Võib juhtuda, et kui mingit teemat on rohkesti omavahel arutatud, siis on ka vähem küsimusi. Kooseluseaduse eelnõu on tekitanud väga laialdast vastukaja ja siin on minu meelest kõige lihtsam nende inimestega, kelle kohta oleks vist õigem öelda, et neil on Nõukogude armee seersandi sündroom.
Nende puhul ei olnud mingit vahet, mis neile öeldi – kas lill, liblikas, päike, meri, tuul, poiss, tüdruk, naine, mees, armastus, Eesti Vabariik, inimõigused – igal juhul oli reaktsioon üks: nad hakkasid räuskama ja ropendama.
Kahjuks näete te sama ka selles arutelus, (õnneks väga vähe Riigikogu liikmetele tulnud kirjavahetuses), ja jäägugi see siis portaalidesse. Tegelikult ei ole tegu rumalate inimestega, vaid tühiste ja argade inimestega, kes pidevalt püüavad tõestada iseennast teiste suhtes ja seda nende arvel, kes on teistsugused kui nemad, olgu siis nahavärvi või muu tunnuse järgi. Igal juhul peavad nad ennast tõestama. Sellest toituvad kaks ideoloogiat, need on fašism ja kommunism, millel mina, vabandage, vahet teha ei oska.
Palju rohkem panid mind mõtlema saadikutele tulnud kirjad, mis olid valdavalt arutlevad ja viisakad. Siinkohal ei ole ka põhjust pahandada, kui inimesed näiteks ei tea, kuidas Riigikogu töötab, ja nimetavad ühe eelnõu arutelu komisjonis ja suures saalis selle läbisurumiseks.
Selles nad eksisid.
Neid kirju lugedes saad aru, et tegemist ongi sügava veendumusega, mis on seotud usuga. Mina olen läbi ja lõhki ateist. Ma austan inimesi, kes on usklikud. Austan nende õigust uskuda jumalat. Samal ajal jäin neid kirju lugedes mõtlema, kas tõesti seesama jumal, kes ju samuti õpetab sallivust, kas tõesti seesama jumal ei näe, mis on toimunud. Aegade algusest saadik on mesilane lennanud ikka lillekese poole. Kui kunagi pidi seda tõendama altari ees ja edasi lisandus sinna riigiametnik, siis tänapäeval me elame elu, kus see jah-sõna öeldakse ka omavahel ja keegi ei pea tunnistajana juures olema.
Võib-olla te räägite oma jumalaga või loete oma pühakirja ega ole märganud, et elus on toimunud selline muudatus. Meie asi on märgata ka neid inimesi, kes selle muudatuse järgi tegelikkuses elavad. Kõige levinum vastus sellele küsimusele kõlab nii: las nad olla omaette, ärgu nad mind segagu. Lugege seda eelnõu ja mõelge, kuidas nad siis mind segavad. No ei sega ju! Ei sega mind, minu austatud abikaasat, minu lapsi, minu sõpru, minu tuttavaid. Kui ma mõtlen, mis võib edaspidi juhtuda, siis paljude inimeste, kellest ma sügavalt lugu pean, elu muutub kindlamaks. Ma olen veendunud, et neil on pärast seda lihtsam elada, tunda ennast meie riigis suuremal määral inimesena kui täna.
Seetõttu, head sõbrad, kes te olete siin täna palju küsinud ja oma küsimusi viisakalt alustanud, et võtkem seda asja nii: kui keegi teeb ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis minu jaoks on selle ettepaneku tegija inimene, kes ei tunnista, et on teisi.