte ajada avalikkusele udujuttu, et teisiti ei saa ja täiendavateks kulutusteks raha pole.

Raha on eelarves tõesti vastavalt majandusprognoosidele planeeritud konkreetne summa ja tõde on ka see, et ca 2/3 sellest mahust on erinevate kohustuste ja seaduste kontekstis n.ö. lukus, kuid seal on veel ikka üks päris suur hulk vahendeid, mille kasutamise sõltub selgelt poliitilisest tahtest või tahtmatusest.

Kokkuvõtvalt on lihtsalt veidi kurb, et ka nii olulise dokumendi arutelude juures ei suuda me pidada üksteisest lugupidavaid debatte, vaid oleme ikka oma noore demokraatia juures olukorras, kus pea- ning rahandusminister kuulutavad parlamendi puldist tõemonopoli.

Lõpetuseks tõden, et opositsiooni saadikud ei saanud kuidagi selle eelarve poolt hääletada, kuna nende ettepanekud langesid ikka väga viljatusse pinnasesse. Aga hale oli vaadata ka seda, kuidas koalitsioonisaadikud kuulasid vaikselt noogutades “isakeste” mõtted ära ja vajutasid raudse kindlusega partsti rohelist nuppu.

Kuulates 2012 aasta riigieelarve kiidukõnesid nii Riigikogu saalis, kui ka koalitsiooni esindajaid meedia vahendusel, jääb tõesti tunne, et meie riik saab järgmisel aastal valmis ja kõik elanikud jõukateks ja õnnelikeks.

Kas see ikka on nii? Ma ei ole olemuselt üldse mitte pessimist ja jumala eest ei taha lihtsalt pisiasjade kallal iriseda, kuid eks opositsiooni üks rolle ongi valitsuskoalitsioon oma mugavustsoonist üles raputada ning juhtida tähelepanu asjadele, mida nad ei näe või ei taha näha.

Rõõmu saab tunda tõesti, et suuresti tänu välisrahale ja CO2 kvoodi müügile küll suurenevad investeeringud jõudsas tempos, kuid ühes on sotsiaaldemokraadid küll kindlad – järgmise aasta eelarve ei vähenda kuskilt otsast sotsiaalsed lõhesid ühiskonnas ning perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.

Statistika valikulise lugemise geeniusena väitis peaminister eilegi veel siin saalis, et lõhe rikaste ja vaeste vahel Eestis kogu aeg väheneb, kuid jätab targu mainimeta, et see ei tulene mitte vaesemate inimeste rikastumisest vaid pigem rikkamate inimeste vaesumisest ning see ei kindlasti märk paremast Eestist.

Me räägime Riigikogus seaduseloome heast tavast ja huvigruppidega arvestamisest, kuid tegelikkuses ei ole midagi uut siin pilvede all. Eelarves on valdkondi, kus meile oluline ei kattu valitsuse eelistustega ja ühe valdkonna muredel tahangi täna peatuda. Nimelt meie omavalitsused ja nende toimimine.

Kui peaminister on juba aru saanud omavalitsuse rollist, kus ainsaks mõõdupuuks ei ole tõesti teenuste pakkumine, vaid lisaks sellele ka kogukonnademokraatia ja tasakaal keskvalitsusele, siis regionaalminister väidab jätkuvalt, et õnn jõuab iga eestimaalase kodusse siis kui meil 226 omavalitsusjuhi asemel oleks näiteks 15.

Ja reaalselt on tulemuseks, et üldise 11-protsendilise eelarvekasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. See väheneb üle 17 % – ehk räägitakse palju valdkonna muredest aga samas ei peegeldu eelarve kuidagi seda, et tahetakse need mured lahendada või vähemalt lahenduste poole liikuda.

Eelarve üle peavad riigiga läbirääkimisi üleriigilised omavalitsuste liidud ning läbirääkimiste deklaratsioonis kinnitatakse, et nende lähtealuseks on kohaliku omavalitsuse osakaalu, otsustusõiguse ja vastutuse suurendamine ühiskonnaelu juhtimisel ja korraldamisel. Samuti kohalike omavalitsuste poolt osutavate avalike teenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi tõstmine.

