Kajar Lember

Eesti riik tähistab täna oma sünnipäeva. Võrreldes meie riigi vanust inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema. Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud.

Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.

Just sellesama sissejuhatuse kirjutasin ka paar aastat tagasi õnnitlusena kodumaale ja üldiselt ei ole olnud ka tänaseni põhjust oma arvamust muuta. Tänasele riigi sünnipäevale paneb loomulikult oma pitseri lähenevate valimiste teema ja seetõttu saabub riigi sünnipäev taas veidi teisiti kui mõned aastad tagasi.

Eriliselt kurvaks teeb selle sünnipäeva tähistamise Haapsalu lastekodus juhtunu, mille kommenteerimiseks pole lihtsalt sõnu ja sooviks vaid jõudu ja vastupidamist laste lähedastele ning ka lastekodu töötajatele ja kõigile neile inimestele, kes oma abikäe selles tragöödias on ulatanud.

Tänasel sünnipäeval tahakski lihtsalt soovida headust ja arusaamist oma kaaskodanike muredest ning siirast tahet ka lahenduste leidmiseks. Kui me suudame näha abivajajaid enda ümber, siis olemegi juba poolel teel hoolivama ja inimesekesksema riigi suunas.

Soovin siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.

Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja tulevastele riigijuhtidele!

Tahaks väga uskuda, et uues Riigikogus on rohkem kohta koostööl ja üksteisega arvestamisel ning sõltumata valimistulemusest suudavad koalitsioon ja opositsioon sisulistel teemadel pidada arutelusid, mitte konkureerides selles, kelle teerull paremini tegutseb.

Kaunist kodumaa sünnipäeva ning möistlikke valikuid lähinädalatel!

Valimiskampaania tuhinas tuli taas päevakorda meie riigi regionaalhaldus ja selle toimimine või siis mittetoimimine. Avapaugu neile aruteludele andis Reformierakonna ettepanek kaotada regionaalministri ametikoht või õigemini liita ta põllumajandusministri postiga. Ühelt poolt on see hea algus diskussioonile, kuid teisalt näidati nii koalitsioonipartnerist ministrile jõuliselt koht kätte ning anti hinnang tema tööle.

Teema on olnud päevakorral pikalt ning tunnistagem, et häid vastuseid on siin vähe. Portfellita ministri ametikoht on ju loodud millegi konkreetse ärategemiseks, aga kui rääkida haldussüsteemi korrastamisest, siis tahaks oravatelt küsida, kas nüüd on siis midagi valmis?

Minister Jaan Õunapuu valitsemise ajal suudeti välja võidelda regionaalministrile ka reaalne haldusala koos pisikese aparaadiga ning töötati välja ka regionaalarengu suunamise seadus, mis lõpuks aga koalitsioonipartnerite vastuseisu tõttu siiski kinnitamata jäi. Rääkimata pikalt arutatud haldusreformi teostamisest, millest on igal erakonnal oma nägemus ning neli aastat tagasi asus uus minister taaskord välja töötama “uut plaani”.

Uus algus on vajalik

Selle plaani tegemise varjus on aga tegelikkuses omavalitsuste rahakott võrreldes kohustustega õhem kui viimase kümnendi algusaastail – selles mõttes oleme mitu aastat kukkunud. Praegust seisu tuleb ikka ausalt nimetada tagasiminekuks, mitte edasiminekuks.

Oluline on ka pädeva ja jõulise regionaalministri olemasolu, sest vastasel juhul ei suuda see institutsioon tõepoolest siseministri abi rollist väljuda ja regionaalpoliitika ajamine piirdub vaid katsetega. Eesti ajaloost on näiteid, kus seda ametit pidas rallisõitja, kes suutis küll Eestile mitu tiiru peale teha, kuid tulemuseks oli vaid rataste alt kruusateedelt üleskeeratud tolm.

