Author Archives: valgamaa

Haldusreformi eesmärgiks olid võimekad omavalitsused, kes suudavad kohalikku elu terviklikult arendada, et inimestel oleks hea elada. Uued ühinenud omavalitsused on tänaseks tegutsenud veidi üle aasta. Andsime kohalikele omavalitsustele ja otsustajatele sisseelamiseks aega ning nüüd juba on igal kodanikul võimalus hinnata, kuidas oleme õilsa eesmärgi saavutamise poole püüelnud. Nagu iga uue asja ja ettevõtmise puhul, on ka kõigil ühinenud omavalitsustel kasvu- ja kohanemisraskused, mis ei ole selle lühikese ajaga veel ületatud. Aasta on olnud kokkukasvamise ja üksteisega kohanemise aasta. Näiteks Valga vallavolikoguski  ei ole  nn maa- ja linnasaadikud ega ka koalitsioonis olevad ja sinna mittekuuluvad saadikud aasta jooksul leidnud paljudes küsimustes ühist keelt. Esineb palju linna- ja maapiirkondade vastuolusid. Konstruktiivse koostöö asemel kiputakse üksteist süüdistama ja vigu otsima. Taoline tegevus ei aita sugugi kaasa valla arendamisele. Inimeste (eriti maapiirkonnas elavate inimeste) ootused  uue valla tegutsema hakkamisel olid kohati suuremad, kui tegelikkus seda võimaldab. Maapiirkondade inimesed lootsid, et neile jääksid alles vähemalt need tingimused, mis seni olnud on ja miski ei läheks kehvemaks. Samuti loodeti, et ühiselt omavalitsuste rahasid kokku pannes suureneb investeerimisvõimekus ning meie elukohad hakkavad arenema. Valga valla näitel on tihtilugu siiski takistuseks raha ja ressursside puudus või  vallaametnike kohanematus uute olukorra ja uute tööülesannetega. Olgu need siis teede korrashoiu, teenuste kättesaadavuse, ühiskondliku transpordi jne valdkonnas. Kui endine vallavalitsus ei ole suutnud kümne aasta jooksul kõigile inimeste tõstatud probleemidele lahendust pakkuda (näiteks teedeparandus või bussipeatuste remonttööd), ei suuda paraku ka uus vallavõim seda kohe ja kiiresti teha. Pigem isegi veel aeglasemalt, kuna linnas olevatel ametnikel pole veel selget pilti näiteks sellest, kus asuvad Tinu ja Laanemetsa külad, veel vähem nende bussipeatused ja mis olukord nendes on.  Tulemuseks inimese pahameel ja rahulolematus. Inimesed on rahulolematust väljendanud ka maakondlike ürituste kadumise pärast. Maavalitsuste likvideerimise järgselt teatas Valgamaa Omavalitsuste Liit, et maakondlikud traditsioonilised üritused kindlasti  jätkuvad. Kahjuks on elu näidanud vastupidist. Kuigi kõigi kolme maakonnas tekkinud valla esindajad kuuluvad omavalitsuste liitu, ei ole kokkuleppeid kõigi ühiste maakondlike ürituste korraldamiseks saadud.  Nimelt ei valitud 2018. aastal enam maakonna aasta isa ega ka ema, vaid iga omavalitsus – Otepää, Tõrva ja Valga – tegutses omaette ja valis oma valla aasta isa ja ema.  Ära jäi ka traditsiooniline pikaajaliste abielupaaride austamise õhtu, mille korraldamist rahvas pikisilmi ootas. Järgmine koostöö proovikivi on koostamisel olev Valgamaa arengustrateegia 2035+. Selles peaks olema elanike, ettevõtjate ja kolme omavalitsuse tegevused maakonna arendamiseks enam kui 15 aastaks. Õnneks ei ole kõik nii kesine. Sõltumata sellest, et mitmed asutuste juhid, näiteks koolide direktorid, on mures alanud eelarveaasta ja oma tublisti vähenud(!) eelarve pärast, on rõõmustanud meie silmi nii uued lillepotid kui ka mõningad mänguväljakud, valminud keskväljakud ja käimaläinud renoveerimistööd või projekteerimised. Usun, et selle kõige nimel on ametnikud palju vaeva näinud. Kõigi meie ühiseks eesmärgiks on rajada vald, kus meil  on turvaline ja hea elada. Eeldused on olemas ning on oluline, et jätkuks koostöötahet, tarkust ja üksteisemõistmist. Erimeelsused tuleb ületada arutelude ja läbirääkimiste teel. Need ei tohiks olla takistuseks valla arendamisel. Loodan, et meie ääremaade valdades on piisavalt aktiivseid elanikke, kes ei lase otsustajatel lihtsalt sooja koha peal peesitada, vaid teevad usinalt ettepanekuid selleks, et elu maapiirkondades ei hääbuks. Jõudu meile kõigile!