Kõlab hästi? Kokku sisaldab see protokoll 24 lehekülge probleemide kaardistusi ja ka kosmeetilisi kokkuleppeid aga siinkohal arutlekski mõnda seal sisalduvat probleemi, mis lahenduseni ei jõua. Ehk mis seal siis tegelikkuses tulemuseks saadi? – tooksin siinkohal välja mõned põhimõttelised omavalitsuste tulubaasi puudutavad punktid:

Läbirääkimistel omavalitsused soovisid taastada kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa 11.93% tänase 11,4 asemel, see oleks sama mis oli enne valitsusepoolset erakorralist vähendamist. Tulemus – ei liigu see % järgmisel aastal mitte grammigi .

Sotsid algatasid eelnõu, mis oleks n.ö. kirik keset küla – tulumaksu % omavalitsustele jõuaks vanadesse raamidesse kahe aasta jooksul, kuid see hääletati IRL-i ja Reformierakonna poolt menetlusest välja. Sõnum omavalitsustele – vait olla ja edasi teenida!

Omavalitsused ei soovi mingeid ulmelisi asju, vaid lisaks tulumaksu taastamisele oli nende sooviks läbirääkimistel taastada tasandusfond 2008 aasta tasemel – ca 91 miljonit eurot, kuid läbirääkimistel anti omavalitsustele selge sõnum – imege näppu.

Ehk riik küll tõstis käibemaksu ja kütte ning elektriaktsiise ja omavalitsuste kulud kasvasid, kuid sõnum omavalitsustele on konkreetne – pakkuge paremaid ja kvaliteetsemaid teenuseid väiksema rahaga kui varem ja ärge virisege.

Kolmanda põhimõttelise tulubaasi osana tooksin siin välja ka kohalike teede rahastamise. Ajab ikka pehmelt öeldes naerma, kui ka siin saalis on korduvalt uhkelt räägitud, et see on üks suurima tõusuga rida riigieelarves! Tahan öelda, et see on puhas poliitpopulism.

Langetades ühte eelarve rida 3 korda ning siis lisada järgmisel aastal sellele langetatud baassummale 40% ja rääkides ise sealjuures enneolematust kasvust – on ikka matemaatiliselt rohkem ulme kui eelarve valdkond.

Omavalitsusliidud esindasid selgelt sama seisukohta, mis sotsiaaldemokraadid oma kevadel algatatud eelnõuga. See läbis ka esimese lugemise, kuid täna kogub majanduskomisjoni riiulis tolmu.

Sisuks oli, et kohalike teede osa võiks kasvada tagasi 15-le % teederemondiks eraldatavast kütuseaktsiisi summast. Milleks seda vaja oleks – sest kohalik tee nõuab samasugust hoolt nagu riigi tee ja tänasel rahastamisel erineb nende summade vahe 1 km kohta pea 4 korda! Selline käär ei ole põhjendatud ning näiteks mustkatteta teede seisukord halveneb erilise kiirusega ning piisava hoolduse mittetagamine täna eeldab juba suuremahulisi investeeringuid teede taastusremondiks homme.

Hambaid hakatakse ka remontima siis kui nad valutama hakkavad, mitte siis kui kartul hambaauku ära kaob!

Kokkuvõttes tooksin siia veel selle, et eelarve seadus ise ja selle seletuskiri on muutunud lausa raketiteaduseks. Julgen kinnitada, et veel mõned aastad tagasi oli see loetavam ja ühtlasem ning eelnevate perioodidega võrreldav, tänane eelnõu seda tava kahjuks ei jätka, kuid võib-olla see ongi eesmärk?

Päris lõpetuseks tahaks veel öelda, et eelarvemenetluse taustal häirib ka koalitsioonipoliitikute üleolev ühe tõe kuulutamine. Ka peaminister pani oma eelarve kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane.

Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikudja teisi valikuid justnagu ei oleks. Aga tegelikkuses ju on need võimalused poliitilise tahte korral olemas aga seda tahet vist tõesti ei ole. Aitäh!

*Tegemist siis kõnega eelarve II lugemisel

Eestis oleme rääkinud väga palju haldusreformist ja sellega seonduvatest teemadest ning samuti sellest, et valitsuskoalitsioon küll räägib sellest teemast palju, kuid tegudeni kuidagi ei jõua. Või siiski?