Regionaalteemade arutamiseks korraldasid sotsiaaldemokraadid eelmisel nädalal Haapsalus arengufoorumi “Kogu Eesti peab elama”. Foorumil toimus lisaks haridusvõrgu ja äärealade elukorralduse aruteludele ka debatt Eesti regionaalministri rolli üle ühiskonnas ja tema kaasarääkimisvõimele valitsuses.

Palju kisa – vähe villa

Eesti esimese regionaalministri Eiki Nestori sõnul on meil koostatavad strateegiad sidustamata ja valdavalt neid ka ei järgita: nimelt ei astu eelarvepoliitika ühte jalga riiklike arengukavadega. On selge, et kõige tulemuslikum on regionaalpoliitika siis, kui rahanduspoliitika seda toetab. Tänase mudeli puhul on aga nii, et kui regionaalminister ei kuulu peaministri ja rahandusministriga ühte erakonda, siis on ka tema tööpõld suhteliselt piiratud.

Lahenduseks saab olla vaid regionaalministri positsiooni tugevdamine valitsuses. Sel juhul peab valitsus otsuste langetamisel kohustuslikult arvestama nende regionaalpoliitilise mõjuga. Kahjuks pole selleni jõudmine tänaste valitusparteide mentaliteedi juures reaalne.

Täna on sotsiaaldemokraadid koondamas oma ridadesse suurimat kohaliku omavalitsuste juhtimiskogemusega meeskonda, kelle eestvedamisel on Eestis võimalik läbi viia riigireform. Reformi tulemusel antakse vastutus ja ka sinna juurde kuuluvad vahendid maakonnatasandile, millest saab omavalitsuslik juhtimistasand.

Regionaalministril tuleb töö ise üles leida

Regionaalarengu foorumi lõpus toimunud diskussiooni käigus jõudsime ühisele seisukohale, et Eestile on regionaalpoliitiliselt kõige olulisem omavalitsuste iseseisvuse tõstmine, maakonna tasandi institutsioonide tugevdamine ja piirkondliku mõõtme tõhustamine riigijuhtimises.

Sotsiaaldemokraadid soovivad ellu vii riigireformi, mille sisuks on muuta tänane maakond sisuliseks omavalitsuslikuks võimutasandiks, koondades sinna valdade ja linnade piire ületavad funktsioonid, mille täitmine mitmetel omavalitsusüksustel üle jõu käib, ning riigi avalike teenuste osutamise, mis on inimestest põhjendamatult kaugele jäänud.

Kava käivitudes jääks maakondliku tasandi ülesandeks tõenäoliselt ühistranspordi, arstiabi, gümnaasiumihariduse, maakondliku arendustegevuse ja jäätmemajanduse korraldamine. Kuni eelkirjeldatud reformi teostumiseni aga oleks regionaalministril tegeleda sellega, et taastada omavalitsuste tulubaas 2008 aasta tasemel ning tagada, et kohalike teede korrashoiuks ettnähtud summad kataks optimaalse vajaduse.

Olen veendunud, et regionaalministri institutsioon ei ole ennast mingil juhul ammendanud, kuid minister peab suutma ameti välja kanda ning ennast valitsuses kehtestama.

Regionaalministri portfellil on sisu küll, kui osatakse selle sisuga midagi peale hakata. Kuna tegemata töid ja lahendamata probleeme on küllaga, on ka uues valitsuses alustaval ministril tööpõldu piisavalt. Oleks ainult tahet teha ja asjaosalisi otsustusprotsessidesse kaasata!

Sotsiaaldemokraatide seekordsete valimiste tunnuslause “Uus algus!” on tekitanud küsimusi, et mida see tähendab? Sven Mikser on andnud sellele minu meelest väga arusaadava seletuse ja eelkõige tähendab see seda, et sotsiaaldemokraatide hinnangul vajab Eesti hangunud poliitiline mõte restarti.

