>Lugedes erinevaid arvamusi, mis on meediaväljaannetes peale Saku Suurhallis toimunud Ühtse Eesti suurkogu, saab vaid tõdeda, et hea etendus anti.
See pani mitmed arvamusliidrid ühiskonnas sõna võtma ja samas paljud tegevpoliitikud kohmetult õlgu kehitama. Eriti osav oli lisaks erakondliku tegevuse matkimise ka endise õiguskantsleri kaasa tõmbamine, mis tekitas saalis tõepoolest tunde, et midagi suurt on õhus.
Eks ju Ojasoo lõpukõnegi oli veidi kohmetu, sest sai ta ka ise aru, et ootus on nii suur, et selle baasilt võiks teha mida iganes… aga teatriinimeste soov oli anda inimesed siiski vabaks ning etenduse nautijatel teha ise etenduse sõnumist vastavad järeldused. Kõigile anti kaasa selge sõnum olla edaspidi aktiivsem ühiskonnaliige, kes seisab oma õiguste eest.
Olen ise viibinud rohkem kui kümnel korral erakonna üldkogul ning loomulikult tuli ette palju tuttavat. Teatrile omaselt võimendati mõned elemendid üle, aga üldiselt tabati meie erakondade olemust päris hästi. Allar Jõksi ettekanne oli väga hea ja kohati oli tunne, nagu oleks ta kõne teesid võtnud meie Hooliva Eesti programmist, sest paljud meie poolt väljatoodud probleemid ja lahendused olid analoogsed.
Kuid nagu päriselus ikka, sai ta väiksema aplausi kui Andres Mähari ühiskondlik persesaatmine , mille sõnum loodetavasti jõudis ka pikemaid juhtmeid pidi mõnda kõvema kattega peakilpi kohale.
Kogu projekti kandev idee, mis elab ka edasi, oli ju vajadus mõtestada, et miks Eesti inimesed on ühiskondlikult nii passiivsed. Ei soovita kaasa rääkida ja tihti ei julgeta oma arvamust jõuliselt välja öelda. Valdavalt lastakse asjadel lihtsalt minna nagu nad lähevad, kuigi mehhanismid protsesse mõjutada on ju ühiskonnas olemas ja poliitikas mitteosalemine tagabki selle, et otsustatakse sinu eest.
Inimesed peavad saama, aga ka tahtma ühiskonnaelus kaasa rääkida. Artur Talvik tõi mõne päeva eest avaldatud artiklis häid näiteid, kuidas igaüks peaks enda eest rohkem seisma ja oma arvamuse peab ikka ise välja ütlema ning seda tuleb teha jõuliselt mitte sauna taga porisedes, kui kaks õlut juba joodud.
Ka Rahvaliidu sees toimub praegu väga tõsine protsess, kus tulevikule mõtlev osa erakonnast soovib poliitikas jõulisemalt kaasa rääkida ning luua koos sotsidega Eestis tugev jõud, mis loodetavasti suudab pakkuda valijale ka Ühtse Eesti suurkogul kõlanud soovi leida alternatiivi tänastele juhtparteidele. Ja seda mitte järjekordse päris uue jõu näol vaid justnimelt mõne tänase jõu muutumise kaudu.
Ma väga hindan Jõksi seisukohta, et poliitikat teha saab ka parteipoliitika väliselt – kirjutades ja inimesi harides, kuid siis tõepoolest jõuavad paljud ühel hetkel punkti, kus antakse endale aru, et arvamuslugudega ei saa maailma paremaks muuta ja siis tekib küsimus, kas minna poliitikasse või mitte?
Samuti jagan 100 % tema seisukohta, et poliitikasse minna on mõtet siis, kui seal on võimalus midagi reaalselt ära teha. Selleks peab olema kõigepealt loomulikult teadmine, kus on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühekordse äratuskellena kõlanud Ühtse Eesti suurkogu etendus on läbi, paljud tänased juhtpoliitikud ühemõtteliselt koos laisa kodanikuga perse saadetud ning loodan, et see äratab lisaks tänastele poliitikutele ka potentsiaalsed uued tegijad ja ka valija.