Õnn on elada saja-aastaseks või kauemgi, aga küsimus on selles, kuidas ennast selles vanaduses tuntakse. Oleme telerite vahendusel näinud tarmukaid vanureid, kellel mõistus täiesti korras ja kes on suutelised iseenda eest hoolitsema. Paraku on paljud juba varematel aastakümnetelgi endaga nii läbi, et ei tule elamisega toime. Nad on tülinaks nii teistele kui ka iseendale. Aga elada tuleb ja harilikult on antud ka kõige viletsematele elutahet. Niisugusel puhul peab meie ümbruskonnas olema inimesi, kes aitavad. See on laste ja lastelaste, kohalike omavalitsuste ja riigi kohustus. Kõige paremini tunneb inimene end oma elulõpul kodus, kus lähedastel jätkub jõudu tema eest hoolitsemiseks. Kui aga mitte, tuleb otsida üles päevakeskus või hooldeasutus ja usaldada ennast sealsete inimeste hoole alla. Jutud sellest, et paljudes hooldekodudes ei ole teenused head, on tegelikult müüt või üksikjuhtum. Tegelikult on enamus nendest töötajatest valinud endale hooldajakutse sisemisest vajadusest aidata ja nad teevad seda südamlikkuse ja täie püüdlikkusega. Üle aasta tagasi on Sotsiaalministeeriumi poolt tehtud kokkuvõte ja sealt selgub, et Valgamaal on 10 mitmesugust hooldusasutust 442 kohaga, Võrumaal 8 asutust 234 kohaga, Põlvamaal 14 asutust 466 kohaga. Need arvud näitavad, et ka väikses Kagu-Eestis on hooldusasutused erineva suurusega ja kohtade arv kokku näitab, et on mitmeid võimalused sinna elama saada. Sotsiaaldemokraatide eesmärk tulevikuks on, et iga inimene, kes tõesti hooldekodu kohta vajab, selle kindlasti ka saaks. Samuti tuleb ühtlustada hooldekodu standardeid, sest nende tänased miinimumnõuded on väga madalad ja kvaliteet seega ebaühtlane. Hooldekodu koha olemasolu ei saa tulevikus sõltuda ainult omavalitsuse ja erasektori võimekusest ning seetõttu vajab valdkonna süsteemne reform ühtset lähenemist. Lisaks hooldekodu koha saamise võimalusele on väga oluline, kui palju tuleb selle teenuse eest maksta. Praegu on paraku nii, et enamikus hooldekodudes saab keskmise pensioniga katta vaevalt kaks kolmandikku koha maksumusest. Ülejäänuks otsivad võimalusi lähedased ja ka kohalikud omavalitsused. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on luua rahastamisskeem, mis kataks kõigile hooldekodu vajavatele eakatele selle rahalise vahe ja tagaks vajaliku hooldekodu teenuse mahu kõikjal Eestis. Seejuures peaks 10 protsenti vanaduspensionist jääma eakale kätte hooldekodus elades. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et vajadusel peaks pension tagama hooldekodu koha maksumuse. Et tõsta kvaliteeti, peaks igas sellises asutuses ametis olema ka meditsiiniõde. Praegu see veel nii ei ole. Arsti juurde asukaid ikka viiakse, aga eks sellegagi ole omajagu sekeldamist. Nii on juhtunud, et hoolealused või nende omaksed tunnevad, et arstiabi on raskesti kättesaadav. Meditsiin areneb kiiresti, inimesed muutuvad terviseteadlikumaks ning elavad seetõttu kauem. See on suurepärane. Samas esitab see uued nõudmised meie sotsiaalsüsteemile. Niikaua kui vähegi võimalik, oleks parem ka kehvema tervisega kodus vastu pidada. Ka sellele oleme mõelnud. Arvame, et kohalikke omavalitsusi tuleb motiveerida erinevate sotsiaalteenuste arendamisel. Koduhooldusteenus on üks võimalusi aidata. Olulised on isikliku abistamise teenus, sotsiaaltransporditeenus jne. Meie valla- ja linnavalitsustes töötavad vastavad spetsialistid, kelle ülesandeks on sotsiaalteenuste korraldamine, enamikus kohapealsetes omavalitsuste teenindus(teenus)keskustes on samuti sellega tegelevad inimesed. Seega võib öelda, et abiosutajate puuduse taha omavalitsustes see asi küll jääma ei peaks. Omastehoolduse küsimus ,mis juba tänagi on päris terav, muutub järgnevatel aastatel Eesti sotsiaalpoliitika suurimaks kitsaskohaks. Aastaks 