Kindlasti selles osas, mis puudutab kodaniku ja riigi kahekõnet, millest on viimastel aastatel saanud riigi ülbitsev monoloog. Valitsus, kes usub vaid omaenese tarkusesse ja ignoreerib avatud mõttevahetust, jookseb varem või hiljem kinni. Sotsiaaldemokraadid annavad Eestile tagasi sellise riigivalitsemise stiili, mis otsib dialoogi ja püüab kõigi oluliste asjade otsustamisse kaasata kodanikuühiskonna. Seegi on üks osa uue alguse mõttest.

Ka Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal on lisaks eeltoodud suurtele eesmärkidele sotsiaaldemokraatidel uus algus. Üheltpoolt on sotsid kindlasti organisatsiooniliselt oluliselt tugevnenud ning usun, et seeläbi pannakse päris hea alus ka meie tegemistele siinmail ja seda nii nendel valimistel kui ka tulevikus.

Me kindlasti vaatame neid riigikogu valimisi üheltpoolt märtsivalimiste tulemuse kontekstis lootusrikkalt, kuid teisalt ka ettevalmistusena kohalikeks valimisteks, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandepind laieneks oluliselt ka Eesti maapiirkondades. Praegu on just nimelt sotside ridadesse koondumas suurim jõud ja pädevus maaelu ning regionaalpoliitika valdkonnas ja sellest saab vaid rahulolu tunda.

Kuna meie valimisringkond on selles mõttes eriline, et hääled n-ö üle mere väga ei taha liikuda, siis toimubki kogu töö suhteliselt palju maakonnapõhiselt ning me oleme seekord saanud kokku meeskonna, mis on ühtlaselt tugev kõigis kolmes maakonnas.

Sotsid on endale seadnud eesmärgiks saada siit ringkonnast kaks mandaati ja selle nimel tööd teeme. Eesmärk on päris kõrge ja seoses ühe ringkonnamandaadi kadumisega siit piirkonnast ka väga keeruline, kuid tegutseme. Arvestades aga võimalust, et sotsiaaldemokraadid püüavad järgmises riigikogus ca 20 kohta, on kahe sotsist saadiku jõudmine riigikokku siit ringkonnast üsna reaalne, kuna nii allakirjutanu kui Kalev Kotkas paiknevad erakonna üldnimekirja esikümnes.

*Lugu ilmus 22.01.2011 ajalehes Meie Maa

Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui kaks kuud ning oma sõnumeid on hakatud ka suuremate erakondae poolt tasapisi avaldama. Kohalikku elu ja omavalitsuse toimimist puudutav on alati minu huviorbiidis olnud ja kuna tänased valitsusparteid on mõned sõnumid välja käinud, siis ei saanud taas jätta oma arvamust lisamata.

Reformierakonna riiklust puudutava valimisprogrammi osas näeme lubadust , kus nähakse ühe võimalusena oma elukoha registreerimist erinevatesse elukohtadesse. IRL aga lubab kaotada elamumaalt maamaksu ning ühes omavalitsuses on see tänaseks ka rakendust leidnud.

Üheltpoolt räägib Reformierakond kogukondliku identiteedi olulisusest ja vähemalt paberil on see neile oluline. Mitte aga ei saa aru, kuidas aitab selle tugevnemisele kaasa inimeste kahte kohta elukoha registreerimine ja selliselt ka maksude jagamine? Võiks üle arvutada, kas selline vaesuse ümberjagamine teeb midagi paremaks või teeb see omavalitsuste elu planeerimise veelgi keerulisemaks ja ennustamatuks. Kui lisada siia ka veel IRL-i maamaksust loobumise lubadus, siis ei ole võimalik küll aru saada, kuhu tänased valitsusparteid meie haldussüsteemi tahavad vedada.

Maamaksu kaotamine elamumaalt on üdini populistlik ja lõpuni läbi mõtlemata ning otsib nende valijate hääli, kes kiire kasu peal väljas on. Seda rakendanud Harku vallas on juba mure käes. Eelarve täitmiseks on ainuüksi lasteaiamaks kasvanud aasta jooksul üle kahe korra ning kahe lasteaias käiva lapsega ning ka eramajades elavatel peredel on juba kulu suurem kui varem maamaksu eest tasuti. See on veidi vägivaldne näide, kuid iseloomustab hästi olukorda, kus mõistus on populismist veidi maha jäämas.

