Saan juba mõnda aega oma kodukanti suuremaks pidada – elan nüüd Tõlliste valla asemel Valga vallas. See muutus sündis haldusterritoriaalse reformi tulemusena, mille käigus ühinesid vabatahtlikult ühinesid Valga linn, Taheva, Karula, Tõlliste ja Õru vald. Aga mu päriskodu on endiselt Sooru külas koos sealse väikese kogukonnaga. Töö ja tegemised viivad mind siit kaugemale – Valga valla volikogusse ja Riigikogusse, kus ma esindan Kagu-Eestit. Maainimeseks jään alatiseks ning seetõttu näen ja tunnetan maaeluprobleeme lähemalt.
Lõuna-Eesti pälvib viimasel ajal meedias laia tähelepanu meie inimeste Läti külatuste tõttu. Selle kohta saan öelda, et siit on alati Lätimaale käidud. Naabrite asi ja sealpool piiri on ikka uudistamist. Valgat ja Valkat on ajast aega kaksiklinnadeks nimetatud. Nende Läti poeskäikude ja sealt alkoholi ostmise pärast ei maksa küll arvata, et just seetõttu surevad väikesed maakauplused välja. Kas maapoed püsisid siiani ainult alkoholi najal ja kas see oli hea? Siin on üksjagu muid põhjuseid. Maapoed, nagu teisedki maarahvast teenindavad väikeettevõtted, kaovad sellepärast, et kliente ei jagu. Maakohad tühjenevad inimeste väljarände tõttu, samuti eelistavad paljud külastada lähimaid suurte poekettide kauplusi, kus on kaubavalik suurem ja hinnadki väiksemad. Kuidas olukorda leevendada?
Kaagjärve külas peab poodi ja teeninduskeskust Anne Markvart, kes ütleb, et ilmselgelt ei suuda maakauplused võrdväärselt konkureerida linna suurte ostukeskustega. Samas pole ta nõus väitega, et suurte keskuste olemasolu näitab, et väikeseid maapoode pole vaja. Meil on puudus sotsiaaltöötajatest, kes saaksid probleemideta tuua leiva ja saia koju inimesele, kellel puudub auto ega pole muid võimalusi linna sõiduks. Inimesed soovivad kodust välja tulla ja teistega suhelda. Oma küla kauplusesse on jaksu ise tulla, aga linna minekut ei luba paljudel vanus ja tervis.
Üheks olulisemaks küsimuseks maal on liikumisvõimalused. Maamaja ostetakse ka praegu sinna, kuhu viib korralik tee ja on teada, et omavalitsus suudab kindlustada selle suve- ja talihoolduse. Kui me tahame, et elu maal säiliks, tuleb teed korras hoida ja vajadusel neid põhjalikumalt remontida ja ehk juurdegi ehitada. Kui vaadata maainimeste autosid, siis enamiku neist moodustavad odavamad kasutatud autod ja sugugi mitte uued maasturid. Tegelikult lagunevad ühtmoodi põhjatuid teid läbides nii ühed kui teised.
Tasuta maakonnasisese bussiliikluse korraldamine järgmise aasta teisest poolest nõuab veel arutelu. Kindlasti tuleb igas kohas välja selgitada, et kust ja kuhu soovitakse mugavalt sõita ja kas selleks sobib suur või väike liinibuss või on mõistlikum taksotüüpi teenus. Ikka nii, et inimesed sobival ajal kohale jõuaksid ja ka koju tagasi saaksid sõita.
Lätti minejaid on osatatud ka selle eest, et nad ostavad sealt muudki peale alkoholi. Ja mis siis? Inimene ostab ikka sealt, kus odavam. Küsida tuleks hoopis, kuskohast varuvad Läti kauplused odavamat kaupa. On hea, et ka meie piirkonnas liigub osa kaupmehi selles suunas.
Tore on vaadata värske välimuse saanud maamaju ja kõrvalhoonedki, olgu nad siis korda tehtud Eestist või Lätist ostetud ehitusmaterjalidega. Kui talude taastamise ajal torkas silma, et meie kolme maakonna maamajadest said kõigepealt uue värvi Põlvamaa hooned, siis praegu tehakse kõvasti remonti ka Valga- ja Võrumaal. Kaunima kodu konkurssidel nopivad esikohti ehtsad talumajapidamised, on palju ilusaid turismitalusid ja suvekodusid. Remondijutuga tahan jõuda sinnamaale, et kohalikud inimeste ja omavalitsuste kõrval peaks ka riik peaks jätkuvalt ja varasemast rohkem panustama piirkondade arengusse. Olgu selleks elektriühendused, korralikud teed, kaasaegsed ja kiired digilahendused, tänapäevased vee- ja kanalisatsioonisüsteemid.
Kõige suurem rõõm on mul sellest, et vahepeal lokanud harimata põllud on leidnud jälle harijaid. Kes ise talu pidada ei taha või ei suuda, on oma maa välja rentinud noorematele. Nii on meie kandiski tugevaid osaühinguid ja suuri talusid.
Iga inimene, kes tahab maal elada või maale kolida, peaks tundma, et teda oodatakse, aga ka toetatakse. Ei ole väikesi kolkakülasid, on uued võimalused elada maal ja kasvatada vabas looduses oma lapsi, on võimalused maalt linna tööle käia ja seal kaugtööd teha.
Anne Markvart arvab, et on meelevaldne rühmitada inimesi elukoha järgi ning selle põhjal määrata, milline grupp vajab suuremat tähelepanu. Ta on kindel, et haldusreform sai ellu kutsutud põhjusel, et maal paraneksid elamistingimused.
Jagan igati Anne seisukohta, et maainimesed on samasugused maksumaksjad ja meie riigi kodanikud. Nad soovivad, et neid koheldakse väärikalt ja austusega. Neil on samasugune õigus tarbida oma kodu lähedal erinevaid teenuseid. Rohkem üksteisemõistmist ja silmast silma suhtlemist!
Rein Randver
Riigikogu liige