Kevad on aeg, mil teede kehv seisukord endast kõige rohkem märku annab. Mustkattesse tekib külmade taandudes hulgaliselt «hundiauke», kruusateid pole mõtet enne hööveldada, kui tee vähegi taheneb, külavaheteed muutuvad mõnes kohas täiesti läbimatuks. Olen ka tänavu kevadel maal ringi liikudes niisugust olukorda märganud ja seda nentisid ka meie erakonna esindajad, kes hiljuti Valgamaal omavalitsuste esindajate ja valijatega kohtumas käisid. Ja ega teede olukord ka suveks oluliselt parane, sest omavalitsustel ei ole just kohalike teede remondiks küllaldaselt raha.
Käsil on 2013. aasta riigieelarve tegemine. Sellega seoses on meie erakonnal oma ettepanekud ka teede olukorra parandamise osas. Neid tehti lähtuvalt sellekohastest vajakajäämisest ka käesoleva aasta eelarve koostamisel.
Põhjust on, kuna Riigikontroll nentis oma 2010. aastal tehtud auditis, et Eesti teedest ligi 40 protsenti moodustavad kohalikud teed, mille tegelik seisukord ei ole teada. Samuti heideti ette, et teehoiu rahastamises ei ole selgust. See töö pidi valmis saama juba kolm aastat tagasi!
Kuigi Valgamaal on käesoleval aastal kohalike teede tarvis eraldatud küll rohkem raha kui mullu, on see summa märgatavalt väiksem kui oli 2008. aastal (vastavalt 0,68 miljonit, 0,48 miljonit, 1,69 miljonit eurot). Kuna vahepealsetel aastatel kohalikele teedele eraldatud summad olid nii väikesed, et hädavaevalt sai nende eest ära teha jooksvad hooldustööd ja remondiks sisuliselt raha ei jäänudki, on olukord hull.
Pole siis ime, et kevadel on esimene teehooldustöö arvukate märkide ülespanek, mis keelavad enam kui kaheksatonniste veostega sõitmise. Hea seegi, sest rasked autod sõidaksid nigelad kruusateed päris rööpalisteks, aga nii mõnelegi kohalikule ettevõtjale tähendab see tööde seiskumist. Nii jäävad teeäärsetele laoplatsidele suve ja teede paranemist ootama palgikoormad, talunikud ei saa oma vajalikke veoseid kohale viia.
Veel hullem on, kui teede lagunemise tõttu ei pääse liiklema maakonnaliinid ja koolibussid, nagu seda tänavu kevadel mõnes Valgamaa kaugemas piirkonnas on ka ette tulnud. Sealjuures ei saa süüdistada kohalikke omavalitsusi. Need teevad kõik oma rahakoti võimaluste järgi.
Nendes omavalitsustes, kus parematel aastatel jõuti suuremas mahus kohalikke teid korralikult remontida, on pisut kergem, sest hooldustööd võtavad vähem raha. Kuid kerge kruusakattega teed lagunevad paraku küllalt kiiresti ja tahaksid taas suuremaid kulutusi. Rääkimata sellest, et külades ootavad inimesed pikisilmi tolmuvaba teed, mis oleks ühtlasi ilmastikutingimustele vastupidavam.
Olukorra parandamise nimel on meie erakonna fraktsioon teinud oma ettepanekud, mis ennekõike puudutavad kohalike omavalitsuste tulubaasi ja selles kohalikele teedele eraldatavate summade suurendamise võimalusi. Juba käesoleva aasta eelarve ettevalmistamisel tegime ettepaneku tõsta omavalitsuste tasandusfondi ehk kergitada omavalitsuste tulubaasi tase endise 1,43 miljardi kroonini.
Kohalike teede olukorra parandamiseks tuleks vähemalt 15 protsenti kütuseaktsiisist suunata selleks otstarbeks.
Toetame ka omavalitsustele laekuva tulumaksu osa tõstmist tagasi 11,93 protsendile. Riik peab looma kohalikele omavalitsustele võimalused kohalike teede parandamiseks ja hooldamiseks.
Kohalike teede rahastamise arvestus tuleb muuta selliseks, et see vastaks tegelikele vajadustele ja ühtlustuks riigiteede rahastamisega. Täna on rahastamise vahe tugevalt riigiteede kasuks.
Kogu Eestimaa seisukohalt ei ole lahendus see, et üksikud suurmaanteed saavad suuri remonte ja kohalikud omavalitsused vaadaku ise, kuidas kohalike teede korrashoiuga hakkama saada. Liiklemisvõimalused üle maa on eeldus elu kestmisele kogu Eestis.