2040 kahekordistub Eestis üle 85-aastaste inimeste arv tänase 35 tuhande pealt 65 tuhandele. Lahendused on vaja leida kohe. Täna on kas osaliselt või täielikult hõivatud oma lähedaste hooldamisega hinnanguliselt 47 000 inimest, kes saaksid süsteemse omastehoolduse reformi abil naasta tööturule. Otsime siis lahendusi, kuidas rahulikult saavad oma vanaduspõlve mööda saata ka need, kelle jalg enam hästi ei tatsu või kellele arstiabi on vaja sagedamini, kui omaksed suudavad seda korraldada. Inimesed peavad saama vajaliku hooldusteenuse, olgu see koduteenus, päevahoid või hooldekodu nii, et lähedased ei jääks hoolduskoormuse tõttu tööturust eemale. Siiani on omastehoolduse valdkond Eestis olnud aastaid alarahastatud. Selline suhtumine peab muutuma. Rein Randver Valga Vallavolikogu liige

Kõigi kuue parlamendierakonna algatus viia meie pühade ja tähtpäevade kalendrisse sisse omavalitsuspäev pole just pälvinud üleliia laia tähelepanu. Üksikud meediakajastused on olnud pigem kerglase maiguga – näiteks andis üks portaal teada, et kavandataval uue riiklikul tähtpäeval 1. oktoobril on Andrus Ansipi sünnipäev. Ansip oli Tartu linnapeana kahtlemata tugev omavalitsusjuht, aga sellised uudised kipuvad varjutama asja sisu. Keelt teritada ja nalja visata oskame me kõik. Hoopis tõsisem tegevus on omavalitsuste tunnustamine ja nende rolli tutvustamine ning mõtestamine. Omavalitsuste väärtustamise ja nende ajaloolise panuse hindamisega tegelebki pühade ja tähtpäevade seaduse täiendamise eelnõu, mida riigikogu arutas esimest korda 10. aprillil. Tähistame tänavu Eesti riigi sajandat sünnipäeva. Võib julgelt öelda, et Eesti riik kasvas ajalooliselt välja kohalikest omavalitsustest. Omariikluse müüri ladujad olid teiste seas need eesti soost vallavanemad, vallasekretärid ja teised ametimehed, kes tegutsesid üle Eesti juba 19. sajandi lõpukümnenditel. 20. sajandi alguses kinnitasid eestlased kanda nii mõnegi linna volikogus, kus seni oli valitsenud baltisakslaste ja ka venelaste ülemvõim. Toonastes omavalitsustes saadi praktilisi oskusi ja poliitilisi kogemusi, õpiti ühiselt asju ajama, kogeti valitsemisvastutust ning teeniti välja rahva usaldus ning vahel ka meelepaha.  Valdade ja linnade volikogud olid nii noore riigi kui parlamentaarse demokraatia omamoodi kasvulavad. Sõjaeelses Eesti Vabariigis toimis riigivõim suuresti kohalike omavalitsuse kaudu. Kui me hakkasime pärast taasiseseisvumist oma riiki üles ehitama, siis tuginesime samuti juba  toimivale omavalitsussüsteemile.  Nii seisab põhiseaduse kommenteeritud väljaandes: „Eesti riikluse tekkes, selle taastamises ja arengus on kohalikul omavalitsusel olnud ja on täita väga oluline roll… Eesti rahvas saavutas omariikluse 1918. aastal suuresti tänu väljakujunenud omavalitsustraditsioonidele.“ Äsja jõudis lõpule pikalt plaanitud omavalitsusreform. Eesti on saanud suuremad ja loodetavasti ka võimekamad vallad, et need saaksid senisest paremini kohalikku elu korraldada ja keskvõimule võrdseks partneriks olla. Omavalitsused on meie riigi selgroog. Eesti riik ei ole ainult Tallinn ega Toompea, Eesti riik on ka iga linn ja vald, iga ääremaa küla. Omavalitsusjuhtidel tuleb vahel olla suunanäitajaks Toompea poliitikutele, nõuda neilt suuremat tähelepanu regionaalse arengu toetamisele ja vajadusel seista vastu riigi tsentraliseerimispüüetele. Omavalitsuspäev ei võta kelleltki tükki küljest ära ega tee kellegi elu grammigi võrra kehvemaks. Küll aga aitab omavalitsuspäeva tähistamine rõhutada meie valdade ja linnade tähendust ja olulisust, see annab lisavõimusele rääkida nii probleemidest kui lahendustest. Sel päeval on põhjust tunnustada ja tänada nii kunagisi kui tänaseid omavalitsuste töötajaid. 1.oktoober on valitud seetõttu, et 1866. aasta 1. oktoobril astus jõusse seadus, mis andis eestlastele võimaluse avalikus halduses kaasa lüüa. Lisaks said 1990. aasta 1. oktoobril nii Muhu vald kui Kuressaare linn esimestena tagasi omavalitsuse staatuse. Rein Randver Valga volikogu liige, sotsiaaldemokraat  