Palju olulisem oleks omavalitsustele tagada vähemalt eelarveline stabiilsus ja elanike registreerimisega seoses pakun ka ühe idee. Kui täna uuendatakse tulumaksu maksvate inimeste nimekirja kord aasta jooksul 1. jaanuari seisuga, siis seda võiks teha kas kord kvartalis või vähemalt kaks korda aaastas. Olukorras, kus erinevad IT-lahendused on aktiivselt kaasa rääkimas muudes valdkondades, oleme siin ikka kohapeal seismas. Ehk kui inimesed liiguvad ja oma elukohta muudavad, siis võiks see kajastuda operatiivsemalt ka eelarves. Teenuseid soovivad inimesed kohe, kui sissekirjutus tehtud, kuid omavalitsusele tekib reaalne tulu alles siis, kui inimene omab sissekirjutust jooksva aasta 1. jaanuari seisuga.

Võib kindel olla, et võit oleks inimestele vaid siis, kui ei püüta valijaid odavate nippidega vaid esmalt taastatakse omavalitsuste tulubaas kärpimiseelsele tasemele ning pakutakse välja mõistlikud lahendused elanikeregistrimuudatuste kaasajastamiseks. Seejärel peaksime rääkima kompaktsest riigireformist, mille ettevalmistamisel tuleb teha põhjalik plaan, kuidas avalikud teenused jäävad inimestele kättesaadavaks ja seda ilma kogukonnademokraatia hävitamiseta.

Meil on käes jõuluaeg aga poliitikamaastikul käib selline tõmblemine, et jõulurahust poliitikas sel aastal vist küll väga rääkida ei saa. Meie riik saab sel kümnendil juba 100 aastaseks ja võrreldes seda numbrit inimese vanusega, peaksime olema juba päris tõsiseltvõetava riigi eas.

Võrreldes aga riikidega meie ümber ja vaadates meie poliitlaval toimuvat oleme ikka alles päris imikud, kes on äsja vahetanud krõpsuga pampersid up and go vastu.

Majanduse kontekstis rõõmustame, et kasv on taas plussmärgiga. Samas läheme jõuludele siiski vastu 100 000 töötuga ja ligi 40 000 vaesuspiiril elavat last ei saa tõenäoliselt jõuludest tunda sellist rõõmu nagu me oma lastele pakkuda tahaksime.

Vaadates ka kõiksugu kampaania korras tehtavaid toetusavaldusi olen kurb, et hoolimise tuhin tuleb meile peal vaid siis, kui on jõulud või keegi seda jõuliselt meelde tuletab. Pean siinkohal silmas lisaks lastele eelkõige päästetöötajaid, kes oma väljaastumise tulemusel lõpuks oma olukorda veidi parandatud said.

Eks neid murekohti on meil palju ja loomulikult heietamisega neid ei lahendata, kuid minu sõnum on pigem see, et paljude asjade jaoks on vaid arusaamist ja tahet vaja ning nendele mõtlemine ei peaks olema väikeses riigis hooajaline tegevus.

Eestlane on oma riigi üle alati uhke olnud ja tulebki olla. Tänasel päeval on sobilik meenutada, et väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.

Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!

Hoiame oma riiki ja hoolime inimestet ning kenasid jöulusid teitelegi nagu öeldakse Saaremaal!

Tundub, et maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning tagasivaates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Nagu kuulsaks saanud lause äsjalahkunud Venemaa endise peaministri suust, et tahtsime parimat aga välja kukkus nagu alati. Klassika tõepoolest. Samas vägagi ajakohane ikka ja jälle meeldetuletamiseks ka tänases Eestis.