Omamoodi halduskorralduse reformiks võib pidada ka suurimat tippametnike politiseerimise protsessi, mida valitsuskoalitsioon on viimaste aastate jooksul läbi viinud meie maakonnajuhtide ametisse nimetamise läbi.

Maavanema roll on küll oluliselt vähenenud ja tema roll maakonna tasakaalustatud arengu suunamisel on olnud pigem deklaratiivne kui sisuline. Ometi on see institutsioon meie riigi maakonnapõhises toimimises regionaalselt kõrgeim riigiametnik, kes piirkonnas tegutseb ning tugeva isiksuse sattumisel sellesse ametisse on võimalik oma tegevusele anda ka selge sisu ja suund.

Riiki valitsev koalitsioon on näidanud maavanemate ametissenimetamisega ikka uskumatut ülbust, mille tippteoseks paistab kujunevat Võru abilinnapea ametis olnud oravakese suunamisega Lääne maavanemaks. Vägisi tuleb meelde üks eelmine ühiskond, kus parteikontor suunas inimesi vajadusel täpselt sinna, kuhu parteil vaja oli. Millega see tänane Lääne maavanema määramine sellest siis erineb? Mitte millegagi.

Kui lepitakse kokku, et maavanema amet ongi poliitiline, siis tuleks vastavalt muuta ka seadusi ja öeldagi välja, et nii on. Kurb ongi selle teema juures kahepalgelisus, kus valitsuse retoorika räägib poliitika heast tavast ja aadetest, kuid reaalsed tegevused on täpselt vastupidised.

Kõva häälega kirutakse Keskerakonna toimetamist Tallinnas, justnagu oleks oma parteikaaslaste toppimine Tallinna vastutavatesse ametisse midagi eriskummalist ja ennekuulmatut.

Vaadates aga IRL-i ja Reformierakonna tegevust mitmes omavalituses ning eriti räigelt ilmneb see täna riigi tasandil, saame tõdeda, et käitumismustril pole ju mingit sisulist vahet pealinnas toimuvaga.

Vastavalt seadusele nimetab maavanema regionaalministri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus. Ehkki seadus ütleb, et regionaalminister peab tutvustama maavanemakandidaati enne maakonna kohaliku omavalitsusliidu üldkoosolekule ning kuulama ära ja valitsusse viima nende arvamuse, on see tõepoolest täna puhas teater, sest nende arvamus ei huvita tegelikkuses kedagi. Ning vaatamata mitmes maakonnas omavalitsusjuhtide vastuseisule on maavanem ikkagi paika pandud. Lõuad pidada ja edasi teenida.

Regionaalminister on samuti selle protseduuri juures nagu parteikontori kandidaadi pakikandja, kes teeb omavalitsuste liidu koosolekul sissejuhatuse ja pärast kirjutab allkirja ning ongi maavanem paika pandud. Tuleb tunnistada, et koalitsioonil on mitmes maakonnas õnnestunud teha ka häid valikuid, kuid mureks ongi siin selle protsessi läbiviimine ja suhtumine omavalitsustesse, kellede arvamus riigivalitsejaid taaskord lihtsalt ei huvita.

Tänase seisuga on meil siis 15-st maavanemast 14, kes kuuluvad kas IRL-i või Reformierakonna ridadesse. Ainsana on täna veel parteitu maavanemana ametis Ida-Viru maavanem, kelle ametiaeg lõpeb järgmisel aastal ning küllap ka seal üks oravasaba lehvima hakkab. Selles võib kindel olla!

Väikevallad ei suuda teenuseid pakkuda ja elujõulised on vaid enam kui 25 000 elanikuga omavalitsused – just nii väitis äsja Eesti regionaalminister (Siim Kiisler «Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa», PM 10.10). Miks ta nii teeb? Või peaks hoopis küsima, et kuidas saab regionaalpoliitika eest vastutav minister üldse nii väita?

Tõsi on ministrihärra jutus see, et omavalitsused peavad olema inimestele ja mitte vastupidi. Ja on ka selge, et Laimjala valla elanikul ja tallinlasel on kohalikule võimule eri ootused.