 Tänavune pikk talv võimaldas üle hulga aja harrastada talisporti ning rõõmustas  suusa- ja uisusõpru. Nüüdseks on kevad ilusa ja soojema palge omandanud, loodus tärkamas, teed-rajad kuivad ja inimesed naudivad vabas õhus liikumist. Jooksjate ja jalgratturite kõrval on terviseradadel, aga ka tänavatel ja metsasaludes näha üha rohkem kepikõndijaid. Kepikõnd on tavakõnnist märksa efektiivsem tegevus. Seda harrastades on „töösse“ kaasatud enamik lihaseid, suureneb südame löögisagedus ja energiakulu, vähenevad lihaspinged kaela-õlavöötme piirkonnas, paraneb tasakaalutunnetus ning kasvab hapniku tarbimine. Samas on väga oluline see, milliste keppidega välja minnakse ja kuidas nendega kõnnitakse. Vale liikumine ja valesti valitud kõnnikepid võivad isegi tervisele halvasti mõjuda. Olgu siin üle korratud põhireeglid: kepid peavad olema lühemad kui suusakepid. Nendega käies olgu samm tavapärasest pisut pikem, kere veidi ette kallutatud, õlad all ja selg sirge. Sagedane  eksimus on, et kepid viiakse liialt ette, mistõttu jääb samm lühikeseks või siis jääb käsi lõpuni taha lükkamata ning keha on liiga  püstises asendis. Lühidalt – kõnnikeppidega käimist peab õppima. Koos kevade tulekuga on Kepikõnni Liidul lükatud taas käima projekt „Kepikõnni Ekspress“, mille raames pakutakse üle Eesti tasuta koolitusi ja tutvustatakse kepikõnniga seonduvat. Ees ootab 12. mai, rahvusvaheline kepikõnni päev, mida tähistatakse mitmel pool  eri laadi liikumisüritustega. 19. mail toimuv traditsiooniline maijooks Tallinnas kujuneb kindlasti suursündmuseks, kus seitsme kilomeetri pikkuse distantsi  võtavad ette ka tuhanded kepikõndijad. Mais ja juunis korraldame koolitusi kepikõnni juhendajatele.  Selle projekti käigus õpetatakse välja uusi kepikõnni juhendajaid. Koolitus viiakse 8. – 10. juunini läbi Läänemaal Tuksi tervise- ja spordikeskuses, kuhu tulevad esinema lektorid nii Eestist kui ka välismaalt. Ootame  sinna huvilisi kogu Eestist ja loodame, et need inimesed lähevad uute teadmistega tagasi oma kodukohtadesse, et neid seal jagada ja ka kohalikke  liikumisüritusi korraldada. Mida rohkem on kepikõnni juhendajaid ja treenereid, seda suurem on tervisesportlaste teadlikkus ja seda paremad nende oskused. Meie liidu selge eesmärk on  innustada veelgi rohkem inimesi selle toreda alaga tegelema ning suunata neid tervislike  eluviiside juurde. Tegu on ju liikumisharrastusega, mis passib hästi igas vanuses inimestele, nii naistele kui meestele. Kepikõnd sobib ideaalselt neile, kellele arst ei soovita jooksmist ja hüppamist või kelle jaoks on jooksmine või ka jalgrattaga sõitmine raskendatud alad. Nimelt tekib kepikõnni käigus liigestele märksa väiksem koormus. Lisaks vähendab keppidega kõndimine käimisel tekkivat koormust jalaliigestele, jättes osa kehamassist käte kanda. Alakeha lihaste kõrval saavad koormust ka õlavööde, ülakeha ja nimmepiirkonna lihased. Kepikõnd toob liikumisrõõmu ja reipust ning parandab tervist. Selle ala harrastajad laovad pinda selleks, et neil oleks rohkem tervena elatud aastaid. Rein Randver Eesti Kepikõnni Liidu president Valga Vallavolikogu liige  

