Eestis on 15000 –16000 jahimeest aga ka jahinaist, kes kasutavad jahinduse eesmärgil enam kui 80 protsenti meie maismaa pindalast. Meil on ligi 30000 relvaomanikku, kusjuures tsiviilkäibes on üle 60000 tulirelva, millest enamik on jahiinimeste kasutuses. Nii seda kogukonda kui kümneid tuhandeid maaomanikke puudutab otseselt aprilli lõpus riigikogus Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu saadikute häältega vastu võetud uus jahiseadus.
Seaduse läbisurujad eesotsas keskkonnaministriga väitsid, et see samm tähistab tänaseni kestnud nõukogude aja lõppu jahinduses. Uue seadus toob jahipidamisse tõepoolest väga põhjapanevaid muudatusi, viies ta uutele alustele. Aga kas selle kannapöörde käigus ikka sooviti maaomanike ja jahimeeste muresid sisuliselt lahendada? Kas vastandamist ja konflikte on edaspidi võimalikult vähe?
Meie põhiseaduses on kirjas, et loodusressurss on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. See põhimõte peaks olema ka riikliku jahinduspoliitika ja jahindustegevuse põhisuundade – ulukiseire, jahimaade korraldamise ja järelevalve – lähtekohaks. See tähendab ühtlasi kohustust tagada jahiulukivaru säilitamine taastusvaruna võimalikult suurele arvule isikutele. Täna on jätkuvalt paljud jahimehed jahimaata ning jäänud ilma võimalusest jahti pidada. Seda aastatetagust probleemi uus seadus samuti ei lahenda.
Riigikogu 9. koosseis menetles kümmekond aastat tagasi siiani kehtinud jahiseadust põhiseaduse vaimus. Nii mõneski selle peatükis olid maaomaniku ja jahimehe õiguslikud suhted lahti kirjutatud, järelevalve nende täitmise üle oli suuresti ametnike rida. Täna võib küsida, miks seda siis ei tehtud. Samas võtab uus seadus üle jahipiirkonna põhimõtted ja jätab samaks ka jahipiirkonna kasutusõiguse regulatsioonid. Siinkohal unustati retoorika nõukogude ajast.
Tulisemad vaidlused käisid riigikogu keskkonnakomisjonis ulukikahjustuste ja nende kompenseerimise üle. Lõpptulemusena jäid kahjustuste hüvitamine valdavas osas jahimeeste õlule, milles omavastutuse piires osalevad ka maaomanikud. Olnuks igati õiglane, kui kahjude hüvitamisest võtaks osa ka riik, kelle põhiseaduslik ülesanne on tagada elujõulise uluki asurkondade säilimine ja bioloogiline mitmekesisus üle põlvkondade.
Lisaks on riik võtnud Euroopa ees kohustuse hoida suurkiskjate arvukus kindlates piirides. Kiskjate toiduks on teatavasti sõralised, kes teevad kahju metsa- ja põllukultuuridele. Meil on olemas ka kaitsealused territooriumid, kus ulukite jaht on keelatud või osaliselt piiratud. Loomad liiguvad sealt edasi uutele alade ja tekitavad kahju. Kuidas saab vaid jahimeestelt nõuda sisse põllukultuuridele ja metsale tekitatud kahju?
Riigi osalemine ulukikahjustuste hüvitamisel oleks taganud stabiilsuse ning hoidnuks ära maaomanike ja jahimeeste vahelised võimalikud tülid. Paraku pühkis keskkonnaministeerium käed vastutusest käed puhtaks ja jättis jahimehed maaomanikega metsa ja põlluveerele vaidlema. Seega on põhjust karta uusi segadusi.
Kui enne riigikogule esitamist vaieldi uue jahiseaduse üle pikki aastaid, siis parlamendis nii kaaluka eelnõu arutelu ülikiiresti. Kibekiire menetlemine ei lähe aga kuidagi kokku hea parlamentaarse tavaga. Normaalne ei ole ka see, et seadus jõustub juba 1. juunil, mis ei jäta rakendamiseks piisavalt aega.
Sotsiaaldemokraadid peavad kahetsusväärseks, et koalitsioon ei soovinud metsa kui Eesti üht suurimat loodusrikkust ja kümneid tuhandeid inimesi otseselt mõjutava seaduse osas kompromisse otsida. Praegusel kujul soosib jahiseadus metsloomade üleküttimist ja tõrjub jahipidamisest eemale kõhnema rahakotiga jahimehed. Jahipidamine muutub ka tunduvalt kallimaks, tehes ta valdavalt kohalike rahameeste ja välismaiste jahituristide lõbuks.
Kõigele vaatamata soovin ma kõigile rahulikku ja edukat jahikultuuri aastat.