Praegu toimetavad Laimjala ja Tallinna linn täpselt samas seadusruumis, millest ka ilmselt seisukoht, et väikevald jääb teenuste pakkumisega hätta. Ma ei ole kuulnud aga ühtegi argumenti, kuidas muutuksid teenused väikevalla elanikule kättesaadavamaks, kui vallavalitsus asuks suures keskuses.

Meie halduskorralduse hädades olevat süüdi oma kohast kinni hoidvad omavalitsusjuhid. Minister näeb ainsa lahendusena valla- ja linnajuhtide arvu mitmekordset vähendamist. Kas maailm ikka oleks pärast seda ära parandatud?

Ta kirjutab, et inimesele on oluline, et töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu oleksid kodule piisavalt lähedal. Kas needsamad teenused tulevad suures omavalitsuses valla äärealal elavale inimesele kuidagi lähemale? Selliste väidete taga on jürimõisalik suhtumine – tulge kõik maalt Tallinna, sest teie elu oma senises kodus on riigile liialt kallis!

Meil on teist aastat olemas riigikohtu lahend, mis paneb valitsusele selge ülesande siduda lahti kohalikud ja riiklikud kohustused ning selgitada nende hind. Selle asemel et kuulata riigikohust ja presidenti, tallab minister oma rada ning jalutab taas rahumeeli vana ja roostes haldusreformi reha otsa ning imestab siis, kuidas küll muhk pähe tuli.

Kindlasti on liituda soovivaid piirkondi ja kogukondi, mis on vaid tervitatav. Aga kindlasti ei too lahendust iga poole aasta tagant kummist haldushaamriga vehkimine.

Kui rääkida Eesti halduskorralduse probleemidest, siis inimesele on kõige tähtsam teenuste kättesaadavus ja nende tase. Paljud vallad ja linnad on praegu tõesti hädas hulga teenustega, mis vajaksid kvaliteedi tagamiseks tihedamat koostööd.

Valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile ja teha sellest lähtuvalt vajalikke muudatusi nii riigiasutuste, maakonna kui omavalitsuste tegevuses.

Soovitan siinkohal loobuda äraleierdatud sõnaühendist «haldusreform» ja seada sihiks riigireformi läbiviimine, mille ainueesmärgiks olgu uus halduskvaliteet. Reform ei saa seisneda vallapiiride liigutamises, sest lihtsa liitmise tulemusel ei suurene kohe mitte kuidagi ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta.

Selleks et Eesti eri paigus oleks võimalik normaal­selt elada, tuleks kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised valla tasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand koos vastava tulubaasiga.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemele tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand. Teise tasandi omavalitsuse puhul poleks tegu totaalselt uue juhtimistasandiga, vaid praeguste omavalitsuste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.

Jüri Raidla on mitmel korral avaldanud arvamust, et haldusreformi realiseerimiseks piisaks, kui põhiseaduse 155. paragrahvis asendataks sõna “vallad” sõnaga “maakonnad”. Kas see on ikka nii lihtne ja mis meie riigis siis ikkagi päriselt paremaks läheks? Raidla tunnistab ka ise, et see see oleks lihtsama vastupanu teed minek, kuid asi seegi!

Olen jätkuvalt veendunud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Mingis mõttes sellele samale ideele ka Raidla ning enne teda sellele teemale oma esimese ametiaja kulutanud regionaalminister Kiisler ka tähelepanu pööravad, kuid justnimelt sellelt poolt, kuidas kirvega lihtsam raiuda on, mitte sealtpoolt, kuidas kvaliteetsema tulemuse saaks.

Vaja on riigireformi, mis lähtub inimesest

Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.

Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetaks seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi.

Halduskorralduse muutmine ei seisne piiride liigutamises vaid võimaliku reformi tulemusena peab suurenema erinevate teenuste kättesaadavus ning tõusma inimeste elukvaliteet. Nii kaua, kui jäädakse rääkima ainult valdade liitmisest ja lahutamisest, ei saa ka haldusreformil olla sisulist mõtet. Kiiremas korras tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning ülesannete täitmiseks tulubaas.

Riigikogu kohalike omavalitsuste toetusgrupi ja MTÜ Polis eestvõttel on sellise ülesehitusega reformi suunas ka samme astutud ning loodan väga, et sellele tuleb ka poliitiline tugi koalitsioonist.