Kõigi kuue parlamendierakonna algatus viia meie pühade ja tähtpäevade kalendrisse sisse omavalitsuspäev pole just pälvinud üleliia laia tähelepanu. Üksikud meediakajastused on olnud pigem kerglase maiguga – näiteks andis üks portaal teada, et kavandataval uue riiklikul tähtpäeval 1. oktoobril on Andrus Ansipi sünnipäev. Ansip oli Tartu linnapeana kahtlemata tugev omavalitsusjuht, aga sellised uudised kipuvad varjutama asja sisu. Keelt teritada ja nalja visata oskame me kõik. Hoopis tõsisem tegevus on omavalitsuste tunnustamine ja nende rolli tutvustamine ning mõtestamine. Omavalitsuste väärtustamise ja nende ajaloolise panuse hindamisega tegelebki pühade ja tähtpäevade seaduse täiendamise eelnõu, mida riigikogu arutas esimest korda 11. aprillil. Tähistame tänavu Eesti riigi sajandat sünnipäeva. Võib julgelt öelda, et Eesti riik kasvas ajalooliselt välja kohalikest omavalitsustest. Omariikluse müüri ladujad olid need eesti soost vallavanemad, vallasekretärid ja teised ametimehed, kes tegutsesid üle Eesti juba 19. sajandi lõpukümnenditel. 20. sajandi alguses kinnitasid eestlased kanda nii mitmegi linna volikogus, kus seni oli valitsenud baltisakslaste ja ka venelaste ülemvõim. Toonastes omavalitsustes saadi praktilisi oskusi ja poliitilisi kogemusi, õpiti ühiselt asju ajama, kogeti valitsemisvastutust ning teeniti välja rahva usaldus ning vahel ka meelepaha.  Valdade ja linnade volikogud olid nii noore riigi kui parlamentaarse demokraatia omamoodi kasvulavad. Sõjaeelses Eesti Vabariigis toimis riigivõim suuresti kohalike omavalitsuse kaudu. Kui me hakkasime pärast taasiseseisvumist oma riiki üles ehitama, siis tuginesime samuti juba  toimivale omavalitsussüsteemile.  Nii seisab põhiseaduse kommenteeritud väljaandes: „Eesti riikluse tekkes, selle taastamises ja arengus on kohalikul omavalitsusel olnud ja on täita väga oluline roll… Eesti rahvas saavutas omariikluse 1918. aastal suuresti tänu väljakujunenud omavalitsustraditsioonidele.“ Äsja jõudis lõpule pikalt plaanitud omavalitsusreform. Eesti on saanud suuremad ja loodetavasti ka võimekamad vallad, et need saaksid senisest paremini kohalikku elu korraldada ja riigile võrdseks partneriks olla. Omavalitsused on meie riigi selgroog. Eesti riik ei ole ainult Tallinn ega Toompea, Eesti riik on ka iga linn ja vald, iga ääremaa küla. Omavalitsusjuhtidel tuleb vahel olla suunanäitajaks Toompea poliitikutele, nõuda neilt suuremat tähelepanu regionaalse arengu toetamisele ja vajadusel seista vastu ka riigi tsentraliseerimispüüetele. Omavalitsuspäev ei võta kelleltki tükki küljest ära ega tee kellegi elu grammi võrragi kehvemaks. Küll aga aitab omavalitsuspäeva tähistamine rõhutada meie valdade ja linnade tähendust ja olulisust, see annab lisavõimusele rääkida nii probleemidest kui lahendustest. Sel päeval on põhjust tunnustada ja tänada nii kunagisi kui tänaseid omavalitsuste töötajaid. 1.oktoober on valitud seetõttu, et 1866. aasta 1. oktoobril astus jõusse seadus, mis andis eestlastele võimaluse avalikus halduses kaasa lüüa.. Lisaks said 1990. aasta 1. oktoobril nii Muhu vald kui Kuressaare linn esimestena tagasi omavalitsuse staatuse.

Noorena tundub meile, et vanadus ei tule kunagi või saabub see mingis aimamatus kauguses. Tegelikult jõuab ta vääramatult kõigini, kellele on antud rohkem eluaastaid. Küll aga tasub loota ja soovida, et vanadus oleks väärikas. Inimesed kardavadki kõige rohkem seda, et ükskord tuleb kätte aeg, mil nad ei saa enam endaga iseseisvalt hakkama. Kuna eluiga on viimaste kümnendite  jooksul oluliselt pikenenud, siis on tänapäeval saanud üsna tavapäraseks, et lapsed või lapselapsed hoolitsevad oma kõrges eas vanemate või vanavanemate eest. Eakate ja hooldust vajavate inimeste olukorra parandamine on tõstetud täna avalikkuse tähelepanu alla rohkem kui eales varem. Hiljaaegu arutas sama teemat oluliselt tähtsa riikliku küsimusena ka Riigikogu. Kõrvalepõikena meenutan meie saja aastase riigi ajaloost kahetsusväärset perioodi, kui juhtivaid töötajaid ja õppejõude sunniti juba 65-aastaselt ametist lahkuma. Nii mõnigi rohkete teadmistega meditsiinijuht pidi kõrvale astuma ja küpsemasse vanusesse jõudnud