Taas on tuldud enne valimisi välja ideedega, mis justkui vähendaks inimeste maksukoormust- tulemuseks on aga taas seesama, mis alati – oravaparteile märgilise, ütleks isegi eksistentsiaalse märgiga maksu, tulumaksu, vähendatakse ning ongi kõik. Rahvas aplodeerib ning jõukus justnagu peaks jõudma igasse kodusse. Aga reaalsus on kahjuks mujal. Maksukoormus on Eestis viimastel aastatel tublisti tõusnud ning üllatus, üllatus – proportsionaalselt ikka väga tugevalt vähemteenivate inimeste arvel.

Maksudebatis on valitsuse juhterakond saavutanud olukorra, kus igasugune teistsugune lähenemine Eesti maksusüsteemile on justkui tabu ja kuritegu ühiskonna vastu. Samas on populistliku tulumaksu kaotamise varjus tõusnud pidevalt aktsiisid, riigilõivud ja mitmed muud kaudsed maksud, mis justkui hiilivalt meie rahakoti tegelikkuses tühjaks imevad.

Ka see õnnetu käibemaks, mille tõstmisest ei olnud euro nimel väidetavalt võimalik loobuda mõjutab kõigepealt kohalikku tarbijat ning taas saab see inimene pehmelt öeldes vastu pükse, kes tarbib ( loe: sööb ja elab) kogu oma sissetuleku siinsamas kohapeal igakuiselt ära.

Tulumaksu langetamine on olnud püha lehm ja peaministriparteile viimane liberaalsuse tunnus majanduspoliitikas. Sellel teel ei tehtud sammugi tagasi ka hetkel, kui riigieelarve täitmiseks suurendati üleöö käibemaksu ning töötuskindlustust. Kas siin saame rääkida stabiilsusest ja maksurahust?

Mäletame veel, et kolm aastat tagasi rääkis toosama peaminister, et aktsiiside tõstmise on sellepärast hea, et siis inflatsoon on eurotsooni sisenemise eel madal. Tegelikkuses tuli valitsuse juhtpartei õnneks masu ja rahva ostujõu kukkumine ning tarbimine vähenes ning tõesti inflatsioon vähenes ning eurokriteeriumid täideti. Tubli töö. Täna oleme aga juba taas inflatsiooni kasvu tabelis Euroopa esiviisikus ning ka selle põhjustest võiks rääkida.

Me peame hakkama oma riiki suhtuma nagu oma kodusse. Samas ka mina tahan, et riik kellele mina oma maksud maksan oleks riik, kes hoolib oma kodanikest. Kodus me ju ei kujuta ette, et me üksteisest ei hooli ja tegeleme vaid sellega, et igaühel eraldi oleks seal hea olla. Iga laps peres ei remondi oma tuba eraldi ning me ju ei kujuta ette, et kuna lapsed ise ei teeni siis nende toa seina lisame vähem soojustust, kui vanemate tuppa ning kuna isa saab kõige suurema sissetuleku, siis tema magab paksema teki all kui ema?

Näide on muidugi absurdne, kuid asja mõte ju selles, et me ei taha endale „õhukest” kodu, vaid ikka „prisket”. Hoolivat ja kaitsvat ning sellist, kus on mõnus olla. Täpselt samasugune tugev ja soe kodutunne peab olema kodanikel oma riigis. Samas ei saa me eeldada, et riik meist hoolib, kui me oma riigist ei hooli.

Me ei peaks kartma Eestis sisulist maksudebatti ning ka seda, et riigi maksuhaldur ja rahade juhtimise võimekus oleks nii nõrk, et me ei suudaks oma maksusüsteemi täisutada ning muuta rohkem indiviidi ja tema toimetulekut arvestavaks.

Näiliselt lihtsakoelise maksusüsteemi ( mis tegelikkuses nii lihtne ei olegi ) aeg on ümber ja me peaks lõpetama ka sellesuunalise populismi jätkumise ning keskenduma sisulistele lahendustele, mis tagaks selle, et Eesti inimesed tahaks oma riigile makse maksta ning näevad ka, et meie väike riik on tõesti nende kodu, millest hoolitakse ning kus hoolitakse.