professorit hakati nimetama emeriitprofessoriks. Kogemustega inimesed said reeglina oma  tööeluga edasi minna. Aga hingeliselt võis see olla väga solvav. Õnneks saadi kiiresti aru, et see ei ole õige tee. Praegu, vastupidi, õhutatakse vanemaid töötajaid oma ametis jätkama ja koguni uut elukutset omandama. Kogenud töötegijad aitavad  parandada tööjõuturu olukorda ja muidugi ka lisa teenida paraku seni veel väikesele pensionile. Tahaksin uskuda, et ühiskonnas on ka tegelikult muutunud suhtumine vanematesse inimestesse. Kui rääkida Valgamaast, siis meie maakonnas on pensionäride arv vähenenud. Kui 2015. aastal oli Valgamaal 12292 pensionäri, siis mullu elas siin 11263 pensionäri, kellest  vanaduspensionäre oli 7634, töövõimetuspensioni saajaid 3237 ja rahvapensioni saajaid 392. Pensionid kerkivad meil ühes rütmis palgakasvuga. 1. aprillil oli järjekordne pensionitõus. Nii suureneb  44-aastase staažiga inimese keskmine vanaduspension indekseerimise tagajärjel praeguselt 415 eurolt 446 euroni. Aga eks inimeste soovid ja vajadused ole suuremad. Seega on pensionäride ja puuetega inimeste laiem tööhõivesse kaasamine vajalik nii neile endile, ettevõtetele kui ka riigile.   Elu paratamatus on see, et kui sa eakana ei ole enam suuteline iseseisvalt hakkama saada, siis tuleb jääda kas lähedaste hoole alla või minna hooldekodusse. Pensionäride ja ka nende perede jaoks tundub põhjendatult ebaõiglane olukord, kus hooldekodu eest tuleb maksta rohkem, kui laekub pensioni oma elutöö teinud inimese arvele. Palju räägitakse sellest, et hooldekodude teenused on kallid, teisalt tuleb need kulud kanda. Eriti raske on leida kohta erivajadustega inimestele. Seetõttu on inimesed sunnitud pahatihti töölt koju jääma, et hoolitseda oma  vanemate eest. Ja küllalt on juhtumeid, kus raskelt haige inimese hooldamise käigus rikutakse ära ka enda tervis. Siit ka kindlad eesmärgid edasiseks – pensione on vaja järjepidevalt  suurendada ja hooldekodusid tuleb juurde ehitada. Vanemate inimeste heaolule saavad kaasa aidata omavalitsuste sotsiaaltöötajad. Samuti peavad omavalitsused koostöös riigiga leidma uusi võimalusi eakate teenindamiseks võimalikult nende elukoha lähedal. Valminud on aastaid kestnud töörühma aruanne pikaajalise hoolduse osas ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks. Tervishoiu valdkonnas on heaks näiteks uute perearstikeskuste rajamine, mis puudutab küll kõiki inimesi. Niisugune keskus on valmimas ka Valgas haiglaga seotud  hoones. Keskuse teeninduspiirkonna moodustavad Valga linn koos Karula, Taheva, Tõlliste ja Õruga. Regioonis on otsused langetatud ka Tõrva, Otepää, Põlva, Räpina, Antsla ja Võru kaasaegsete keskuste osas. Perearstikeskuse eesmärgiks on luua patsientidele senisest märksa paremad tingimused ja pakkuda neile rohkem teenuseid.  Perearstide ja -õdede kõrval hakkavad seal tööle ka füsioterapeudid ja ämmaemandad. Moodsate keskuste maakonnakeskustesse loomisega kaasneb aga probleem, kuidas kaugemate maanurkade inimesed sinna kohale saavad. Seda arutelu peetakse praeguse ühistransporditeenuse ümberkorraldamise käigus. Debatt käib eeskätt selle üle, kas õige on tasuta ühistransport maakonna piires või peab sinna kõrvale tulema ka nõudluspõhine transport, mida inimesed saavad siis vajadusel tellida. Juba praegu leidub  innukaid sotsiaaltöötajaid ja ka lihtsalt häid naabrimehi, kes hädalise haigla juurde toimetavad. Alati ei olegi kõige olulisem mitte otsene abi, vaid lihtsalt austav suhtumine, mis aitab tõsta hoolt vajavatel inimeste meeleolu. Me ei saa lähtuda vildakast vanasõnast, et raske on vanaks saada. Tegelikult peaks  olema kerge ka vanalt elada. Igal juhul on ka riigi tasandil hakatud tõsiselt tegelema probleemide lahendamise ja väärika vananemise küsimustega.

Kui Euroopa Liidu mõistes on Eesti väike maa ja kauge nurk, siis piirialana ei ole ta sugugi vähetähtis riik. Samamoodi tuleks Eestimaal suhtuda Kagu-Eestisse ja Valgamaasse. Meie  piirkond ei tohi inimestest tühjaks joosta, vaid peab saama sisse uue arenguhoo ja olema võrdväärne teiste maakondadega. Ja kui milleski on mahajäämus, siis tuleb tegutseda puuduste kõrvaldamise ja ületamise nimel. Kagu-Eesti toetamine koos siinse kandi hetkeseisu ja pikaajaliste protsesside kaardistamise  ning tuleviku kavandamisega oli minu südameasjaks juba parlamendi eelmises koosseisus. Jätkan tööd samal rindel. Viimatiseks ettevõtmiseks oli Riigikogu Valgamaa toetusrühma moodustamine, mille koosseisus on endisi ja praegusi siitkandi inimesi ja mille juhiks mind valiti. Hea meel on selle üle, et 2017. aastal oli Valgamaal võrreldes üle-eelmise aastaga sünde rohkem – kokku sündis 241 uut ilmakodanikku ehk seitsme võrra enam kui 2016. aastal ja ka surmasid oli samal ajal vähem. Paraku vähenes elanike arv siiski 1384 inimese võrra. Millest see on tingitud, selgub, kui võrrelda töötuse näitajaid meil ja teistes maakondades. Valgamaal oli mullu 1128 töötut, neist 553 olid pikaajalised töötud. Läti kodakondsusega oli sealjuures 87 pikaajalist töötut, kelle elukohaks on Valga linn. Tasub analüüsida, miks pikaajaline töötus üldse tekib? Enamasti on tegu inimestega, keda kimbutavad kas tervise- või sõltuvusprobleemid või eesti keele mittevaldamine või siis multiprobleemid. Tööandjad on küll muutunud nõudmiste osas paindlikumaks, sest nemad puutuvad sageli kokku hoopis tööjõupuudusega. Samas ei sobi tööotsijad mitmesugustel põhjustel vabadele ametikohtadele. Paljudes ettevõtetes on jätkuvalt madalad palgad, mis jäävad alla teiste Eesti paikade töötasudele, ammugi näiteks Soome omadele. Nii jätkubki  meie piirkonnast inimeste väljavool. Paljuski on Valgamaa elu varjuküljed sarnased  Ida-Virumaa probleemidega. Ida-Virumaa muredele osutatakse aga sagedamini, samuti otsitakse neile riiklikul tasandil rohkem lahendusi. Valgamaa on paraku väiksema tähelepanu all. Meie puhul väidetakse mokaotsast, et töökohtade loomine on kohaliku omavalitsuse asi. On muidugi, aga tingimused selleks saab ikkagi luua riik. Eestis tuleb riigireformi ja haldusreformiga edasi minna nii, et tagatud oleks praegusest tasakaalustatum regionaalne areng. Pean siin täiendavaid sotsiaalmajanduslikke meetmeid hädavajalikuks. Seega on viimane aeg selleks, et valitsus töötaks Valgamaa jaoks välja toimiva arengu- ja tegevuskava, mida asutakse ka reaalselt rahastama. Loodetavasti muudab äsja selja taha jäänud haldusterritoriaalne reform kohalikud omavalitsused suutlikumaks. Aga tunnistagem, et esialgu on nad veel tugevasti hõivatud sellega, et saada hakkama vallakeskuste ja endiste keskuste tegevuse ühitamisega. Masinavärk ei ole veel täie vungiga käima läinud. Inimesed külades on nõutud, kui jälle mõni pood kinni pannakse või postkast maha võetakse, rääkimata linna perearsti juurde sõitmisest. Palju kära on nn tasuta bussiliikluse sisseseadmise ümber, aga veelgi olulisem on, et bussid üldse liiguksid ja  et teed oleksid ka kõige kaugemates külades niisugused, et sinna saaks bussi ja autoga sõita. Ja kindlasti ei tohi kohtadel ära kaduda võimalused elementaarsete teenuste saamiseks. Võib-olla peaksime rohkem uurima, kuidas on regionaalhalduse reforme viidud ellu Rootsis, Soomes ja Taanis. Miks mitte piiluda Lätti, kus haldusterritoriaalsest reformist ei ole kuigi palju aega möödas. Kuulu järgi minnakse ka Lätist, kus palgad ja pensionid on väiksemad kui Eestis, väga palju välismaale tööle. Aga võtmeküsimusteks on, kuidas pidurdada tööjõu väljavoolu ja kuidas tõmmata inimesi kodukohta tagasi? Nagu võib lugeda Lõuna-Eesti Postimehest, leidub  Kagu-Eestis edukaid ettevõtjaid küll ja küll. Miks siis ei jää inimesed siiakanti tööle ja elama? Kas aitaks, kui ehitada maakonnakeskusse mõni munitsipaalmaja? Või peaks siitkandi ettevõtteid toetama hoopis maksuerisustega? Otsigem koos neile küsimustele vastust! Mina viin kõik need küsimused Valgamaa toetusgruppi ja laiemalt Riigikogusse. Uue riigieelarvestrateegia koostamine ei ole enam kaugel.

Saan juba mõnda aega  oma kodukanti suuremaks pidada – elan nüüd Tõlliste valla asemel  Valga vallas. See muutus sündis haldusterritoriaalse reformi tulemusena, mille käigus ühinesid vabatahtlikult ühinesid Valga linn, Taheva, Karula, Tõlliste ja Õru vald. Aga mu päriskodu on endiselt Sooru külas koos sealse väikese kogukonnaga. Töö ja tegemised viivad mind siit kaugemale – Valga valla volikogusse ja  Riigikogusse, kus ma esindan Kagu-Eestit. Maainimeseks jään alatiseks ning seetõttu näen ja tunnetan maaeluprobleeme lähemalt. Lõuna-Eesti pälvib viimasel ajal meedias laia tähelepanu meie inimeste Läti külatuste tõttu. Selle kohta saan öelda, et siit on alati  Lätimaale käidud. Naabrite asi ja sealpool piiri on ikka uudistamist. Valgat ja Valkat on ajast aega kaksiklinnadeks nimetatud. Nende Läti poeskäikude ja sealt alkoholi ostmise pärast ei maksa küll arvata, et just seetõttu surevad väikesed maakauplused välja. Kas maapoed püsisid siiani ainult alkoholi najal ja kas see oli hea? Siin on üksjagu muid põhjuseid. Maapoed, nagu teisedki maarahvast teenindavad väikeettevõtted, kaovad sellepärast, et kliente ei jagu. Maakohad tühjenevad inimeste väljarände tõttu, samuti eelistavad paljud külastada lähimaid suurte poekettide kauplusi, kus on kaubavalik suurem ja hinnadki väiksemad. Kuidas olukorda leevendada? Kaagjärve külas peab poodi ja teeninduskeskust Anne Markvart, kes ütleb, et ilmselgelt ei suuda maakauplused võrdväärselt konkureerida linna suurte ostukeskustega. Samas pole ta nõus väitega, et suurte keskuste olemasolu näitab, et väikeseid maapoode pole vaja. Meil on  puudus sotsiaaltöötajatest, kes saaksid probleemideta tuua leiva ja saia koju inimesele, kellel puudub auto ega pole muid võimalusi linna sõiduks. Inimesed soovivad kodust välja tulla ja teistega suhelda.  Oma küla kauplusesse on jaksu ise tulla, aga linna minekut ei luba paljudel vanus ja tervis. Üheks olulisemaks küsimuseks maal on liikumisvõimalused. Maamaja ostetakse ka praegu sinna, kuhu viib korralik tee ja on teada, et omavalitsus suudab kindlustada selle suve- ja talihoolduse. Kui me tahame, et elu maal säiliks, tuleb  teed korras hoida ja vajadusel neid põhjalikumalt remontida ja ehk juurdegi ehitada. Kui vaadata maainimeste autosid, siis enamiku neist moodustavad odavamad kasutatud autod ja sugugi mitte uued maasturid. Tegelikult lagunevad ühtmoodi põhjatuid teid läbides nii ühed kui teised. Tasuta maakonnasisese bussiliikluse korraldamine järgmise aasta teisest poolest nõuab veel arutelu. Kindlasti tuleb igas kohas välja selgitada, et kust ja kuhu soovitakse mugavalt sõita ja kas selleks sobib suur või väike liinibuss või on mõistlikum taksotüüpi teenus. Ikka nii, et inimesed sobival ajal kohale jõuaksid ja ka koju tagasi saaksid sõita. Lätti minejaid on osatatud ka selle eest, et nad ostavad sealt muudki peale alkoholi. Ja mis siis? Inimene ostab ikka sealt, kus odavam. Küsida tuleks hoopis, kuskohast varuvad Läti kauplused odavamat kaupa. On hea, et ka meie piirkonnas liigub osa kaupmehi selles suunas. Tore on vaadata värske välimuse saanud maamaju ja kõrvalhoonedki, olgu nad siis korda tehtud  Eestist või Lätist ostetud ehitusmaterjalidega. Kui talude taastamise ajal torkas silma, et meie kolme maakonna maamajadest said kõigepealt uue värvi Põlvamaa hooned, siis praegu tehakse kõvasti remonti ka Valga- ja Võrumaal. Kaunima kodu konkurssidel nopivad esikohti ehtsad talumajapidamised, on palju ilusaid turismitalusid ja suvekodusid. Remondijutuga tahan jõuda sinnamaale, et kohalikud inimeste ja omavalitsuste kõrval peaks ka riik peaks jätkuvalt ja varasemast rohkem panustama piirkondade arengusse. Olgu selleks elektriühendused, korralikud teed, kaasaegsed ja kiired digilahendused, tänapäevased vee- ja kanalisatsioonisüsteemid. Kõige suurem rõõm on mul sellest, et vahepeal lokanud harimata põllud on leidnud jälle harijaid.  Kes ise talu pidada ei taha või ei suuda, on oma maa välja rentinud noorematele. Nii on meie kandiski tugevaid osaühinguid ja suuri talusid. Iga inimene, kes tahab maal elada või maale kolida, peaks tundma, et teda oodatakse, aga ka toetatakse. Ei ole väikesi kolkakülasid, on uued võimalused elada maal ja kasvatada vabas looduses oma lapsi, on võimalused maalt linna tööle käia ja seal kaugtööd teha. Anne Markvart arvab, et on meelevaldne rühmitada inimesi elukoha järgi ning selle põhjal määrata, milline grupp vajab suuremat tähelepanu. Ta on kindel, et haldusreform sai ellu kutsutud põhjusel, et maal paraneksid elamistingimused. Jagan igati Anne seisukohta, et maainimesed on samasugused maksumaksjad ja meie riigi kodanikud. Nad soovivad, et neid koheldakse väärikalt ja austusega. Neil on samasugune õigus tarbida oma kodu lähedal erinevaid teenuseid. Rohkem üksteisemõistmist ja silmast silma suhtlemist! Rein Randver Riigikogu liige